Raamatud 2024: Märts

Siit tuleb järjekordne raamatupostitus. Kuna märts on ametlikult kevadkuu ja ka ilmad olid vahepeal väga kevadised, siis olen rohkem õues viibinud ja lugemisele on vähem aega jäänud. Siiski sain sel kuul päris mitmedki raamatud läbi loetud, mis on lugemisnimekirjas oma järge pikka aega oodanud. Seega päris ebaõnnestunuks märtsi raamatute lugemise mõttes pidada ei saa.

1. Aivar Lembit "Konnad vees" - Nagu minu puhul juba tavaks, siis valisin raamatu peamiselt kaanepildi järgi. Nimelt oli raamatu kaanel tilkinfusiooni pilt ja ka raamatu kirjeldus lubas, et ühel peategelasel on haigus nimega VS (mis raamatus on väljamõeldud haigus, kuid tegelikkuses on autor prototüübiks võtnud sellise neuroloogilise haiguse nagu Sclerosis Multiplex). Eks ma peamiselt haiguse pärast raamatut lugeda tahtsingi. Iseenesest haiguse osale keskendub kõige rohkem raamatu esimene osa. Teises ja kolmandas osas on see peategelane justkui kõrvaltegelase rollis ja tema haigust puudutatakse veidi vähem. Esimese osa juures oli haigust nii hästi kirjeldatud, et mul tekkis kohati tunne kas raamatu autor on ise haiglas mõne sellise patsiendiga palatit jaganud või põeb ise seda haigust, et nii hästi kirjeldada oskab. Muidu ülejäänu mõttes mulle raamat eriti ei meeldinud. Liiga palju oli väljamõeldud asju, mis minu jaoks veidi utoopia valdkonda kuulusid. Kuigi eks inspiratsiooni oli autor saanud peamiselt Covid-19 pandeemiast ja igasugustest MMS-i uudistest. Ajaviiteks kannatas lugeda küll, kuid mingit erilist lugemiselamust raamat ei pakkunud (ei haiguse ega üleüldise teema arenduse osas).

2. Michael Koryta "Need, kes soovivad mu surma" - Tegemist on krimiraamatuga, mille ma Heliose sõbrapäeva kampaania ajal endale tasuta kingituseks valisin. Eks ma natukene kahtlesin selles raamatus, sest tavaliselt jagatakse tasuta kingituseks asju, mida inimesed muidu ei taha. Hakkasin lugema ja mulle hakkas raamat kohe algusest peale väga meeldima. Igatahes räägib lugu noorest poisist, kes juhtub pealt nägema jõhkrat mõrva ja mõrvarid asuvad poissi mööda Ameerika mäestikku taga ajama, et viimane tunnistaja kõrvaldada. Kuigi kohe alguses oli teada, kes on pahad ja keda nad jälitavad, oli raamatus ikka üllatav sisupööre ka. Ja et raamat nii roosiline poleks, kus kõik head inimesed eluga pääsevad, said nii mõnedki nn "head tegelased" surma. Kindlasti pole raamat selline esmaklassiline krimipõnevik, mis närvid viimseni pingule ajab ja mille lugemise järgselt öösel magada ei saa. Aga tegemist on sellise raamatuga, millest minu hinnangul saaks vägagi põneva filmi teha (ega ma ei tea, ehk on seda juba tehtud). Seega krimi austajatele julgeksin küll ajaviitelugemiseks soovitada.

3. Hayley Morris "Mina vs. aju" - See on üks nendest raamatutest, mille lugemist ma pikalt oodanud olin. Peamiselt seetõttu, et ka mina olen ülemõtleja ja lootsin raamatust veidi eneseabiõpiku moodi abi saada. Olen Hayley Morrise lühikesi naljavideoid internetis näinud ja need on mulle meeldinud. Seega mõtlesin, et äkki ta tõesti on mingi hea eneseabiõpiku moodi raamatu kirjutanud, sest seda teevad tänapäeval minu meelest kõik. Ma isegi ei oska öelda, mis asi see raamat täpselt oli. Kõige õigem oleks vist öelda, et ühe inimese lugu sellest kuidas on elu siis kui sa oled ülemõtleja ja su aju iga asja kohta oma arvamust omab. Pigem seda eneseabi osa, mida ma nii väga lootsin, oli raamatus väga vähe. Samas oli kuidagi vabastav lugeda, et ka teiste ajud suudavad iga asja kohta täiesti oma pildi luua ning lausa uskumatuid ideid genereerida. Hea vaheldus klassikalisele ilukirjandusele ja raamat edenes kiiresti, misttõttu võiks see olla hea ajaviitekirjandus näiteks reisile või puhkusele minnes, kus tahaks midagi kerget lugeda. Ehk natukene ikka paneb mõtlema selle üle, kuidas oma ajuga paremini hakkama saada.

4. Sarah Pearse "Kuurort" - Seda raamatut olin samuti tahtnud väga pikka aega lugeda, aga raamat oli kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Lõpuks ostsin raamatu endale. Kahjuks sama autori eelmise raamatu "Sanatoorium" lugemisest oli juba väga pikk aeg möödas ja ma päris täpselt kõike ei mäletanud, mis selle politseiuurija mured olid. Iseenesest pole raamatud teineteisega muul moel seotud, kui ainult uurija on sama ja see kuidagi „Kuurorti“ lugemist ei sega, kui eelnevalt on „Sanatoorium“ lugemata. Mingil määral ikka avati uurija tausta selles raamatus ka, seega häiris veidi ainult alguses, et ma ei mäleta mis teema selle uurijaga oli (kartsin vist ise rohkem, et see lünk hakkab edasist lugemist segama, õnneks ei hakanud). Iseenesest oli tegemist üsna tavapärase krimiraamatuga. Päris kohe ma mõrvarit ära tabada ei suutnud, aga lõpuks leidsin ikka õige mõrvari üles (selles osas vist saab öelda, et pole eriti hästi kirjutatud, kui lugeja mõrvari ära tuvastab). Ajaviiteks oli hea lugemine, aga mingit erilist põnevust või närvikõdi raamat ei pakkunud. Kohati tundus mulle raamatu algus igava võitu ja ma ei suutnud raamatut lugeda. Õnneks edasi läks veidi huvitavamaks. Praeguseks on raamatu lõpetamisest nädal möödas ja ma mäletan, et tegevus toimus tumeda minevikuga saarele loodud luksuskuurortis, kuid ega kõiki nüansse ma enam ei mäleta. Pidin isegi tükk aega meenutama, et mitu mõrva raamatus oli ja millised need olid (tavaliselt mulle mõrva detailid jäävad hästi meelde). Aga kellele autori esimene raamat meeldis, siis neile soovitan ja loodetavasti meeldib see raamat ka.

5. Nir Eyal, Julie Li "Segamatu. Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu" - Olen järjest rohkem tähele pannud, et nt postitusi või koolitöid kirjutades kulub mul liiga palju aega kõrvalistele asjadele. Kirjutan ühe lause ära ja siis surfan mitu tundi internetis. Lootsin, et raamat annab mulle häid nippe, kuidas oma tähelepanu koondada. Sain küll nippe, kuidas tähelepanu segajaid häkkida ja rohkem keskenduda käesolevale tegevusele, kuid lootsin veidi rohkem teooriaid ka saada, miks meie tähelepanu hajuma läheb. Igatahes andis raamat väga erinevaid nippe, kuidas erinevates olukordades tähelepanu olulisele koondada. Näiteks saata ise vähem e-kirju, et selle võrra saada ka vastu vähem e-kirju. Ja kui me saame vähem e-kirju, siis on vähem segajaid. Tunnistan, et võtsin end kõikvõimalikest meililistidest maha ja nüüd tuleb telefoni päeva jooksul ainult mõni üksik meili teavitus. Kõik muud teavitused olen juba eelnevalt maha võtnud. Ja kui telefon enam nii kutsuvalt teavituste peale ei vilgu ega piiksu, on tunduvalt lihtsam telefon ära unustada ja muudele tegevustele keskenduda. Järgmine samm oleks konkreetne päevaplaan koostada, mis aitaks olulistele asjadele keskenduda. Kes tunneb, et teda on liiga lihtne segada, siis soovitan raamatut lugeda. Saate nippe kuidas lapsi õpetada ja kuidas ise nt koosolekutest ja muudest tüütutest kohustustest pääseda, et samal ajal olulisele keskenduda.