10. detsembril 2024 Komöödiateatri etendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Foto: Komöödiateater
Kindlasti olete
nõus sellega, et ka halb reklaam on reklaam. Hoiatan juba ette, et ilmselt see
postitus võib mõjuda ka halva reklaamina. Ma saan aru, et kui ma peaks end
tõsiseltvõetavaks teatrikriitikuks või -teadlaseks, siis ma ilmselt
ei satuks vaatama paljusid lavastusi, mida ma praegu vaatan. Õnneks olen ma
täiesti tavaline inimene, kes läheb vahel teatrisse ka siis, kui ta ise teab,
et teatrist erilist elamust saada ei ole. Nimelt Komöödiateatri lavastused pole
lihtsalt minu maitsele ja ma tean, et enamasti ma sealt suurt teatrielamust ei
saa. Ometigi leian ma aeg-ajalt end jälle mõnda järjekordset Komöödiateatri
etendust vaatamas. Sel korral läksin teatrisse kahel põhjusel. Esiteks see, et
detsembrisse polnud mul ühtegi teatripiletit ostetud ja ma ei saa ju aasta
viimast kuud vahele jätta, kui mul on endaga vaikiv kokkulepe, et vähemalt kord
kuus tuleb teatris käia. Aga sel korral oli hoopis mõjuvam see teine põhjus.
Nimelt see, et mu üks kolleeg oli käinud sama lavastust kuu varem vaatamas ja
ta ütles, et see oli üks kõige halvem asi, mida ta viimasel ajal näinud on. Eks
tuli siis mul ka omal nahal ja teatrimeelel see katsumus järele proovida, et
kas tõesti on asi nii hull.
Kui kuulutust
vaadata, siis Piret Kalda ja Tõnu Oja on igati andekad ja soliidsed näitlejad
ja võiks ju arvata, et tegemist on millegi heaga. Või kui polegi ehk tekst nii
hea, siis head näitlejad mängivad selle paremaks. Ja ma olen täiesti kindel
selles, et Kalda ja Oja on head, lausa suurepärased näitlejad. Ka lavastaja
Egon Nuter on minu meelest igati soliidne nimi ja võiks ju arvata, et ta suudab
näitlejatega midagi head laval korda saata. Lisaks see, et lavastuse pealkiri
on „Lumevangis“, mis lubab eeldada talvist ja lumist temaatikat. Minu meelest
lausa ideaalne kombinatsioon talvel vaatamiseks. Tõsiasjana tuleb välja tuua ka
fakt, et see lavastus oli juba teist korda Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses,
sest aasta tagasi müüdi saal välja. Järelikult siis nõudlust on, kui teist
korda samasse mängupaika mängima tuldi. Kusjuures ka sel korral oli suurem
enamus saalist ikkagi rahvast täis.
Lavastus ise
räägib üksikust mehest Patrickust (Tõnu Oja) ja üksikust naisest Judithist
(Piret Kalda), kes lumetormi ajal olude sunnil teineteisega kohtuvad ja on
lumevangis olemise tõttu sunnitud teineteise seltskonda nautima. Õigemini on seltskondlik
Judith häiritud sellest, et ta peab üksinda lumevangis olema ja otsustab
üksikule Patrickule külla minna, ettekäändeks midagi süüa laenata. See on lugu
sellest kuidas kaks üksikut inimest kohtuvad ja kuidas nende maailmad põrkuvad,
kui üks on harjunud pidevalt rahva sees olema ja suhtlema (ka siis, kui teised
temast eemale tahaksid hoida) ning teine on end maailma eest isoleerinud
üksindusse ja hoiduks igasugusest inimkontaktist kui see oleks tema teha.
Mõlemal on omad põhjused, miks ta tahab teist inimest kas ignoreerida või siis
vastupidi teise inimese tähelepanu köita. Nagu sageli ka elus juhtub, on sellel
kurvad põhjused, miks inimesed end üksindusse isoleerivad ja sellest natukene
lavastuse jooksul meile ka aimu antakse.
Seega tundub,
et kõik peaks lavastuse puhul paigas olema – näitlejad on head, sisu annab
lootust heale psühholoogilisele tekstile, mis minu puhul enamasti tähendabki
meeldejäävat teatrielamust ja lavastaja on ka suhteliselt hea. Tegelikult jäi
etendus mulle meelde küll. Nimelt sellega, et see on läbi aegade esimene
etendus, mille ajal ma magama jäin. Ei, ma ei olnud hommikul öövalvet
lõpetanud, mul oli täiesti vaba päev olnud ja teatrisse minnes tundsin end veel
vägagi energilisena. Aga etendus ise ei haaranud mind üldse kaasa. Näitlejad
laval olid väga tuimad ja igavad, ütleksin kohati et staatilised ning naljad
kulunud ja etteaimatavad. Kogu see psühholoogiline pool, mida seal oleks saanud
arendada, oli täiesti tahaplaanile jäetud. Jah, mõned inimesed saalis mingite
naljade peale naersid, aga ma ei saa öelda et kogu saal oleks terve etenduse
aja homeeriliselt naernud. Eks need on need inimesed, kes käivadki selliseid
labaseid komöödiaid vaatamas ja kellele lihtsad naljad ongi naljakad. Mitte, et
labased komöödiad ja lihtsad naljad halvad oleksid. Kui komöödia on hästi
tehtud, siis ka need labased komöödiad ja lihtsad naljad on väga head. Aga minu
meelest polnud see lavastus päris selline klassikaline komöödia ja seetõttu sai
naerda pigem vähem.
Paaril üksikul
hetkel mulle isegi tundus, et Oja ja Kalda hakkavad nüüd tõeliselt mängima. Oli
näha mingit helki või tegutsemistahet ja siis järgmisel sekundil mul see lootus
kustus, sest näitlejad tegid või ütlesid midagi ääretult sisutühja. Kohati jäi
mulle mulje justkui neil poleks lubatud enda vääriliselt mängida. Et ärge laval
üldse pingutage, rääkige lihtsalt tuimalt oma tekst ära ja see on piisav.
Ühesõnaga lavastus oli täpselt nii kehv nagu mu töökaaslane ütles. Minu jaoks
vist isegi kehvem, sest töökaaslane suutis selle ajal ärkvel püsida, mina ei
suutnud.
Ehk siis, kes
tahab võib omal vastutusel vaatama minna, et kas tõesti on tegemist nii kehva
lavastusega nagu ma siin kirjutan või olen ma äärmiselt kritiiline ja teen ilma
asjata lavastusele liiga. Kuigi ma pigem soovitan teiste vigadest õppida ja
raha mõne teise lavastuse peale kulutada.
Autor: Peter
Quilter Lavastaja: Egon
Nuter Osades:
Piret Kalda – Judith
Tõnu Oja – Patrick
Rohkem
infot mänguaegade ja -kohtade kohta leiab Piletilevi koduleheküljelt.
Eeldamine
pidi teadupärast kõikide p***eminekute
ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu
midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin,
sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes
kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd
meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata
sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on
suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud
lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis
kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel
on perekonnadraamad mind alati huvitanud.
Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat
ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest
pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati
vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja
vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani
eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust),
siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase
lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma
lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle
meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus
mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas
vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.
Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et
tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult
ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna
ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga
lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi
sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli
midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris,
kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool
aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis
olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda.
Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi
teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu
jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu
südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.
Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma
nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga
tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut
meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus
isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik
näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks
nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb
tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur
küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks
mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja
sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka
tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada
kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks
siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi
mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik.
Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle.
Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“,
mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta,
kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse
kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.
Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei
olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval
näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli
seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal.
Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised
näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota,
et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp
tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis
minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma
viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo
seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi
lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted
hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka
kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul
teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.
Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka
sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita
Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste
grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese
naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus
annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle
eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle
tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist
näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni
jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi
minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et
siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.
Nauditavat oli ka ikka omajagu.
Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või
semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu
meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine
vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi
suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas
midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise
hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli
parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla
tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja
see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks
leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel
mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.
Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire
Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades
koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis
nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil
kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja
muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele
esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi
esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus
kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna
pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti
ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle
tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni
kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad
ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima
(nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).
Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo
emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head
näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja
peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused
öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda
ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane
oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see
tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii
tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad
tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit
kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja
Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate
näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta.
Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt
hakkavad tahaplaanile jääma.
Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi
segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu
Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain
aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina
tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass
tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed
suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki
minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda
perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just
kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus
mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid
see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu
kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.
Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline
teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu
juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest
oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu
tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga
kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka
lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli
selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud
lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.
Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et
käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et
tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea
näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul
seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas
pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid
suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma
peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei
plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi
oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse
suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma
viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui
kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.
Autor: Brian Friel Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Priit Pedajas Kunstnik: Pille Jänes Valguskujundaja: Priidu Adlas Mängisid: Ain Lutsepp – Harry McGuire Märten Metsaviir – Dom McGuire
(Harry poeg) Ester Pajusoo – ema (Harry ema) Laine Mägi – Alice (Harry
abikaasa) Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde) Amanda Hermiine Künnapas – Tessa
(vanadekodu põetaja) Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu
elanik) Viire Valdma – Trilbe Costillo
(vanadekodu elanik) Martin Veinmann – härra Ingram
(vanadekodu elanik) Mari Lill – proua Butcher
(vanadekodu elanik) Kes soovib lavastusega lähemalt
tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.
09. ja 11. septembril
2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas
Enamik
inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti
leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu
kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab
uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina
(Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega
päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist
olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu
uuena tundma.
Vähemalt
minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade
põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted
kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks
alguseks.
Praeguseks
hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks
korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.
Lihtsalt
lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui
loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti
Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha,
kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen
üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust
vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas,
punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et
ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda
linna ette kujutada oskangi.
Ma
pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase
lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles,
et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle
tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise
nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean
neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks.
Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat
perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist,
millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate
lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised
konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga
samastuda.
Kuigi
lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei
olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis
käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen,
kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad
sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali,
kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli
rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul
soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette,
kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli
kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus
see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal
planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja
praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja
mina olen osa sellest loost.
Seega
pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele
nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer)
lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest
tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud.
Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine
oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel
ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates
pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii
tihti ei juhtu.
Esimesest
korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda
paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond
Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud.
Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.
Mul
on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel
seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega.
See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase
lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma
pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu
lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind
lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.
Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade
põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova
ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist),
mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel
teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene
lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral
Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust
kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel
küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid
tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil
erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides
lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest
suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks
melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.
Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et
enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“
pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava
Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve
etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes
püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on
murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta
lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina
kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida
Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind
see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest
hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse
silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab
vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja
Eesti teatrimaastikule toonud.
Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta.
Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks
ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka
väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda
ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud
mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja
tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja
Rajaveer on lavapartneriteks loodu.
Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine
Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei
peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi,
kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks
võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks
samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli
umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette
kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt
lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste
veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle
meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja
meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud.
Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi
naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja
arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit
oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i
tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.
Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur,
kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul
oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini
mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides,
kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi
ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.
Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber
toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn
rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt
osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja
südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.
Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka
soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile,
kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu
austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele,
kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik
vaatamine olema.
Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti
terved!
Autor: Kai Aareleid Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit
Pedajas Kunstnik: Pille Jänes Videokunstnik: Ann Einberg Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades: Teele Pärn – Tiina Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa) Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema) Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine) Christopher Rajaveer – Vova Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber) Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar) Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis
Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Mängisid:
Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)
Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)
Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)
Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)
Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)
Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal
Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)
Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)
Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)
Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)
Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist
Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik
Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus
Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja
Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija
Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja
Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.
Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.
Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.
Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli.
Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud.
Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus.
Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu.
Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt
On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua.
Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks.
Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada.
Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.
Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)
Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:
11.septembril 2016 Vanemuise Väikses majas (Eesti Draamateatri külalisetendus)
Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Autor ja lavastaja: Uku Uusberg
Mängisid:
Ivo Uukkivi - Valgustaja
Markus Luik - Monteskjöö
Robert Annus - Russoo
Kristo Viiding - Voltäär
Uku Uusberg - Lavastaja G
Harriet Toompere - Viktoria
Raimo Pass - Eino Truu
Tõnu Oja - Viktor
Guido Kangur - Semjon
Johannes Tammsalu - inspitsient
Jüri Antsmaa - Tehniline töötaja
Eelmisel aastal vaatasin, et Eesti Draamateater reklaamib uut lavastust nimega "Valgustaja". Teatri kodulehelt ei saa lavastuse kohta väga palju muud infot, kui ainult see, et tegemist on teatrist rääkiva lavastusega. Järelikult tuleb ära vaadata. Siiani polnud ma aga seda lavastust vaatama jõudnud. Nüüd avastasin aga, et lavastus tuleb Tartusse DRAAMA 2016 programmis. Veelgi enam olin üllatunud, et Draamateatri "Valgustaja" on Vanemuise "Ürituse" nö noorem vend. Minu arvamust Vanemuise lavastusest "Üritus" saab lugeda SIIT. Ma teadsin küll, et neil on sama autor ja lavastaja (Uku Uusberg), kuid et sisuliselt on ka tekst sarnane, seda ma ei teadnud. Kuna "Üritust" olen ma näinud ja mulle see ei meeldinud, sest minu meelest ei olnud näitlejate mäng kõige parem, siis arvasin, et tuleb ikka Draamateatri lavastus ka ära vaadata. Sest ma olen arvamusel, et Draamateatri näitlejad mängivad valdavalt paremini kui Vanemuise näitlejad. Jah, ma tean, et see on klišee, et ainult suurtes teatrites oskavad näitlejad näidelda ja saab näha häid lavastusi. Ma tean seda peale tänast aga eriti kindlalt. Ma tahaks küsida: "Draamateater, mis toimub?"
Ma vist pole varem Draamateatril nii kehva lavastust näinud. Ma tegelikult ei teagi, kas kehv on hea sõna. Sest mõni osa mulle täitsa meeldis. Meeldis alates kolmandast vaatusest, aga esimesed kaks vaatust olid küll täiesti kahtlased. Esimese vaatuse alguses jalutas Valgustaja (Ivo Uukkivi) tükk aega lihtsalt laval ringi. Siis hakkas rääkima olematu publikuga, keda saalis ei olnud (ehk siis reaalsuses rääkis ta meiega). See jutt, oli aga minu jaoks liiga raskesti jälgitav. Enamasti rääkis ta kosmosest ja inimhinge eksistentsiaalsetest küsimustest. Selline üsna raske teema. Mingil määral tegi ilmselt mul teemast aru saamise raskemaks ka see, et ma istusin üleval rõdu viimases reas (kuhu kuuleb muuseas väga hästi ja lavale nägi ka hästi). Sel samal põhjusel, et rõdule kuuleb väga hästi, oli sinna kuulda ka kogu parteri rahva sabimine, sosistamine, köhimine ja muidugi ka rõdul istuvate inimeste sosin ja köha. Ning ma ei mäleta, et ma kordagi varem oleksin nii närvis olnud, sest kõik ainult köhivad ja sosistavad. Ma reaalselt korraks mõtlesin, et köhivatel inimestel tuleks teatris käimine ära keelata (jah, ma olen ka ise köhasena teatris käinud, kui peale tänast vist seda enam ei tee). Või oli asi selles, et DRAAMA 2016 raames oli saalis veidi teistsugune publik, kui tavaliselt. Vähemalt ma pole varem näinud, et inimesed rõdul muudkui voorivad ühest istekohast teise. Minu ees ja kõrval olid õnneks kõik kohad täis, et seal väga ei saanud keegi rännata, aga ikka häirib, kui silmanurgast näed et keegi jälle kõrval kõnnib. Seda kirja pannes tekib mul aga küsimus, et äkki peaks üldse teatripublikult uurima, et mis toimub?
Tulles nüüd lavastuse juurde tagasi, siis esimesed 45 minutit, ehk esimese vaatuse oli Ivo Uukkivi üksinda laval (paaril korral käis ka mõni teine tegelane korraks lavalt läbi) ja korraks hakkas mul tekkima tunne, et miks ei võiks tegemist olla monolavastusega. Kuigi ka monolavastuse puhul oleks tekst võinud lihtsamini jälgitav olla. No niipalju ma sain aru, et teatris on paari tunni pärast ühe välislavastaja poolt lavastatud lavastuse esietendus. Meie nägime erakorralist valgusproovi. Samuti selgus, et selle saali tavaline valguskunstnik peab just sel õhtul teises majas teisele lavastusele valgust tegema. Samuti viis valgustaja meid veidi kurssi sellega, kes uues lavastuses mängivad. Kõike seda saatis aga valgustaja arutlus sellest, mis on loodusseaduslik absoluut. Ja see arutlus oli keeruline. Õnneks ei olnud ma ainus. Mu kõrval istuvad naised arutasid vaheajal samuti, et lavastus on kuidagi kaootiline ja väga keeruline on jälgida. Samas minust teisel pool istus üks vanem paar, kus mees paistis üsna haritud olevat, või siis oli ta lavastusega väga kursis (teadis kõik helikujunduses kasutatud teoste autoreid ning sosistas naisele vahel ette, mis tema arvates nüüd toimuma hakkab). See sosistamine ajas mind ikka eriti närvi. Laval on üks näitleja, kes räägib midagi loodusseaduslikust absoluudist ja kosmosest ja interjäärist ja eksterjöörist ja ma üritan sellest aru saada, ning siis keegi jumala süüdimatult muliseb mul kõrval. Ma isegi ei saa öelda, et nad oleksid sosistanud, sest lõpuks läks sellel vanapaaril jutt juba päris suureks. Küll olid näitlejad pahad ja valesti valitud ja küll oli muusikapala liiga pikk või liiga lühike ja ega nad siis ei tulnud ju näitleja liikumist vaatama, et rääkida võiks ka,samas miks ta räägib nii et midagi aru ei saa jne. Ma saan aru, et ma hädaldan siin blogis ise samamoodi, aga ma ei tee seda keset etendust, kui teised (ja mina ise kaasa arvatud) tahan laval toimuvat jälgida.
Võib-olla polnud mu vaim lihtsalt selliseks lavastuseks valmis, sest tegelikult seekord ootasin ma üle pika aja teatrisse minekut. Või oligi asi selles, et mul olid põhjendamatult suured ootused? Või on asi selles, et ma kujutasingi ette, kuidas lavastus räägib lihtsalt lavastaja igapäevatööst ja lavastuse ette valmistamisest. Mitte, et keegi seal filosofeerib. Kuigi jah, valgustajad võivad ka filosofeerida, aga kuidagi väga rumalaks oli see valgustaja tehtud, vähemalt minu arvates. Ma täpselt ei oska seletada, mis seal rumalat oli, aga kuidagi see suhtumine kuidas teised tegelased temasse suhtusid väljendas seda, et tegemist pole kõige kirkama kriidiga karbis. Ma siiski arvan, et inimesed, kes teatris töötavad on veidi targemad (vähemalt mul on selline illusiooon). Samuti on mul illusioon, et teatris saavad kõik omavahel läbi. Et ei ole päris nii, et lavastaja on proovis koos umbkeelse valgustajaga. Ma ikka arvan, et päris elus toimuvad proovid sujuvamalt ja teatris päris umbkeelseid töötajaid pole (vähemalt nende hulgas, kes lavastajaga kokku peavad puutuma). Ma rõhutan veelkord, et see on ainult minu arvamus ja ma võin täiesti vabalt ka eksida. Tegelikult polnud asi ikka nii hull. Lihtsalt minu ettekujutus erines veidi reaalsusest. Olgugi, et Valgustaja rääkis väga sügavamõttelist juttu, millest oli vahel raske aru saada, tuli tema suust ka palju häid tsitaate. Ma ostsin lausa näidendiraamatu (küll enne, kui etendus algas, sest see oli viimane raamat ja ma teadsin, et ma pean selle ostma), et siis saan rahus teksti lugeda ja tsitaate kirja panna. Võib-olla saan Valgustaja hingeelust ka siis rohkem aru, kui ma tekstiga kahekesi olen ja neid pikki monolooge loen. Igatahes lavastuse kolmandas vaatuses toodi lavale Anton Tšehhovi "Lugu inimesest". See oli siis see lavastus, mille proovile esimesed kaks vaatust keskendusid. "Lugu inimesest" oli minu jaoks lavastuse kõige toredam osa. Võib-olla seepärast, et see näitaski just seda, milline on kaasaegne teater. Seal oli klassikaline lavastus segatud koos tänapäevaste sugemetega. Nagu varasematest vaatustest selgus, siis oli lavastus kokku pandud viiest erinevast Tšehhovi lavastusest ja trupp loobus mängimast. Ainult teatri esinäitleja oli nõus mängima. Nii oli lavastaja sunnitud taustatantsijateks võtma kolm lavatehnikut. Selles vaatuses olid laval ka peeglid ja nii peegeldusid laval olevad lambid lõpmatusse. See oli ilus vaatepilt. Sellist lava oleksin ma võinud kogu 3 tundi nautida. Mu meelest oli kontrast ka selles, kuidas teatri esinäitleja väga päheõpitud häälel oma teksti esitas ja samal ajal kolm lavatehnikut seamaskidega tantsisid. Tants oli ka omamoodi vaatemäng. Üleüldse oli kogu see lavastus väga ebareaalne, kuid mulle see ebareaalsus meeldis. Kohati oli lavastus absurdseid kontraste täis, kuid mulle see just meeldiski. Lõpp vajus jälle kuidagi ära. Mina näiteks ei saanud aru, milleks oli vaja saal kottpimedaks lüüa ja siis hakata jälle seda ühiskonnakriitilist juttu ajama. Võib-olla ei meeldinud mulle ka see lõpp seetõttu, et suurem osa näitlejatest istus saalis ja rõdult ma neid ei näinud ning näitlejaid oli saalist samuti küllaltki kehva kuulda.
Vanemuise "Ürituses" oli tegelikult ju samuti, et esimeses kahes reas pileteid ei müüdud, sest seal toimus lavastuse tegevus. Ilmselt oli seekord samuti, sest vahel olid näitlejad lavalt kadunud ja ma olin sunnitud kuuldemängu kuulama. Lihtsalt sel põhjusel, et ülevalt rõdu viimasest reast polnud saali esimestesse ridadesse ja vahekäiku midagi näha. Samas on näitlejatele selline mängimine raskem. Tegelikult oli kogu Vanemuise väike maja etenduspaigaks. Näitlejad liikusid saalis, rõdul ja ka kolmandal korrusel valguspuldis ning jalutuskoridorides. Kõik need, kes on Vanemuise väikses majas käinud oskavad ilmselt ette kujutada kui kõvasti peab näitleja jalutuskoridoris rääkima, et teda oleks saali kuulda. Selles osas suur kiitus Ivo Uukkivile, kes enamasti oli sunnitud igast Vanemuise nurgast end kuuldavaks tegema. Geniaalseid pisiasju oli veel. Näiteks Raimo Passi tegelane, kes viimases vaatuses oli seelikus ja kandis seeliku all sukkasid, kust ta siis revolvri võttis ja kolm siga maha lasi. Või vesi, mis väikesest kannust muudkui tassi voolas ja tass ei hakanudki üle ajama või akvaarium, mis vahel oli vett täis ja siis sai korraks veest tühjaks ning hiljem hakkas jälle tasapisi veega täituma. Kindlasti oli omamoodi märk ka see, et Raimo Passi kehastatud Eino Truu nägi viimases stseenis üsna Anton Tšehhovi sarnane välja. Lõpus olevast pürotehnikast ma ei räägigi. Ma ikka avastasin teatris, et minust näitlejat ei saaks. Ma nimelt ei kujuta ette, kuidas ma redeli otsas turniksin. Ma ei karda kõrgust, aga kuidagi jube oli vaadata, kuidas Ivo Uukkivi redelil seisis ja diskokera valgustusstangede külge kinnitada tahtis. Ma vist reaalselt hoidsin hinge kinni sel hetkel. Mulle lihtsalt tundus, et ta kukub iga hetk koos selle diskokera, valgusstange ja redeliga keset lava uppi.
Näitlejatest keegi mind sel korral väga üllatada ei suutnud. Ivo Uukkivi polnud ma varem laval näinud (vähemalt ei meenu küll) ja teda olin ainult teleri vahendusel näinud. Siiani on temast jäänud mulje, kui eriti karmist inimesest. Seega olin üllatunud, et Valgustaja nii mahe tegelane oli. Samuti ei mäleta ma, et ma Guido Kangurit laval oleksin näinud. Tema tegelaskuju meenutas mulle aga paratamatult kuangise seebiseriaali "Kodu keset linna" vanamees Lembitut. Ma isegi ei vaadanud seda seriaali omal ajal regulaarselt, aga kohe kui Guido Kangur lavale tuli, meenus mulle Lembit. Teiste kohta ei oska ma midagi öelda. Markus Luik, Robert Annus ja Kristo Viiding olid ka lahedad, sest nende liikumine mulle meeldis. Eriti siis, kui nad seamaskidega tantisid. Sõnalisest poolest läks mul üsna palju teksti aga kaotsi kõikide näitlejate puhul. Ma siiski arvan, et tegemist ei olnud näitlejate süüga, vaid asi oligi lihtsalt selles, et ma kuulsin lisaks näitlejatele ka kõikide teiste juttu. Samuti tundus mulle vahel, et Harriet Toompere koperdas oma tekstiga, või oli see taotluslik. Igatahes ma ei oska rohkem näitlejate kohta midagi välja tuua.
Kui ma nüüd täna, päev hiljem selge peaga mõtlen, siis lavastus ei olnud pooltki nii jube, kui mu esimestest ridadest välja lugeda võib. Ma olen enam kui kindel, et mul läks pool elamusest lihtsalt kaotsi seetõttu, et kõik mu ümber nihelesid ja sosistasid. Sest kui lavastus oleks puhas jama olnud, siis oleksid mu mõtted etenduse ajal muudele teemadele rännanud, aga minu mõtted püsisid visalt etenduse juures. Ilmselt oleksin ma saalist vaadates lihtsalt parema elamuse saanud, kuna näitlejad oleksid lähemal ja elamus vahetum. Ma olen üsna kindel, et Uku Uusberg suudab oma lavastustes vaatajat üllatada. "Ürituses" oli üllatuseks Ott Sepa tegelaskujul jalgade maha saagimine, "Valgustajas" mustades sukkades ja seelikus Raimo Pass. Ühte tahaksin ma küll lavastajalt küsida: "Milleks oli Harriet Toompere kehastatud teatridirektorile pähe vaja panna nii õudne punane parukas?" See meenutas rohkem klouniparukat, kui teatridirektori juukseid. Või oligi see peen vihje selles osas, et teatreid ja üleüldse kultuuri laiemalt juhivadki klounid, kes reaalselt kultuurist mitte midagi ei tea?
Kuna kogu minu aur on seekord läinud hädaldamisele kui kehvasti kõik oli, siis tegelikult arvan, et filosofeerida armastavad inimesed võiksid ikkagi teatrisse minna. Ehk on Draamateatris parem miljöö ja etendust lihtsam jälgida. Vaatama tasub juba minna kasvõi selle kolmanda vaatuse pärast (kahjuks ainult kolmandaks vaatuseks vist ei saa minna, tuleb ka esimesed kaks vaatust ära vaadata). Või siis tasub minna ägeda kavalehe pärast. Ma vaatasin ka esimese hooga, et ohhooo, mingi kutse on kava vahel. Mõtlesin, et äkki tõesti DRAAMA 2016 raames kutsutakse publikut kusagile. Siiski sain üsna kiiresti aru, et tegemist on kava osaga. Nimelt oli "Valgustaja" lavastuse kava vahel eraldi kutse lavastusele "Lugu inimesest". Kuigi mulle tundus, et etenduse lõpuni ei saanud päris paljud aru, millega tegu oli. Küll otsiti kutselt kuupäeva, et millal see etendus toimub ja nuriseti et küll on kahju, et Tallinnasse peab minema. Seega elevust jätkus pikaks ajaks. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma päris teist korda seda lavastust vaatama ei läheks, kuid kindlasti on olemas hullemaid lavastusi. Minu meelest oli see lavastus ikkagi kordades parem, kui need klassikalised monokomöödiad a´la Jan Uuspõld ja Indrek Taalmaa.
Selline see palju elevust tekitanud kava oli
Selline nägi kutse välja.
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt
Seekord sattusin jälle veidi teistsugusele lavastusele, kui ma harjunud käima olen. Nimelt kutsus Tartu Ülikooli Kammerkoor mind oma 45.juubeli üritusele. Ma pean tunnistama, et üritus oli mulle juba veidi enne kutse saabumist silma jäänud. Esiteks jooksis info läbi Facebookist ja mõne aja pärast leidsin oma postkastist kirja, kus pakuti Tartu Ülikooli üliõpilastele võimalust lavastust soodushinnaga vaadata, kui grupi kokku saab. Ja just siis, kui ma mõtlesin, et kuidas neljaliikmelist gruppi kokku saada, leidsin postkastist kutse. Asi oli otsustatud. Mis sest, et tegemist on koori juubeliga. Mul pole koorilaulu vastu midagi. Ja armastuse teema on samuti alati populaarne. Ning sinna lisada veel Tõnu Oja ja andekate näitlejate laps Saara Nüganen. Lisaks koorilaulule näeb veel erinevaid etenduskunsitde vorme. Minule tundus asi huvitav. Oijah, unustasin et kogu üritus toimub Raadi lennuangaaris, millest tahetakse kujundada Tartu Noblessnerit. No ei saanud ju sellist suurepärast võimalust kasutamata jätta.
Nii ma siis ilma igasuguste eelarvamusteta sinna kohale läksin. Seekord otsustasin bussiga ja jalgsi mineku kasuks, sest ma ei tunne end Raadi linnaosas eriti pädeva autojuhina ning samas ei teadnud ma kuidas seal see parkimine korraldatud on. Kõigile teistele julgen aga soovitada, et autode jaoks on olemas suur parkla (tegemist on ju lennuangaariga, mis tähendab et seal ümber on tükk tühja maad). Seega võite julgelt autoga minna. Ja kõigile kes kohale lähevad, on tee ääres viidad ka olemas, et te ikka õige angaari juurde läheksite. Angaar ise nägi väljas ja ka seest väga kulunud ja niru välja. Täpselt selline veidi lagunema hakkav koht, kus lapsena turnida tahaks. No mis seal salata, ma oleks täna ka seal turnida tahtnud. Ja kuna tegemist on vana angaariga, siis seal puudub küte. Seega on soovitatav külastajatel endale soojad riided selga panna, või pleed kaasa võtta.
Kui nüüd lavastuse sisu juurde tulla, siis ma pean tunnistama, et sisututvustuse põhjal sain aru sellest, et räägitakse südamest ja seega armastusest. Kusagilt käis läbi ka lause, et tegemist on vana Eesti muinasjutuga. Ja siis ma üritasin välja mõelda, et kuidas see kammerkoori sünnipäev siia juurde sobib. Ma poleks eluski uskunud, et tegemist on nii laheda asjaga. Kui ma nüüd ei liialda, siis see oli vist mul selle aasta üks parimatest elamustest, kui mitte täiesti parim. Siinkohal on sobilik veel kord tänada Tartu Ülikooli Kammerkoori, et nad mind oma sünnipäevale kutsusid ja mulle seda elamust pakkusid. Hoolimata sellest, et tegemist on nö sponsoreeritud postitusega, et ma ei pidanud midagi maksma, pole minu arvamus kübetki kallutatud.
Nagu nimigi ütleb, oli tegemist südamepeitjate planeediga. Seal oli väga pikalt elanud üks kuri ja kibestunud vanamees (Tõnu Oja), kes oli oma südame ära peitnud. Vanamehe meelehärmiks oli seal planeedil ka üks neiu (Saara Nüganen), kelle jalg oli tantsimiseks nõtke ja kelle rinnas helises laul. Vanamees muidugi üritas neiule selgeks teha, et see naer ja laul ei ole elus vajalik ning märksa parem on end tundetuks muuta, ehk oma süda ära peita. Neiu muidugi arvas vastupidist ja oli valmis vanamehe südame üles otsima. Kõike seda nende tegevust ilmestaski Tartu Ülikooli Kammerkoor oma laulmisega. Tegelikult on vähe öeldud, et nad ainult laulsid. Minu meelest oli täiesti uskumatu, kui hästi nad liikusid ja samal ajal laulsid. Ning teegelikult oli koor täiesti näitlejameisterlikkuse tasemel, sest sageli tuli kooril end nö külmutada ja liikumatult ühes asendis seista. Või tellingutel ronida ja laulda. Näitlejatest ma ei hakka rääkimagi. Minu meelest olid mõlemad näitlejad oma rollidesse väga hästi valitud ja sisse elanud. Minul tuli igatahes järjekordselt pisar silmanurka, kui neiu lõpuks vanamehe südame üles leidis. Just see siirus ja lapsemeelsus, mis neius oli. Ja sinna vastandus kohe vanamehe kibestumus ja võib-olla elus pettunud olek. Kahjuks oleme me kõik sellised, et ühel hetkel me oleme kibestunud ja tõsised ja ei naera ja ei tantsi enam nii nagu me tegime seda süütute lastena. Siiralt. Nii nagu neiu etenduses ütles, siis tegelikult meis kõigis, ükskõik kui halvad või kurjad me ka poleks, on olemas midagi head ja me peame lihtsalt selle oskama üles leida. Ehk siis unustaks mõneks ajaks kogu selle kiiruse ja tehnoloogia, mis tänapäeval meiega kaasneb ja läheks lihtsalt õue, naudiks kevadet, kuulaks linnulaulu ja jookseks aasal lillede keskel või istuks linnas kasvõi botaanikaaeda maha ja mõtleks. Mõtleks sellele, mis meie elus meile rõõmu teeb ja kui tõesti tundubki, et elus pole midagi rõõmsat, siis kuhu me oma südame peitsime ja millal ning miks, et me enam elust rõõmu ei suuda tunda.
Kui selle filosoofilise jutu juurest nüüd konkreetsemalt etenduse juurde tagasi tulla, siis minul jooksis peas mitmeid paralleele. Esiteks olid koori näod ja juuksed kaetud saviga, mis meenutas mulle kohe Tartu Uue Teatri suvelavastust Odysseia, kus olid ka tegelaste näod ja juuksed saviga kaetud. Odysseia oli muuseas mu eelmise suve üks lemmikuid. Lisaks oli koori repertuaaris Veljo Tormise "Raua needmine", mille taustaks läädi trummi, taoti suuri plekktünne ja lõpuks lendas ka sädemeid. Konkreetselt selle lauluga seostus mul kohe Von Krahlis mängitud "Eesti meeste laulud". Igatahes emotsioone sai lauludega mitmeid. Osad laulud küll minu meelest temaatikaga ei haakunud, aga no koori esitus oli super ja ma oleks neid võinud niisama ilma igasuguse etenduseta ka kuulata.
Igatahes lisaks sellele, et koori nägu ja juuksed olid saviga kaetud, olid lavastuses kasutusel ka saepuru, liiv, vesi ja tuli. Minu meelest olid need väga kujundlikud. Sügavust lisasid ka koori mustad riided, millele olid lisatud kahkivärvi jakid. Lisaks vanamehe hallides värvides riided. Need sobisid minu meelest sinna vanasse sõjaväe lennuangaari suurepäraselt. Lisaks värviline valguskujundus ja video. Kui alguses tundus angaar minu jaoks lagunenud ja tühi, kuid koos valguse, video ja inimestega ärkas see angaar justkui ellu. Mina juba suutsin ette kujutada, kuidas erinevate suurte teatrite lavastused võiksid seal angaaris välja näha. Ma igatahes loodan, et tulevikus õnnestub sinna angaari veel sattuda ja nautida.
Mul on siiralt hea meel, et Eestis leidub julgeid inimesi, kes julgevad võtta tühja lennuangaari, kaks näitlejat, kammerkoori, natukene liiva, saepuru ja vett ning sellest panna kokku nii suurepärase vaatemängu. Ja mul on tõsiselt kahju sellest, et seda lavastust on ainult üks kord veel võimalik näha. Seega, kõik kellel tekkis huvi, kiirustage. Teie viimane võimalus seda ainulaadset lavastust näha on homme (22.mai). Minge, nautige ja laske oma hinge puhastada veel, tulel, ja laulul.
Ärge oma südant maha unustage ja leidke aega naeratada. Iga päev!
