25. Aprill 2024 Temufi etendus Võru kultuurimajas Kannel
Foto: Kevin KohjusMa pole eriline komöödiate austaja ning poliitikast ei tea ma ka
väga midagi. Seega on isegi veidi kummaline, et ma läksin teatrisse vaatama
poliitilist komöödiat. Aus olles läksin teatrisse peamiselt ainult seetõttu, et
olen vist suurema osa Temufi lavastustest ära näinud ja tahtsin seda joont
hoida. Ja tegelikult oli teatrisse mineku isu ka. Kuigi sõbranna ütles, et ta
luges arvustust, kus lavastuse kohta väga palju positiivset ei kirjutatud.
Seega ma veidi olin negatiivselt häälestatud, aga see mind tagasi ei hoidnud.
Teatrisse jõudes ja saalis ringi vaadates tundus, et ma olin üks
kõige noorematest publiku seas ja äkki see kuidagi mõjutas minu arusaamist
asjast. Sest mulle tundus, et ma olin ainus inimene saalis, kes pidevalt ei
naernud. Jah, lavastuse lõpuosas oli stseen, kus plaksutamist lasti lindi pealt
ja näitlejad siis vaatasid, et kes see üks aktivist on, kes iga sõna peale
plaksutab. Samas olid minu ümber reaalsed inimesed, kes peaaegu iga nalja peale
naersid ja vahel ka aplodeerida tahtsid, sest nali oli nii naljakas. Ma ei tea,
minust läksid need naljad mööda. Äkki on tõesti asi selles, et mul pole kodus
televiisorit ja ma ei loe väga põhjalikult ka ajalehti ja seega pole ma kõikide
poliitikas kõmu tekitanud draamadega kursis. Mailis Repsi kohvimasina saaga ja
Jüri Ratase autosse ostetud joogid olid mulle tuttavad, aga nende pihta on juba
nii palju nalju tehtud, et need polnud minu jaoks enam naljakad. Võib-olla oli
seal uuemaid nalju ka, aga nendele ma väga pihta ei saanud.
Muidu lavastuse idee on selles, et kolm lihtinimest - põllumees,
õpetaja ja näitleja otsustavad riigikokku minna ja muutuvad seal ise samuti
poliitikuteks. Selles mõttes olid tegelased hästi valitud, sest põllumehed ja
õpetajad streigivad pidevalt Toompeal. Ka näitlejad hakkavad järjest rohkem oma
õigustest rääkima. Tervishoiutöötajad oleksid võinud ka esindatud olla, siis
oleks kompott täielik olnud. Aga ma rahuldun sellega, et kliinikumi oli laulus
mainitud. See vist oli üks nendest vähestest hetkedest, mis mind veidi muigama
ajas. Eks mõned üksikud kohad olid veel, kus ma veidi naerda sain, aga siiski
eeldaksin ma komöödia puhul veidi rohkem naeru.
Kuigi naljad mulle otseselt ei meeldinud, siis kogu lavastust ma
päris maha ei teeks. Näitlejad olid iseenesest väga head. Eriti hästi mängisid
nad väikeseid lapsi. Kuigi see, miks nad lapsi mängisid, jäi mulle
arusaamatuks, aga iseenesest oli seda äge vaadata. Samamoodi oli äge vaadata
kuidas Veikko Tääri kehastatud põllumees Mihkel riigikogu ees uut eelnõu ette
luges ja kokutas. Selleks, et nii valesti ja naljakalt teksti lugeda, peab veidi
harjutama, sest õigesti on palju lihtsam rääkida. Lisaks meeldisid mulle need
üksikud tantsustseenid ja muidugi see juba mainitud laul. Jah, nende kõikide
kohta võib küsida, et milleks neid lavastuses vaja oli ja terviku mõttes olid
need otsused minu jaoks küsitavad, aga teatrisse saab minna ka nii, et terviku
asemel vaadata näitlejate head tööd.
Ja minu hinnangul on näitlejad ainus põhjus, miks seda lavastust
vaatama tasub minna. Võin julgelt öelda, et enamus minu naermistest olid
põhjustatud just näitlejameisterlikkusest, mitte valmis kirjutatud tekstist.
Võib-olla jäid mul mõned osad tekstist ka seetõttu vahele, et ma vaatasin
näitlejaid ja jäin oma mõtetesse ning ei süvenenud teksti. Iseenesest oli
lavakujundus tagasihoidlik (ilmselt seetõttu, et sellega oleks lihtne
erinevates mängupaikades ringi sõita) ja seetõttu tuli näitlejate mäng paremini
esile. Samuti oli lavakujundus lihtne, koosnedes vineerist plaatidest, mida
rataste abil liigutati ja mis kujutasid vastavalt vajadusele kas riigikogu
esimehe või esineja pulti. Kohati jäid minu jaoks terviku mõttes segaseks ka
projektori abil nendele samadele vineerist plaatidele kuvatud videolõigud laval
viibivate meeste tegevusest väljaspool riigikogu. Ühelt poolt ma saan aru, et
need olid vajalikud selleks, et näitlejad jõuaksid kas riideid vahetada või
rekvisiite võtta ja lava poleks sel ajal täielikult tühi. Samas tundsin mina,
et ilma nende vaheklippideta oleks lavastusel minu jaoks sama efekt olnud.
Mina jäin teatriõhtuga rahule. Jah, eriliselt meeldejäävat
teatrielamust ma ei saanud, kuid kui ma elaksin väiksemas kohas kus
statsionaarset teatrit pole ja sinna selline lavastus ringreisile tuleks, siis
oleksin ma väga õnnelik. Kui mul aga on paljude teatrilavastuste hulgast
valida, siis ma ilmselt valiksin midagi sellist, mida ma pärast teatrisaalist
lahkudes pikemalt mäletan, kui mõni tund. Samas ausalt öeldes olen kordades
hullemaid lavastusi nägema juhtunud, seega on „Pidu Riigikogus“ minu hinnangul
üsna keskmine teatrilavastus, mida vaadates meeldejäävat teatrielamust ei saa,
kuid teatrisaalist lahkudes ei pea ka kulutatud raha ja aja pärast nutma
hakkama.
Autor,
lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja-muusikaline
kujundaja: Martin Aulis
Visuaalkunstnik: Taavi Kohjus
Dekoraator-butafoor: Eve Komissarov (Ugala)
Osades:
Veikko Täär
Lauri Kink
Silver Kaljula
Rohkem infot lavastuse kohta saab Temufi koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar