Sel korral kirjutan ühest päris "õigest"
suvelavastusest. Selles mõttes "õigest" lavastusest, mis toimub
lageda taeva all ja arvestades Eesti loodust, siis ei või kunagi kindel olla,
millise etendusega õhtu lõpeb. Kas saab nautida vihma või päikese poolt
kaunistatud lavakujundust. Kui päris aus olla, siis olin kahevahel, kas minna
seda lavastust vaatama või mitte. Üks osa minust tahtis seda vaatama minna,
sest olgugi, et Lutsu Teater kasutab 99% ulatuses harrastusnäitlejaid, on nende
varasemad suvelavastused mulle meeldinud. Samas teine osa minust oli sel aastal
kõhkleval seisukohal, sest teema kohe kuidagi ei kõnetanud mind (kuigi mulle
tundub, et neil on igal aastal üsna sarnase sisuga hetke probleeme käsitlev
lavastus).
Siis arvas mu ema, et me võiks reedel minna etendust
vaatama kuna selgus, et mu tädimees ja nende koer teevad lavastuses samuti
kaasa. Reedel olin aga tööl ja nii langes see päev ära ja ma midagi väga
kindlat emale ei lubanud. Peale esietendust lugesin ka siit-sealt külastajate
tagasisidet, mis oli vaieldamatult positiivne ja ma julgen öelda, et isegi
ülivõrdes. Minus hakkas kõige selle peale juba väike lootus tekkima, et äkki ma
hindasin sisututvustust valesti ja tegemist on ikkagi väga hea lavastusega,
samas mingi pessimismi alge oli minus ikka veel üsna tugevalt sees. Algselt
oli plaan laupäeval teatrisse minna, aga kuna mu ema mõtles ümber ja ei tahtnud
sel päeval minna, siis see sama väike pessimism lavastuse osas, hoidis mind ka
üksi minemast tagasi.
Lõpuks läksin pühapäeval etendust vaatama ainult seetõttu, et mu
sõbrannal tuli geniaalne idee peale Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratoni
Põlvamaale teatrisse minna. Idee tundus piisavalt hullumeelne, et see teoks
teha. Nii oli meil rajal mingi motivaator miks need mäed kiiresti ületada ja
õhtuks teise Eesti otsa jõuda. Aga ega siis nii lihtne see asi ei olnud. Ja ehk
just need teatriteele ette veeretatud takistused mõjutasid ka kogu minu
emotsiooni veidi negatiivses suunas. Nimelt polnud meil teatripileteid ette
ostetud ja plaanisime piletid lähimast Selveri infoletist osta. Google Maps
näitas Lahemaalt ära tulles saabumisajaks 18.04, seega tundus, et meil on aega
maa ja ilm kiire piletiostu peatus teha. Lähim Selver oli Google Maps-i
andmetel Jõgeval, kuhu me siis rõõmsalt sisse sõitsime. Aga Jõgeva Selveris
polnud infoletti, kus pileteid müüdaks. Ega midagi, tuli kiirelt plaanid ümber
teha ja lähimasse Circle K tanklasse sõita. Lähimaks meie teekonnal osutus
Tartu Kvissentali Circle K. Õnneks teatasid sealsed müüjad, et nad müüvad küll
Piletilevi pileteid. Küsisin siis õhtusele etendusele "Viimsepäävä läüge"
ühe pileti. Müüja otsis ja otsis, kuid etendust ei leidnud. Soovitasin siis
Lutsu Teatri järgi otsida, sest ma olin jumala kindel, et ta kirjutas pealkirja
valesti ja ega mina ka seda täpselt tähthaaval talle ette poleks osanud
hääldada. Ikka oli tulemuseks null. Ka kuupäeva järgi otsides ei andnud
Piletilevi sellist lavastust välja. Nii need müüjad seal pusisid vist oma 20
(või rohkemgi) minutit, enne kui me piletid ostetud saime. Selleks ajaks näitas
Google Maps sihtpunkti saabumise ajaks 18.54. Lootust oli.
Jõudsime kenasti Lutsu külaplatsile kohale ja meiega
koos tuli nii mõnigi auto, mis säilitas minus lootuse, et me polegi päris viimased.
Kui Piletilevi veel pileteid müüs, siis minu loogika järgi oleks kohti pidanud
saadaval olema, sest müüki ei panna tavaliselt rohkem pileteid kui inimeste
jaoks kohti on. Ja korraldajad ju näevad palju eelmüügist pileteid on ostetud
ja teavad selle järgi arvestada, palju nad koha peal saavad pileteid juurde müüa.
Jooksime kiiresti autost välja, nii et kaasas ainult piletid ja telefonid.
Ülejäänud asjadele (eelkõige paksematele riietele) lubasime vaheajal autosse
järgi minna. Tuli välja, et kõnealusele etendusele oli nii suur tung, et nö
"väravas" uuriti meilt, kas me mõni teine õhtu ei tahaks teatrisse
tulla, kuna neil on hetkel ainult seisukohti pakkuda ja nad müüvad isegi
pileteid koha peal poole hinnaga. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes? Ma olen
Piletilevist eelmüügist pileti ära ostnud (küll viimasel minutil, aga siiski
eelmüügist) ja ma ei saa sellega soovitud ajal soovitud etendusele. Miks nad
siis üldse koha peal pileteid edasi müüsid, kui kohti enam ei olnud? Siiski
otsustasin ma, et kui ma olen läbi Eesti reisinud ja Circle K teenindajatega
jagelenud, siis mina lähen etendust vaatama. Olin valmis kasvõi murul istuma. Seisma
ega murul istuma ma siiski ei pidanud, kuna rahvale toodi igast võimalikust
kohast lisaks toole ja pinke ja kõik mahtusid istuma. Küll aga oli mul piiratud
nähtavusega koht, kuna istusin küljel ja teises reas. Kui tribüünidel läheb iga
järgmine rida kõrgemaks, et üle inimeste peade näha oleks, siis mulle tundus,
et meie pink oli lohus ja me istusime isegi madalamal kui esimene rida. Nii
nägin ma väga piiratud osa lavastusest. Panin selle pika eelloo kirja ainult
seepärast, et te saaksite paremini mõista, mis minu seekordse negatiivse
emotsiooni taga peidus on. Ja ma olen kindel, et kui ma oleksin etendust parema
koha pealt jälgida saanud, siis oleks ka kõnealune postitus veidi positiivsemas
võtmes (äkki oleks sisu parema tähenduse saanud, kui ma ka näitlejaid näen). Aga ega mul väga kedagi teist peale iseenda süüdistada pole, et ma nii
viimasel minutil teatrisse jõudsin. Siit soovitus teistele, et minge ikka
piisava ajavaruga teatrisse, kui kohad on nummerdamata ja soovite head vaadet
nautida.
Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis lootused kuigi
suured ei olnud. Sõbrannaga veel naersime, et kui varasemalt on Lutsu Teatri
suvelavastustes kasutusel olnud lennukid, hulganisti erinevaid autosid, hobune
jne, et millega nad siis sel aastal üllatavad. See oli natukene põnevam moment,
mida tasus oodata. Veel ootasin oma tädi koera Ruffeli etteastet, sest ma ei
kujutanud ette, mis rollis koer on. Peab ütlema, et minu jaoks polnud väga
vahet kas koer oli või mitte. Ma usun, et paljud lisakohtadel istujad isegi ei
näinud mingit koera. Mu sõbranna (kes istus täpselt minu kõrval) ei saanud üldse
aru mis koerast ma räägin, sest tema ei näinud mingit koera. Ja masinad ka sel
aastal ei üllatanud. Kui siis ainult töötavad muruniidukid - see oli midagi
uut. Aga vana buss küll väga palju elevust ei tekitanud. Mulle isiklikult
tundus, et eelmise suve lavastus oma lennukiga oli minu ootused juba nii
kõrgele viinud, et sel korral oleks huvitav olnud näiteks laeva näha. Tegelikult muruniidukid sobisid ka laeva asemele suurepäraselt, sest seda ma tegelikult ei osanud samuti oodata.
Tavaliselt on mulle Lutsu Teatris ka harrastusnäitlejad
meeldinud, kuid sel korral tundus mulle nagu oleks neil prooviaega väheks
jäänud. Jaapani naisi 001 ja 002 kehastanud Liili Saar ja Aveli Asber rääkisid
minu jaoks kohati liiga punnitatult ja ometigi olid nemad ainsad, kes
praktiliselt pool etendust said eesti, mitte võro keeles rääkida. Seda enam
oleks neilt paremat esitust oodanud, sest ma ikkagi eeldan, et eesti keeles on
lihtsam rääkida kui võro keeles, kui su kodune keel just võro keel pole (ma
eeldan, et neil on peamine keel ikkagi eesti keel). Ka Janno Rüütle, kes
kehastas volikogu esimeest (vähemalt nii nägin ma kõrvalistuja kavast lugeda) kippus tekstiga päris mitmes kohas soperdama. Ma olen varem ka väikseid
tekstiga komistamisi kuulnud, kuid sel korral oli tekst veel veidi kange ja nii
hakkasid need soperdamised mulle eriti kõrvu. Ega ma ei väidagi, et võro keeles
rääkida lihtne on. Seega suur respekt kogu trupile, et nad olid nõus sellises
näitemängus osalema.
Näitlejatest meeldis mulle sel korral ainult Kärt Tammjärv, kes
oli ka ainus kutseline näitleja. Kärt Tammjärv üllatas mind eelkõige oma hea
võro keele poolest. Ma pigem kartsin, et tema on see kes võro keelt kangelt
räägib ja harrastusnäitlejad räägivad vabamalt, sest nad on rohkem selles
keelekeskkonnas olnud. Kui Kärt esimest korda poeaknast oma pea välja pistis ja
suu lahti tegi, olin ma kindel, et lavastaja Merle Jääger ise mängib seda
rolli. Nii ehtne Merca tämber oli Kärdil sel hetkel. Ja ise veel Tallinna
tüdruk. Kohe näha, et oma ala professionaal. Kogu tema liikumine oli palju
kaasahaaravam, kui ülejäänud trupil ja teda oli huvitav vaadata. Kuigi ma pean
ütlema, et mulle meeldis Kärt Tammjärve Liisu lohku tõmmatud poemüüjana rohkem
kui hiljem peigmeest ootava korraliku tütarlapsena. Mulle tundus, et Kärt ise
nautis ka poe-Liisu osa veidi rohkem ja see oli ka põhjus, miks teda sel hetkel
huvitavam vaadata oli. Ma tean, et ma võrdlen võrreldamatut, harrastusnäitleja
ja elukutseline näitleja, kuid kui need kaks ühte lavastusse kokku panna, siis
on selge, et neid hakatakse võrdlema.
Harrastusnäitlejatest meeldisid mulle Ülo Needo ja Helje Põvvat.
Nende rollid tundusid minu jaoks kuidagi loomulikud ja mitte nii pingutatud,
kui teistel. Ma ei tea, ehk on nad võro keeles veidi rohkem vabamad suhtlejad
ja seetõttu oli neil kergem neid rolle teha. Igatahes olid nemad vist ka ainsad
tegelaskujud, kelle teksti ja kohaloleku üle ma naersin. Julgen väita, et Ülo
Needo ja Helje Põvvat on kohaliku harrastusteatri jaoks suurepärased
karakternäitlejad, kes tegelikult ei jää kutselistele näitlejatele väga palju
alla.
Kui nüüd lavastusest üldisemalt rääkida, siis mulle
oleks huvitavam sisu meeldinud. Varasematel aastatel on minu meelest mingi
sügavam sisu ka olnud lavastustel. Sel aastal jäi kuidagi Jaapani naiste
projekti korras Eestisse toomine veidi lahjaks. Või olin ma siis kogu päevast
nii väsinud, et ma lihtsalt ei tabanud seda varjatud sõnumit seal sõnade taga. Mitte,
et ma tahaks nüüd kogu lavastuse sisu paljastada, aga paljuski käis sisu ühe
väikese ääremaa tulevikust. Kuidas Eesti naised ära lähevad ja mehed enamuse
ajast Lätis alkoholipoe juures odavat alkoholi tarbivad. Lisaks ka veidi
ahistamist, soolist võrdõiguslikkust sünnitusmajade sulgemist, Eesti iibe vähenemist,
tööpuudust, e-riiki ja projekti kirjutamist. Läti alkokaubandust ja
ahistamistemaatikat on juba igal pool nii palju kajastatud, et see ei paku
mulle enam pinget. Pigem oleks võinud nendele asjadele ümber nurga vihjata ja
keskse sisu hoopis mujale viia. Nii, et inimesed saaksid ka kaasa mõelda ja ehk
seeläbi oma tuleviku heaks ise midagi ära teha. Hetkel jäi mulle üsna
mittemidagi ütlev tunne ja mulle tundus, et teistele ka. Ainus idee, mis mulle
meeldis, oli e-perearsti idee. Aga see tuleneb ka puhtalt minu isiklikust
ideest, et ma võiks saada om perearstiga ka interneti vahendusel kõik asjad ära
aetud. Ma loodan, et teised inimesed leidsid sama huvitavaid ideid, kuigi ma
pole kindel, kas ühe huvitava idee pärast tasub teatrisse minna.
