Kuvatud on postitused sildiga Priit Pedajas. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Priit Pedajas. Kuva kõik postitused

01/10/2024

Bertod ja Agnes

 25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Foto: Heikki Leis

Mulle on Priit Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest, surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.

Seega kõike eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega ei ühti, siis veidi rahunesin.

Jah tõesti polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla. Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed (keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub 10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui mulle.

Tegelikult räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti tuppa lubama.

Siinkohal kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See, kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see, kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu halvenemise märke varem tähelegi pannud.

Ühesõnaga üsna keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav, aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida. Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.

 

Autor: Noa Lazar-Keinan
Tõlkija: Margus Alver
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann – Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira (Bertodi ja Agnese tütar)
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

10/10/2022

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

19/09/2021

Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

12/09/2020

Mis juhtub siis, kui linnad on põletatud?

 09. ja 11. septembril 2020 Eesti Draamateatri etendused Vanemuise väikeses majas


Enamik inimestest leiaks ilmselt, et linnade põletamine on katastroof. Kindlasti leidub ka neid inimesi, kes arvab, et tegemist on suure õnnistusega. Olgu kuidas on – katastroof või õnnistus. Kindel on see, et midagi muutub ja algab uus elu. Kuigi Priit Pedajase lavastatud „Linnade põletamise“ peategelane Tiina (Teele Pärn) rõhutab, et uut elu kui sellist pole olemas, siis mina sellega päris sajaprotsendiliselt ei nõustu. Ehk tõesti pole uut ELU kui sellist olemas, kuid on uued vaatenurgad või uued kihid, mis panevad meid vana elu uuena tundma.

Vähemalt minu puhul peab viimane väide paika. Just nimelt Priit Pedajase lavastatud “Linnade põletamine” tekitas minus tahtmise üle poole aasta uuesti blogisse mõned mõtted kirja panna. Seda võib vist uueks eluks nimetada küll. Või vähemalt uueks alguseks.

Praeguseks hetkeks, olen Eesti Draamateatri lavastust „Linnade põletamine“ näinud kaks korda ja ma olen enam kui kindel, et tuleb ka kolmas kord.

Lihtsalt lugu, mis räägib sõjajärgsest Tartust, oleks oma olustikukirjeldusega justkui loodud mängimiseks Vanemuise väikeses majas. Ometigi mängitakse seda hoopis Eesti Draamateatri väikeses saalis. See paradoks lihtsalt tekitab tahtmise näha, kuidas 1950-ndate Tartu rullub lahti keset Tallinna kesklinna. Kuigi ma olen üsna kindel, et ma kujutan seda linna ette samasugusena, kui Tartus lavastust vaadates – punastest tellistest Mart Reiniku kool, otse Vanemuise vastas, punastest tellistest Pauluse kirik Riia mnt ääres jne. Ainult sellepärast, et ma olen neid kohti reaalselt näinud ja see on minu Tartu, ainult sellisena ma seda linna ette kujutada oskangi.

Ma pole päris kindel, kas lavastus meeldis mulle seetõttu, et see on Pedajase lavastus, ja reeglina tema lavastused mulle meeldivad. Või oli asi just selles, et ma kuidagi suutsin looga paremini suhestuda, sest tegevuspaigad olid mulle tuttavad. Jah, ma pole küll sõjajärgses Tartus elanud, kuid Kastani-Vanemuise nurgast kõnnin ka mina sageli kooli minnes mööda. See, et ma reaalselt tean neid kohti, millele lavastuses viidatakse, teeb Tiina loo justkui ka minu omaks. Kindlasti ei saa ma ära unustada ka psühholoogiliselt väga kaasahaaravat perekonnalugu. Ma usun, et perekond Ungerite loos on nii mõndagi sellist, millega paljud pered kokku on puutunud. Olgu selleks siis rahamured, vanemate lahku kolimine, esimene armastus, vanema ootamatu surm, rahvuste vahelised konfliktid jne. See omakorda aitab jälle Kai Aareleidi poolt kirja pandud looga samastuda.

Kuigi lavastus esietendus Eesti Draamateatris juba eelmise aasta novembris, kui ei olnud mingist pandeemiast veel juttugi, siis leidsin mõned stseenid, mis käesoleva pandeemia tõttu nägid laval hoopis teissugused välja. Näiteks stseen, kus pereisa Peeter (Jaan Rekkor) läheb oma sõbra Pauli (Tõnu Oja) juurde ja nad sooviksid justkui teineteist kallistada, isegi käed on kallistamiseks laiali, kuid siiski viimasel hetkel otsustab Peeter kallistamise asemel pea Pauli rinnale toetada. Peetri ja Pauli vahel leiab aset ka teine sarnane stseen. Paul soovib kohtudes Peetrit kättpidi tervitada ja sirutab juba käe pikalt ette, kuid Peeter keeldub tervitusest. Tekstist saame aimu, et Peeter ei soovi Pauli kättpidi tervitada, kuna viimane on patoloog, kes laipu lahkab. Ometigi mõjus see stseen praeguses olukorras märgilisemalt, kui see ilmselt lavastajal planeeritud oli. Kõik see tekitabki selle tunde, et tegevus toimub siin ja praegu. Tegemist ei ole fiktsionaalse maailmaga, vaid kõik toimub minu ümber ja mina olen osa sellest loost.

Seega pole vist väga imekspandav, et ma elasin esimest korda etendust vaadates sellele nii kaasa, et sel hetkel, kui Tiina oma sõbra Vovaga (Christopher Rajaveer) lagunenud Pauluse kirikus tuviparve lendu ehmatasid, võpatasin mina tuviparvest tekkinud helide peale. Sellist kaasa elamist pole ma teatris enam ammu kogenud. Otse loomulikult olid teises vaatuses ka silmad märjad. Tiina ja Vova lahkumine oli lihtsalt emotsionaalselt nii kaasahaarav. Kuigi mu silmad lähevad viimasel ajal väga kergesti märjaks, siis sel korral polnud asi ainult silma tekkivates pisarates. See kurbus jõudis kusagile sügavamale minu sisse. Ja seda juba nii tihti ei juhtu.

Esimesest korrast, kui ma lavastust nägin, on nüüd mõni päev möödas. Ja kui ma näen mõnda paika, millest lavastuses räägitakse, siis tulevad nähtud etendused ja perekond Ungerite lugu mulle jälle meelde. Sellist imelugu pole minuga ammu toimunud. Nii need Priit Pedajase lavastused mulle mõjuvad.

Mul on maal üks seenemets, kus on palju sõjaajast jäänud kaevikuid. Sel suvel seostasin esimest korda neid kaevikuid ja auke esimest korda ka metsavendadega. See juhtus muidugi vahetult peale seda, kui ma oli Ugalas käinud Priit Pedajase lavastatud „Katkuhauda“ vaatamas, kus põgusalt neid teemasid käsitletakse. Ma pole kunagi sellest saladust teinud, et Priit edajas on üks mu lemmiklavastajaid Eestis. See lugu, mida ta laval rääkida tahab, paneb mind lihtsalt kaasa mõtlema ja kaasa elama.

Eriti meeldib mulle Pedajase oskus kaasata muusikat ja liikumist. „Linnade põletamises“ jäi üheks meeldejäävaimaks stseeniks minu jaoks stseen, kus Vova ja Tiina laulsid laulu „Kапитан, улыбнитесь” (eesti keeles „Laul kaptenist), mida otseloomulikult saatis ka tants. Tantsulisi elemente oli lavastuses veel teisigi. Samuti oli muusikavalik mitmekülgne, ulatudes eespoolmainitud vene lastelaulust Raimond Valgre meloodiateni. Nagu alati, nii elustas ka sel korral Pedajase lavastust Pille Jänese lavakujundus. Hallid plangud seinaks ja mõned puidust kastid. Planke sai keerata nagu pöörduksi. Nii oli näiteks ühe plangu teisel küljel aken, mille all laud ja teise plangu taga asetses voodi. Voodi ja laud olid tubastes stseenides kasutusel ning plangu tühjale poolele kuvati video abil erinevaid hooneid ja linnavaateid. Minimalistlik ja neutraalsetes toonides lavakujundus koos harmoneeruvate toonidega kostüümidega lasi minu meelest suurepäraselt lool elama hakata, kuid samas tekitas tunde, justkui valitseks melanhoolia uduloorina kogu sündmustikku.

Kes Pedajase loominguga kursis on, siis need ilmselt teavad, et enamasti on tema lavastustes väga tugevad naiste rollid. „Linnade põletamine“ pole selles osas mitte mingi erand. Juba ainuüksi peategelast Tiinat, kehastava Teele Pärna pärast tasub lavastust vaatama minna. Pärn on peaaegu terve etenduse aja laval. Selle aja sees näeme, kuidas pisikesest pioneerist, kes püüdlikult laval Puškini luuletust esitab, saab noor neiu, kelle süda on murtud, kuna tema esimene armastus ei kirjuta talle iga päev kirju, nagu ta lubanud oli. Praktiliselt kogu etenduse aja kannab Pärn sama kleiti ja Tiina kasvamisest annavad aimu ainult muutuvad aastanumbrid. Seda huvitavam on jälgida Pärna loodud tegelaskuju psühholoogilist kasvamist. Eriti kurvaks tegi mind see, kui Tiina sai aru, et tema on laps ja hoopis tema ema peaks tema eest hoolitsema, mitte tema ema eest. Kuna kogu lugu antakse edasi läbi lapse silmade, siis on Teele Pärna kehastatud lapse rolli raske alahinnata ja saab vaid rahulolevalt tõdeda, et Priit Pedajas on jälle ühe tugeva naisnäitleja Eesti teatrimaastikule toonud.

Muidugi ei saaks Teele Pärn särada ilma oma kaasnäitlejateta. Christopher Rajaveer Vova rollis mõjub peaaegu tõelise vene poisina. Ma oleks ehk veidi rohkem venekeelseid sõnu soovinud kuulda tema suust. Aga see pole ka väga oluline, sest dünaamilisus, mis Pärna ja Rajaveere vahel valitseb, oli tunda ka Vanemuise väikese maja rõdule. Kusjuures nende suudlusstseen ei avaldanud mulle nii suurt mõju, kui see eelnevalt mainitud stseen, milles nad laulsid ja tantsisid, oli võimas. Samuti lahkumise ja kiriku stseenid. On näha, et Pärn ja Rajaveer on lavapartneriteks loodu.

Kui lisaks teevad lavastuses kaasa sellised näitlejad nagu Laine Mägi, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkor ja Tõnu Oja, siis vist ei peagi enam rohkem midagi ütlema. Mul on natukene kahju sellest, et Laine Mägi, kes kehastas Peetri klassiõde Aitat, nii lühiaegselt laval olla sai. Kasvõi oleks võinud tuua ta kaksikrolliga majoriprouana lavale. Ning tema tangot oleks samuti tahtnud pikemalt vaadata. Maria Klenskaja naabritädi Idana oli umbes-täpselt selline, nagu ma naabritädi Idat tema esmamainimisel ette kujutasin. Jällegi on mul natukene kahju sellest, et Klenskaja sai nii napilt lavaaega ja ei saanud oma eripalgelisust väga välja näidata. Seevastu sai Ülle Kaljuste veidi rohkem laval olla ja näidata erinevaid emotsioone. Kõige rohkem jäi mulle meelde stseen jõuluõhtust, kus tema kehastatud ema Liisi väga flirtivaks ja meelaks muutus pärast seda, kui oli kingituseks karusnahkse kasuka saanud. Sellist Ülle Kaljustet ma polnud veel näinud. Enamasti olen ma teda ikka jõulisi naisi kehastamas näinud, ja nii kumas tema jõulisus ka Liisist välja. Välja arvatud stseen karusnahkse kasukaga. Vot sellist õrna ja naiselikku Liisit oleksin ma ilmselt ka tahtnud selles stseenis näha, kus Peeter ja Liisi ETKVL-i tööstuskaupade laos nr 1 kohtusid.

Jaan Rekkori Peeter oli mingis mõttes küll kogu loo keskne figuur, kuid lavastuses jäi ta pigem taustajõuks. Samuti tundus mulle, et Tõnu Oja Paul oli loo jutustamise seisukohast vajalik selleks, et aidata Peetrit paremini mõista. Minu jaoks oli Rekkori ja Oja mäng kõige parem just nendes stseenides, kus nad kahekesi kohtusid. Kui näitlejaid ühtse ansamblina vaadata, siis keegi ei olnud üleliigne ja kõik andsid oma panus selleks, et lugu mõjule pääseks.

