12/09/2022

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt

 7. septembril 2022 Vaba Lava etendus Eesti Teatri Festivalil DRAAMA

Foto: Siim Vahur

Juba rohkem kui pool aastat on sõda Ukrainas olnud iga päev meie ümber. Kui esimestel päevadel tekitasid sõjauudised meis õudu ja me elasime igale Ukraina sündmusele tugevalt kaasa ja olime ise paanikas, siis tänaseks oleme end paljuski sõjast distantseerinud. See toimub ju kusagil kaugel ja puudutab meid ainult nii palju, et Eestisse saabub järjest rohkem sõjapõgenikke ja gaasihinnad tõusevad. Tundub täiesti jabur mõte osta teatripilet etendusele mis räägib sõjast ja toob sõja, millest me end distantseerida püüame, meile jälle nii lähedale. Või kas see ikka on jabur?

Hoolimata sellest, et paljud tuttavad, kes kuulsid et ma lähen Julia Augi dokumentaallavastust Ukraina sõjast vaatama, pidasid mind napakaks (sest lihtsam on ju midagi lõbusat vaadata ja luua endale illusioon, et meie pole sõjast puudutatud), jäin mina teatrielamusega rahule. Jah, teatrisaalist väljudes valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid ja ma olin kõike muud kui õnnelik, kuid kes ütles, et teater peab rõõmsaks tegema. Teater peab inimest puudutama ja seda Julia Augi dokumentaallavastus kahtlemata teeb. Etendus puudutas mind selle võrra tugevamalt, et ma olin just samal hommikul sõitnud mööda kurikuulsa Narva tanki asukohast ja näinud sealset lilledest lokkavat kalmistut, mille Venemaa patrioodid tanki asemele loonud olid. Ja see tegi mu vihaseks ning veelgi raskem oli seetõttu õhtul vaadata koledaid fotosid ja kuulata päris inimeste lugusid sõjakoledustest Ukrainas, teades et kõik see on võimalik ainult seetõttu, et väga suur osa inimestest kuulab ja usub Vene propagandat.

Nagu ma juba mainisin, siis lavastuses pole midagi ilusat. Postituse päisepildilt on näha, et lava nn tagaseina moodustavad kolm valge kangaga kaetud paneeli, millele kuvatakse fotosid rindelt. Fotod ei näita armeed vaid tavaliste inimeste argipäeva – surnukehasid, majavaremeid jne. Lisaks fotod inimestest, kelle kirjavahetust me parajasti kuuleme. Sõjale kohaselt pole valged kangad terved, vaid auklikud just nagu keegi oleks neisse augud põletanud. Lisaks visuaalile tekitati helikujunduse abil samuti illusioon õhuhäiretest ja pommirünnakutest. Jah, see hääl oli ebameeldiv, aga helitugevuse poolest ilmselt üks sajandik sellest, kui tugev õhuhäire tegelikkuses on.

Eks mingil määral puudutati ka neid teemasid, mida meedias laialt on kajastatud, näiteks pikk stseen süütute laste hukkumisest ja laste matmisest või siis see kuidas vene sõdurid ukrainlasi vägistavad. Mõlemad stseenid on üsna võikad ja kujutavad laval vägagi verist vaatepilti. Seetõttu ilmselt nõrganärvilistele see lavastus ei sobi. Suurem rõhk (või siis mu ajule lihtsalt tundus, et see oli suurema rõhuasetusega kuna mu aju blokeeris need jubedamad sündmused lihtsalt ära) oli siiski rindel elavate inimeste argipäevast. Nagu etendusele järgnenud vestlusringis selgus, siis viiest inimesest, kelle kirjade põhjal Aug lavastuse kokku pani, on ainult üks Leetu põgenenud. Ühest inimesest polnud ta enam midagi kuulnud ja pole teada, kas see inimene on elus või mitte, aga ülejäänud kolm inimest elavad rindel edasi ja üritavad oma argipäevatoimetustega toime tulla.

Näiteks räägiti sellest kui pikad on poejärjekorrad, mida keegi poest ostab ja mida poest üldse saada on. Lisaks see, kuidas toimuvad pommitamised ja õhuhäired ning kuidas nende vahel viiendalt korruselt õue koera pissitama jõuda. Eriti meeldis mulle see mõte, et kui koer tänavale kakab, siis tuleb koera kaka ikkagi üles korjata, sest see on ikkagi kodulinn ja seda ei tohi reostada. Minu silmis võttis kogu see lause kokku ukrainlaste isamaa-armastuse ja põhimõtted ning ütles üsna viisakalt ridade vahelt, mida nad neid ründavatest venelastest arvavad. Seda kõike saadavad muidugi kaasmaalaste surnukehad, mis vedelevad tänaval ja mille poole vaatamist välditakse, sest see võib olla mõni sinu tuttav. Samas läheb ka Ukrainas elu edasi ja ka ukrainlased harjuvad sõja ning sellest põhjustatud pommirünnakute ja õhuhäiretega mingil määral. Näiteks võib juhtuda, et su päeva kõige olulisem sündmus on see, et sa magasid ja ärkasid alles õhuhäire peale, mitte polnud juba eelnevalt õhuhäiret oodates üleval.

