Mis toimub?

Pilt internetist

Ausalt ka, ma ei saa aru mis toimub. Miks kõik head ja tunnustatud näitlejad riburada pidi meie seast lahkuvad? Jah, ma töötan haiglas õena ja ma tean, et me kõik sureme kunagi. Ometigi on mul tunne, et on inimesi, kes ei tohiks kunagi surra. Nagu näiteks Kalju Komissarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak. Olgu, neid nimesid võiksin ma siia veel terve hulga loetleda, kuid need on viimase aja näited. Samas ei taha ma elavate kirjas olevaid nimesid siia igaks juhuks üles loetleda. Ma loodan, et Surm jätab meid nüüd mõneks ajaks rahule.

Ma pean tunnistama, et kui ma kuulsin Koma surmast, olin ma veidi ehmunud. Jah, ma teadsin, et ta oli haige ja mis seal salata, olin teda korduvalt ka haiglas jalutamas näinud. Just nimelt jalutamas. Minu jaoks on vastuvõetamatu kui oma jalal liikuvad inimesed surevad. Ma olen ka sellest täiesti teadlik, et siiski võivad ka täiesti näiliselt terved inimesed ühel hetkel ära surra. Kuid mingi imeliku tunde tekitas see uudis ikkagi. Veidi kurb tunne, et ma ühtegi tema lavastust näinud pole ja nüüd pole enam võimalust näha kah. Siiski suutsin ma end lohutada sellega, et ju siis oli tema aeg käes ja haigus tegi oma töö. No ja siis läheb mõni päev mööda ja ma loen et Tõnu Mikiver on surnud. Teate, mis mu esimene mõte oli seda uudist lugedes? Ma ausalt mõtlesin, et kes järgmine on? No ja siis teatab täna mu kolleeg, et Lembit Ulfsak on surnud. Ei ole võimalik. Ma reaalselt ei uskunud seda seni kuni kõik lehed sellest kirjutasid. Tegelikult ei usu ma seda siiani. Kuidas saab nii olla, et alles vabariigi aastapäeval sai Ulfsak presidendilt tunnustuse ja kultuuri elutööpreemia ja nüüd teda enam ei ole? Ega see elutöö preemia saamine ei tähendanud seda, et nüüd on kõik, et võib meie seast lahkuda. Ausalt ka, ma oleks uskunud, et ükskõik kes teine võib surra, aga mitte Lembit Ulfsak. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel lihtsalt oli tema surm see, mis mulle kunagi pähe pole tulnud. Ehk seepärast, et ma siiski mäletan teda noore ja krtuskeid täid Rebase-Reinuna.

Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et miks ma võõraste inimeste surma nii südamesse võtan. No näed, midagi teha pole kui sellise hella hingega olen. Ma arvan, et oma roll on ka selles, et ma ikkagi mingil määral olen nende kolme mehega seotud olnud. Mitte otseselt, aga siiski. Näiteks Mikiveri hääl on minu jaoks vaieldamatu "Kodus ja võõrsil" hääl. Lisaks mängis ta ka minu lapsepõlve lemmikseriaalis "V.E.R.I." ja oli juba lapsena mu lemmiknäitleja just oma hääle poolest. Ulfsak mängis selles samas seriaalis. No ja kui sa oled kedagi juba umbes 5. eluaastast austanud, siis paratamatult mõjutab nende surm ka sind. Lembit Ulfsakit nägin kahjuks laval reaalselt oma silmaga alles paar aastat tagasi Draamateatri lavastuses "Augustikuu". See oli mu lemmiklavastus üle pika aja ja kuidagi kurb oli vaadata kuidas kogu situatsioon keerles pereisa (Lembit Ulfsak) surma ümber. Ma olin kindel, et ma lähen seda lavastust veel kord vaatama. Nüüd vist jääb ära, sest ma ilmselt vaataksin seda täiesti teises valguses. Ma ei kujuta ettegi, kuidas teised näitlejad seda lavastust mängida suudavad. Samas nemad ehk teadsid Lembitu haigusest. Minule oli see täna paras shokk. Mul ei tule väga meelde, et Draamateater oleks etendusi väga palju näitleja haigestumise tõttu ära jätnud. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis paar teadet nagu tuleb hilisemast ajast meelde. Ma isegi võrdlesin neid etendusi, et kes seal mängivad, et kes haige võiks olla. Siiski ei mäleta ma, kas Lembit Ulfsak nendes lavastustes mängis või mitte. Ja kui mängis, siis kohe kindlasti ei olnud tema nimi see, kes mulle pähe oleks karanud. Mingil seletamatul põhjusel on tema minu jaoks kindla ja rahuliku kaljuna tundunud. Umbes nagu Mandariinide või Vehkleja filmis, kus ta kõikide katsumuste kiuste rahulikult ja kaalutletult toimetas ning ikka ellu jäi. Nüüd lugesin Rein Oja intervjuud Ringvaatele ja tuleb välja, et Ulfsak pole juba aasta Draamateatris laval käinud. See seletab nii mõndagi. Nagu ma eespool mainisin, siis Koma olen korduvalt haiglas ringi liiklemas näinud ja see on ikka vedi ehmatav, et näed ringi jalutamas ja varsti tuleb selline uudis. Ikka paneb mõtlema. Päris kõvasti paneb mõtlema. Uskuge mind, ma mõtlen sellele teemale ilmselt sisimas rohkem, kui ma siin sõnades suudan väljendada. Kui ma ei mõtleks, siis poleks ma vajalikuks pidanud seda postitust ka teha. Nagu Rein Oja oma intervjuus mainis, siis mõni näitleja lihtsalt leiab tee rahva südamesse ja rahvas hakkab teda armastama, teised jätavad inimesed ükskõikseks. Nii palju kui ma täna inimestega suhelnud olen, on kõik Lembit Ulfsaki surmast šokeeritud. Järelikult temas oli see x-faktor olemas. Ma vist ei pea mainima, et minu jaoks oli kõigi kolme (Komissarov, Mikiver ja Ulfsak) puhul see x-faktor olemas. Kellel suurem, kellel väiksem, kuid olemas ta oli.

Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma olen alati mingil kummalisel põhjusel vanemaid inimesi pooldanud. Nii ka teatris. Mu lemmikud kuuluvad ikka sinna vanemasse põlvkonda reeglina ja natukene kurb on mõelda, et mu lemmikuid ei pruugi enam varsti meie hulgas olla. Ilmselt on tõesti aeg põlvkondade vahetuseks, kuid andke inimestele aega. Mina ei ei ole selleks veel valmis ja ma usun, et selliseid inimesi on veel teisigi. Äkki saaks kuidagi nii, et kõik andekad inimesed ei lahku korraga meie seast. Veel enam tahaksin ma küsida, et miks kutsub kõige võimsam taevaisa teatri suurkujusid enda juurde just teatrikuul? Kas ta tõesti tahab seal vikerkaarel istudes teatrikuud tähistada? Tal niigi Voldemar Panso, Ants Eskola, Urmas Kibuspuu, Jüri Kriukov, Herta Elviste, Helend Peep jt väga auväärt ja suurepärased teatritegelased seal olemas. Ma küsiks veel kord, et miks peab ta kõik korraga enda juurde kutsuma? Ja miks just nüüd? Ma tahan lihtsalt öelda, et mitmetele teatri- ja kultuuriinimestele on see märts 2017 olnud äärmiselt kurb kuu. Ma lähedastest ja peredest parem ei räägigi.

Jääge jumalaga teatrilegendid! Meie siin jääme Teid igatsema ja mäletama.