Seto Odüsseia

 29. juulil 2025 kontrolletendus Anželika mahetalus Luhamaal

Foto: Kalev lilleorg

Ma ei tea, kas see on geneetiline viga või mingi seletamatu sisemine tõmme, aga olen üsna kindel, et olen eelmises elus seto olnud. Kuidas muidu seletada mu vastupandamatut kiindumust Setomaa ja seto kultuuri vastu? Kuigi mu suguvõsa juured ei ulatu Setomaale, olen ma juba lapsest saati tundnud soovi setoks saada – ja see soov ei ole aja jooksul kahanenud. Kasutan iga võimalust, et sellest kultuurist osa saada. Seetõttu olin ma rohkem kui elevil, kui kuulsin, et sel suvel mängitakse Luhamaal setokeelset rokkmuusikali.

Isegi kui ma sel suvel ühtegi teist etendust ei näe, teadsin juba eos, et "Seto Odüsseiast" ma ilma jääda ei kavatse. Peamine tõmbenumber oli muidugi see, et juba pealkirjas seisis sõna "seto". Erinevaid rokkoopereid ja muusikale on suvel varemgi lavastatud, kuid just setokeelne käsitlus Homerosest – ja seda veel läbi seto kultuuriprisma – kõlas liiga huvitavalt, et vahele jätta.

Lavastuse üks autoritest, Kauksi Ülle, on öelnud, et kuigi lugu tugineb Homerose eeposele, räägib see lavastus siiski setodest. Ta isegi vihjab, et Homeros võiks vabalt olla setode leeloisa. See mõte annab tervele lavastusele sügava mitmekihilise tähenduse, milles põimuvad müüdid, ajalugu ja tänapäevane identiteedikriis.

 

Mängupaik: maagiline lava vee peal

Pean alustama lavastuspaiga kiitmisest. Anželika mahetalu lähedal asuv tiik on valitud geniaalselt. Vees asuvad väikesaared pakuvad varju ning lavastus, mis toimub vee kohal, annab väga tugeva visuaalse ja sümboolse mõõtme – meenutades Odysseuse rännakuid mööda merd. Lava ise meenutas pigem silda ning see tekitas minus aeg-ajalt isegi hirmu, et mis saab siis, kui keegi vette kukub. Õnneks näitlejad, tantsijad ja muusikud olid iga oma liigutuse professionaalselt paika lihvinud ning ühtegi apsu ei juhtunud. Eks vaatama minnes saate näha kas planeeritud vette kukkumisi ka oli, või mitte.

Publik paiknes kõrgemal mäenõlval – efekt, mis meenutas Vana-Kreeka amfiteatrit. Ka see visuaalne vihje sidus omavahel seto kultuuri ja antiikkreeka traagika mõõtme.

Hoolimata sellest, et kontrolletendus osutus nii menukaks, et rahvas pidi ka perve peal murul istuma, oli vaade suurepärane igast kohast. Julgen seda kinnitada, sest istusin ise samuti perve peal. Tõsi, “päris” etendustel on kõigil olemas nummerdatud istekohad ja heinamaale keegi istuma ei pea. Mul oli tegelikult isegi hea meel, et sain pervel istuda – see lõi lavastusele vabama õhustiku ning mulle tundus, et looduse keskel etendust nautides oli elamus vahetum kui täistuubitud pingil teiste vahel istudes.

Kui plaanite pileteid osta, siis soovitan liikumisraskustega inimestel eelistada kohti viimastes ridades. Kallak tundus üsna järsk ning oli näha, et vanematel külastajatel, kelle liikumine pole just parim, oli keeruline esiridade suunas alla liikuda. Aga nagu öeldud – vaade on hea kõikjalt ning viimaseid ridasid ei tasu peljata. Kui aga nägemine pole kõige teravam, siis tasub kindlasti kaasa võtta prillid või teatribinokkel.

 

Lavastuslikud kihid ja sisuline sõnum

"Seto Odüsseia" puhul on tegemist rokkmuusikaliga, kuid lavastus ei toetu olemasolevatele hittidele. Originaalmuusika (autor: Matis Leima) mõjub värskelt ja isikupäraselt. Eriliselt jäid meelde Homerose (Evar Riitsaar) igatsuslaul ning kosilaste stseen, kus Tarmo Tagametsa kehastatud Pang räpib oma kaaskosilase Volli (Tanel Saar) kiituseks. Viimane sisaldas ka väga otseseid vihjeid Venemaa agressioonile teiste riikide suhtes. Laulus kõlab, et Vollil (nimi, mis minu meelest viitab juba Vladimirile) on 170 miljonit hektarit maad, kuid sellest jääb talle ikka väheseks – tal on veel maad vaja. Andke talle kasvõi väike Ithaka saar, Trooja, Pribaltika või Ukraina – Volli tahab ikka rohkem. Kontrollisin järele: Venemaa pindala ongi umbes 170 miljonit hektarit, seega on tegu üsna otsese viitega.

Kuigi tegemist on Odysseuse looga, toimus tegevus justkui Setomaal. Kostüümid (paljuski linasest, rahvarõivastest inspireeritud) ning lava kujundus aitasid luua seoseid kohaliku kultuuriga. Siiski leidis kostüümidest ka viiteid antiikkreekale. Näiteks Penelope ja Odysseuse käte ümber olevad pikad käevõrud/-kaunistused. Lavakujundus – sildadest moodustuv A-täht – oli visuaalselt mõjuv. Kuigi mul tekkis hetkeks tunne, et P-täht (viide Pekole) oleks ehk sobilikum olnud.

 

Meeleolu, publik ja praktilised tähelepanekud

Kuigi olin kontroll-etendusel, kus publik istus kohati ka murul, oli vaade igast kohast suurepärane. Isegi istudes perve peal tundsin end mugavalt – looduse rüpes olles mõjus lavastus vahetumalt kui tavalisel pingireal.

Siiski selleks, et teatrielamused veidi sujuvamad oleksid, tasub paari asjaga arvestada. Esiteks parkla on asfaltkattega, aga asub etenduspaigast korraldajate sõnul u 500m kaugusel. Mulle tundus see maa umbes nagu 1km pikk. Seega varuge aega, et kohale jõuda. Ja kuna parkla on ääretult suur ja etendus lõpeb pimedas, siis soovitan mingigi maamärk meelde jätta, kuhu te enda auto parkisite. Ma suutsin oma auto ära kaotada, sest pimedas oli üsna keeruline paljude autode vahel orienteeruda ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kohe kindlasti mitte ainus, kes oma auto pimedas ära kaotas. Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks läbi porise metsaaluse kõndida. Kuiva ilmaga väga hull ei olnud, sest märjemad kohad olid saepuruga kaetud, aga kui rahvast rohkem üle käib või veidi vihma tuleb, siis on tee ehk veidi porisem. Seega kinnisema jalanõuga on natukene lihtsam liikuda. Lisaks soovitan sularaha rohkem kaasa võtta, sest kava ja plaati ning toitu saab sularaha eest osta. Toidu ja joogi pakkujaid oli mitmeid ja ehk sai kellegi juures ka kaardiga maksta, aga kindluse mõttes tasub sularaha varuda. Ja nagu eesti suvelavastustele ikka kohane, putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus ka kaasa ning mõnusat Seto Kuninglikku Teatrit nautima.

Kokkuvõte: teatriime Setomaal

Ma ei oska seda teatriimet sõnadesse panna, aga kui etendus algas ja esimesed näitlejad lavale tulid, oli mul näol laia naeratusega ainult üks mõte: "Issand, kui äge see kõik on." Lavastus haaras nii tugevasti kaasa, et unustasin isegi ära kes näitlejatest kaasa teevad. Nii tabasid mind mingi aja tagant üllatused, et ohhoo Nele-liis Vaiksoo on laval, ohhoo nüüd tuli Anne Veesaar ka veel jne. Ja see tunne ei kadunud hetkekski – isegi mitte siis, kui esimene vaatus kestis pea poolteist tundi ja mina olin öövalvest tulles eelnevatel päevadel vaevu maganud. Kuigi see võib tunduda üsna tühine asi, siis tegelikult on see päris suur probleem, sest sellist energiat, mis suudaks ühte 30+ tundi üleval olnud meedikut üleval hoida, pole lihtne toota. Ometigi Seto Odüsseia trupp sai sellega hakkama. 

See oli minu selle suve suurim teatrielamus ja kuulub kindlasti minu kogu teatriajaloo TOP10 lavastuste hulka.

Selleks et teatrielamus oleks sujuvam ja muretum, tasub mõne asjaga ette arvestada. Esiteks: parkla on asfaltkattega, kuid asub etenduspaigast korraldajate sõnul umbes 500 meetri kaugusel. Minu hinnangul oli see pigem ligi kilomeeter. Seega varuge piisavalt aega, et õigeks ajaks kohale jõuda.

Kuna parkla on väga suur ja etendus lõpeb pimedas, soovitan kindlasti meelde jätta mingi maamärk või orientiir, kuhu auto parkisite. Mina suutsin enda auto ära kaotada, sest pimedas oli keeruline paljude sõidukite vahel orienteeruda – ja enda kaitseks võin öelda, et ma polnud kindlasti ainus, kellel see juhtus.

Kuigi auto saab kenasti asfaldile parkida, tuleb mängupaika jõudmiseks kõndida läbi metsaaluse, mis oli kohati porine. Kuiva ilmaga ei olnud olukord väga hull – märjemad kohad olid kaetud saepuruga –, aga kui rahvast rohkem läbi käib või vihma sajab, võib rada muutuda üsna mudaseks. Seega soovitan kanda kinnisemaid ja mugavaid jalanõusid.

Lisaks tasub kaasa võtta sularaha, sest kava, plaate ja toitu saab enamasti osta vaid sularaha eest. Toidu- ja joogimüüjaid oli küll mitmeid ning mõni neist võis kaardimakset võimaldada, kuid kindluse mõttes on sularaha hea varuks võtta.

Ja nagu Eesti suvelavastustele kohane: putukamürk, vihmakeep ja kihiline riietus võiksid samuti kaasas olla.

Mõnusat Seto Kuningliku Teatri elamust!

 

Autorid: Kauksi Ülle ja Matis Leima
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Kunstnik: Iir Hermeliin
Koreograaf: Piret Torm-Kriis
Lavavõitlus: Tanel Saar
Graafiline disain: Kerstin “Kessu” Raidma
Ehitusmeister: Marvet Mäesaar
Hääleseadja: Karmen Puis
Helindajad: Kaarel Tamra ja Karl-Elias Teder
Valgustajad: Andres Sarv ja Kaspar Aus
Osades:
Ago Soots – Odysseus
Lauli Koppelmaa – Penelope
Tanel Saar – Volli; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Agur Seim – Aadu; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Tarmo Tagamets – Pang; itkunaine-kosjamoor; sõjaveteran-laevamees; siga
Nele-Liis Vaiksoo – Kalypso
Elo Rahman – Nausikaa
Anne Veesaar – Kirke
Evar Riitsaar – Homeros
Merle Jääger – Eurykleia; Odysseuse ema vaim
Siim Angerpikk – Eumaios; Poseidon
Karel Käos – Telemachos
Jekaterina Linnamäe – Athena
Priit Blum – sõttakutsuja; Sparta valvur
Mia-Marleen Kelder – ratsanik
Villu – hobune
 
Tantsutrupp “Modus”: Helerin Türk, Karoliine Hirmat, Laura Schifrin, Kaspar Kesküla, Kert Kartau, Martin Reitalu
Leelokoor “Helmekaala”: Ülle Hummal, Ene Künnapuu, Sirje Teppo, Lii Pedaja, Siiri Toomik, Mailis Teppo, Anu Koop, Lehti Koop, Anita Punamäe, Ivika Kaldmaa
Bänd: Ivo Laanelind (kitarrid), Liisa Allik (klahvpillid), Martin-Eero Kõressaar (basskitarr), Tõnis Kirspuu (trummid)