Õpetaja Instagramist

10. augustil 2019 Vanaküla raamatukogu õuel

Käes on august. Tsikaadid siristavad ja suvepalsamist saab suveraev. Hinges pitsitab väikene kahjutunne, et suvi ongi selleks korraks läbi. Väikesed koolijütsid hakkavad juba kooli minekut ootama. Õpetajad kindlasti saabuva sügise ees nii elevil ei ole. Seega on praegu just paras aeg heita pilk ühe tänapäevase õpetaja hingeellu.

Nädalavahetusel toimusid II Põlva kodukohvikute päevad, mille raames oli mul Vanaküla raamatukogus võimalik kohtuda Ulla Kutiga, õpetajaga Instagramist. Ulla on igati julge ja hakkaja naine. Tema olekust kiirgub kindlameelsust ja kindlasti on see üks põhjustest, miks tema õpilased teda armastavad. Ja seda, et õpilased teda armastavad, on näha nende tegudest. Kuna tegemist on monolavastusega, siis õpilasi me laval ei näe, kuid me kuuleme kuidas õpilased aitavad õpetajal arvutit viirustest puhastada või sinna uusimat viirusetõrjet paigaldada. Vähemalt, mina loen nendest tegudest välja, et õpilased austasid oma õpetajat. Praktika on näidanud, et austatakse neid, kes on eneskindlad ja teavad väga täpselt, mida ja miks nad õpilastelt ootavad.

Lisaks õpilastega seotud lugudele kuuleme huvitavaid seikasid Ulla Kuti igapäevaelust nii koolis kui ka väljaspool kooli. Kuigi ma ei tahaks kõike ette rääkida, siis võin vaid vihjeks öelda, et puutumata ei jää ka poliitika, mehed ja telefonimüüjad. Nii nagu lavastuse pealkirigi viitab, on tegemist erinevate piltidega õpetaja igapäevaelust. On ju Instagram koht, kus saab piltide kaudu välismaailmale enda kohta erinevaid infokillukesi edastada.

Seega tundub mulle, et äratundmist peaks jaguma kõikidele. Siiski ütleksin ma, et põhiliseks sihtgrupiks on õpetajad. Ma usun, et Ulla Kuti asemel võiks ükskõik milline teine õpetaja olla ja need situatsioonid ja lood oleksid ikka samasugused. Hoolimata sellest, et mul on võrdlemisi väike õpetamiskogemus, siis nii mõnigi situatsioon tuli ka mulle tuttav ette. Ja mis seal salata, nüüd sain ma jälle väikese meeldetuletuse sellest, milline õpetaja/õppejõud ma tahaksin olla ja milline ma kohe kindlasti olla ei tahaks. Selliseid värskendavaid meeldetuletusi on aeg-ajalt vaja saada.

Selle äärmiselt toreda monolavastuse on spetsiaalselt Ülle Sillamäe jaoks kirja pannud Signe Heiberg ning lavastanud Janno Puusepp. Seda on kohe tunda, et tekst on spetsiaalselt näitleja jaoks kirjutatud, sest Ülle Sillamäe on laval lihtsalt tema ise. Võib-olla tegi minu jaoks nähtud etenduse huvitavamaks ka see, et Ulla Kutti mängiv Ülle Sillamäe on minu põhikooliaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kuigi arvamust etendusest see siiski ei mõjuta (ja ma julgen oma arvamuse kirja panna, kuigi koolis õpetatakse meile, et see pole hea tava, kui sa enda tuttavate lavastustest kirjutad). Ja eks enda kunagist õpetajat on ikka tore vaadata õpetajat mängimas, sest kohe on võrdlus olemas, et milline õpetaja nö “päris elus” on. Pean siiski tunnistama, et põhikoolist on juba üle 15 aasta möödas ja mu mälu võib mind petta. Aga umbes nii toreda õpetajana ma Üllet mäletangi. Nüüd siis sain teada, mida õpetaja mõtleb siis, kui korteriuks tema selja taga sulgunud on. Olgu ääremärkusena öeldud, et õpetaja Ulla Kutt on siiski täiesti iseseisev tegelane ja ei peegelda kuidagi sajaprotsendiliselt reaalselt eksisteerivat õpetaja Ülle Sillamäed. Nende ainus ühine puutepunkt on tüütud telefonimüüjad, sarnane välimus ning tõsiasi et nad mõlemad on eesti keele ja kirjanduse õpetajad.

Kui päris aus olla, siis ma olin seda lavastust juba ammu näha tahtnud. Sisututvustus lihtsalt tundus põnev ja mul oli tunne, et lavastus võiks mulle meeldida. Kindlasti mäletavad kõik kooliajast seda tunnet, et õpetaja poleks nagu päris tavaline inimene. Ja kui nüüd pakutakse võimalust näha pildikesi õpetaja igapäevaelust, siis tuleb ju like või follow panna ja asuda õpetaja mõttemaailma jälgima. Sest mis see Instagramgi muud on kui meie igapäevane vajadus rahuldada oma uudishimu ja ennast eksponeerida.

Nagu ikka, siis inimene plaanib ja Jumal juhib. Nii juhtus, et iga kord olin ma kas tööl või lähetusel, kui lavastust mängiti. Nüüd sain lõpuks siis etenduse ära vaadata. Ja taaskord sain kinnitust, et kui mulle sisututvustus meeldib ja seal midagi klikib, siis on tegemist hea lavastusega. Osad stseenid olid nii naljakad, et ajasid naerma (mitte, et teised stseenid poleks naljakad olnud, aga mul päris kõigega ei tekkinud äratundmisrõõmu). Ja mind on ausalt väga raske teatris naerma ajada. Seega, kõik need, kelle teatrimaitse minu omaga ühtib, võivad julge südamega minna teatrisse seda lavastust vaatama. Emotsioon on garanteeritud.

Mulle monolavastused meeldivad eelkõige seetõttu, et näitleja on nende puhul raskemas situatsioonis ja nii tulevad kõik näitleja tugevused ja nõrkused väga hästi välja. On ju näitleja üksinda laval ja sageli peab ta erinevaid tegelaskujusid kehastama. Seekord tundus mulle etenduse alguses, et äkki etendus hakkab venima, sest alguses oli pikk ilma tekstita stseen. Mu emale just see pikk vaikiv algus meeldis, sest see lasi tegelase maailma sisse elada. Aga pärast etendust mis kestis veidi alla tunni, olime me emaga mõlemad ühel nõul, et kogu etenduse kõige kaasahaaravam osa oli lõpp. Kui vahel on mul mõne lavastuse puhul olnud tunne, et lavastus on liigselt venitatud ja lõpp oleks poole efektsem olnud mõned stseenid tagasi, siis sel korral oli lõpp minu jaoks veidi ootamatu kuid vägagi kaasahaarav. Ja tagantjärgi vaadates ei olnud see algus üldse nii pikk ja lohisev, nagu mulle esmapilgul tundus.

Ma ei tea, kas asi ongi selles, et ma pole pikalt teatris käinud (minu puhul on kaks kuud teatrivaba perioodi äärmiselt pikk aeg) või siis oligi tegemist suurepärase lavastusega. Ainus asi, mida ma ette oskan heita on see, et etendused on sageli kinnised ja neid ei mängita avalikult. Nii puudub inimestel ligipääs suurepärasele lavastusele. Kindlasti aga soovitan kõigil, eelkõige õpetajatel lavastuse “Õpetaja Instagramist” nimi meelde jätta ja seda vaatama minna, kui kusagil reklaami näete. Või peaks lavastust hoopis õpilastele soovitama, et nad hakkaksid mõistma, et õpetaja on ka kõigest lihast ja luust inimene. Igatahes on selle lavastuse puhul kõik tasakaalus. On väga hea lugu, mis paneb kaasa mõtlema; väga hea näitleja, kes lavastuse elama paneb ja lavakujundus milles on iga pisemgi detail paigas. Eriti meeldis mulle punane pastakas, sest minu meelest ei ole ükski õpetaja tõsiselt võetav, kui tal pole kotis punast pastakat.

Autor: Signe Heiberg

Lavastaja: Janno Puusepp

Mängis: Ülle Sillamäe

* – Postituse päisepilt on pärit teatritrupi Bona Verbumi koduleheküljelt.

Kuigi ma olin kindel, et ma ei kirjuta sellest lavastusest, sest viimasel ajal pole mul mitte mingisugust kirjasoolikat, siis mida rohkem ma nähtud etendust peast läbi lasin, seda rohkem tundsin, et pean oma emotsioonid kirja panema. Arvestades, et praegu on kell 3 öösel ja ma olen teist ööd järjest tööl, siis ei pruugi see tekst kõige ladusam olla, aga ma loodan et oma mõtte suutsin ma siiski edasi anda.

Sel korral võtan selle julguse ja tänan eraldi Üllet (minu õpetajat Facebookist), tänu kellele ma üldse sellest lavastusest kuulsin ja kellega rääkimine aitas mul mõista, miks ma seda blogi pean.

Tänan, Ülle et mu päeva(d) rõõmsamaks tegid!