Veidi on imekspandav, et sisuliselt Vanemuise väikese maja ümber toimuv tegevus pole Vanemuise loomekollektiivi tähelepanu köitnud, ja Tartu linn rullub lahti Tallinnas. Samas usun ma, et Priit Pedajas on ainult talle omaselt osanud eesti loo nii helgelt lavale tuua, et teatrisaalist lahkud sa sooja südamega, mitte rõhuva tundega. See on hea lähtekoht teistele teatritele.

Ja nagu juba traditsiooniks on saanud, siis lõpetuseks annan ka soovituse, kellele see lavastus meeldida võiks. Ma usun, et kõikidele neile, kellele meeldib hea teater. Või siis neile, kes on samasugused Pedajase loomingu austajad nagu mina. Otse loomulikult kõikidele ajaloohuvilistele Tartlastele, kes on ühtlasi teatriaustajad peaks „Linnade põletamine“ lausa kohustuslik vaatamine olema.

 

Olge terved ja käige teatris ikka ainult siis, kui olete täiesti terved!
 
Autor: Kai Aareleid
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Videokunstnik: Ann Einberg
Valguskunstnik: Kaido Mikk
Osades:
Teele Pärn – Tiina
Jaan Rekkor – Peeter (Tiina isa)
Ülle Kaljuste – Liisi (Tiina ema)
Maria Klenskaja – Ida (Tiina naabrinaine)
Christopher Rajaveer – Vova
Tõnu Oja – Paul (Peetri sõber)
Laine Mägi – Aita (Peetri sõbratar)
Lisaks Janno Jaanus ja Jan Kärema mänguritena.
 

LOE LISAKS: https://www.draamateater.ee/lavastus/lavastus-linnade-poletamine 

03/09/2019

Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel

10. mai 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.


Postitus ilmus Kultuur.info blogis (LINK). Aga kuna mõned minu lugejad ei pruugi Kultuur.info blogi lugeda, siis kopeerin oma postituse ka blogisse. Lisaks on mul siis endal tulevikus lihtsam oma arvamused üles leida, kui kõik ühes blogis koos on.

