11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)
Kas
te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana
kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma
hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule.
Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku
Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman
Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle
vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud
ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda.
Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis
saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu
sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel
päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka
minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.
Üdini
aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers”
saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin,
et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei
lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa
patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta
parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt
kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis,
isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi
keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.
Lugu
ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese
elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia
lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise
lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või
siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja
sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos
vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel
elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina.
Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii
populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.
Kindlasti
on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika.
Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud
mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel
vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest,
et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et
muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad
laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal,
teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid
siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse
panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea
muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii
kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate
liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt
kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on
sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma
vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!
Muusika
oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige
sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“.
See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala
üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga
õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda
lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis
iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis
kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma
siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.
Tegelikult
ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin
mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma
ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi
nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on
täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva
naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm
meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema
oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused
teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid
stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti
kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni
ta oli hingetu.
Kuna
laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid
kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et
näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel
kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes
kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega
Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad
jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad
asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult
enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist
teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12
pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja
Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate
karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!
Kui
ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur,
kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus
nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt
lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud
Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt,
et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus
suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda
on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.
Kui
ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar
sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus
vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult
üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal
pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi
lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti
laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate
dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.
Hendrik
Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas
vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise,
suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone
vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt
oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad
meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu
mängida. Ja see töötab.
Töötab
lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja
analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle
nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal
rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin
vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“
raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu
üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus
näitlejatööd, liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike
head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad
jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära
lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.
Kindel
on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad
nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses
on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua
jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti
teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma
ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis
valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja
veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka
kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut
ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma
teatris käingi.
Kas
siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman
Brothersit“ vaatama minna?
Tegemist
on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes
tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate
teada.
Autor: Stefano Massini
Lavastaja: Hendrik
Toompere jr
Kunstnik: Laura Pählapuu
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Videokunstnik: Alyona Movko
Helikujundaja: Lauri
Kaldoja
Liikumisjuht: Üüve-Lydia
Toompere
Mängivad:
Guido Kangur
Mait Malmsten
Priit Võigemast
Muusikud:
Joel Remmel - klaver
Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass
Ahto Abner – löökpillid
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar