30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil
Foto: Marge Martini Facebooki postitusOlles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult
läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad
hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on
seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just
selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku
külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas
sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu
lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes
teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla
ajalooga veidi rohkem kursis on.
Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb
tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab
lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles
Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks
olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja
seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest,
et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni
alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed
A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide
Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.
Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet
teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus
väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse
sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis,
seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne)
on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need
sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise
tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis
laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav
teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas
küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide
Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas
ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi
korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.
Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu
põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle
suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna
lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi.
Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid
olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et
mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks
olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja
kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin
ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda
saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju
midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus
veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja
tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal
tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte
Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika
ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks
positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.
Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle
anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et
kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli
harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje,
et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult
massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad
oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga
eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.
Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab
Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios
tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma
osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid
peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid
kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema
Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi
kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide
ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines
kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju
Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka
kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et
harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu
jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks
võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle,
et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid
teistest rollidest kuidagi.
Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud
raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest
väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati
raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal
kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda,
kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt
seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid,
millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel
hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide
kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest
puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski
on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu
jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt
on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.
Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja
toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et
selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on
suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik
külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab
inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning
käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see
pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo
elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba
veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel
varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab
samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb
ilmselt 40 minutist väheks.
Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest
kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et
kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused
samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud
etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära
hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt
igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et
millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki
tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem
sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses
oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised
olnud).
Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii
kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises
kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas
kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis
minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult
endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete
jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa
tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa
teatriküla.
Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur
Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide
Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu
liige
Vello Kasearu – vallanõukogu
liige
Märt Reinvee – vallanõukogu
liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa
sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga
naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga
naine
Henri Talvik – Reinomägide
poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide
poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik
Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri
poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik
Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik
Peetri poeg/külapoiss
Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering,
Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin
Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel
Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija
mina lähen neljapäeval vaatama seda etendust
VastaKustuta