Viimane etendus

 21. oktoobril 2026 VAT Teatri külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Siim Vahur

Olen siin blogis varemgi kirjutanud, et vabatahtlikuna Põlva kultuurikeskuses tegutsemine annab mulle võimaluse näha selliseid üritusi ja lavastusi, kuhu ma muidu ilmselt ei satuks. See omakorda aitab silmaringi avardada. Kuigi võiks ju arvata, et vabatahtlikuna valin ikka neid üritusi, mis mulle endale meeldivad. Tegelikult see päris nii ei ole. Näiteks võin üsna julgelt öelda, et kui ma vabatahtlik ei oleks, poleks ma ilmselt VAT Teatri lavastust „Viimane etendus“ vaatama sattunud. Ja ega vist midagi katki ka poleks olnud, kui see lavastus oleks mul nägemata jäänud. Sest tuleb tunnistada, et tegemist ei olnud kohe üldse minu maitsele vastava teatrielamusega.

Tegelikult ma natuke kahtlustasin, et nii võib minna. Lavastuses mängivad kaks näitlejat – Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa – ning pean tunnistama, et kumbki neist ei ole minus kunagi erilisi emotsioone tekitanud. Samas oli lavastusel ka mitu asjaolu, mis minus siiski teatavat elevust tekitasid. Esiteks on lavastuse autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Andrus Kivirähk. Ilmselt ei ole Eestis kuigi palju inimesi, kellele Kivirähki looming üldse ei meeldiks. Pealegi, kui autor ise oma teose lavastab, võiks ju loota midagi eriti ägedat. Kes veel kui mitte autor ise teab täpselt, kuidas ta üht või teist stseeni oma peas ette on kujutanud, ning oskab seda ehk ka kõige paremini publikuni tuua? Teiseks tekitas minus huvi lavastuse pealkiri. Kui lavastuse nimi on „Viimane etendus“, siis võiks ju eeldada, et tegemist on teatriga seotud looga. Ja kõik teatrimaailma puudutavad teemad meeldivad mulle väga.

Ega ma enne teatrisse minekut siiski erilist eeltööd ei teinud. Ma ei teadnud täpselt, millest lavastus räägib, ega isegi seda, kui pikk see on. Seega said minu teatrikogemust mõjutada vaid mu enda peas tekkinud kujutluspildid ja mõningad eelarvamused. Üldiselt läksin saali siiski üsna puhta lehena. Aga kui ma pärast etendust saalist välja astusin, oli mu peas ainult üks suur küsimärk. Mis asi see nüüd oli, mida ma just vaatasin?

Mu segadus oli sedavõrd suur, et küsisin pärast etendust lausa oma kaasvabatahtlikult, kas talle lavastus meeldis. Olin ju kuulnud ja näinud, kuidas ta etenduse ajal pidevalt naeris. Tema vastus oli, et lavastus oli lihtsalt nii jabur, et ajas naerma. Ja tõepoolest – jabur on ilmselt kõige õigem sõna kogu selle lavastuse iseloomustamiseks. Jah, ka mina sain aeg-ajalt naerda, kuid sellist homeerilist naeru, nagu mõne teise saalisviibija puhul kuulda oli, see minus küll ei tekitanud.

Aga millest „Viimane etendus“ siis õigupoolest räägib?

Lavastuse keskmes on kaks endist nukunäitlejat, kes pole teineteist 30 aastat näinud. Lembit (Peeter Tammearu) elab üksinda üsna vaestes ja räpastes oludes. Ootamatult ilmub talle külla kunagine kolleeg Richard (Indrek Taalmaa) ning alguse saab kahe endise kolleegi ja ilmselt ka kunagise hea sõbra vastasseis, millest kujuneb lõpuks siiski teineteisemõistmine. Esialgu püüab Richard end Lembitust paremana näidata. Ta räägib oma päris tööst päris näitlejana ning kiidab, kui hästi on korras tema suhted abikaasaga. Ka meeste välimus rõhutab nendevahelist ebavõrdsust. Lembit on hädine, võiks isegi öelda haiglase olemisega mees, kes kannab kulunud hommikumantlit ja kottis dressipükse ning villaseid sokke. Richard seevastu saabub ülikonnas, viksitud kingadega, portfell ja kaabu kaasas – just nagu ühele korralikule härrasmehele kohane.

Tegelikult võiks see lugu rääkida vananemisest ja üksindusest, eriti just meeste vaatenurgast. Nagu lavastuse kavalehelgi välja tuuakse, on meestel sageli väljaspool tööelu vähem sõprussuhteid. Kui ühel hetkel tööelust kõrvale jääd, võidki avastada end üksindusest, nagu on juhtunud Lembituga. Eriti veel siis, kui oled mitmest naisest lahku läinud ning sul pole enam abikaasat, elukaaslast ega lapsi, kellega oma päevi jagada. Raha samuti napib ning elad üürikorteris, mida vaevu endale lubada saad, sest pensionist ei piisa inimväärseks äraelamiseks. Samas võib inimene tunda end üksikuna ka siis, kui ta endiselt töötab. Oled küll päris näitleja, aga peaosi sulle ei pakuta ning sinu karjääri tipuks on kujunenud krimiseriaalides laiba mängimine. Vaevalt et selline eneseteostus erilist rahuldust pakub. Nii võibki üsna kergesti masendusse sattuda.

Aga mis võiks sellises olukorras elurõõmu tagasi tuua? Eks ikka võimalus teha taas midagi sellist, milles sa kunagi tõeliselt hea olid. Nii otsustabki Richard oma endise kolleegi üles otsida ja küsida, kuhu on jäänud nende kunagised nukud Kriku ja Kronks. Ajal, mil Lembit ja Richard nukuteatris Kriku ja Kronksuga mängisid, olid nad tõelised staarid. Lapsed joonistasid neile pilte ja tõid lavale kingitusi. Nad olid tähtsad, armastatud ja vajalikud. Kui saaks vaid korrakski seda tunnet uuesti kogeda! Kas või hetkeks tagasi minna aega, mil laval olemine pakkus tõelist rõõmu ja publik neid jumaldas.

Kui nüüd niimoodi mõelda, siis on ju lavastuses tegelikult väga palju potentsiaali. Siin on olemas kõik eeldused, et rääkida üks südamlik, mõtlemapanev ja isegi veidi nukker lugu vananemisest, üksindusest, sõprusest ning inimese vajadusest tunda end vajalikuna. Kahjuks jäi kogu see tegevusliin minu jaoks tagaplaanile. Esiplaanile tõusis hoopis mäng. Ja mitte lihtsalt mäng, vaid minu jaoks täiesti arusaamatult jabur mäng. Eks näitleja töö olegi mängimine, kuid Kivirähk on selle mängu viinud minu hinnangul sellisele tasemele, et see varjutas kõik ülejäänud mõtted ja tegevusliinid.

Nimelt on Lembit üksinda elades hakanud oma suhtlemisvaegust leevendama sellega, et räägib kodus olevate esemetega. Nii vestleb ta Richardi saabudes lusikaga ning tutvustab hiljem külalisele ka oma tassi Juhanit, kes on kuueaastane. Esialgu käib Richardile närvidele, et Lembit temaga söögiriistade vahendusel suhtleb. Ent üsna pea hakkab temagi oma kammi Volliks kutsuma. Ja nii asuvadki Volli ja Juhan ekspeditsioonile läbi Lembitu korteri, et leida üles kadunud Kriku ja Kronks. Selle seikluse käigus vesteldakse nii külmkapis leiduva doktorivorsti, äratuskella kui ka riidekapis olevate sallide, kinnaste ja karvamütsidega.

Ja mina istusin saalis ning mõtlesin, et mida ma ometi vaatan.

Vähemalt tundus, et näitlejad ise nautisid sellist jaburat mängu täiel rinnal. Kohati oli neil lausa raskusi naeru tagasihoidmisega. Ka saalis olnud vähesed pealtvaatajad naersid päris palju. Seega ei saa kindlasti öelda, et lavastus poleks publikule meeldinud. Aga mina ei suutnud selle jaburusega kuidagi kaasa minna.

