Eneseabiõpik

 11. aprillil 2025 Draamateatri suures saalis

Foto: Draamateatri koduleht

Vaadates seda, mis viimasel ajal Draamateatri piletitega toimub, siis pean vist õnnelik olema, et ma Tiit Ojasoo uusimat lavastust “Eneseabiõpik” näha sain. Nimelt vaatasin mõni päev tagasi Draamateatri mängukava ja avastasin, et praktiliselt kõik nende etendused on välja müüdud. Mõne lavastuse üksikutele etendustele oli pileteid saada. Olles näinud nii Ojasoo “Macbethi” ja “Vend Antigone, ema Oidipust”, siis olid ootused „Eneseabiõpikule“ päris kõrged ja ootasin teatriõhtut nii nagu ma pole tükk aega ühtegi lavastust enam oodanud. Et nüüd kohe kõik ära rikkuda, siis ilmselt võtab kogu teatriõhtu väga hästi kokku minu etenduse järgne vestlus vennanaisega:

Vennanaine: „Kuidas teater oli?“

Mina: „eee (lisa siia kaks minutit vaikust). See vaikus vist räägib ise enda eest. Aga mulle meeldis see eelmine lavastus (Macbeth) väga palju rohkem. Tundub, et mulle väga ei meeldinud.“

Tegelikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja seda arvamust pole vaja põhjendada, aga ma ma ikkagi üritan. Peamiselt seetõttu, et äkki keegi loeb minu põhjendusi, miks mulle lavastus ei meeldinud ja otsustab, et need on täpselt need asjad, mis talle teatri juures meeldivad ja see lavastus võiks olla see, mis talle meeldida võiks. Ilmselt meeldib lavastus kõigile neile, kes omal ajal NO99 lavastusi nautisid. Ma ise pole küll ühtegi NO99 lavastust teatrilaval näinud (mõnda etendust olen salvestuselt näinud) ja seega on võrdlemine ehk veidi vägivaldne. Sel ajal kui NO99 aktiivselt tegutses, polnud ma veel nii suur teatrisõber, et Tallinnasse teatri pärast sõita ning lisaks polnud see ka väga minu stiil. Stiil on ilmselt ka peamine põhjus, miks mulle käesolev etendus nii suurt rahulolu ei pakkunud, nagu ma ootasin.

Ega tegelikult lavastusel midagi väga viga ei olnudki. Lihtsalt mõned asjad jäid mind häirima ja tekitasid küsimusi, mis veidi kogu elamust mõjutasid. Näiteks häiris mind see, et vaatused polnud võrdsed. Esimene vaatus kestis umbes tund ja 45 minutit ja siis teine vaatus oli umbes tunnike. Otseselt see pikk esimene vaatus polnudki häiriv, sest tegelikult oli esimest vaatust päris huvitav vaadata ja ma ootasin, et mis nüüd edasi saama hakkab. Häiris just see, et teine vaatus hakkas venima ja polnud enam sama energiaga kui esimene. Kuigi ajalises mõttes oli teine vaatus lühem, siis ma ikkagi kogu aja ootasin, et millal teises vaatuses elu laval käima läheb ja see venimine lõpeb. Mina igatahes teise vaatuse ajal enam väga keskenduda ei suutnud ja suuresti jäi kogu teise vaatuse sisu mulle segaseks. Ma tahaks loota, et ma võin selle enda väsimuse arvele panna ja viga oli minus, mitte lavastuse kontseptsioonis.

Teine asi, mis mind veidi häiris, oli ilmselt ka minu enda pinnapealsest eeltööst tingitud. Nimelt olin kuidagi loonud endale illusiooni, et lavastus räägib eneseabiõpikutele tuginedes erinevatest probleemidest, millega täiskasvanud inimesed oma elus kokku puutuvad. Eneseabiõpikuid küll kasutatakse ja neid tsiteeritakse päris palju, aga rõhk on paarisuhtel ja armastuse erinevatel nüanssidel ning nendega seotud probleemidel. Selles mõttes on äratundmist nii meestele kui naistele ja mõne teema üle tehakse mõnusalt iroonilist nalja. Näiteks stseen kus mees (minu mäletamist mööda oli see Tambet Tuisk, aga võis vabalt olla ka Rasmus Kaljujärv) luges ette mis tal kõik olemas on ja mida ta naisele jagada võib kui nad suhtesse astuvad. Raha, maja, uhke auto, hea töökoht jne. Ja siis hakkas naine rääkima, et mida tema mehele vastu saab lubada ja oli hetke vait, sest tal polnud ei raha, uhket autot ega midagi muud nendest näiliselt ahvatlevatest asjadest, mida mees lubas. Kuni teised hakkasid talle ette ütlema, et sa oled noor, sa oled naine, sa oled ilus jne. Täpselt nii lihtsalt saigi sellest suhe, sest mehel olid olemas need asjad, mis naist tema poole tõmbasid (jõukus) ja naisel kena välimus, mis jällegi sobis mehele. Ühelt poolt oli see irooniline, aga kui ühiskonnas ringi vaadata, siis on selliseid suhteid väga palju.

Sarnaseid humoorikaid stseene oli terve esimene vaatus täis ja kogu aeg sai naerda. Veel meeldis mulle väga lavastuse muusikaline kujundus, mida esimeses vaatuses oli minu hinnangul rohkem kui teises osas. Mäletan enda noorusest, et mingi periood olid hästi populaarsed videod, kus rääkimise asemel lõigati video heli jaoks kokku erinevatest lauludest sobilikud fraasid. Esimene vaatus meenutas veidi mulle neid videosid, sest hästi palju oli kasutatud erinevaid laule, mis räägivad kas armastusest või naistest. Seda oli lihtsalt lahe vaadata, kuidas mõned näitlejad tuttavaid laulusõnu rääkides või hoopis teise meloodiaga esitasid. Mõni esitus oli nii kaasahaarav, et oleks kohe kaasa laulda tahtnud ja jala võttis vägisi tatsuma.

Lisaks laulule tegi esimese vaatuse huvtavaks ka pidev lavaline liikumine. Ojasoo lavastused on minu meelest juba selle poolest tuntud, et ta paneb näitlejate füüsilised võimed proovile. Pealtnäha ei toimunud sel korral laval midagi ekstra füüsilist, aga kõrgete kontsadega pehmel diivanil tasakaalu hoida pole kindlasti kergete killast ülesanne. Kuna ma istusin teises reas oli väga hästi näha ka see, kui higised näitljad tegelikult laval ringi möllamisest olid. Suurem osa esimese vaatuse tegevusest toimuski suure keset lava oleva valge diivani peal või ümber ja praktiliselt kogu esimese vaatuse aja olid näitlejad liikumises. Teine vaatus oli selles osas esimese vaatuse vastand, et enamuse ajast näitlejad lihtsalt seisid laval ning esitasid filosoofilisi tekste ja aeg-ajalt muutsid oma asukohta. Ilmselt on see kontrast ka üheks põhjuseks, miks mulle etenus igav tundus. See viimane osa jäi lihtsalt värskemalt meelde. Samas eks see ole suhetes samuti, et alguses on kõik põnev ja siis tekib mingi rutiin, mille tõttu esialgne põnevus suhtes ära unustatakse.

Näitlejad olid muidugi kõik superägedad ja eelkõige lauludele mõeldes oli mul hea meel, et külalisena tegi lavastuses kaasa Tallinna Linnateatri näitleja Evelin Võigemast, kellel on väga võimas lauluhääl. Veel meeldis mulle Hanna Jaanovits, kes on ilmselt mu viimase aja suurim lemmik ja mul on hea meel, et Draamateater talle huvitavaid rolle pakub. Mul on hea meel, et Ojasoo on trupi moodustanud nii Draamateatri koosseisulistest näitlejatest kui sinna lisanud ka neid näitlejaid, kellega ta varasemalt on pikalt koostööd teinud (nt Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv) ja kes igapäevaselt Draamateatri koosseisu ei kuulu. Selline kooslus, kes igapäevaselt koos ei tööta, pakub minu meelest publikule huvitavamaid teatrielamusi, sest näitlejad pole teineteisega nii palju koostööd teinud ja seetõttu sünnivad huvitavad osatäitmised. Tegelikult oli näha, et trupil oli laval koos lõbus olla ja päris mitmeski kohas ei saanud ma aru, kas see lõbusalt vaba õhkkond oli hea näitlemine või tegelikult oligi trupil koos vaba ja lõbus laval olla. Eks siin võis oma väikene osa olla ka pidevalt voolaval šampanjal, sest šampanjapudelite korgid muudkui paukusid laval.

Kaaskülastajate käest kuulsin kiidusõnu ka Aldo Järvsoo loodud kostüümide kohta. Kindlasti on tunda, et laval näha olevad kostüümid on veidi rohkem esktra, kui ehk tavapäraselt laval nägema oleme harjunud. Laval näeb nii erinevat nahka (või nahaimitatsiooni) kui ka sädelust mis mõlemad mõjuvad veidi nagu kõrgklassimood. Mingi hetk sain aru, et ma pole laval rääkitavat testi enam ammu kuulanud, sest ma olin kostüümide detailidesse süvenenud.

Olles nüüd selle postitusega lõppu jõudnud, leidsin end mõtlemast et mis mulle siis selle lavastuse juures ei meeldinud. Praegu seda kirjutatud teksti lugedes tundub mulle endale küll, et ma jäin lavastusega rahule. Ilmselt mind häiriski kõige rohkem lavastuse kõrge kunstiline tase, milleni mina ei küündi ja seega jäid mitmed asjad mulle segaseks ja arusaamatuks (nt kogu teise vaatuse kontseptsioon) ja ma lihtsalt ei oska lavastust kuidagi tõlgendada. Tegelikult pole tegemist kindlasti mitte halva lavastusega, vaid mulle lihtsalt meeldib veidi teistsugune teater rohkem. Kindlasti kõikidele Ojasoo fännidele meeldib see lavastus ka ja ehk sobib see aseaineks nendele inimestele kes NO99 lavastusi taga igatsevad. Seda muidugi juhul kui järgmisel piletite müümise päeval õnnestub sügiseks pileteid saada. Tundub, et see Draamateatri piletite jahtimine on juba ka eraldi spordiala.

 

Lavastaja ja lavakujundus: Tiit Ojasoo
Tekst: trupp
Dramaturg: Eero Epner
Kostümikunstnik: Aldo Järvsoo
Helikujundaja ja laulude seaded: Jakob Juhkam
Valguskujundaja: Rommi Ruttas
Praktiseeriv dramaturg: Joosep Lõhmus (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Osades:
Hanna Jaanovits
Rasmus Kaljujärv
Hilje Murel
Karmo Nigula
Mirtel Pohla
Gert Raudsep
Emili Rohumaa
Ursel Tilk
Tambet Tuisk
Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Bertod ja Agnes

 25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Foto: Heikki Leis

Mulle on Priit Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest, surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega ei ühti, siis veidi rahunesin.

Jah tõesti polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla. Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed (keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub 10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui mulle.

Tegelikult räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti tuppa lubama.

Siinkohal kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See, kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see, kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu halvenemise märke varem tähelegi pannud.

Ühesõnaga üsna keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav, aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida. Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.

 

Autor: Noa Lazar-Keinan
Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann – Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira (Bertodi ja Agnese tütar)
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Café Théâtral

 2. juunil 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto: Heikki Leis

Ma enam ei mäletagi millal Eesti Draamateater enda sügistalviseid uuslavastusi tutvustas. Igatahes nägin siis, et detsembris on esietendumas lavastus nimega Café Théâtral, mis sisututvustuse poolest tol hetkel mind väga ei kõnetanud. Aga kuna minu mitmed Draamateatri lemmiknäitlejad lavastuses kaasa lõid, siis mõtlesin et võiks ikka vaatama minna. Kuidagi juhtus nii, et ma tol korral kohe piletit ei ostnud ja uuesti hakkasin piletite ostmisele mõtlema siis, kui lavastus oli esietendunud ja kõik seda taevani kiitsid. Teadupärast oli siis juba hilja, sest lavastus osutus menukaks ja kõik etendused müüdi üsna kiiresti välja. Veebruaris õnnestus mul siiski õigel ajal endale juuniks pilet osta ja nüüd saan enda mõtted kirja panna.

Esiteks olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline, sest kui kõigile meeldib, siis äkki ma ikka pettun. Võin etteruttavalt öelda, et ei pettunud ja ma olen juba valmis uuesti pileteid jahtima. Kuna ma pole varem ühtegi kabareed näinud (ka mitte filmis), siis ma õhustiku kohta ei oska midagi öelda. Minu jaoks oli päris ehe kabareeatmosfäär, elava džässmuusika, konferansejee, baari ja kirevate külalistega, aga kuna mul võrdlus puudub, siis äkki keegi targem leiab, et ikka polnud nagu päris. Paljastavat ihu näidati ka nii palju, et nägi nii mehi kui naisi napimates riietes, aga midagi siivutut minu kõlbluskompass ei tuvastanud. Seega võivad ka veidi konservatiivsemad inimesed teatrisse minna, ei pea kartma et liiga palju paljast ihu näidatakse. Kes mida ja kui palju paljastas, jäägu üllatuseks, ja kes teada tahab, peab ise teatrisse minema. Natukene jäi mind häirima see, et lavastus polnud ühtne tervik ja puudus narratiiv, mis kogu üksiknumbreid tervikuks sidunud oleks.

Lavastuse moodustasid üksiknumbrid, mida konferansjee (Viire Valdma kehastuses) sisse juhatas või üritas neid ära lõpetada, kui numbrid väga üle käte minema hakkasid. Aga peale selle, et tegevus toimus ühes kabarees seal mingit suuremat lugu taga ei olnud. Eks igaüks publiku hulgast saab muidugi ise ka välja mõelda, miks keegi tegelastest kabareesse jõudis ja mis lugu seal taga on. Mina oleks tahtnud et kõikidel tegelastel oleksid ikka konkreetsed nimed ja mingi lugu. Mõningate tegelaste kohta saab vihjeid ka nende etteastetest või siis teeb konferansjee vastava selgituse, aga nii mitmedki tegelased ja nende kohalolu jäi mulle arusaamatuks. Ühine on see, et kõik tegelased esinevad vähemalt korra, kes laulu ja kes tantsuga.

Kuigi üldine lugu jäi minu jaoks segaseks (miks see kabaree seal oli, miks need inimesed seal kabarees käisid, kes nad täpselt olid jne), siis üksiknumbrid olid minu jaoks nii palju nauditavad, et lõppkokkuvõttes meeldis mulle ikkagi kogu etendus. Laulud, mida esitati põhinesid tuntud viisidel (mõni oli minu jaoks tundmatu, aga mõned tundsin siiski ära ka) ja enamikele olid näitlejad ise või koos Andrus Kivirähkiga uued sõnad teinud. Ega see tuntud viis just kõige olulisem polnudki, sest mõningal juhul olid just sõnad need, mis olid nii humoorikad, et ajasid publiku homeeriliselt naerma. Tõsi, ka mina sain naerda, kuid ilmselgelt mitte nii palju kui minu ümber istuvad vanemad inimesed. Lavastuses kõlas ka kaks laulu („Kuhu küll kõik lilled jäid“ ja „Kui sul on raske“) originaalsõnadega, kuid ometi publik naeris nagu oleks ka nendele lauludele uued ja humoorikad sõnad tehtud. Järelikult need laulud olid konteksti sobilikud ja kõnetasid praegust publikut nii nagu nad omal ajal teksti autoreid on kõnetanud.

Kavalehe andmetel on lavastuse dramaturgia loonud Andrus Kivirähk, kes on ka päris mitmele laulule eestikeelsed sõnad teinud, nagu juba mainitud sai. Seega on Kivirähkile omast eesti ühiskonnakriitilisust lavastuses omajagu tunda. Eks mingid mõtted on muidugi ka trupi ühistööna valminud ja kõike ei saa tüüpiliseks Kivirähki tekstiks pidada. Siiski pole kogu lavastus ainult show ja huumor, vaid läbi huumori kõverpeegli puudutatakse ka tõsisemaid teemasid ja vahel muutus õhustik isegi veidi kurvaks, nii et konferansjee pidi sekkuma ja ütlema, et see koht on ikka lõbutsemiseks mõeldud. Kui ainult mõned näited ühiskonnaprobleemidest tuua, siis jäi mulle silma Hilje Mureli kehastatud õrnahingeline terapeut, kelle seanss algas päris tõetruult, kuni selle hetkeni kus terapeut palus publikul naabri nägu lakkuda või naabri põit tunnetada. Ühelt poolt oligi see üle võlli naljaks keeratud, aga samas näitab väga hästi ära, et tegelikult need iseõppinud terapeudid võivad meil paluda sama jaburaid asju teha, aga mitte nii üle võlli keeratuna ja me usume neid ning teemegi seda. Lisaks puudutati ka naiste teemat, soolist võrdõiguslikkust, kallinevaid küttearveid ja paljut muudki. Enamik neist siis läbi laulusõnade. Seega, kes sõnadesse ei süüvi, see neid teemasid ka ei kuule. Eks mul võis ka midagi vahele jääda, sest ma vahel unustasin end liikumisseadeid jälgima.

Kuigi mulle meeldis kogu etendus ja peaaegu kõik numbrid üksikult võttes olid väga ägedad, jäid mulle siiski kõige eredamalt meelde Laine Mägi esitatud „Quando“, sest selle refrään kordas originaallaulule omaselt „Quando, quando, quando“, mis kuidagi seostus mulle lapsepõlvega ja võttis jala tatsuma. Samas esitas Mägi enda laulu ja tantsu eriti energiliselt, mis minu jaoks tõmbas etenduse rohkem käima. Kuigi kusagilt lugesin, et mõne jaoks oli see number just liiga üle võlli. Maitsed on erinevad ja seega igaüks leiab oma. Veel meeldis mulle Teele Pärna esitatud „Naiste laul“, mis põhineb kuulsal „Habanera“ nimelisel laulul Georges Bizet´ ooperist „Carmen“. Eriti võimas oli selle laulu refrään, kui lisaks Teele Pärnale laulsid ka kõik teised laval viibivad naised (Hilje Murel, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma). Nende kahe laulu puhul oli minu jaoks lihtsalt rohkem energiat, mis mind käima tõmbas. Teised laulud olid oma sõnade poolest ägedad, aga need polnud minu jaoks nii jõulised. Samas võib keegi teine saalis viibijatest jälle leida, et need laulud teda üldse ei kõnetanud ja hoopis midagi muud oli palju kõnekam. Ma usun, et igaüks leiab midagi endale nautimiseks.

Mis kabaree see ilma tantsuta oleks olnud. Kahjuks kankaani küll keegi ei tantsinud (see oleks ilmselt etenduse tipp hetk ka olnud), aga tantsunumbreid oli siiski päris palju. Kusjuures tantsunumbreid esitasid valdavalt mehed (Tõnis Niinemets, Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula), kes tegid päris mitmele naiste poolt esitatud laulule vägagi korraliku tantsunumbri. Kohati ei saanud ma aru, kas publik naeris rohkem laulusõnade või tantsu üle. Kuigi laulude saateks olevad tantsud olid ka ägedad, siis mulle isiklikult meeldis ikkagi kõige rohkem Hendrik Toompere jr ja Karmo Nigula esitatud Paso Doble, mida vaadates tuli mul kohe meelde esimene „Tantsud tähtedega“ hooaeg, kus kohtunikuks valget särki ja trakse kandev Jüri Nael. Kes sellist Jüri Naela suudab ette kujutada, siis need võivad ette kujutada, et kaks sellisele kirjeldusele vastavat Naela esitavad vägagi jõulise Paso Doble. Ja see oli naljakas, sest nii Nigula kui Toompere jr kandsid tumedaid vuntse ja tumedat parukat, mis minu vaimusilmas muutis nad kohe Jüri Naela sarnasteks. Eks liigutused olid ka ekstra võimendatud ja tegid kogu tantsunumbri veelgi koomilisemaks.

Kokkuvõttes mulle etendus väga meeldis ja ma ei näinud ühtegi nõrka osatäitmist ega kordagi ei tekkinud küsimust, et miks see näitleja nüüd nii tegi või miks ta just siin oli. Lõpp ehk oli minu jaoks kõige suurem küsimärk, sest minu jaoks Teele Pärna esitatud teine laul, mis ühtlasi oli ka lõpulaul polnud sellise energiaga, millega lavastust lõpetada. Kuidagi järsku tekkis minu jaoks lõpp. Kuigi lõppu olin ma juba oodanud (mitte, et lavastus oleks igav olnud, vaid lihtsalt lavastuse ülesehitus tekitas sellise tunde) Tõnu Kargu esitatud laulu järgselt. Aga minu üllatuseks läks siis etendus veel edasi ja siis lõppes kuidagi järsku ära. Ma sisimas lootsin, et lavastus lõpeb suure showga, kus on palju tantsimist ja tuleb ehk üks võimas ühislaul, aga seda ei olnud. Tegelikult oleks lõppu sobinud ka Rein Oja kehastatud ärimehe laul ja seda laulu saatnud akordionite ja karmoškade ansambel. See oli tõeline pidu ja pillerkaar. Kuigi praegune lõpp vajus minu jaoks veidi ära, siis nalja ja naeru ja meelelahutust sai kogu raha eest ning minu meelest polnud saalis kedagi, kellel oleks igav olnud.

Seega mina julgen küll lavastust kõikidele soovitada. Eriti ka nendele, kes pigem harva teatrisse satuvad ja otsivad just midagi naljakat. Isegi tund ja 40 minutit ilma vaheajata ei tohiks kellelegi talumatult pikk aeg olla, sest see aeg möödub kiiresti. Kui võimalik, soovitan kohad võtta ettepoole, sest siis on vaade parem ja saab ehtsama kogemuse. Muidugi on võimalus, et esimeses reas kaasatakse ka publikut, kuid ärge kartke, lavale minema ei pea. Ja hiljaks ei soovita ka jääda, kui te just ei soovi, et konferansjee teile ekstra tähelepanu tõmbaks.

 
Esietendus 2. detsembril 2022
Lavastus on valminud trupi ühistööna
Ideekavandi autorid ja lavastajad: Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr
Dramaturgia: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Illimar Vihmar
Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee
Kostüümikunstniku assistent: Carmen Kremm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Laval: Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Tõnis Niinemets, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hilje Murel, Ülle Kaljuste, Teele Pärn, Raimo Pass, Hendrik Toompere jr.
Bänd: Kristjan-Robert Rebane (akordion, kontrabass), Ahto Abner (trummid), Marten Altrov (klarnet) ja Madis Muul (klaver)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Kolm on kohtuseadus ehk jälle "Grace ja Glorie"

27. märtsil 2018 Pärimusmuusika aidas Viljandis

Kui mitu korda on normaalne ühte ja sama lavastust vaadata? Ühest korrast piisab? Kolm korda sama lavastust vaadata on vist liig või ebanormaalsus? Ma olen ammu aru saanud, et nö tavainimestega võrreldes olen ma kõiges selles mis teatrit puudutab ebanormaalse käitumisega. Kuigi sel korral ületasin ma ka enda jaoks normaalsuse piirid. Siiani on minu rekord ühe lavastuse vaatamises piirdunud kahe korraga. Nüüd on siis rekord üle loodud ja oma ühte lemmiklavastust „Grace ja Glorie“ nägin ma eile kolmandat korda.

Õnneks sattusin ma lavastuse Facebooki lehel kommentaare lugema ja avastasin, et nii mõnigi teine inimene on seda kaks korda näinud ja tahaks veel vaadata. Järelikult ongi hea lavastus, mis paneb inimesi tahtma seda jälle ja jälle vaadata. Kuigi päris aus olles, oli veidi endal ka ebamugav tunne nii mitmendat korda sama asja vaatama minna. Pange lavastus DVD peale ja ma saan kodus DVD rahumeeli ribadeks vaadata. Aga õiged kriitikud pididki põhjaliku arvustuse kirjutamiseks ühe lavastuse mitut erinevat etendust vaatama ja alles seejärel arvustuse kirja panema. Mitte, et ma end mingiks kriitikuks peaksin, aga selle mõttega sobib end lohutada ikka. Kas ma tegelikult pean end üldse lohutama? Või endale (ja äkki isegi teistele veel rohkem) mingeid põhjendusi otsima, miks ma ühte lavastust mitu korda vaatamas käin?

Olgugi, et lavastus põhineb samal näidendil ja näitlejad on samad, siis tegelikult on igal õhtul eraldi etendus ja ükski etendus pole 100% sama. Seega olen ma näinud kolme erinevat etendust ja need kõik on mingil määral üksteisest erinenud. Esimesed kaks korda olid selles mõttes sarnased, et neid mängiti Rehe küünis, mis on lavastuse algne mängupaik. Kolmas etendus, mida ma nägin, oli ringreisi etendus ja seega erines eelmistest kõige rohkem. Eks see ringreisi etendus oli ka üks põhjusi, miks ma jälle teatrisse minna tahtsin. Ja otseloomulikult on peamine põhjus ikkagi see emotsioon, mille see lavastus minus tekitab. Tasus igatahes ära, sest kuigi mõned stseenid olid mul peaaegu peas, leidsin ma nii mõndagi uut ja huvitavat, mida ma varem polnud tähele pannud.

Olen varasematest postitustes (leitavad SIIT ja SIIT) juba etendusi taevani kiitnud. Mul ei ole sel korral enam midagi olulist lisada. Ülle Kaljuste ja Hilje Murel on ikka tasemel ja lähevad iga kord järjest paremaks. Eks sellele aitab palju kaasa ka see, et neile endale meeldib seda lavastust mängida. Kuigi ma olen ka varasemalt Ülle Kaljustet Grace rolli eest kiitnud, siis sel korral olin ma etenduse alguses isegi veidi kohkunud, et mis Üllel häälega viga on, sest see ei ole absoluutselt tema hääl. Ta suutis lihtsalt nii osavalt oma hääle ära muuta, et sealt ei kostnud peaaegu kordagi Ülle Kaljustele omast tämbrit läbi. Ja niimoodi terve etendus rääkida ja mitu õhtut järjest. Respekt! Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad ei tundnud Ülle Kaljustet selles rollis alguses ära. Ta lihtsalt teeb nii hea rolli, et muidu sirgeselgset ja enesekindlalt väärikat naist on raske selleks hädiseks naiseks pidada, kes voodis lamab ja laulab: "Päästenöör nüüd viska". Samas ilma võrdväärse partnerita ei pääseks tema roll nii palju esile. Ja seda võrdväärset partnerlust oskab Hilje Murel suurepäraselt pakkuda. Kui varasemates nähtud etendustes jäi mulle kohati mulje, et Hilje Murel on etenduse ajal veidi krampis, siis nüüd oli ta täiesti vaba. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta vahel muigas või naeratas. Ma ei mäleta seda varasematest etendustest, aga kohe oli näha, et ta naudib seda, mida nad Ülle Kaljustega laval koos teevad. Lisaks on nad Grace ja Gloriet juba nii palju mänginud, et sa näedki laval Grace ja Gloriet, mitte Hilje Murelit ja Ülle Kaljustet, kes mängivad Grace ja Gloriet.

Lisaks näitlejatele naudib ka publik neid etendusi. Ma olen selle kolme aasta jooksul viinud erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimesi, seda lavastust vaatama ja neile kõigile on nähtu väga meeldinud. Isegi minu teatrikauge vend, kes pole mitte kuidagi etenduse sihtgrupp (minu väga vägivaldne arvamus on, et sihtgrupiks on eakamad naised) ütles, et täitsa normaalne etendus oli. Arvestades aga seda, et ta on eile õhtust saadik etendust tsiteerinud, siis ilmselt meeldis etendus talle rohkem, kui ta mulle tunnistas. Kui leidub mõni inimene, kes on mõnda "Grace ja Glorie" etendust näinud ja talle nähtu ei meeldinud, võiks ta mulle endast märku anda. Ma tahaks lihtsalt huvi pärast teada, et mis talle ei meeldinud. Mu vennale näiteks ei meeldinud see, et näitlejad pidid surma mängima, et see on veidi hirmutav. Aga ülejäänud etendus korvas selle surma teema tema jaoks ära ja ta oli ikka etendusega rahul. Tegelikult olen ma seda meelt, et publik tajub selle energia ära, mis näitlejate ja lavastaja vahel on seda lugu läbi puredes olnud ning see energia on lihtsalt nii suur, et haarab ka publiku endasse. Seepärast ongi kõik etendused kolmel suvel olnud välja müüdud ja ikka jätkus rahvast, kes nüüd ringreiside ajal ka saalid täis ajasid. Ma olen täiesti kindel, et Vilja Nyholm-Palm on väikest viisi võlur, et ta otsustas sellise näidendi lavastada ja just need näitlejad ning sellise mängukoha otsustas valida.

Selles suhtes meeldis mulle Rehe küünis etendusi rohkem vaadata, sest sealsed kiviseinad lõid sobiva atmosfääri. Eriti tuli see atmosfäär muna keetmise stseenis välja, kus Gloria unustab siibri lahti tõmmata. Ringreisil lasti selleks tarbeks lavasuitsu, kuid kui mu mälu mind ei peta (ma juba hakkan arvama, et äkki ikkagi petab), siis Rehe küünis oli reaalne puupliit mis reaalselt veidi vingu sisse ajas ja mingit lavasuitsu polnud seal vaja kasutada. Samas kogu sisustus oli ju tegelikult olemas, kuid kuna mul on võrdlusmoment, siis ma lihtsalt tean, et mulle isiklikult meeldis Rehe küüni õhustik rohkem. Ja Pärimusmuusika aidas jäid mind veidi segama ka lava nurgas olnud suured kastihunnikud. Kas neid polnud siis tõesti mitte kuhugile mujale panna? Kuigi, kui päris aus olla, siis nägin ma neid ainult enne etendust ja etenduse vaheajal, sest kogu etenduse aja püsis minu pilk näitlejatel.

Kuigi tegelikult pole vahet, kus näitlejad parajasti etendust annavad. Minupärast oleksid võinud näitlejad kasvõi toolidel istuda ja lihtsalt kahekesi rääkida, mulle oleks etendus ikka sama palju meeldinud. Sisu on see mis loeb. Kõik muu aitab ainult kaasa ja on lisaväärtus. Nii näiteks ei saa ma aru, miks ma eelmisel kahel korral selle õuna teema sisust nii eemale jätsin. Räägib Grace ju pidevalt piiblist ja sellest kuidas Eeva õuna sõi ja kuidas Eeva on kõikide naiste õde. Grace jaoks on oluline jumal ja tema õunapuuaed. Seepärast koob ta oma noorele sugulasele oma õunapuuaeda kujutava kampsuni. Mitte kuidagi ei saa me õuntest mööda. Lõpuks surebki Grace peale seda, kui tema õunapuud maha raiutakse. Ja ma ei saanud mitte kordagi aru, et miks Gloria etenduse lõpus seda õuna sööb. Nüüd ma saan aru. Ma ei oska seda küll arusaadavalt seletada, aga mulle lihtsalt jõudis see eile kohale, et see ei ole lihtsalt õun. Piiblis räägitakse, et peale õuna söömist hakkasid Aadam ja Eeva nägijateks ning nad tajusid teineteist erinevatena ning tundsid vajadust alasti olemise asemel enda keha varjama hakata. Mulle tundus, et Grace surma järel otsustas ka Gloria nägijaks saada ja leppida sellega, milline tema elu on ning sellega millised on tema senised suhted surmaga olnud. Grace oli Gloria madu, kes meelitas teda õuna sööma, et nägijaks saada (see on minu nägemus asjast ja see võib täielikult vale olla). Samuti ei mäletanud ma eelmistest kordadest, et vahel käis juttu mõlema naise surmast ja et Glorial olid enesetapuplaanid. Seepärast tulebki ühte lavastust korduvalt vaatamas käia.

Kui varasematel etendustel oli mul etenduse lõpus kurb tunne ja ma tahtsin pisara poetada, sest Grace suri, siis sel korral seda tahtmist ei olnud. Mitte, et ma poleks Grace´le kaasa tundnud, mitte seda, aga ma lihtsalt nägin, et ta läks rahus ja ilma igasuguse kurbuseta. Sel korral rõõmustasin ma hoopis Gloria pärast, sest lõpuks ma nägin, et ühe sureva vana naisega kokku saamine aitas päästa ühe noore naise elu. Mingi sõnulseletamatu soe tunne oli mul etenduse lõpus sees. See ongi peamine põhjus, miks ma seda lavastust olen nii mitu korda vaatamas käinud. Ma saan sealt alati mingi teadmise ja usu, et kõik läheb hästi ja ilus elu on võimalik ka siis, kui sulle hetkel tundub kogu maailm suure musta auguna. Seda soojust ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise tundma.

Hilje ja Ülle, olge Te tänatud nende imeliste hetkede eest!

Autor: Tom Ziegeler

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm

Kunstnik: Ann Lumiste

Näitlejad:

Hilje Murel - Gloria Whitmore

Ülle Kaljuste - Grace Stiles

*- päisepilt on pärit Grace ja Glorie Facebooki leheküljelt.

Loe edasi

Vanad ajad

9.detsembril 2017 Eesti Draamateatris

Pilt Draamateatri kodulehelt

„Kas mäletate esimest kohtumist oma Armastatuga? Milline oli sel päeval ilm, mida ta seljas kandis, mis muusika mängis…? Kas te kohtusite kinos või seltskonnas? Kas ta naeratas kuidagi eriliselt, tegi ainult talle omase liigutuse, tegi midagi sellist, mis kuulub ainult teie Mälestustesse? Olge valmis – kõik võis olla täiesti teisiti. Heal järjel abielupaar kohtub üle kahekümne aasta naise endise sõbrannaga, kes elab nüüd Sitsiilias.

Idüllilises maamajas, akna taga kohisemas sügisene meri, kandub jutt loomuldasa vanadele aegadele. Nukrad meloodiad juhatavad neid aga tundmatusse, sest minevik on tegelikult sama lahtine kui tulevik. Mälu keerdkäike, võimu, armastuse ja sõpruse puntraid ning põimumisi avab ainult talle omasel pöörasel moel briti näitekirjanduse suur uuendaja ja stiilimeister Harold Pinter. Või oli see keegi teine kirjanik? On see näidend hoopis millestki muust?“ Just nii kirjeldab lavastaja Peeter Raudsepp Eesti Draamateatri kodulehel lavastust „Vanad ajad“. Kohe kui ma seda kirjeldust lugesin, hakkas mul vaimusilmas armukolmnurk tekkima ja ma kujutasin enam-vähem ette, millises suunas tegevus toimuda võiks. Ja see, kuidas lavastus minu kujutlustes välja nägi, tekitas minus kohe soovi lavastust näha. Siis ma veel ei teadnud, kui valesti ma lavastuse sisu endale ette olin kujutanud…

Võib-olla oleksin ma lavastust endale teisiti ette kujutanud, kui ma Harold Pinteri loomingust midagi teadnuksin. Skeptiliseks muutusin ma vahetult enne etendust, kui olin endale kava soetanud ja sealt lugesin, et kõnealuse lavastuse tegelased lihtsalt istuvad, joovad kohvi ja räägivad. See ei tundunud mitte kuidagi kokku sobivat minu kujutluses sündinud lavastusega. Õnneks lugesin edasi, et Harold Pinter keskendub oma näidendites sõnadele ja inimeste kujutlusvõimele. See andis juba lootust, et ehk ikkagi on tegemist sellise lavastusega, mis mulle meeldida võiks. Sest mulle meeldib kui keskendutakse sõnale ja sealt ümbert puudub liigne "vaht".

Kui nüüd üdini aus olla, siis etenduse esimesed minutid ainult süvendasid minu pessimismi ja mingil hetkel olin ma lausa selles staadiumis, et äkki poleks ma pidanud üldse teatrisse tulema oma aega raiskama ja ehk oleks targem vaheajal lahkuda. Siiski läks etendus kohe varsti nii elavalt käima, et lahkumise mõtet mul ei tulnud enam kordagi pähe. Ilmselt oli asi selles, et ma polnud end etenduseks ette valmistanud, kuna ma ei teadnud Pinteri loomingust midagi. Nimelt kasutab Pinter oma näidendites suuri pause ja põhirõhk ongi sõnadel. Ma ei oska öelda, kas lavastaja Peeter Raudsepp oli neid pause veel rohkem võimendanud või mitte, aga mind ehmatas see suur vaikus laval alguses ära. Teatris ei saa ju niimoodi olla, et öeldakse üks sõna ja seejärel on pool minutit pausi. Või tegelikult saab ka nii  olla, aga sellist lavastust oleksin ma oodanud mujalt kui Eesti Draamateatrist. Tegelikult ei olnud see vaikus üldse nii suur, kuid selline rütm vajas harjumist. Umbes nii nagu Shakespeare värssides kirjutatud lavastuste vaatamine eeldab vastavat eelhäälestust, oli ka siin.

Ma olen üsna kindel, et näitlejatele on sellist sõnale keskenduvat lavastust väga raske mängida. Kõik emotsioonid, tegelaste olemus ja kogu ülejäänud sündmustik tuleb luua ainult sõnu ja enda häält kasutades. Laval olid küll diivanid istumiseks ja paar väikest lauakest mida kasutati peamiselt kohvikannu ja  -tasside ning sigaretipaki hoidmiseks, kuid suurem osa dekoratsioone sündis vastavalt näitlejate antud tekstile iga vaataja enda peas. Kindlasti on loogilist kuid pikka teksti näitlejatel kergem pähe õppida ja seda hiljem esitada, kui mingeid üksikuid fraase või sõnu, mida tuleb teatud pauside järel öelda. Seda enam, et need pealtnäha juhuslikud üksikud sõnad olid öeldud kindla rütmiga. Kohati meenutaski lavastus ping-pongi või tennist kus vastased üksteisele palli loobivad. Lihtsalt palli asemel olid kasutusel sõnad, mida üksteise suunas saadeti.

Seetõttu olen ma üsna kindel, et iga inimene tõlgendas nähtud etendust isemoodi ja nägid hoopis erienvaid pilte silme ees. Kõik oleneb sellest kuidas keegi sõnu mõistab ja mis emotsioone konkreetsed sõnad neis tekitavad. Kohati tundus mulle nagu ma oleksin raamatut lugenud, sest sündmustiku sain ma endale ise ette kujutada. Näitlejad laval olid lihtsalt sõnad, mida ma raamatust loen. Minu jaoks oli nähtud elav raamat huvitav, sest see oleks nagu minu elust rääkinud. Kõik need Kate (Hilje Murel) ja Anna (Kersti Heinloo) nooruspõlve pikkade jalutuskäikude ja pimedas toas jutuajamiste ning naermiste meenutamised tõid mulle meelde minu enda pikad jalutuskäigud ja naermised sõbrannaga. Minu enda mälestused, kogemused ja emotsioonid aitasid mul Kate ja Annat paremini mõista ja võib-olla just seetõttu muutusid nad mulle ka etenduse edenedes järjest huvitavamaks. Kindlasti tegi etenduse huvitavaks ka ainulaadses stiilis näidend (minu esmatutvus Harold Pinteri loominguga).

Muidugi ei saa ma ka näitlejaid alahinnata. Ega lavastajat ja kunstnikku, kes selle näitlejate trio sellisel kujul lavale tõid. Kui välisest poolest rääkida, siis eriti meeldis mulle sõbrannade Kate ja Anna vastandlikkus, mida olid lavastaja ja kunstnik rõhutanud (teadlikult või alateadlikult). Nii näiteks mängis unistavat Kate heledapäine Hilje Murel, kes (juhuslikult?) kandis ka võrdlemisi heledaid riideid ja tema vastandiks oli Anna, keda kehastas punapäine Kersti Heinloo. Kui Kate oli unistav ja pigem hajameelne, siis Anna oli see aktiivsem pool, kes Kate eest hoolitses ja kelles tundus rohkem temperamenti olevat. Kersti Heinloo punased juuksed ja punane kleit ning kontsakingad (vastukaaluks Kate toajalanõudele) ainult võimendasid seda kui erinevad kaks sõbrannat tegelikult olid/on. Vaatasin just teatri kodulehelt pilte lavastusest ja Kate kollane pluus ei ole väga hele (mälu teeb ikka vingerpusse), kuid kogu tema olemus ja riietus mõjusid heledalt ja tuhmilt Anna kõrval. Samuti rõhutab Kate kostüüm (vähemalt minu jaoks) korralikku "pai tüdrukut", kes on kirikuõpetaja tütar, kelle vastandiks on siis punases kleidis ja kontsades mehi hullutav "Femme  fatale" Anna. Kahe naise vahele jäi Kate abikaasa Deeley, kes oli nagu ühenduslüli või salavõti teksti lahti mõtestamiseks. Enamasti oli just Deeley see, kes oma jutuga andis vihjeid selles osas, kuidas pealtnäha nii erinevad naised ning nende mälestused (mis ei paistnud üldse samast ajast pärinevat) omavahel seotud on.

Nüüd oleks vist õige aeg näitlejaid kiita. Nagu ma juba enne kirjutasin, siis sellise näidendi ära õppimine ja omaseks tegemine on näitlejatele paras pähkel. Kui näidendis pole palju teksti (nagu Pinteri puhul), siis on näitlejatel eriti keeruline tegelaskujule pihta saada ja kõiki kihte ära tabada, sest pole teksti, mille põhjal tegelaskuju tundma õppida. Mulle tundus, et praegu olid küll kõik kolm näitlejat oma tegelaskujud enda omaks teinud. Siiski pean naisi sel korral rohkem kiitma, sest esiteks oli Kersti Heinlool kõige suurem sõnaline osa ja kuigi ta enamuse ajast ainult istus, siis ma nägin väga palju erinevaid tundevärvinguid ja emotsioone tema tegelaskujus. Ma pole Kersti Heinlood küll palju laval näinud, kuid ma julgen väita et Anna oli tema kõige huvitavam roll, mida ma näinud olen. Ma ei oska seda korralikult sõnadesse panna, aga Anna tundus paras intrigant ja samas hooliv naine olema. Ma arvan, et need, kes lavastust näinud on, saavad aru mida ma mõtlen. Seevastu Hilje Murelit olen ma natuke rohkem laval näinud ja alguses häiris mind tema Kate väga. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab keegi nii naiivne ja unistav olla. Ilmselt mind ajas Kate närvi lihtsalt seetõttu, et ma ise olen paras naiivitar ning üsna suur unistaja. Aga tulles tagasi Hilje Mureli osatäitmise juurde, siis mulle meeldis see pidevalt unistav nägu, milles ükski emotsioon välja ei paistnud (välja arvatud see üürike sekund, kus Deeley Kate naeratama suutis panna). Isegi kohvikannu ja sigarette võttis ta nii nagu ta oleks üksinda mõnes teises dimensioonis. Minu meelest oli Hilje Murel hoolimata vähesest tekstist Kate olemuse väga hästi ära tabanud. Ka Tiit Sukk mängis Deeleyt hästi, kuid minu silmis ei jõudnud ta kahele naisnäitlejale järele ja ei pidanudki jõudma, sest tema oli lihtsalt ühenduslüli kahe erineva mineviku vahel. Üleüldse tundus mulle, et rohkem rõhutatakse naisi ja nende mõju meestele. Jällegi, see kõik võis ka täiesti vastupidi olla.

Kui alguses tundus mulle, et tegemist on täiesti igava etendusega, siis etenduse arenedes tundus asi juba täitsa vaadatav ja kui teise vaatuse keskel etendus ootamatult katkes, sain aru, et tegelikult on laval toimuv mind nii enda sisse mässinud, et ilma lõppu nägemata mina täna õhtul siit teatrist ei lahku. Ootamatus, mille tõttu etendus katkes oli ühel hetkel meie peade kohal üürgama hakanud tuletõrjealarm. Sellele järgnes kohe ventilatsiooni undamine. Mingit paanikat ei tekkinud (vähemalt ei paistnud välja küll), kui paar külastajat välja arvata, kes üsna kiirelt saalist välja läksid, ja nii me siis lihtsalt istusime ja ootasime, et mis saama hakkab. Mul tulid kohe meelde enda ühikas elamise ajal üle elatud tuletõrjealarmid ja see, kuidas ühel korral sai isegi öösel kell 2 koos oma kõige olulisemate asjadega õue evakueerutud. Võib-olla on see nüüd natuke naiivne või egoistlik, kuid minu ainus mõte oli alarmi ajal see, et loodetavasti etendus ikka jätkub, sest just läks laval põnevaks ja ma tahan ikkagi teada, mis lõpuks tegelastest saab. Tõe huvides pean mainima, et kui publikuteenindaja palus meil saalist lahkuda, siis hakkas mul ikka jalg all värisema ja mõtlesin, et kui majas peakski tulekahju olema, siis ei pääse ma viiendalt korruselt alla garderoobi mantli järgi ja kuidas ma keset hilist õhtut ilma üleriieteta Tallinnas olen ja kuidas ma tagasi Tartusse saan. Pilet oli võetud mul kell 22 väljuvale bussile ja järgmine buss väljub kell 23, kuid see oli välja müüdud.

Õnneks selgus peagi, et tulekahjut siiski majas ei ole ja etendus jätkus. Kahjuks ei suutnud ma siis enam etendusele väga keskenduda, sest see mõte, et ma ei jõua bussile tiksus ikka peas. Samuti olid näitlejad alarmist häiritud, sest nii mõneski kohas tuli ette tekstiga koperdamist. Küll aga ei saanud ma aru, et lavastuse tempo oleks muutunud ja sõnad lendasid laval edasi samasuguse hooga nagu enne. Mulle tundus isegi, et peale alarmi elas publik (keda kahjuks oli poole vähem) etendusele veelgi hoogsamalt kaasa, sest eks mõte võimalikust tulekahjust liitis nii publikut kui ka näitlejaid, sest reaalse ohu korral oleksime me kõik sama võrdsed olnud.

Kahjuks jäi mul lõpp ikkagi arusaamatuks, sest ma ei suutnud enam keskenduda. Küll aga on mul need samad mõtted peas, et tahaks ikkagi näha, mis lõpuks tegelastest sai. Nüüd on mul juba väike teadmine lavastusest olemas ja ma oskaksin end vastavalt häälestada, seega tuleb vist veel kord Draamateatrisse minna ja teadlikult süveneda sellesse, millest vanad sõbrad räägivad. Ilmselt on järgmiseks korraks minu mälu juba oma töö teinud ja ma näen etendust hoopis teise nurga alt kui praegu.

Autor: Harold Pinter

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Kunstnik: Riina Degtjarenko

Mängisid: 

Hilje Murel - Kate

Kersti Heinloo - Anna

Tiit Sukk - Deeley

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt

See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 

Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)

Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 

Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.

Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.

Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.

Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.

Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.

No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.

Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.

Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.

Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...

Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 

Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Anu Lensment

Mängisid:

Kersti Kreismann - Delia

Andrus Eelmäe - Ernest

Hilje Murel - Kate

Tõnu Kilgas - Malcolm

Nele-Liis Vaiksoo - Jana

Roland Laos - Nick

Piret Krumm - Susannah

Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

Loe edasi

Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Mängisid: 

Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)

Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)

Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)

Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)

Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)

Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal

Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)

Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)

Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)

Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)

Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist

Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik

Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus

Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja

Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija

Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.

Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.

Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  

Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 

Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 

Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 

Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 

Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 

Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 

Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.

Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)

Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:

Loe edasi