Mefisto

 10. september 2022 Eesti Draamateatri etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Gabriela Urm

Sel korral tahan ma oma postituse kirjutamisega alustada hoopis lavastuse lõpust. Kui laval lauldakse "Õllepruulijat", siis pole võimalust, et see lavastus mulle ei meeldi. Mis teha, kui ma olen selliste lauludega üles kasvanud ja need mul hea peomeeleolu tekitavad. Eriti veel siis kui laulmise ajal ikka laua peale jõutakse nagu kord ja kohus ette näeb. Kuigi ma pole päris kindel, kas „Õllepruulija“ väikeste poiste esituses on ikka kõige õigem lähenemine... 

Nimelt käisin Draama festivali ajal vaatamas Eesti Draamateatri lavastust „Mefisto“, mis nagu kõik selleaastased festivalil osalevad lavastused, räägib palju poliitilistel teemadel. Lisaks poliitikale käsitletakse „Mefistos“ väga palju ka teatrit, sest peamiselt räägib lavastus saksa näitleja Hendrik Höfgeni (Juhan Ulfsak) soovist saada riigi esinäitlejaks ning tema kohanemisest riigis muutuvate poliitiliste oludega, et oma karjäärilisi ambitsioone saavutada, hoolimata sellest kes parajasti võimul on.

Ma päris kindel pole, aga mulle tundub, et see on esimene Kertu Moppeli lavastus, mida ma vaatama olen juhtunud. Tundub, et energiat oli selles küll rohkem sees, kui teistest Draamateatri lavastustes, mida ma vaatama olen juhtunud ja ilmselt toob Kertu Moppel Draamateatri repertuaari veidi elu ja värskust sisse. Või siis ainult mulle tundub nii. Igatahes läks etendus kohe suure muusikaga lahti ja minu jaoks andis see mõnusa energialaengu kohe kätte. Polnud sellist tuima ja igavat soigumist lavastuse alguses nagu paljude lavastuste puhul näha võib. Ma küll ei tea, kas Moppeli lavastajakäekiri ongi selline, et lavastustes on mingi hoopis teistsugune energia, aga mulle igatahes tundus juba algusest peale, et siit tuleb midagi huvitavat.

Mingil hetkel sai seda poliitilisust minu jaoks siiski liiga palju ja ma enam kõike detailselt jälgida ei suutnud ja tabasin end mõttelt, et millal etendus läbi saab. Eelkõige nendel hetkedel, kus Höfgen üritas end Berliinis ministerpresidendile (Gert Raudsep) tõestada ja oli valmis oma senised põhimõtted maha müüma selle nimel, et ta ainult saaks teatrit edasi teha ja olla tunnustatud. Teised igavad stseenid olid minu jaoks need, kus kogu teatri trupp baaris pärast etendust või proovi lobises. Kohati ei saanud ma nendes stseenides kõigest räägitavast aru ja nii kadus tähelepanu. Mulle ikkagi tundub, et Vanemuise suures majas on mingisugused akustikaprobleemid, sest see on ainus teatrimaja, milles ma olen kõige tihedamalt tähele pannud, et osa tekstist lihtsalt kaob ära. Või siis hakkan mina lihtsalt vanaks ja kurdiks jääma.

Kui ma juba arusaamatuks jäänud kohtadest räägin, siis minu jaoks isiklikult olid kõige vähem tervikusse sobivad stseenid video vahendusel filmitud tantsustseenid, kus Höfgen läks Juliettalt (Sandra Ashilevi) tantsutunde võtma. Kohati jäi mulle mulje, et nad olid armukesed, aga lõpuks sain siiski aru, et Julietta andis Höfgenile ainult tantsutunde. Aga milleks need tantsutunnid nii salajased pidid olema? Kas tõesti ainult seepärast, et Julietta oli tumedanahaline ja Teise Maailmasõja aegne Saksamaa polnud valmis tumedanahalisi inimesi ühiskonna osana tunnistama? Igatahes kui ülejäänud lavastus mõjus minu jaoks tervikuna, siis Julietta juurde minekud ja tegelikult ka see miks Julietta koos Höfgeniga lõpuks „Õllepruulija“ ajal laual tantsis, jäid minule arusaamatuks. Ilmselgelt ei oska ma kõiki märke ja vihjeid hoomata, kuna ma pole poliitilise teatri alal mingi suur ekspert ja seetõttu jäävad mitmed nüansid mulle arusaamatuks.

Samas oli päris huvitav kuulata teksti sellest, kuidas Höfgen tahtis teha kunsti ja mitte olla ainult väike tegelane igavas riigiteatris, kus tuleb teha seda, mida kästakse. Eks Ulfsak, kes peaosas oli,  ja Kertu Moppel on mõlemad sellised loojad, kes tahavad teha kunsti, mis inimesi kõnetaksid, mitte teha kusagil riigiteatris lihtsalt mingit igavat asja. Ometigi on praeguseks hetkeks Kertu Moppelist saanud lavastaja igavas riigiteatris, kus ehk ei lubata nii vabalt kunstilist teatrit teha. Mulle tundub, et teatriga tihedalt seotud inimesed suutsid lavastusest kindlasti veel väga palju vihjeid leida aktuaalsetest probleemidest teatrimaastikul, millest lihtne teatrivaataja ei pruugi teadlik olla.

Taavaline teatrivaataja, nagu mina, oskab hinnata head näitlejatööd, lavakujundust, muusikalist kujundust ning üleüldist elamust, mida teatris käimine talle pakub. Kuna „Mefistos“ oli muusikal suur osa ja seda osa aitas täita Rahvusooper Estonia poistekoor „Juhanid“, siis kindlasti oli elamus kindlustatud. Nagu ma ütlesin, siis mulle meeldis eriti lavastuse lõpp. Eriti huvitavaks tegi „Õllepruulija“ laulu kasutamise see, et laulus on sõnad „Ja sina oled Juhan ja mina olen Jaan. Kõik väravapostid ma pikali aan.“, mis justkui viitas ühelt poolt poistekoori enda nimele, aga teisalt vihjas ka peategelast kehastanud Juhan Ulfsakile, kes Höfgeni rolliga teatrimaailmas auhindu korjab. Või vähemalt mina lõin kohe laulusõnu kuuldes enda peas sellise seose. Üleüldse meeldivad mulle saksakeelsed laulud ja „Õllepruulijat“ lauldi ka alguses saksa keeles, mille eest annan mina kohe mõned plusspunktid lavastusele. Sellest ma juba rääkisin, et lavastus algas minu jaoks võimsalt. Nimelt algas lavastus sellega, et laval oli Saksamaa kuulsaim naisnäitleja Dora Martin (Hilje Murel), kes lõpetas oma etteaste võimsa laulunumbriga (jällegi saksa keeles) ja just seda võimsat laulunumbrit me esimese asjana nägimegi. Ja juba siis olin ma müüdud (peamiselt saksa keele ja laulu pärast, kuigi eks kiigel kiikumine ja Dora Martini võimas olemus andsid ka oma panuse).

Midagi rohkemat stseenide mõttes mulle meelde ei jäänudki. Küll aga tasub ära mainida, et juba Juhan Ulfsaki pärast tasub lavastust vaatama minna. See energia, mis temast kiirgub, sellist asja pole lavalaudadel väga sageli näha. Eriti siis, kui Ulfsak üksinda laval on. Ühes stseenis, kus Ulfsaki kehastatud Höfgen on laval üksinda ja vestleb publikuga, oleks justkui kehastatud Draama festivali vestlusringe ja justkui parodeeritud seda, et näitlejatelt küsitakse alati samu tüüpküsimusi, millele näitlejad tegelikkuses enam ammu siiraid vastuseid ei anna, vaid annavad mingeid stampvastuseid. See oli minu meelest jälle ehe näide sellest, kuidas näitlejatel ei lasta lihtsalt näitleja olla, vaid turunduse nimel peavad nad järjest rohkem andma intervjuusid ja ka endast rääkima.

Kuigi see ei ole otseselt lavastusest tingitud, siis kõige rohkem meeldis mulle aga see, et akside vahelt oli näha näitlejate liikumist lava taga. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, või juhtus kogemata nii, et mingist hetkest alates oli üks külg nii avatud, et ääres istuv publik nägi kuidas näitlejad lava taga ühest kohast teise liikusid ja kuidas lavamehed või rekvisiitorid vajalikke rekvisiite õigesse kohta liigutasid. Ma olin kindel, et see juhtus kogemata, kuna tegemist polnud Draamateatri kodulavaga, aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki see ikka polnudki nii kogemata ja publikule tahetigi veidi teatrimaailma köögipoolt näidata. Igatahes oli see minu jaoks huvitav ja mingitel hetkedel kus laval toimuv minu jaoks nii köitev polnud, hakkasin ma mõtlema selle elu peale, mis sel ajal lava taga samal ajal toimub. Ja see tekitas minus jälle tahtmise seda teatriimet lähemalt tundma õppida.

Kokkuvõttes võin siiski öelda, et ma nii suures vaimustuses nähtud lavastusest pole, nagu ülejäänud teatriringkond. See näitab ilmselgelt ära, et ma pole mingi väga suur teatriala asjatundja vaid lihtne inimene, kes käib natukene rohkem teatris ja seetõttu ei oska õiget teatrielamust hinnata. Kuigi eks maitseid ole ka erinevaid ja kindlasti olenes palju ka üleüldisest emotsionaalsest seisundist. Pean siiski tõdema, et enamasti etendus igavaks ei läinud ja mõnel hetkel vaatasin laval toimuvat täiesti ennastunustavalt. Samuti polnud mingi probleem 2h järjest saalis istuda ja mõte läks pigem rändama üksikutel kordadel. Aga vot seda suurt vau emotsiooni ma teatrisaalist väljudes siiski ei saanud. Seda on ilmselt aru saada ka sellest postitusest, sest ma kirjutan seda kaks nädalat pärast etenduse nägemist ja ma ei oma enam väga palju mälestusi, mida üldse siin kajastada. Mõnest teisest lavastusest võiksin ka aastaid hiljem kirjutada. Draama festivali raames nähtud lavastustest oli tegemist siiski vaieldamatult kõige huvitavama lavastusega ja tõsistele teatrigurmaanidele julgen soovitada. Eks ma ise olen hetkel veidi roostes selle hea teatri vaatamise osas ja ei oska head teatrit vääriliselt hinnata.

 

Autor: Klaus Mann

Tõlkija: Rita Tasa

Dramatiseerija ja lavastaja: Kertu Moppel

Kunstnik: Arthur Arula

Koreograaf: Jüri Nael

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Videokujundaja: Epp Kubu

Osades: 

Juhan Ulfsak - Hendrik Höfgen

Lauri Kaldoja - Hans Miklas

Hendrik Toompere jr - Otto Ulrichs

Teele Pärn - Barbara

Merle Palmiste - Nicoletta von Niebuhr; Lotte Lindenthal

Inga Salurand - Angelika Siebert

Gert Raudsep - Ministerpresident; Töölisteatri näitleja

Guido Kangur - direktor Kroege

Karmo Nigula - Böck

Hilje Murel - Dora Martin; Töölisteatri näitleja

Markus Luik - Caesar von Muck; Töölisteatri näitleja

Sandra Ashilevi - Julietta

Rahvusooper Estonia poistekoor JUHANID, juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Poll

 

Kellel tekkis huvi lavastuse kohta rohkem teada saada, siis seda saab teha Eesti Draamateatri koduleheküljel SIIN.