Ühel hetkel tabasin end isegi mõttelt, kas näitlejatel tõesti midagi muud teha ei ole, et nad on valmis sellist jama mängima. Minu jaoks oli lihtsalt kummaline vaadata, kuidas kaks täiskasvanud meest sokkide, lusikate ja muude koduste esemetega vestlevad. Kui tegemist oleks lastele mõeldud lavastusega või kui niimoodi käituksid lapsed, suudaksin seda palju paremini mõista. Loomulikult on ka täiskasvanutel vaja säilitada lapsemeelsust ning oskus argistes esemetes midagi enamat näha ja fantaasial lennata lasta on iseenesest ju tore. Aga millegipärast ei suutnud mina seda laval toimuvat nautida. Vastupidi – kohati oli mul seda lausa piinlik vaadata.

Eks ma lohutasin end natuke mõttega, et ega keegi neid näitlejaid ju seda tegema sundinud. Kumbki neist ei kuulu VAT Teatri palgaliste näitlejate hulka, seega võib eeldada, et nad on ise soovinud selles projektis osaleda. Ja nagu juba öeldud, tundus, et nad nautisid laval toimuvat väga.

Muidugi oli hetki, mil sain nautida ka näitlejameisterlikkust. Eriti just neid stseene, kus näitlejad suutsid hetkega ühelt karakterilt teisele ümber lülituda. Sellist oskust oli tõesti huvitav jälgida ning see näitas, kui meisterlikult suudavad kogenud näitlejad erinevaid tegelasi kehastada. Kuid kahjuks ei kaalunud isegi need hetked minu jaoks üles kogu ülejäänud jaburust.

Kõige rohkem ongi mul kahju sellest, et lavastuse aluseks olev lugu oleks võinud pakkuda palju enamat. Üksindus, vananemine, kadunud kuulsus, täitumata unistused ja igatsus aegade järele, mil inimene tundis end vajalikuna – need on ju kõik teemad, mille üle tasuks mõelda. Eriti veel siis, kui neid käsitletakse läbi kahe kunagise kolleegi taaskohtumise. Aga selle asemel, et nende mõtetega kaasa minna, pidin mina jälgima, kuidas kamm ja tass mööda korterit seiklevad ning teiste koduste esemetega vestlevad.

Võib-olla ei osanud ma lihtsalt Kivirähki huumorit seekord hinnata. Võib-olla oli minu jaoks laval toimuv liiga jabur, et selle tagant midagi sügavamat otsida. Ja võib-olla ongi tegemist lavastusega, mille nautimiseks peab oskama oma sisemise lapse palju vabamalt mängima lasta, kui mina seda suutsin.

Igal juhul kinnitas „Viimane etendus“ mulle taas, kui erinevalt võivad inimesed ühte ja sama teatrilavastust kogeda. Seal, kus üks inimene naeris südamest, istus teine nõutult ja püüdis aru saada, mis selles kõiges nii naljakat on. Mina kuulusin seekord paraku nende teiste hulka.

Ja kuigi vabatahtlikuna töötamine annab mulle suurepärase võimaluse oma silmaringi avardada ning näha ka selliseid lavastusi, mida ma ise vaatama ei läheks, ei tähenda see sugugi, et kõik need kogemused peaksid mulle meeldima.

„Viimane etendus“ oli minu jaoks lavastus, milles oli küll mõtteainet ja näitlejameisterlikkust, kuid mille jabur mängulisus varjutas minu jaoks kõik muu.

Nii et kui etendus lõpuks läbi sai, tundsin ma eelkõige kergendust. Ja seda tunnet ei tahaks ma tegelikult pärast ühtegi teatrikülastust kogeda.

 
Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Andrus Kivirähk
Kunstnik: Kaspar Jancis
Valguskunstnik: Martin Koldits
Osades:
Peeter Tammearu – Richard
Indrek Taalmaa – Lembit

Rohkem infot lavastuse kohta leiab VAT Teatri kodulehelt.