Jah, need ukrainlaste lood on koledad ja me peame olema ainult tänulikud, et nad on nii tugevad ja võitlushimulised ning on valmis oma kodumaa eest kasvõi paljakäsi võitlema. Kusjuures see võitlushimu ja soov kodumaad mitte hüljata kumab kõikidest nendest igapäevastest lugudest väga tugevalt läbi (see koera junnide korjamine keset pommitamist on üks väheseid näiteid). Minu jaoks olid etenduse kõige õudustäratavamad stseenid need, mis Julia Aug oli ise kuulnud või milles ise osalenud siin meie Eestimaa pinnal. Mõeldes ka Narva tanki sündmustele on päris hirmutav teada, et meie hulgas on nii palju neid inimesi, kes pooldavad sõda (sest mingit sõda pole, on ainult erioperatsioon) ja neid sõjakoledusi, sest fašištid on selles ise süüdi. 

Ma olen täiesti teadlik, et sellist mõtlemist ei saa omistada kõikidele venelastele, sest nende hulgas on ka palju neid, kes taunivad sõda ja Putini käitumist. Samuti eks ole ka teiste rahvuste hulgas neid inimesi, kes sõda pooldavad ja seetõttu ei saa rahvuse põhjal üldistusi teha. Oluline on see, et Julia Aug on olnud julge ja need sõjakoledused teatrilavale toonud ja aitab seeläbi tõsta inimeste teadlikkust sellest, mis Ukrainas hetkel toimub. Lisaks Ukrainale saab sealt aimu ka sellest, kuidas nt Eestis osa elanikkonnast sõtta suhtub, aga siin on siiski oluline ära mainida, et see näitab pigem Vene propagandamasina head tööd, mitte kogu Eestimaa suhtumist. Kuna lavastus on käinud ka mõningatel festivalidel, siis ma loodan väga, et igal etendusel avanevad kasvõi ühe inimese silmad propaganda osas ja juba see oleks suur võit. Seda enam, et lavastust mängitakse peamiselt eesti keeles, kuid kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge nii vene kui ka vajadusel inglise keelde. Ainus tegelane, kes kogu etenduse vene keeles räägib on Luganski Rahvavabariigis elav stsenarist, keda kehastab Norrast pärit Harald T. Rosenstrøm, kes on Moskvas näitekunsti õppinud. Eesti keel on peamine keel just seetõttu, et lavastus on välja toodud Eestis, kuid venekeelne sünkroontõlge on lisatud just mõeldes eelkõige vene keelt rääkivale elanikkonnale. Eks ühelt poolt on põhjus see, et ka venekeelne elanikkond tahab Eestis kultuuri nautida, kuid teine põhjus on kindlasti see, et seda venekeelset osa rahvast valgustada Ukraina sõja teemadel (mis võiks olla selle lavastuse peamine eesmärk).

Ma ei ütle, et ma olen hirmus palju teatris käinud, aga ikka omajagu on erinevaid lavastusi vaadatud. Kõik neist pole olnud alati meeldiva süžeega, kuid praegune lavastus on siiani ainus, mille lõpus publik ei plaksuta. Mitte seetõttu, et etendus oleks halb olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et plaksutamine tundub kohatu. Justkui me plaksutaksime Putinile ja vene sõduritele nende kuritegude eest. Seega lõppeb etendus minutilise leinaseisakuga ja seejärel valitses minu hinges tühjus. Ühelt poolt oli hea, et see õuduste näitamine ja nendest rääkimine lõppes, aga teisalt olin ma jõuetu, sest mina saan nüüd minna värske õhu kätte ja nautida vaba õhtut, samas kui tuhande kilomeetri kaugusel elavad inimesed järjekordse pommirünnaku või õhuhäire hirmus. See minutiline leinaseisak on küll hea austusavaldus, aga samas tahaks midagi rohkemat Ukraina heaks ära teha.

Samas ma ei kahetse, et ma pileti ostsin ja etendust vaatamas käisin. See oli justkui meeldetuletus sellest, et kuigi meil hinnad tõusevad ja raha on alati kõigil vähe (siiski mitte nii vähe, et ei jõuaks teatripiletit osta), siis tegelikult on meil kõik hästi ja me peame selle üle õnnelikud olema. See kõlas nüüd küll ehteestlaslikult, et peame olema õnnelikud, et meil läheb hästi samal ajal kui teistel halvasti läheb. Aga päris nii see siiski mõeldud ei olnud. Tegelikult on lavastus ajas muutuv, sest iga etendus lõpeb teisiti ja mida kauem sõda kestab, seda pikemaks muutub lavastus, sest rohkem on sündmusi, millest rääkida. Ma siiralt loodan, et Ukraina võidab selle sõja ja see juhtub varsti. Täitsa huvitav oleks näha, milliseks on lavastus siis teisenenud, kui Ukraina kord sõja võidab, kas siis järgneb leinaseisakule suur aplaus ukrainlastele? Seniks saame meie siin teha teavitustööd ja näidata, milline on tegelikult elu Ukraina rindel. Olgu selleks siis kasvõi teatris käimine ja lavastusest rääkimine.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Katharina Kuusemets
Videokunstnik: Laura Romanova
Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Muusikajuht: Ardo Ran Varres
Tõlk ja tõlkija (RUS): Tiit Alte
Tõlkija (ENG): Eva Maria Suurevälja
Osades: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper, Harald T. Rosenstrøm (NO)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vaba Lava koduleheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar