2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis
Foto: Heikki LeisMa
enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi
tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest
tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri
lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama
minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti
hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik
seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus
menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul
siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja
panna.
Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi
skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin
etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid
jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma
õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär,
elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul
võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris.
Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates
riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka
veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju
paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja
kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et
lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid
tervikuks sidunud oleks.
Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida
konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära
lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et
tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks
igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest
kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel
tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste
kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava
selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks.
Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes
tantsuga.
Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks
see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt
olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et
lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati
põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin
siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued
sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal
juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku
homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii
palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu
küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi
publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud.
Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut
nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.
Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud
Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud,
nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust
lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna
valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole
kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse
ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et
konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud.
Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje
Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult,
kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri
põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas
näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil
paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume
neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist
võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis
läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule.
Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end
liikumisseadeid jälgima.
Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik
numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt
meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule
omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis
jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis
minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks
oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab
oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal
„Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli
selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval
viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu
puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised
laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised.
Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda
üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks
leiab midagi endale nautimiseks.
Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud.
Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka
olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid
esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula),
kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku
tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või
tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle
isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula
esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud
tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes
sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et
kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble.
Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja
tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks
liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi
koomilisemaks.
Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei
näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see
näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige
suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi
oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi
järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et
lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise
tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis
etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus
lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul,
aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud
ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli
tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära,
siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest
polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.
Seega mina julgen küll lavastust kõikidele
soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just
midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi
talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad
võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on
võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale
minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et
konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja,
Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele
Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion,
kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul
(klaver)
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
Ma lähen ka varsti seda etendust vaatama kas 9,september või järgmine aasta Draamas
VastaKustutaKäisin vaatamas. Isiklik arvamus: täielik jama
VastaKustutaSuper tore. Ometi midagi
VastaKustutaPositiivset. Küll on andekad need meie näitlejad. Ja Tõnu Kark oma alatises hiilguses. Tublid!!!