Samas ei saa ma öelda, et tegemist päris igava asjaga oli, sest naerda
ma sain. Küll mitte kogu südamest, kuid rohkem kui mõne odava komöödia puhul.
Oleks parem istekoht olnud, oleks äkki tegevust ka rohkem näinud ja seetõttu ehk
veel rohkem naerda saanud. Kuna hetkel nautisin ma poolikut kuuldemängu, sest
ma julgen väita, et ma nägin umbes poolt lavastusest ja teise poole pidin
teksti põhjal ise ette kujutama. Samas kippusid paaris kohas mikrofonid
streikima ja nii kadus mul tekst ära. Või kui näitleja oli eeldatavasti nii
kõva häälega, et talle mikrofoni ei antud, siis paaril korral ei kuulnud ma ka
väga midagi, sest ma olin ümbritsetud väikestest lastest, kes üsna palju
nutsid. Pigem tundus mulle, et selle aastases lavastuses oli rohkem neid kohti,
mis panid lihtsalt muigama, aga sellist naeru, et mul on järgmisel päeval
kõhulihased valusad, ma pigem ei saanud. Ometigi on varasemalt see kogemus mul
Lutsu Teatrist olemas. Mulle tundus, et sel korral ei olnud lavastus ühtne
tervik. Mulle isiklikult tundus, et selleaastane suvelavastus oli kiiruga üles
ehitatud, et rahvast kohale meelitada, sest varasematel aastatel on Lutsu
Teater publikule häid elamusi pakkunud.
Kas asi on selles, et sel korral oli lavastajaks Merle Jääger,
mitte Jaan Willem Sibul? Äkki Jaan Willem Sibul tundis Lutsu küla inimesi veidi
rohkem ja oskas neid rohkem avada? Mul puudub sellele küsimusele vastus ja ma
võin ainult oma peas oletusi teha. Või oli kirjanikul teksti kirjutamiseks aega
vähe, sest mulle tundus kogu tekst ja lavastus väga pealiskaudse ja kiiruga
valmis punnitatuna. Pean raske südamega ütlema, et mulle selle aastane Lutsu
Teatri suvelavastus ei meeldinud, millest on kahju, sest varasemalt olen ma
nende lavastustest kergelt öeldes vaimustuses olnud ja neid oma tuttavatele
soovitanud. Sel korral tahaks tuttavaid pigem hoiatada, et ärge parem minge. Ja
asi ei olnud väsimuses ega kõiges selles negatiivses, mis etendusele eelnes,
kuigi jah, eks see jättis kogu asjale rohkem negatiivsust külge küll.
Samas pean mainima, et ehk tavalisele X küla inimesele, kes
satubki kord või paar aastas teatrisse võib see päris tore vaatamine olla.
Samas kui see inimene on otsustanud oma raha teatrile kulutada, võiks ta
vaadata midagi sellist, mis suuremat elamust pakub. Kuigi jah, kui teater
koduõuele kätte tuleb, siis on lausa patt jätta lavastus vaatamata. Lihtsalt
mina olen sel aastal isegi enda kohta liiga palju teatris käinud ja väga palju
häid lavastusi näinud, mis minu ootused kõrgele tõstavad. Ja veel pean ära
mainima, et Lutsu Teater tegi ikkagi oma lavastusega minu silmis nii mõnelegi
paljukiidetud repertuaariteatri lavastusele pika puuga ära. Jään nüüd lootma
Lutsu Teatri järgmist lavastust, mis loodetavasti taastab minu usu neisse.
Autor: Olavi
Ruitlane
Lavastaja: Merle
Jääger
Kunstnik: Anu
Tuisk
Mängisid:
Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat,
Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias
Kottise, Peeter Sibul jt. (Näitlejate nimekiri pole täielik, sest mul polnud aega enne etendust kava osta ja vaheajal nad enam kava ei müünud. Seega kirjutasin ainult need nimed, mis lavastuse plakatil olid.)
Pileteid saab osta Piletilevist SIIN ja
lavastuse kohta saab rohkem infot Lutsu Teatri facebooki leheküljelt SIIN
* – Postituse päisepilt on
võetud Lutsu Teatri Facebooki leheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar