Kuna tegemist on lavastusega, mis on kaks suve täiesti ulmelise
kiirusega välja müüdud, siis olen õnnega koos, et viimasel suvel seda vaatama
sain minna. Tegelikult oleksin ma vist kahel eelmisel suvel ka pileti saanud,
kui ma oleks kohe varakult pileti ostmisele mõelnud. Aga polnud sellist tunnet,
et maksku mis maksab, pilet on vaja kohe ära osta. Sel aastal käskis mingi
sisemine hääl mul siiski pileti ära osta, kuid ka siis olid juba enamus
pileteid välja müüdud. Siiski sain ühele etendusele nii hästi pileti, et samal päeval läks Tartust ka teatribuss otse Vargamäele ja tõi õhtul inimesed ka tagasi. Nii mugav, kui ei pea ise planeerima, et mis kell startida ja kuhu täpselt sõitma peab.
Lõpuks olid ka sel aastal kõik etendused viimseni välja
müüdud, juba ammu enne seda kui etenduste mängimisega algust tehti. Seega oli
lootust heaks teatrielamuseks, sest ega rahvas halvale lavastusele ju nii
massiliselt pileteid ei osta. Seda enam, et üks mu blogilugeja nimetas seda
lavastust oma eelmise aasta parimaks nähtud etenduseks. Ja ega ma meediast ka polnud negatiivseid arvamusi kuulnud. Siiski pean käe
südamele panema ja tunnistama, et miski minu sisimas ei lasknud mul lootusi
väga üles kerida. Lihtsalt läksin teatrisse. Täiesti null emotsiooniga. Ometigi raamatut olin ma lugenud juba ammu ja ma mäletan, et raamat meeldis mulle väga. Seega oli kummaline, et ma täiesti ilma igasuguste ootuste ja lootusteta teatrisse läksin.
Teatrist ma õnneks sama null emotsiooniga ära ei tulnud.
Kuigi mingit erilist eufooriat nähtu minus ka ei tekitanud. Kuna ma läksin
Vargamäele Tartust teatribussiga, siis tagasi sõites ei pannud ma väga tähele,
et teised inimesed ka nähtu üle arutanud oleksid. Tavaliselt inimesed ikka
arutavad, et mis neile meeldis või mis ei meeldinud. Vähemalt mulle tundus, et nendel inimestel, kes minuga koos bussis viibisid, puudusid erilised emotsioonid, sest keegi ei kiitnud ja keegi ei kirunud nähtud etendust. Ma nüüd ei tea, kas
lavastus ongi selline keskpärane, et päris maha visatud ajaks seda nimetada ei
saa, samas ei saa seda ka väga suureks teatrielamuseks pidada. Või on asi
hoopis selles, et tegemist on ühe Eesti rahva tüvitekstiga ja enamus inimesi
teadsid, millest see Kõrboja lugu räägib ja seega polnud lavastusest midagi
väga üllatavat oodata.
Ka mina teadsin seda põhiliini, millest Anton Hansen Tammsaare raamat
„Kõrboja peremees“ räägib. Kõige huvitavam tunduski minu jaoks see, et kuidas
Urmas Lennuk sealt Tammsaare raamatust siis selle naiste vaatenurga kätte on
saanud. Ma peaksin nüüd vist raamatu uuesti läbi lugema, et sellest täpsemini aru saada.
Sest üldliin oli ikkagi sama ja ma pean tunnistama, et ma küll väga seda naiste
maailmavaadet lavastuses ei tajunud. Välja arvatud see mõte, et naised on nii
tublid, et teevad üksinda mitme mehe töö ära. Ja ega ma rohkem väga seda naiste
vaatenurka ei tajunud. Samas nendest vähestest hetkedest täiesti äratundmiseks
piisas. Kui Kõrboja Annalt muudkui küsiti, et millal siis peremees majja tuleb,
siis oli äratundmist päris palju, sest eks minagi ole seda küsimust nii mehe
kui laste kohta piisavalt palju kuulda saanud. Seega sai tänapäevaga paralleele
tõmmata küll.
Ma siiralt lootsin aga veelgi rohkem nö üle võlli keeramist. Kuigi
siis oleks ilmselt tegelaste ajastutruud kostüümid ja mängupaik omavahel
vastuollu läinud. Praegu olid detailid enam-vähem paigas. Sest need lorilaulud,
mida Jass (Rait Õunapuu) laulis, olid kohati ikka päris vabameelsete sõnadega
ja tol ajal kindlasti selliseid laule ei lauldud. Või samas, äkki lauldi ka?
Igatahes sobisid need sõnad lauludesse väga hästi ja laulud sobisid kogu
lavastuse tervikusse. Polnud neid väga palju ega väga vähe. Ja aeg-ajalt
kusagilt kaugustest (tegelikult küll ilmselt maja tagant) kostuv õrn
akordionimuusika, oli ka väga hea. Ehe muusika on minu silmis alati kordades parem mõte, kui plaadilt lastav muusika. Seega siit tulevad juba plusspunktid.
Peab tõdema, et Urmas Lennuk on siiski päris hea teksti
kirjutanud. Selles osas on ta head tööd teinud, et isegi raamatut lugenuna,
tundus mulle kogu tekst täiesti tõetruu. Ja täpselt sellised mõtted
võisidki Kõrboja ja Katku naistel tol ajal olla. Ma lihtsalt lootsin natukene
rohkem neid naiste mõtteid. Kui Tammsaare kirjutas omal ajal tekste, millest
nii mõnedki laused on käibefraasideks saanud, siis sama võiks ka Urmas Lennuki
kohta öelda. Kohati oli lavastuse tekst sellistest fraasidest, millega inimesi
igapäevaelus tabavalt rabada, täiesti pungil. Mõni ehk ütleks, et pärleid lendas
nagu Vändrast saelaudu. Oleks mõni neist mulle siis meelde ka jäänud... Aga
ütlused olid nii tabavad ja naljakad, et enamus publikust naeris pidevalt ja ma
oleks tahtnud neid lauseid üles kirjutada. Mõnes kohas sain ka mina kaasa
naerda, kuid siiski pigem jäid minu jaoks need laused lihtsalt hästi kõlavateks
lauseteks, mida mõni kord seltskonnas kasutada, kuid midagi südamest naljakat
ma nendest ei leidnud. Ilmselt olen ma siis liiga kuivik või lihtsalt ei mõista
head huumorit. Või olin ma siis lihtsalt etendusse nii pingsalt süvenenud, et
konkreetsetele sõnadele ei pööranud ma tähelepanu ja keskendusin ainult mõttele
üldisemalt. Kuigi ma naerda ei saanud, siis vägagi mitmes kohas läksid mul
silmad märjaks. Ja see polnud üldse tore, kui sa istud esireas maksimaalselt
paari meetri kaugusel näitlejatest ja vaatad neid märgade silmadega. Väljas
polnud ka veel sel hetkel väga pime. Minu õnneks on lohutus see, et näitlejatel
pole rollis olles aega publikut vaadata. Tegelikult on minu point see, et kuigi
ma väidan, et ma ei saanud erilist emotsiooni ja kaasa ka ei naernud, siis
ometigi mingil moel puudutas kogu etendus mind siiski. Ma lihtsalt vaatasin rohkem seda, kuidas külarahvas kaugel põllul heina loogu viskas või kuidas külapoisid taamal tütarlapsi kiusasid jne. Ühesõnaga kogu elu ja olustik köitis mind tunduvalt rohkem, kui tekst.
Mulle on kogu aeg 20.sajandi alguse aegne Eesti elu ja olu meeldinud.
Nii raamatute, kinoekraani või teatrilava vahendusel kogedes. Seega pole mingi
ime, et mulle meeldisid nii kostüümid (kusjuures alustades juba
publikuteenindajate kostüümidest, mis olid kogu lavastuse temaatikaga
kooskõlas) kui ka kogu üldine õhkkond Vargamäel. Selline tunne oli nagu viibiks
päris Kõrbojal ja ma olen ajas tagasi rännanud ja saan näha kuidas Villu ja Anna
omal ajal elasid ja olid. Kui oleks veel tubadesse sisse saanud ka kiigata,
siis oleks eriti fantastiline elamus olnud. Samas sain ma oma fantaasia ja tegelaste vaatamise ja kuulamise põhjal päris hea ettekujutuse ka nende kodude sisemusest. Seega sel korral saavad minu
kõigema au ja kiituse osanikuks hoopis kunstnik Kristjan Suits ja
kostüümikunstnik Pille Küngas.
Veel meeldis mulle, et lavastaja Vallo Kirs oli kõik detailid
peensusteni läbi mõelnud. Nii olid Villule olulised kivid ja nende õhkamine
pürotehnikaga väga oskuslikult lahendatud. Kohati nii tõetruult, et esireas
istudes tekkis hirm, et ega ma mõne lendava kivitükiga pihta ei saa. Samas polnud paugud üldsegi nii kõvad, et need häirima oleksid hakanud. Ja muidugi
see ilutulestik. Ma nüüd saan täitsa aru, miks etendusi ainult augustis mängitakse. Siis on juba piisavalt pime väljas, et ilutulestik mõjule saaks pääseda. Need on need pisidetailid, mis võib-olla eraldiseisvatena ei
tundu üldse olulistena, aga koos panevad nad kogu terviku hiilgavalt särama.
Kuna kogu tervik mulle meeldis, siis ma sel korral näitlejate
kohta ka midagi halba öelda ei oska. Kedagi konkreetselt ka välja tuua ei oska,
kes eriliselt silma oleks jäänud. Kõik näitlejad olid oma rollidesse väga hästi
valitud ja nägid rollides väga loomulikud välja. Kui ma varasemate Ugala lavastuste puhul pole väga näitlejaid nautinud, siis sel korral leidsin end küll mitmelgi korral lihtsalt vaatamast, kuidas näitlejad mängivad. Mulle tundus, et Vargamäe värske õhk ja vaba loodus on kõikidele näitlejatele hoopis teistsuguse hingamise andnud. Siiski oli mul hea meel näha
Kuusiku Eevi rollis Laura Kallet, sest minu meelest on ta Ugala teatri tõusev
täht. Eriti meeldib mulle teda karakteriga rollides näha ja Kuusiku Eevil on kahtlemata oma
karakter. Kahjuks mulle tundus, et raamatus oli Eevi karakterit veidi rohkem
demonstreeritud, kui lavastuses. Kahjuks just seetõttu, et Laura Kalle oleks
saanud siis publikule veidi rohkem oma oskusi näidata. Ma nimelt olen kindel,
et paljud Eesti inimesed pole Laura Kallest midagi kuulnud, millest on
tõeliselt kahju. Seega ma soovitan kõigile, kes näevad mõne lavastuse
osatäitjate nimekirjas Laura Kalle nime, siis tasub sellel noorel näitlejal
silm peal hoida.
Kui ma alguses kirjutasin, et üks mu blogilugeja kiitis „Kõrboja
perenaist“ taevani ja ilmselt on ka teised eestlased seda meelt, sest kõik kolm
suve on lavastus välja müüdud, ja see näitab ka nii mõndagi. Mina küll polnud
peale etenduse nägemist nii vaimustuses nagu mõne teise nähtud lavastuse puhul,
kuid kindlasti oli tegemist kõige parema lavastusega, mida ma Ugala
repertuaarist näinud olen (kui TV-st nähtud "Armastus kolme apelsini vastu" välja jätta). Ja suvelavastustest jääb „Kõrboja perenaine“
kindlasti TOPP 3 hulka. Kui tegu poleks viimaste etendustega, siis ma soovitaks
kõigil, kellel lavastus nägemata, seda vaatama minna. Kasvõi seepärast, et
nautida ilusat augustiõhtut eheda looduse keskel ja saada ettekujutust sellest,
kuidas inimesed kunagi Eestis elasid. Sest kuigi lavastus keskendub
inimsuhetele, on sealt ikkagi võimalik saada ka vihjeid, milline oli kunagine
eluolu. See võiks omakorda panna meid mõtlema oma praegusele elule ja sellele
millele me peaksime tänulikud olema. Või hoopis panema meid meenutama vanu häid
aega. Mina näiteks hakkasin küll teatrist koju sõites oma lapsepõlve meenutama.
Eriti seda, kuidas sai suurel põllul kartulit, kapsast ja peeti korjatud või
heina tehtud ja vilja koristatud. Paljud nendest tegevustest on juba
tänapäevastele lastele täielik ajalugu. Aga, et seda kõike mõista, on meile
aeg-ajalt vaja meelde tuletada kust me pärit oleme ja just seda „Kõrboja
perenaine“ teebki.
Autorid: Anton Hansen Tammsaare ja Urmas Lennuk
Lavastaja: Vallo
Kirs
Kunstnik: Kristjan
Suits
Kostüümikunstnik: Pille
Küngas
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Kulno Malva
Liikumisjuht: Oleg
Titov
Mängisid:
Kadri Lepp – Anna
Ott Aardam – Villu
Laura Kalle – Kuusiku
Eevi
Luule Komissarov – Kõrboja
Madli
Egon Nuter – Kõrboja
Rein
Andres Tabun – Katku
Jüri
Kiiri Tamm – Katku
Anu
Janek Vadi – Mikk
Rait Õunapuu – Jass
Ringo Ramul – Jaan
Marika Palm – Leena
Kulno Malva – Lõugu
Kusti
Heigo Teder – Matu
Tarvo Vridolin – Timmu
Kaarel Kauts – poiss
Emili Aedmaa või Pihla Põld – tüdruk
Egert Murd – väike
Villu
Lisaks külarahva osades: Vilma Luik, Jaana Kena, Üllo
Kaur, Harlet Orasmaa, Ragnar Soa, Sergei Teppan, Siim Villem Vester, Siim
Tubli, Ivari Visnapuu, Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer, Katharine
Toomik, Gerda Sülla, Aili Nohrin
Rohkem infot leiab lavastuse kohta Ugala teatri
kodulehelt SIIN.
*
– Päisepilt on pärit Google
pildiotsingust.
0 kommentaari:
Postita kommentaar