Kuvatud on postitused sildiga Christopher Rajaveer. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Christopher Rajaveer. Kuva kõik postitused

07/12/2021

Lahti lõikamata sidruni nuusutamine

 5. detsembril 2021 vintage poes Kopli Couture 

Foto: Veiko Tubin

Mul on üks sõbranna, kes aeg-ajalt soovitab mul teatrisse minna avatud meeltega. See siis tähendab seda, et ma ei hakkaks enne eeltööd tegema ja mingeid eelarvamusi kujundama. Tavaliselt käib see ütlus muidugi nišiteatri (kas selline termin on üldse olemas?) kohta. Nüüd sattusin jälle ühte omamoodi huvitavat lavastust vaatama. Jah, ma olen eelkõige klassikalise (ja ilmselt paljude jaoks igava või vanamoodsa) teatri austaja, aga aeg-ajalt ikka viin end muude lavastustega ka kurssi ja siis tulevadki avatud meeled vägagi kasuks. Iial ei või teada, mida huvitavat kusagilt leida võib.

Sel korral viis teater mu Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse, täpsemalt vintage poodi Kopli Couture, kus Christopher Rajaveer tõi välja enda autorilavastuse „Lahti lõikamata sidruni nuusutamine“. Olgem ausad, eks mängupaik võib esmapilgul tunduda kummaline. Samas olen ma see inimene, kes üsna sageli käib teisi ringi poodides ja ma olen sealt igasuguseid huvitavaid asju leidnud. Miks ma ei võiks siis kasutatud riiete poest huvitavat teatrielamust leida. Ega lavastuse pealkirigi mängupaigast väga palju atraktiivsem pole. Õigem oleks vist öelda, et pealkiri on atraktiivne küll, aga pigem absurdne, sest miks peaks keegi lahti lõikamata sidrunit nuusutama. Kui palju on neid, kes julgevad tunnistada, et nad on lahti lõikamata sidrunit nuusutanud või üldse tulnud sellise mõtte peale, et oeaks lahti lõikamata sidrunit nuusutama? Mina näiteks olen lahti lõikamata sidrunit nuusutanud.

Üldse olen ma oma elus igasuguseid kummalisi asju teinud ja igasuguste kummaliste asjade peale mõtelnud. Näiteks, kas nädalapäevadel on mingi kindel kuju või värv? Või miks on punane näiteks just punane, mitte sinine? Suurem hulk inimesi ilmselt leiab, et need on täiesti tobedad ja mõttetud küsimused ja mõni julgem võib isegi mõelda, et ma ei ole päris tervemõistuslik, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Kui kõik nüüd enda vastu päris ausad oleksid, siis meil kõigil on aeg-ajalt sarnaseid mõttetuid mõtteid. Ja just sellistest mõtetest Rajaveeri lavastus räägibki. Tundub täieliku mõttetusena? Elu üldiselt kipubki mõttetu olema ja vahepeal on sellist meelelahutust ka vaja. Minu jaoks oli igal juhul väga tervendav näha ja kuulda, et keegi veel mõtleb selliste abstraktsete asjade peale nagu seda on näiteks C-tähe olemus.

Nagu ma ütlesin, siis ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja ma päris sellist kunstilist teatrit ei armasta. Siiski oli see hea meeldetuletus, et näitlejad tahavad ka vahel end vabaks lasta ja teha seda, mida nad ise tahavad, mitte seda mida suur riiklik teater neil teha käseb. Eks meil kõigil ole selliseid hetki, kus tahaks lihtsalt end vabaks lasta ja midagi toredat teha. Ja olgema ausad, vahel võib meie jaoks tore tegevus teiste jaoks täiesti ajuvaba ja mõttetu tegevusena tunduda. Kui käesolev lavastus tundus Christopher Rajaveerile ja Märten Metsaviirile vajalik ja nauditav tegemine, siis kahtlemata seda see oli ja nende tegutsemist tuleb ainult kiita.

Mina sain pooleteise tunni jooksul mõned korrad isegi naeru kihistada (mida päris sageli teatris ei juhtu). Kõige rohkem meeldis mulle siiski see, et keegi julgeb oma (teiste jaoks jaburana tunduvad) mõtted avalikkuse ette tuua. Näiteks arutleti väga põhjalikult läbi kogu tähestiku tähed ja iseloomustati igat tähte. Kas teie olete kunagi selle peale mõelnud milline täht alfabeedist teie lemmik on ja miks? Mina hakkasin etenduse ajal selle peale mõtlema. Üldse pani etendus mind maailma veidi teises valguses nägema. Näiteks sain veelkord kinnitust sellele kui imeline on meie psühholoogia. Kui sa oled täielikus vaikuses ja su kaaslane sinu käest ootamatult küsib „Kas kuulsid?“ ja sulle tundub, et sa ei kuulnud midagi, siis mingil hetkel pole sa enam selles nii kindel ja hakkadki juba arvama, et ehk seal vaikuses tõesti oli mingi heli. Just selliseid hetki on lavastuses üsna palju ja omamoodi on neid huvitav vaadata.

Mängupaik keset vanu värivilisi riideid täis poodi on samuti omamoodi huvitav. Arvestades seda, et külastajatel on palutud riietuda üleni musta, tekkis huvitav kontrast värvikireva poe atmosfääri ja musta riietatud teatriinimeste vahel. Ühelt poolt ei saanud ma väga hästi aru, miks see must riietus vajalik oli, kuid teisalt on must kõige praktilisem ja aitab sul paremini tühjusesse sulanduda. Kas inimelu pole siis sama mõttetu kui tumedasse universumisse sulav musta riietatud inimene? Mina pole õige inimene, et selle üle filosofeerida, kuid ma usun, et filosoofidele see lavastus meeldiks, sest mõtlemisainet on seal väga palju.

Kindlasti tekitab lavastus vaatajatele palju küsimusi ja pärast etendust võib tõesti esimene mõte olla „mis asi see nüüd siis oli?“, kuid tegelikult on lavastuses oma võlu täitsa olemas. Eks ma polnud erapoolik ka, sest minu emotsioone mõjutas väga paljuski muusikaline kujundus. Nimelt lastakse etenduse alguses, lõpus ja ka etenduse ajal Fools Gardeni laulu „Lemon tree“. Mingil põhjusel on see laul mulle juba vist 20 aastat meeldinud ja teeb alati tuju heaks. Kes laulu sõnadesse veel süveneda viitsib, siis minu meelest võtavad laulu sõnad ka suurepäraselt kokku selle, mida lavastusega öelda tahetakse. Ja nagu juba mainitud, siis minu jaoks oli mingi võlu ka selles jaburas mängu ilus ja näilises kaootilisuses. Kuid kui palju sellest positiivsest emotsioonist oli tingitud muusikalisest kujundusest ja kui palju lavastusest endast? Ma usun, et mõlemal oli oma osa ja nad toetasid tugevalt teineteist. Vähemalt minu jaoks.

Kui nüüd lõpuni ausaks jääda, siis aasta parimat teatrielamust ma ei saanud, aga olen see aasta (ja ka varem) juhtunud kehvemaid lavastusi vaatama. Siiski pean igaks juhuks hoiatama, et ilmselt on lavastus teile sobilik vaatamine, kui teie jaoks tavaline teater on igav ja tahaksite midagi otsingulisemat. Ja kui teile meeldib mõelda inimelu üürikese kestuse ja tühisuse üle, siis on see lavastus teile nagu rusikas silmaauku. Aga tasub kiirustada, sest etendusi on jäänud ainult mõni üksik ja korraga väga palju rahvast ühte etendust vaatama ei mahu. Aga see tekitab jällegi omamoodi hubase ja personaalse õhkkonna, mis aitab publikul näitlejatega sammu pidada ja kõik nende mõtted iseenda peal läbi elada ja tunnetada. Eks sellele aitab kaasa ka see, et näitlejad liiguvad mööda poodi palju ringi ja võivad päris tihti otse publiku kõrvale istuma tulla ning seega tekib veelgi intiimsem tunne, et kõik mida räägitakse on mõeldud ainult väga vähestele väljavalitutele. Justkui oleks tegu ühe lahti lõikamata sidruni nuusutajate sektiga, kes arutleb vintage poe kattevarjus inimeksistentsi olulisis küsimusi.

Autor ja lavastaja: Christopher Rajaveer
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskunstnik:  Petri Parrik
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Laval:
Märten Metsaviir (Eesti Draamateater)
Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater)

Kui keegi tunneb nüüd, et ta tahab lavastust vaatama minna, siis mänguajad ja piletiinfo on leitavad SIIT.

12/09/2020

Mis juhtub siis, kui linnad on põletatud?

 09. ja 11. septembril 2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas


Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.

Vähemalt minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks alguseks.

Praeguseks hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.

Lihtsalt lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha, kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas, punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda linna ette kujutada oskangi.

Ma pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles, et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks. Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist, millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga samastuda.

Kuigi lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen, kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali, kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette, kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja mina olen osa sellest loost.

Seega pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer) lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud. Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii tihti ei juhtu.

Esimesest korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud. Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.

Mul on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega. See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.

Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist), mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.

Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“ pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja Eesti teatrimaastikule toonud.

Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta. Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja Rajaveer on lavapartneriteks loodu.

Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi, kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud. Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.

Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur, kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides, kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.

Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.

Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile, kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele, kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik vaatamine olema.

 

Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti terved!
 
Autor: Kai Aareleid
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Videokunstnik: Ann Einberg
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
 

LOE LISAKS: https://www.draamateater.ee/lavastus/lavastus-linnade-poletamine