1. oktoobril 2024 Genialistide klubis
Foto: Gabriela UrmEesti
ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi
pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on
praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja
seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse
inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega
jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest
tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest
rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja
surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma
läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka
nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist
on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga
lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks
ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada
või milliseid riideid kirstus kanda.
Paljudele võib
see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi
üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad
lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist
surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese
hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla,
kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda
tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem
ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa
kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just
kirstu selga panekuks.
Etendusele
järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise
seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja
tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad
läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka
ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu
lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks
see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid
näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata
sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin.
See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid
lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et
ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele
kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida.
Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol
piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse
huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole
selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan
end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.
Kui eelnev jutt
väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma
selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta
Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima.
Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale
Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui
nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad
väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks.
Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise
tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja,
kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma
igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla
huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel
(aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.
Eks mulle jäi
lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et
tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma
füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii
nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja
see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja
uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud
ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta
lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe.
Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval
räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses.
Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii
krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis
töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega
edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm
näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda
see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on.
Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende
rääkijad ära vahetatud.
Üldiselt
vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske
aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et
keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema
jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel
Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi
külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus
tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui
ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb,
kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle
miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii
kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse
jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti
poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.
Muuhulgas
arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda
kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks,
et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju
matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest
kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul
tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi
niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli
kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud.
Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile,
kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla
matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt
kõigest, ka näiteks meriadrust.
Mis muidugi
lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena
pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest
väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel
Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks
uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam
ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi
kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse
minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega
meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos
ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju,
et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi
võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks.
Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.
Seega
kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja
Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid
varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel
etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale
naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani
valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust
nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa
kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi
paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi
maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja
soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa
mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.
Autor:
trupitöö
Lavastaja:
Birgit Landberg
Dramaturg:
Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik:
Illimar Vihmar
Valguskujundaja:
Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja:
Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere
Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
Rohkem infot
lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar