Sel kuul sain
lõpuks lugeda päris mitut raamatut, mida olen nende ilmumise ajast alates
lugeda tahtnud, kuid raamatud on kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Seega
olin rohkem kui elevil. Kahjuks pidin nii mõneski pikalt oodatud raamatus
pettuma.
1.
Adam Kay "Tsenseerimata" – Olen enda teada kõik Adam Kay eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja siiani
on kõik mulle meeldinud. Selle raamatu lugemist ootasin pikisilmi ja kui
raamatuhunniku kätte sain, alustasin koheselt selle raamatu lugemisega. Kuigi
raamatu alapealkiri ütleb, et raamat räägib arstist, kellel said patsiendid
otsa, lootsin ma raamatust lugeda ikkagi musta huumoriga varustatud lugusid
patsientidest. Kahjuks oli seda osa raamatus väga vähe. Rohkem keskendub raamat
sellele kuidas Adam Kay oma elu elab pärast arstikarjääri lõpetamist. Jah, ka
see võiks inspireeriv olla, kuid mind tema lugu ei kõnetanud. Üldiselt ma pole
homofoob, kuid tema liigsed peenisenaljad olid häirivad (Kay tunnistab
raamatus, et ta on gay ja räägib minu jaoks häirivalt palju oma peenise
raseerimisest, kujust ja pikkusest). Pigem jättis raamat mulle punnitatud mulje
ja nagu juba üks minu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kunagi ammu ütles,
siis ükski punnitatud asi pole hea. Eelkõige just huumori mõttes punnitatud. Seega
pettusin raamatus tõsiselt, sest humoorikate meditsiinilugude asemel leidsin end
lugemast ühe vaesunud gay jutustust sellest kui raske on ühiskonnas olla gay ja
mitte töötada arstina. Iseenesest on see okei, aga see polnud minu hinnangul vaimukalt
kirjutatud, vaid lihtsalt üks pidev soigumine. Ja äärmiselt pikad joonealused
märkused olid ka häirivad. Ehk siis üsna tõsine pettumus ja teistel Kay varasemate
raamatute austajatel pigem lugeda ei soovita.
2. Ivo Parbus "Lembitu Kuuse kuld" – Lembitu Kuuse oli ja on siiani
spordikommentaatorite legend. Ma kujutan vahel siiani ette, kuidas tema
praegusi laskesuusavõistlusi kommenteeriks. Aga ega ma Lembitu Kuusest kui
inimesest väga midagi ei teadnud ja seega otsustasin seda lünka raamatu abil
täita. Ma ei saa öelda, et tegemist oleks klassikalise elulooraamatuga, sest
raamatus pole kogu Kuuse elu kronoloogilises järjekorras. Pigem ongi raamatus
erinevad inimesed sõna saanud ja Kuuset inimesena kirjeldanud. Seal on nii
Lembitu Kuuse pereliikmeid, sõpru, tuntud sportlasi, treenereid kui ka
poliitikuid ja ärimehi. Lausa uskumatu kui paljude inimestega Kuuse läbi käis.
Ja läbi käimine oli ikka sellisel tasandil, et inimesed oskasid Kuuse kohta
pika iseloomustuse anda. Tõeline rahvamees. Kuna mulle elulugusid lugeda
meeldib, siis jäin raamatuga rahule. Kõik kes tahaksid omaaegset telelegendi
paremini tundma õppida, võiksid raamatut lugeda. Aga raamatut lugedes on oht,
et tekib soov kunagisi spordi eredamaid hetki uuesti üle vaadata.
3. Katrin Kaarep (koostaja) "Chuck
Norrise anekdoodid" – Ma olen
üles kasvanud selliste seriaalidega nagu „A-rühm“, „MacGyver“, „Knight Rider“
ja „Walker Texase korravalvur“. Kui internet Eestis veidi laiemalt levima
hakkas ja me endale esimese internetiga arvuti saime koju, leidsime vennaga
välismaa veebilehekülje kuhu olid inglise keeles koondatud Chuck Norrise
anekdoodid. Oi me lugesime neid üksteisele ette ja see oli nii äge. Kui mõni
nädal tagasi nägin, et kirjastus Tänapäev on Chuck Norrise anekdootide kogumiku
eesti keeles välja andnud, pidin selle raamatu endale ostma. Lihtsalt vanade
aegade mälestuseks. Kuigi peab tunnistama, et ega need naljad praegu enam nii
naljakad ei tundunud kui nooruses. Eks ole neid aastate jooksul juba korduvalt kuuldud
ka. Kõige suurem pettumus oli muidugi see, et see raamat nii väikene on.
Tõeline taskuformaat. Arvestades seda, et neid anekdoote muudkui juurde
luuakse, oleks võinud ikka veidi suurema raamatu teha. Kuuldavasti pidi raamat
müügiedetabelite tippudes olema, ju siis on minusuguseid hulgim.
4. Anthony Horowitz "Sõna on mõrv" – Ostsin selle raamatu Rahva Raamatu nn
raamatu pimekohtingu kampaania ajal. Tegelikult vist on pimekohting raamatuga
Apollo kampaania, aga Rahva Raamatus on sarnane kampaania – raamat on ära
pakitud ja kirjelduse järgi saab igaüks endale meeldiva raamatu välja valida.
Ma valisingi selle raamatu peamiselt selle pärast, et kirjeldus lubas, et Jaan
Martinsoni sõnul on tegemist vägagi põneva ja hõrgu krimiromaaniga. No ja
Martinson on ju Eesti krimiraamatute ekspert. Alguses tundus, et raamat pole
midagi erilist. Järgmisel hetkel ei saanud ma enam aru, kas tegemist on reaalse
juhtumiga või ikkagi väljamõeldisega, sest üheks peategelaseks oli raamatu
autor ise. Siis hakkas ikka asju ka juhtuma ja nagu ikka läks raamat nii
põnevaks, et ega muud elu väga enam elada ei tahtnudki enne kui raamat läbi
saab loetud. Seega julgen krimiraamatute austajatele soovitada. Veidi
teistmoodi süžee ja kogu lugu pole nii etteaimatav. Ma praegu jätan teadlikult
selle ütlemata kui palju siis raamatus fantaasiat ja kui palju tegelikkust oli
(või kas üldse oli), muidu pole teistel huvitav lugeda.
5. Mati Narusk "Võta päev sülle" – Kui ma jaanuaris ütlesin, et leidsin veel
sugulaste kirjutatud raamatuid, siis pidasingi Mati Naruskit silmas. Raamatut lugedes
selgus aga siiski kurb tõsiasi, et tegemist on minu sugulase nimekaimuga. Sellest
hoolimata lugesin raamatu läbi. Tegemist on kunagise telemehega, kes on
ajakirja „Elukiri“ ka jutukesi kirjutanud. Just need samad jutukesed ongi nüüd
raamatuks koondatud. Kuna ma pole päris „Elukirja“ sihtgrupp, siis jäid
jutukesed minu jaoks veidi igavateks. Eks need sellised paari leheküljelised jutukesed
ole ka. Ega mingit lugemiselamust siit ei saanud, aga pigem oli tegemist
põhimõttega, et kui raamat sai raamatukogust võetud, tuleb läbi lugeda. Õnneks
oli raamat hästi lühike ja läbi lugemiseks kulus umbes tunnike.
6. Jonas Jonasson "Prohvet ja
idioot" – See oli siis see
teine raamat, mille lugemist ma pikka aega oodanud olin ja veidi pettuma pidin.
Ilmselt olen ka kõik Jonas Jonassoni eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud.
Siiski „Saja-aastane kes hüppas aknast alla ja kadus“ oli minu jaoks kõige
esimene ja kõige humoorikam. Teised raamatud on selles mõttes juba igavamad
olnud, et süžeeliin on peaaegu kõigil sama. Mingitel segastel asjaoludel saab
kokku punt inimesi, kes omavahel tavaelus üldse kokku ei saaks ja asuvad
mingile missioonile. Enamasti kulgeb missioon läbi kogu maakera ja viib neid
kokku erinevate tegelastega ja hoolimata sellest, et reisiv seltskond pole
kõige targem, tulevad nad alati kõigest puhtalt välja. Nii ka sel korral. Kuna
sel korral oli maailmakuulsaid tegelasi (nt Obama) kaasatud vähem, polnud lugu
minu jaoks nii naljakas kui varasemad lood. Ilmselt mõjus ka see, et kõik
raamatud on samas stiilis ja huvitavaid sisupöördeid on autoril minu jaoks
vähem, sest kõike seda on ta varasemates raamatutes juba kasutanud. Siiski oli
raamat piisavalt humoorikas, et head ajaviidet pakkuda. Ja Vanemuise samanimeline
etendus tuleb ka kindlasti ära vaadata.
7. Sarah Vohra "Meelemeedik" – Ükski kuu ei saa mööduda ilma
eneseabiõpikuta. See konkreetne raamat jäi vist kunagi raamatupoes silma ja tol
hetkel tundus, et mul on seda väga vaja lugeda ja nii ta mu lugemisnimekirja
sattus. Praegu tundus, et kogu see jutt, mis raamatus kirjas oli, on mulle juba
teada ja midagi uut raamat mulle juurde ei andnud. Alguses tundus, et raamat läheneb
vaimse tervise hoidmisele viie meele (haistmine, kompimine, maitsmine, nägemine
ja kuulmine) kaudu, kuid lõpuks tundus mulle, et ega neid meeli enam väga ei
eristatudki. Selles mõttes, et alguses keskendus autor väga konkreetselt
kindlale meelele (nt nägemine) ja selle meelega seotud harjutustele, aga lõpus
hakkasid harjutused juba kõik segunema. Nendele, kes enese vaimse tervise teemadega
tugevalt tegeleda tahavad on raamat selles mõttes hea, et seal on hästi palju
harjutusi, mida teha ja töövihikulehed, kuhu saab igasuguseid asju üles
kirjutada. Mind pigem jättis praegu see raamat ükskõikseks.
Sel korral siis sellised raamatuemotsioonid. Arvestades seda, et mul oli kuu alguses puhkus, oleks tahtnud tunduvalt rohkem raamatuid lugeda, aga kogu aeg on kõike nii palju teha, et ei jõua nii palju lugeda kui tahaks. Ilmselt kevadel jääb lugemiseks veelgi vähem aega, sest ilmad muutuvad ilusamaks ja valgemaks ja ma tahan järjest rohkem aega õues veeta.
0 kommentaari:
Postita kommentaar