Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.