7. septembril 2022 Vaba Lava etendus Eesti Teatri Festivalil DRAAMA
Foto: Siim Vahur |
Juba
rohkem kui pool aastat on sõda Ukrainas olnud iga päev meie ümber. Kui
esimestel päevadel tekitasid sõjauudised meis õudu ja me elasime igale Ukraina
sündmusele tugevalt kaasa ja olime ise paanikas, siis tänaseks oleme end paljuski sõjast
distantseerinud. See toimub ju kusagil kaugel ja puudutab meid ainult nii
palju, et Eestisse saabub järjest rohkem sõjapõgenikke ja gaasihinnad tõusevad.
Tundub täiesti jabur mõte osta teatripilet etendusele mis räägib sõjast ja toob
sõja, millest me end distantseerida püüame, meile jälle nii lähedale. Või kas
see ikka on jabur?
Hoolimata
sellest, et paljud tuttavad, kes kuulsid et ma lähen Julia Augi
dokumentaallavastust Ukraina sõjast vaatama, pidasid mind napakaks (sest lihtsam
on ju midagi lõbusat vaadata ja luua endale illusioon, et meie pole sõjast
puudutatud), jäin mina teatrielamusega rahule. Jah, teatrisaalist väljudes
valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid ja ma olin kõike muud kui õnnelik,
kuid kes ütles, et teater peab rõõmsaks tegema. Teater peab inimest puudutama
ja seda Julia Augi dokumentaallavastus kahtlemata teeb. Etendus puudutas mind selle võrra
tugevamalt, et ma olin just samal hommikul sõitnud mööda kurikuulsa Narva tanki
asukohast ja näinud sealset lilledest lokkavat kalmistut, mille Venemaa
patrioodid tanki asemele loonud olid. Ja see tegi mu vihaseks ning veelgi
raskem oli seetõttu õhtul vaadata koledaid fotosid ja kuulata päris inimeste
lugusid sõjakoledustest Ukrainas, teades et kõik see on võimalik ainult seetõttu,
et väga suur osa inimestest kuulab ja usub Vene propagandat.
Nagu
ma juba mainisin, siis lavastuses pole midagi ilusat. Postituse päisepildilt on
näha, et lava nn tagaseina moodustavad kolm valge kangaga kaetud paneeli,
millele kuvatakse fotosid rindelt. Fotod ei näita armeed vaid tavaliste
inimeste argipäeva – surnukehasid, majavaremeid jne. Lisaks fotod inimestest,
kelle kirjavahetust me parajasti kuuleme. Sõjale kohaselt pole valged kangad
terved, vaid auklikud just nagu keegi oleks neisse augud põletanud. Lisaks
visuaalile tekitati helikujunduse abil samuti illusioon õhuhäiretest ja pommirünnakutest. Jah, see
hääl oli ebameeldiv, aga helitugevuse poolest ilmselt üks sajandik sellest, kui
tugev õhuhäire tegelikkuses on.
Eks
mingil määral puudutati ka neid teemasid, mida meedias laialt on kajastatud,
näiteks pikk stseen süütute laste hukkumisest ja laste matmisest või siis see
kuidas vene sõdurid ukrainlasi vägistavad. Mõlemad stseenid on üsna võikad ja
kujutavad laval vägagi verist vaatepilti. Seetõttu ilmselt nõrganärvilistele
see lavastus ei sobi. Suurem rõhk (või siis mu ajule lihtsalt tundus, et see
oli suurema rõhuasetusega kuna mu aju blokeeris need jubedamad sündmused
lihtsalt ära) oli siiski rindel elavate inimeste argipäevast. Nagu etendusele
järgnenud vestlusringis selgus, siis viiest inimesest, kelle kirjade põhjal Aug
lavastuse kokku pani, on ainult üks Leetu põgenenud. Ühest inimesest polnud ta
enam midagi kuulnud ja pole teada, kas see inimene on elus või mitte, aga ülejäänud
kolm inimest elavad rindel edasi ja üritavad oma argipäevatoimetustega toime tulla.
Näiteks
räägiti sellest kui pikad on poejärjekorrad, mida keegi poest ostab ja mida
poest üldse saada on. Lisaks see, kuidas toimuvad pommitamised ja õhuhäired
ning kuidas nende vahel viiendalt korruselt õue koera pissitama jõuda. Eriti meeldis mulle see mõte, et kui koer tänavale kakab, siis tuleb koera kaka ikkagi üles korjata, sest see on ikkagi kodulinn ja seda ei tohi reostada. Minu silmis võttis kogu see lause kokku ukrainlaste isamaa-armastuse ja põhimõtted ning ütles üsna viisakalt ridade vahelt, mida nad neid ründavatest venelastest arvavad. Seda
kõike saadavad muidugi kaasmaalaste surnukehad, mis vedelevad tänaval ja mille
poole vaatamist välditakse, sest see võib olla mõni sinu tuttav. Samas läheb ka
Ukrainas elu edasi ja ka ukrainlased harjuvad sõja ning sellest põhjustatud
pommirünnakute ja õhuhäiretega mingil määral. Näiteks võib juhtuda, et su päeva kõige
olulisem sündmus on see, et sa magasid ja ärkasid alles õhuhäire peale, mitte
polnud juba eelnevalt õhuhäiret oodates üleval.
Jah, need ukrainlaste lood on koledad ja me peame olema ainult tänulikud, et nad on nii tugevad ja võitlushimulised ning on valmis oma kodumaa eest kasvõi paljakäsi võitlema. Kusjuures see võitlushimu ja soov kodumaad mitte hüljata kumab kõikidest nendest igapäevastest lugudest väga tugevalt läbi (see koera junnide korjamine keset pommitamist on üks väheseid näiteid). Minu jaoks olid etenduse kõige õudustäratavamad stseenid need, mis Julia Aug oli ise kuulnud või milles ise osalenud siin meie Eestimaa pinnal. Mõeldes ka Narva tanki sündmustele on päris hirmutav teada, et meie hulgas on nii palju neid inimesi, kes pooldavad sõda (sest mingit sõda pole, on ainult erioperatsioon) ja neid sõjakoledusi, sest fašištid on selles ise süüdi.
Ma olen täiesti
teadlik, et sellist mõtlemist ei saa omistada kõikidele venelastele, sest nende
hulgas on ka palju neid, kes taunivad sõda ja Putini käitumist. Samuti eks ole
ka teiste rahvuste hulgas neid inimesi, kes sõda pooldavad ja seetõttu ei saa rahvuse
põhjal üldistusi teha. Oluline on see, et Julia Aug on olnud julge ja need
sõjakoledused teatrilavale toonud ja aitab seeläbi tõsta inimeste teadlikkust
sellest, mis Ukrainas hetkel toimub. Lisaks Ukrainale saab sealt aimu ka sellest, kuidas nt Eestis osa elanikkonnast sõtta suhtub, aga siin on siiski oluline ära mainida, et see näitab pigem Vene propagandamasina head tööd, mitte kogu Eestimaa suhtumist. Kuna lavastus on käinud ka mõningatel
festivalidel, siis ma loodan väga, et igal etendusel avanevad kasvõi ühe
inimese silmad propaganda osas ja juba see oleks suur võit. Seda enam, et lavastust mängitakse
peamiselt eesti keeles, kuid kõikidel etendustel on olemas sünkroontõlge nii
vene kui ka vajadusel inglise keelde. Ainus tegelane, kes kogu etenduse
vene keeles räägib on Luganski
Rahvavabariigis elav stsenarist, keda kehastab Norrast pärit Harald T.
Rosenstrøm, kes on Moskvas näitekunsti õppinud. Eesti keel on peamine keel just
seetõttu, et lavastus on välja toodud Eestis, kuid venekeelne sünkroontõlge on
lisatud just mõeldes eelkõige vene keelt rääkivale elanikkonnale. Eks ühelt
poolt on põhjus see, et ka venekeelne elanikkond tahab Eestis kultuuri nautida,
kuid teine põhjus on kindlasti see, et seda venekeelset osa rahvast valgustada
Ukraina sõja teemadel (mis võiks olla selle lavastuse peamine eesmärk).
Ma
ei ütle, et ma olen hirmus palju teatris käinud, aga ikka omajagu on erinevaid
lavastusi vaadatud. Kõik neist pole olnud alati meeldiva süžeega, kuid praegune
lavastus on siiani ainus, mille lõpus publik ei plaksuta. Mitte seetõttu, et etendus
oleks halb olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et plaksutamine tundub kohatu.
Justkui me plaksutaksime Putinile ja vene sõduritele nende kuritegude eest.
Seega lõppeb etendus minutilise leinaseisakuga ja seejärel valitses minu hinges
tühjus. Ühelt poolt oli hea, et see õuduste näitamine ja nendest rääkimine
lõppes, aga teisalt olin ma jõuetu, sest mina saan nüüd minna värske õhu kätte ja
nautida vaba õhtut, samas kui tuhande kilomeetri kaugusel elavad inimesed
järjekordse pommirünnaku või õhuhäire hirmus. See minutiline leinaseisak on küll hea austusavaldus, aga samas tahaks midagi rohkemat Ukraina heaks ära teha.
Samas ma ei kahetse, et ma pileti ostsin ja etendust vaatamas käisin. See oli justkui meeldetuletus sellest, et kuigi meil hinnad tõusevad ja raha on alati kõigil vähe (siiski mitte nii vähe, et ei jõuaks teatripiletit osta), siis tegelikult on meil kõik hästi ja me peame selle üle õnnelikud olema. See kõlas nüüd küll ehteestlaslikult, et peame olema õnnelikud, et meil läheb hästi samal ajal kui teistel halvasti läheb. Aga päris nii see siiski mõeldud ei olnud. Tegelikult on lavastus ajas muutuv, sest iga etendus lõpeb teisiti ja mida kauem sõda kestab, seda pikemaks muutub lavastus, sest rohkem on sündmusi, millest rääkida. Ma siiralt loodan, et Ukraina võidab selle sõja ja see juhtub varsti. Täitsa huvitav oleks näha, milliseks on lavastus siis teisenenud, kui Ukraina kord sõja võidab, kas siis järgneb leinaseisakule suur aplaus ukrainlastele? Seniks saame meie siin teha teavitustööd ja näidata, milline on tegelikult elu Ukraina rindel. Olgu selleks siis kasvõi teatris käimine ja lavastusest rääkimine.
Autor ja lavastaja:
Julia Aug
Kunstnik:
Katharina Kuusemets
Videokunstnik:
Laura Romanova
Valguskunstnik:
Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Muusikajuht:
Ardo Ran Varres
Tõlk ja tõlkija (RUS):
Tiit Alte
Tõlkija (ENG):
Eva Maria Suurevälja
Osades: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Rea Lest, Simeoni
Sundja, Loviise Kapper, Harald T. Rosenstrøm (NO)
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vaba Lava koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar