6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"
Foto: Tallinna Linnateater |
Kui
ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet
Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale
etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad
piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama
lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.
Tegelikult
polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega
erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida
seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja
kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt
varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks
valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.
Mina
isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli
kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud.
Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid
kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud.
Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli
veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma
kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper
Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!"
Olles
omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka
lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja
teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso
päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku
lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul
ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja
seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud.
Nagu
ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi
jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga
kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka
täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses
igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik
muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri
näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori
ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.
Näitlejatest
sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik
suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette
valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab
tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis
laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki
näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.
Kuigi
ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis
kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja
Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe
numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad
peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele
etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord
rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui
sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.
Ainus
asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii
lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli
selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui
vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt
saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval
toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib.
Hea
uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on
võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes
soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma
kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune
postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga
paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik
näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid
nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei
juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.
„OSNAP-it“
soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad
inimesed kiidavad.
Autor:
Trupi ühistöö
Lavastaja ja muusikajuht:
Riina Roose
Lavastaja abi: Anu Lamp
Kunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Anu
Konze
Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm
Arranžeerija: Jaak Jürisson
Valgujundaja: Teet Orupõld
Helikujundaja: Haar Tammik
Mängivad: Hele Kõrve, Sandra
Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg,
Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu
Klahvpillidel Jaak Jürisson ja
Riina Roose
Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN
0 kommentaari:
Postita kommentaar