Pagulased

4.augustil 2018 Eesti Maanteemuuseumi sisehoovis Varbusel

Kuidagi on juhtunud, et sel aastal olen teatrisse kolm korda kuus jõudnud. Ka augustiks on mul kolmele erinevale lavastusele piletid, kuid ikka tuli veel lisaks ühte lavastust vaatamas käia. Ja ma pole päris kindel, äkki tuleb neid lisasid veel. Igatahes ei saanud ma jätta teatrisse minemata, kui sisuliselt minu lapsepõlve kodumaja taga Eesti Maanteemuuseumis toimub lavastus „Pagulased“. Ma väikest viisi lubasin endale, et kõik kodulähedased lavastused vaatan ära. Siiski läks plaan juba vett vedama, sest „Mowglit“ ma ajapuudusel vaatama ei jõudnudki…

Kuigi sellel õhtul kui mina teatrisse läksin, mängiti lavastust alles teist korda, siis siit-sealt oli juba minuni info jõudnud, et tegemist on hea lavastusega. Seega tasus üsna spontaanselt vaatama minna. Veel oli samaks õhtuks valikus Ohtu mõisatallis toimuv „Omade vahel“. Siiski mingi sisetunne ütles, et võiks vist ikkagi Maanteemuuseumisse minna. Kodule lähemal ja minu jaoks nii mõnigi hea näitleja. Eelkõige kõnetasid mind Margus Jaanovitsi, Kaia Skoblovi ja Ene Järvise nimed. Ja kui ma mängupaigas kohal olin, siis juhtusin ka mitme teise inimese vestlust pealt kuulma, et neilegi on seda lavastust kiidetud ja selles mängukohas on alati kõik lavastused head olnud. Seega lootust oli.

Kui nüüd kohe alustuseks näitlejatest rääkida, siis ma tõesti ei pidanud Margus Jaanovitsis ja Ene Järvises pettuma. Kaia Skoblov siiski valmistas sel korral minu jaoks kerge pettumuse. Ma olen teda varem Vanemuise „Obinitsas“ näinud ja sealne seto keelne Kati oli igati suurepärane roll. Kirjutan seda ainuüksi seepärast, et vabandada mõtet, et äkki tema roll oli võro keele pärast veidi igav. Ma usun, et see roll oli ikka muudel põhjustel igav, kui keeleline põhjus. Rohkem tundub mulle Kaia Skoblovi üsna märkamatu roll pigem näidendi autori möödapanekuna. Kuidagi liiga tavaline ja märkamatu oli Margit võrreldes teiste tegelaskujudega. Nii väheemalt mulle tundus ja nii ei saanud ka Kaia Skoblovil olla väga midagi, millest kinni haarata, et Margiti roll huvitavaks teha. See-eest Ene Järvise Luule, kes oli veidi nupust nikastanud külamammi, pani praktiliselt iga oma ilmumisega publiku naerust rõkkama. Samuti mõjus publikule Margus Jaanovitsi kehastatud Mehka. Seda olen ma alati teadnud, et Margus Jaanovits on hea karakternäitleja ja see oli ka õks põhjuseid, miks ma tema rolli nautisin. Siiski ainult tehnikaga tegelev tunkedes töömees, kes veidi imelikku juttu ajab on nii Margus Jaanovitsi masti tegelane (vähemalt minu arvates), et teda oleks huvitav olnud mõnes teistsuguses rollis näha. Aga see selleks. Igatahes need žestid, miimika, grimassid, liigutused ja kõik olid Ene Järvisel ja Margus Jaanovitsil nii paigas, et nad lihtsalt panid publiku naerma. Eks need tegelased olid ka kõige rohkem äratundmist pakkuvad tegelaskujud. Eks me kõik oleme näinud õliste näppudega töötunkesid kandvat ja suurt kaheliitrist õllepudelit käes hoidvat automehaanikut. Või siis natukene lihtsameelne kuid alati uudishimulikku eakat naabriprouat, keda tuleb eemale peletada. Ja ilmselt just see oligi see põhjus, miks enamus publikust naeris.

Mulle tundus, et teised näitlejad, ja kui päris aus olla, siis ka näidendi tekst jäid nendele kahele näitlejale kõvasti alla. Olgu, tekstis olid mõned üksikud sõnamängud, mis publiku naerma panid, kuid pigem naerdi ikkagi nende kahe näitleja karakterit. Tekst oli mõeldud küll praeguste olulisemate teemade pilamiseks, kuid minu jaoks jäi selline sisu nõrgaks. Lavastuse tutvustuses oli kirjas, et sisu keerleb selle ümber, kuidas saadakse eluga hakkama kui ootamatult kaob kogu maailmast elekter. Selline fantaasiamäng mulle meeldis. Mulle seostub elektri kadumine kohe pimedusega. Ja ma mõtlesin, et sellist lavastust oleks huvitav näha, kuidas saavad inimesed hakkama, kui ilma elektrita ei saa süüa teha, autoga sõita (elektriautod), vett ei ole ja kõik olulised süsteemid jäävad seisma, asutused pannakse kinni jne. Tundub ehtne kaos olevat. Lisaks lasi lavastuse pealkiri eeldada, et kogu sellele kaosele tulevad lisaks veel ka pagulased. Ja nii ma siis ootasin üsna tumedates värvides lavastust ja ehk isegi tumedaid kostüüme ja lavakujundust. Sest ilma elektrita poel valgust ja kogu maailm on pime. Tõotas huvitav tulla.

See hetk, kui lavastuses lõpuks elekter ära läks ja külaelanikud paanikas olid, mulle isegi meeldis. Kuidas mehed jooma hakkasid ja naised pidid tööd tegema hakkama. Sest selleks, et talvel süüa oleks, tuli toitu kasvatama hakata. Ja see tähendas taimede kastmist ja kitkumist jms, sest uued ultramoodasd arvutite poolt juhitavad elektroonilised kastmissüsteemid enam ei töötanud. Minu kahjuks tuli elektri kadumise hetk alles teises vaatuses. Ja kui kogu etendus kestis koos vaheajaga kokku kaks tundi, siis seda teist vaatust oli vist veidi üle poole tunni. Minu jaoks ilmselgelt oli seda liiga vähe, et kogu seda põhisüžeed, läbi mille lavastust tutvustati, nautida.

Ehk siis mulle sisu poolest meeldis teine vaatus rohkem, kui esimene, kuid sellele teisele vaatusele oleks ma ka natukene rohkem seda maailmalõpu hirmu juurde pannud. Ja kuidagi süngemates toonides kogu seda olustikku näidanud. Õnneks loodus aitas kaasa, sest vaheajal läks pilve ja ma terve teise vaatuse lootsin, et ma ei peaks äikese ja paduvihma käes lageda taeva all teatrit vaatama. Aga need sünged äikesepilved sobisid minu ettekujutusega hästi kokku.

Esimene vaatus oli minu jaoks täiesti mitte midagi ütlev. Ma pean ütlema, et ma ei saanud väga palju aru, et mis külaga seal tegemist oli ja mis seal kellegi funktsioon oli. Kogu lugu keerles ühe pere ümber, kus olid ema, isa ja laps. Ja siis oli seal veel see natukene nupust nikastunud naabrinaine ja mingi naine, kes tegi süüa ja siis mees, kes igasuguseid tehnikavidinaid meisterdas. Aga kuidas see naine ja mees selle perega seotud olid, jäi mulle arusaamatuks. Ja need naine ja mees ei olnud ka teineteise abikaasad. Lihtsalt ühe küla elanikud, kes sõid ühiselt kõik koos ühe laua taga. Väga ühtehoidev kogukond, kuid omavahelised suhted olid segased ja ma ei saanud suhetest ka etenduse lõpuks aru.

Ma arvan, et tegelikult poleks mind see tegelaste omavaheliste seoste selgusetus üldse häirinud, kui lavastusel oleks olnud mingi mind kõnetav lugu. See, et kusagil metsa sees on üks küla, kus inimesed elavad hästi erinevate eurotoetuste ja muude rahaliste meedete abil, mind ei kõnetanud. Ja see, et sinna oli pagulasi oodata, on ka juba nii eilne päev. Mingid musta riietatud tantsutüdrukud käisid ka paaril korral tantsimas, kuid minu jaoks nad küll pagulasi ei kujutanud. See, et nad nende kottidega tulid, ja natukene mingeid liigutusi tegid ei andnud lavastusele midagi juurde. Oleks siis tantsud väga efektsed olnud, siis veel. Hetkel oli kogu lavastuse kõige efektsem tantsunumber minu jaoks see, kui Inga Lunge kehastatud Aigi tegelane kogukonnale ühisvõimlemist tegi.

Lisaks tantsutüdrukutele, oli minu jaoks seosetu ka pillimeeste funktsioon. Kohati ei saanud ma üldse aru, mis muusika see on, või milleks seda taustaks vaja on. Sest kõik efektsemad muusikalised heliefektid tulid ikkagi makilindilt. Mõnest laulust sain ma isegi aru, mida nad laulavad, kuid need head võro keelsed laulud nagu „Tulõ aga tulõ“, „Haanja miis“ jne kõlasid küll hästi, aga jäid nõrgaks. Ma oleks veel võimsamalt neid tahtnud kuulata. Kui juba, siis juba. Ja need vähesed laulud, kus kaasa lauldi, siis ma ei saanud sõnadest väga aru ja üldse tundus mulle, et heli jõudis mikrofonist igale poole mujale, kui publikusse. Katse oli küll hea, tutvustada publikule võro keelseid laule ja kohalikke pillimehi, kuid minu silmis ei andnud elav muusika sellele lavastusele midagi olulist juurde.

Kokkuvõttes ei saanudki ma tegelikult aru, kas mul on teatri osas liiga kõrged standardid, sest ma vist naersin kogu selle kahe tunni jooksul ainult ühel korral ja seda ka muigamisi. Samas teised inimesed ikka naersid pidevalt, järelikult midagi pidi lavastuses head olema, mida mina ei tabanud. Võib-olla tavaline Eesti inimene tahabki suveõhtul teatris mingisugust absurdset komejanti vaadata. Ma ei tahaks ka suvel väga sügavamõttelist ja mitmete varjatud tähendustega lavastusi vaadata ja lahti mõtestada, aga mulle ikkagi meeldib, et ma tulen teatrist ära ja ma saan sealt mingi mõtte kaasa. Sel korral oli peale teatrit minus täielik tühjus. Ehk isegi pettumus. Ma ei saa seda suvelavastust täielikuks haltuuraks nimetada, kuid kogu see kompott ei sobinud kokku ja jäi lahjaks, Ja selle kõige põhjuseks oli minu meelest veidi liiga lihtne ja ebahuvitav näidend.

Kuna minu teatristandardid ei ühti paljude inimeste arvamusega, siis annan soovituse, et kui teile sisetunde järgi ikkagi tundub, et „Pagulased“ on hea lavastus ja te tahaksite seda näha, siis minge vaatama. Sisetunne on ikka kõige parem otsustaja. Tõsisematele teatriarmastajatele ma siiski seda lavastust ei soovitaks.

Autor: Jan Rahman

Lavastaja: Kristo Toots

Kunstnik: Anne Prangel

Kostüümikunstnik: Piret Sootla

Muusikaline kujundus: Toomas Lunge

Mängisid:

Inga Lunge – Aigi

Ene Järvis – Luule

Kaia Skoblov – Margit

Andres Vago – pillimees

Marko Mäesaar – Taavi

Margus Jaanovits – Mehka

Kadri Laube – pillimees

Silva Pijon – Sonja-Liis

Veiko Porkanen – Kristjan

Rohkem infot lavastuse kohta saab lavastuse ürituse leheküljelt Facebookis.

* – Päisepilt on pärit suvelavastus "Pagulased" Facebooki leheküljelt.