Seda
postitust kirjutades on hea meel tõdeda, et jaanuaris nii palju raamatuid läbi
jõudsin lugeda. Sest tegelikult algas see kuu üsna kiirelt ja kogu minu vaba
aeg oleks pidanud minema lõputöö kirjutamisele. Siiski leidsin aega
looderdamiseks ja raamatute lugemiseks. Kuu lõpp oli jälle väga töine ja
imestan, et siis peale tööpäeva lõppu üldse mingit jõudu oli veel raamatute
järele haarata. Loodetavasti siiski suudan ülejäänud aasta sama tõhusalt
lugeda, sest hetkel olen suutnud kõik kõrvaltegevused (kool ja igasugused
lisatööd) nii miinimumini tõmmata, et võiks rohkem aega hobide jaoks jääda. See
võiks omakorda siis tähendada, et jõuan rohkem raamatuid lugeda ja teatris
käia. Loodetavasti taastub kirjasoolikas ka kiirelt ja jõuan blogisse veidi
rohkem muljeid kirja panna kui paaril eelmisel aastal. Aga siit ta siis tuleb,
loetud raamatud ajalises järjekorras:
1. Carol Madisoo "Edgar Savisaare viimased aastad
koos minuga" -
Tegelikult poleks ma seda raamatut üldse lugema pidanud. Õigemini oleksin
pidanud raamatu lugemise ajal oma kooli lõputööd kirjutama, aga 1. jaanuaril
polnud kohe üldse kirjutamise tunnet ja isegi vihale ning nutma ajas see
suutmatus midagi kirjutada või mõelda. Ema oli just lõpetanud selle raamatu
lugemise ja nii ma otsustasin ajaviiteks ka seda lugeda. Et lihtsalt
masendusest mitte lolliks minna. Raamat ise minus huvi ei tekitanud ja pigem
jäi mulje et tegemist on lihtsa inimese väga lihtsas keeles kirjutatud
raamatuga. Eks raamatu vahendusel sai tutvuda hoopis teistsuguse Edgar
Savisaarega kui seda meedia vahendusel oleme harjunud nägema. Siiski jäi mulle
lugedes suur küsimärk, et miks raamatu autor Edgari juurest ära ei läinud kui
too nii halvasti temaga käitus. Selle kõige tagant muidugi kumas läbi ka see
suhtumine, et mina olen kõige parem ja Edgari lapsed on halvad ning tegelikult
peaks mina hoopis olulisem olema. See suhtumine mulle ei meeldi. Seega raamat
erilist muljet ei jätnud ja pigem ei soovita seda lugeda, sest maailmas on
palju paremaid elamusi tekitavaid raamatuid lademetes.
2. Andrus Kivirähk
"Liblikas" - Ma enam ei mäletagi, millisest raamatust ma selle
raamatu pealkirja lugesin. Igatahes mäletan et mingis raamatus seda Kivirähki
teost mainiti ja kuna kirjas oli, et raamat räägib humoorikas võtmes Estonia
teatrist ja sealsetest inimestest, rändas raamat minu lugemisnimekirja. Raamat
rääkis küll Estonias töötanud näitlejatest, kuid minu jaoks polnud raamat
humoorikas ja ma lootsin pigem rohkem teatrimaja ajaloo ja inimeste kohta
rohkem teada saada. Pigem oli tegemist Kivirähale omase ajuvaba jutustusega,
milles ilmselt tõesed olid ainult mõned inimesed (ma ei viitsinud kontrollima
hakata). Lisaks olid laused üsna pikad ja kohmakad, mistõttu minu jaoks raamat
kippus venima. Seega sain ma loodetud põneva teatriajaloo asemel absurdi
kalduva jutustuse ja see polnud mulle kohe üldse meelt mööda, mistõttu olin
raamatus veidi pettunud. Kiviräha huumorimeele austajatele ilmselt raamat
siiski sobib. Mulle ehk oleks raamat parema mulje jätnud kui mu eelhäälestus
oleks teistsugune olnud.
3. Patricia Cornwell
"Lahkamine" - Kay Scarpetta sarja põnevusromaan. Kuigi tegemist
pole sarja esimese raamatuga, oli see minu jaoks esimene raamat sellest
sarjast. Peamiselt hakkasin sarja lugema juhuslikust raamatust alates seetõttu,
et raamatupoes jäi skalpelliga raamatukaas lihtsalt silma. Kuigi tegemist on
põnevusromaaniga ja see on žanr, mis mulle meeldib otsustasin raamatut lugeda
peamiselt pealkirja pärast. Eks meditsiinilisi (või keemilis-füüsikalisi)
termineid oli raamatus omajagu, aga lahkamisest räägiti pigem vähem, mis oli
minu jaoks väikene pettumus. Kui seriaalidega võrrelda siis võiks teatud
paralleele tuua sarjaga "Kondid". Peamiselt seisnes sarnasus selles,
et peapatoloog teeb mõrvade uurimiel koostööd politsei ja valitsusega. Lisaks olid
mõrva põhjuste välja selgitamiseks kasutusel ka antropoloogilised uuringud,
mida sarjas „Kondid“ palju kasutatakse. Seega mulle raamat meeldis ja kuigi
algus oli veidi igav, siis lõpp läks päris põnevaks ja kahtlusalust ma ei
suutnudki ära arvata. See on krimiraamatute ja põnevike puhul alati oluline. Natukene
siiski häiris, et raamatu peamine mõrv jäi lõpus justkui tahaplaanile ja
esiplaanile tõusis doktor Scarpetta endaga seotud kriminaalne lugu ja põhimõrva
lahendus öeldi nii muuseas ära. Pigem oleks ma süžeeliinid ära vahetanud ja
põhimõrva lõpplahendust detailselt kirjeldanud ja põgusalt välja toonud, kes ja
miks üritas Kay Scarpettat mürgitada. Aga põneviku austajatele on raamat ajaviiteks
siiski hea lugemine.
4. Paavo Kangur
"Rahasaladused" - Ostsin raamatu Rahva Raamatust suurte
jõulujärgsete allahindluste ajal. Sirvides tundus, et tegemist on ühe toreda
rahatarkuse raamatuga. Tegelikult selgus lugedes, et Paavo Kangur, kes on
ajakirjanik, räägib rohkem enda kogemusest investeerimismaailmas ja reaalseid
õpetussõnu raamatust väga ei leia. Eks mõned halvad investeerimisnäited olid ka
välja toodud, aga pigem jäi raamat minu jaoks igavaks ja seda sisu, mida ma
lootsin seal polnud. Seega soovitan pigem minu vigadest õppida ja seda raamatut
rahatarkuse õppimiseks mitte valida. Kes juba investeerimismaailmas kõvemad
tegijad on, neile ehk pakub ka selline raamat huvi. Mina alles nuusutan
investeerimismaailma ja seetõttu meeldivad mulle rohkem sellised „puust ja
punaseks“ raamatud, mille järgi teadmisi koguda.
5. Tobias Klostermann
"Kuidas ma saan rikkamaks kui mu vanemad?" – Selle raamatu ostsin koos eelmisega Rahva
Raamatu soodusmüügi ajal. Kujunduse ja teksti järgi ütleks, et tegemist on
pigem noortele suunatud raamatuga. Aga mulle meeldis see raamat eelmisest palju
rohkem. Peamiselt seetõttu, et raamat andis lihtsas keeles üldised põhimõtted
investeerimisega alustamiseks. Lisaks investeerimisele räägiti raamatus ka
sellest miks on oluline niisama õnnelik ja edukas olla. Kuigi raamatu autor on
sakslane, annab ta raamatus nii lihtsad põhitõed edasi, et neid saab vabalt ka
eestis kasutada. Soovitan igatahes kõikidele investeerimisest huvitatud
võhikutele. Võib-olla isegi soovitaksin seda lugeda enne eestlaste kirjutatud investeerimist
käsitlevaid raamatuid.
6. Tuuli Jõesaar "Meie vana
maja" – Kui vanasti lugesin siit-sealt
Petrone Printi „Minu“ sarja reisiraamatuid, siis nüüd olen end avastanud
lugemas nende „Meie“ sarja. Peamiselt seetõttu, et selle sarja raamatud
käsitlevad suuresti maal elamisega seonduvaid teemasid. Pean ennast maalapseks
ja ühel päeval soovin samuti maal elada, seega kõik maaelu teemad on minu jaoks
huvitavad. See raamat andis ülevaate sellest kui keeruline on vana maja
renoveerida, sest ühelt poolt teavad kõik, et renoveerimiseks on raha vaja,
kuid kogu seadusandlus ja bürokraatia, mis sellega kaasneb, on veelgi hullem.
Samas annab raamat lootust, et kui midagi väga tahta, siis on kõike võimalik
teha. Oluline on pealehakkamine. Kindlasti soovitan nendel lugeda, kellel endal
sama teekond plaanis, hetkel käsil või juba läbi käidud.
7. Lembit Kurvits, Vahur Laiapea, Peeter Sauter "kurvitsa vabastamine" – Uitan päris tihti raamatukogus niisama raamaturiiulite vahel, et huvipärast kirjandust leida. Esmapilgul arvasin, et mu aju mängis mulle vingerpussi ja ma lihtsalt kujutasin ette, et nägin raamatut, mille pealkirjas kajastub minu perekonnanimi. Lugesin uuesti ja ennäe, ongi kohe täitsa minu perekonnanimi. Ja kuna üks peategelastest Lembit Kurvits on minu kauge sugulane (vanaisa vennapoeg vist poelgi nii kauge sugulane), otsustasin raamatut lugeda. Kahjuks olin veidi pettunud, et Kurvitsast nii vähe kirjutati ja suurem rõhk oli kahe depressiivse tegelase omavahelisel kirjavahetusel. Seetõttu olen raamatus veidi pettunud. Aga otsustasin selle raamatu tõttu veidi rohkem enda sugulaste kirjatükkidega tutvust teha ja ehk tuleb kunagi eraldi postitus, kus enda sugulaste raamatute kohta arvamust avaldan.
0 kommentaari:
Postita kommentaar