Kolm musketäri

 23. Oktoobril 2024 Komöödiateatri lavastus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Indrek Lelumees

Tänu sellele või selle tõttu, et ma olen Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses vabatahtlik, saan osa mitmetest sellistest kultuurisündmustest, millest ma muidu ilmselt osa ei saaks. Peamiselt seetõttu, et vabatahtlikuna saan ilma piletit ostmata kontserte ja etendusi külastada. Kirjutan seda ainult seetõttu, et te paremini mõistaksite miks ma sel korral käisin vaatamas lavastust, mille puhul olin ma juba ette skeptiline, kuigi ma üritasin siiski oma negatiivseid mõtteid eemale peletada, sest äkki sel korral Komöödiateater suudab mind üllatada. Ei suutnud.

Olen aastate jooksul ikka päris mitut Komöödiateatri lavastust näinud ja kui esimene kokkupuude oli väga positiivne, sest siis ei teadnud ma teatrist veel midagi ja eks varateismelisena vaatadki asju teistmoodi. Igatahes Ray Cooney komöödiad „Ei või olla“ ja „Ei või olla 2“, mis praegu kannavad vastavalt nimetusi „Oi Johnny“ ja „Võrku püütud“, olid naljakad ja jätsid Komöödiateatrist positiivse mulje. Aastad möödusid ja ma sain täiskasvanuks ja hakkasin teatri vastu rohkem huvi tundma. Kuna Komöödiateatri suur pluss on see, et nad sõidavad oma suvetuuridel ka väiksematesse Eesti maakohtadesse, siis sattusin ikka aeg-ajalt nende lavastusi vaatama. Kahjuks siis kogemused enam nii positiivsed ei olnud. Lavastustel oli haltuuramaik juures, sest tundus nagu kostüümide ja lavakujunduse peale on minimaalselt raha kulutatud (kui sedagi), et ikka rohkem tasu saaks endale jätta. Lisaks polnud ka tekst ja lavastajatöö eriti positiivsed ning seetõttu oli vahel näitlejaid laval lausa piinlik vaadata. Ometigi leian ma nüüd jälle end Komöödiateatri etendust vaatamast.

Etteruttavalt ütlen ära, et see siin on ainult minu arvamus ja minu mõtted. Kuigi ma ei jäänud etendusega väga rahule, kuulsin peale etendust garderoobis siiski päris mitut inimest, kes kiitsid et nii hea etendus oli, sest argimuredele ei pidanud mõtlema ja väga palju sai naerda. Jah tõesti, mõned inimesed naersid väga palju, samas kui arvestada seda palju inimesi saalis oli, siis julgen väita, et kogu saal pigem ikka nii palju ei naernud. Kuna tekst pole välismaa autori poolt kirjutatud ja siis kohandatud, vaid ongi kirjutatud Ivo Parbuse poolt spetsiaalselt selle lavastuse jaoks, siis leiavad teemade hulgas kajastamist mitmed Eesti olulised töö ja rahaga seotud probleemid. Iseenesest peaks see tähendama seda, et kõik saavad naljadest aru ja leiavad midagi mille üle naerda. Jah, ma pean tõdema, et ka mina sain paaril korral naerda, aga mulle oleks lavastus ühe tervikuna rohkem meeldinud. Nagu lavastuse plakatil lubatakse, siis näeb laval 24 erinevat rolli kolme erineva näitleja esituses ja kaheksat erinevat lugu.

Võib ju tunduda, et kaheksa erinevat lugu on parem kui üks teatrilavastus, aga kuigi mulle Tujurikkuja meeldis ja olen internetiavarustest ka vanema aja šketsisaateid vaadanud (eelkõige Ita Everiga eesotsas), siis nende praeguste šketside puhul jäi midagi minu jaoks siiski naljast puudu. Enda meelest jõudis mulle kohale ka püant, mida šketsidega edasi anda taheti, aga see polnud naljakas. Minu jaoks kõige naljakam oligi esimene škets kus heideti nalja Eesti Filmi üle, et selleks raha pole ja tuleb odavalt läbi ajada. Peamiselt pakkus see mulle nalja seetõttu, et mu enda peas tekkis paralleel Komöödiateatriga, kes ilmselgelt üritab võimalikult odavalt ja väheste vahenditega teatrit teha. Kõik need „lugege mu huultelt“ ja „raha ei ole ega tule“ naljad läksid minust aga mööda, sest neid on nii palju juba igal pool korrutatud, et see ei tundunud minu jaoks enam naljakana. Tõe huvides siiski toon välja selle, et saalis viibis ka neid kes nende lausete peale lausa aplodeerima hakkasid.

Nagu mu kaasvabatatlik ütles, siis tema jaoks jäi pealkiri „Kolm musketäri“ arusaamatuks, sest musketäridest räägiti ainult esimeses ja viimases šketsis. Pigem oleks võinud tema sõnul lavastuse pealkiri olla „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Õnneks või kahjuks tundus mulle, et tema mõte oli ka see, et pealkiri oleks võinud ka publiku kohta käia, kes etendust vaatama tuli, sest tema ühines selle mõttega, et niisama ja piletiga ta etendust vaatama poleks kindlasti tulnud, kui ta poleks vabatahtlikuna tööd teinud. Seega pigem midagi väga nauditavat selles teatriõhtus ei olnud.

Kõige enam ehk nautisin mõnda üksikut šketsi kus Marika Korolev ja Marika Barabanštšikova siiski tõeliselt head rollid tegid. Kõige enam meeldis mulle stseen kus Korolev kehastas vana meest, kes koolitas noori poliitikuid. Selles stseenis oleks Korolevi isegi raske olnud ära tunda, kui ei oleks teadnud, et see tema on. Ka Barabanštšikova erinevaid rolle oli huvitav vaadata, sest iga karakter oli veidi erineva olemisega. Kolmandana oli laval Henrik Norman, kes minu jaoks oli näitlejatest kõige üheplaanilisem ja kui naised vahetasid etenduse jooksul korduvalt kostüüme, siis Normani kõik erinevad tegelaskujud vahetasid ainult pluuse ja parukaid ning iga rolli tegi ta dressipükste ja crocsidega. Eks neid kostüümivalikuid, millest ma päris lõpuni aru ei saanud, oli veel teisigi, kuid ilmselt on viga minus.

Üldiselt mina naerda ei saanud ja kuigi lavastus polnud sel korral minu jaoks nii suure haltuuramaiguga kui mõni varasem Komöödiateatri lavastus, siis mina pigem soovitaksin siiski inimestele midagi muud vaatama minna. Samas kui see on kogu aasta või poolaasta jooksul ainus etendus, mis otse koju kätte tuuakse ja teil teatri osas väga kõrgeid ootusi pole, siis võib see etendus isegi päris hea meelelahutus olla.

 

Autor: Ivo Parbus
Kunstnik: Riina Vanhanen
Osades: Henrik Norman, Marika Korolev, Marika BarabanStšikova