Astun üle pika aja Eesti Draamateatri suurde saali. Sel korral köidab minu tähelepanu sildlava, mis kulgeb lavalt üle pingiridade saali lõppu välja. Esimese hooga oli selline vaatepilt veidi jahmatav. Enda teada tulin ma teatrisse, mitte Tallinn Fashion Week´le.
Viimase moe järgi riietatud neidude asemel kõnnivad Priit Pedajase lavastuses sildlaval hoopiski 1914. aasta külamoe järgi riietatud mehed ja naised. Lavastuse pealkiri “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” reedab tegevuse toimumisaja ja -koha. Kuigi etendus kestab peaaegu kolm tundi, ei pea teatrikülastaja kartma, et kogu selle aja jooksul ainult ilmast räägitakse.
Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse kahasse kirjutatud näidend keskendub hoopis ühe perekonna loole ajal, mil Eestimaa kohal lasub I Maailmasõja aimdus. Põlvamaal on pikemat aega kestnud põud ja kohaliku pagari pere elu sõltub põuast ja vihmast. Kui põud jätkub, kaotavad nad viljasaaki ning peavad seetõttu oma pagaritöökoja sulgema. Ootamatult, kuid samas kõigi poolt oodatuna, justkui vihm keset põuda, saabub järsku Pihkvast koju pere vanim poeg Verdi (Mait Malmsten). Juba levivad kuuldused sõja algusest, mis põuases suves kiirelt lõkkele löövad. Ka pere siseringis võib näha õdede-vendade vahel sisepingete kasvamist mis iga hetk ähvardavad sõjaks puhkeda. On näha, et iga pereliige peidab põues oma isiklikku põuda. Kuid seda, kas peres jääb kestma põud, või kistakse nende kuumimad saladused värskendava äikesevihmana maapinnale, näitab aeg.
Kohati hõljub perekonna saladuste kohal mingi müstiline, Kõivule iseloomulik saladusteloor. Aeg-ajalt seda saladusteloori küll kergitatakse, kuid palju jääb ka iga teatrivaataja enda mõtestada. Kõivule omaselt käsitletakse selliseid eksistentsiaalseid probleeme nagu eestlaseks olemine, inimese mälu ja selle heitlikkus ning sõja mõju eestlastele. Tegemist oli minu teise nähtud Kõivu lavastusega ja mul püsivad jätkuvalt Kõivu osas kahetised tunded. Esiteks mulle eksistentsiaalsed probleemid meeldivad ja seetõttu ka Kõivu teemad püstitus. Samas on tema lavastused sageli minu jaoks liialt müstilised ja kogu eksistentsiaalsus läheb keerukate sümbolite ja aeg-ruumi kasutamisega kaduma. Et Kõivu eksistentsiaalsus paremini esile tuleks, on lavastaja Priit Pedajas koos kunstnik Pille Jänesega näinud suurt vaeva.
Kogu puhkeva sõja ja eestlaseks olemise traagikat annavad edasi valdavalt hallides toonides lihtne lavakujundus, mille heaks on tööle pandud nii pöördlava, tõstukid, ujukid kui ka kogu parter. Halli argipäeva toob veidi kollakat suvepäikese soojust sisse akna tagant tuppa kajav ehtne viiulimäng Tiit Kikase esituses või suur ühine rehepeksmine, mis laulu saatel möödub. Kuigi muusikat oleksin ma isiklikult veidi rohkem soovinud. Samas kui sõjaoht pea kohal ripub, siis on ilmselt keeruline muusikat nautida. Seega on ka siin esindatud Pedajasele iseloomulikud kollane valgus ning muusika, mis muudavad muidu tõsistel teemadel rääkiva lavastuse veidi pehmemaks. Kuigi minu jaoks jäi sel korral pehmusest vajaka ja domineerima jäi siiski Pedajase-Jänese tiimitööna valminud hall lavakujundus, mis mulle Kõivu ängistust veelgi süvendas.
Pedajase lavastustele iseloomulikuks jooneks on äärmiselt tugevalt esile tõusvad naisrollid. Nii ka sel korral. Väga hea rolli teeb Mamma osas Kaie Mihkelson. Esimeses stseenis olin ma Mihkelsoni osas veidi kahtlev, sest mulle tundus, et võro keel polnud talle veel väga suupäraseks saanud. Aga muidu just sellisena ma neid 20. sajandi taluperenaisi umbes ette kujutangi. Viire Valdma kehastatud Juhani Liisa on vaieldamatult üks koomilisemaid naisi laval, kellelt on raske pilku pöörata. Eriti humoorikas on Juhani Liisa ja Peldamäe Helmi (Laine Mägi) vaheline tülinormise stseen. Võib öelda, et minu jaoks oli see lausa etenduse kõrghetk. Nauditavat vaatemängu pakub ka õdede Elli (Hilje Murel) ja Oti (Teele Pärn) ning perepoeg Arnoldi silmarõõmude Kroonbergi Meeta (Marta Laan) ja Porila Tiiu (Amanda Hermiine Künnapas) omavaheline vägikaikavedu. Ka meestelt on häid rolliesitusi, kuid kogu lugu on siiski üles ehitatud naistele.
Üleüldse tundus mulle, et Kõiv on juba näidendit kirjutades teinud naistest kangelased. On just Elli see, kes muretseb Pekri talu igapäevase toimimise eest. Jääb mulje justkui oleksid mehed kogu loos ainult abikonstruktsioonid samal ajal kui tugisammasteks on ikkagi naised. Ehk on Kõivu mõjutanud isa lahkumine sõja ajal ja nii ongi ta näinud oma varajases nooruses tugevat emakuju. Seega pole midagi imestama panevat, et lavastusest jäävad eelkõige meelde naised. Kindlasti pakub see teadmine lohutust kõikidele naisvaatajatele. Teadmine, et meie, naised saame alati kõigega hakkama ükskõik mis ka ei juhtuks.
Siiski ei pea muretsema, et kogu lavastus nii filosoofiline on. Jah, kindlasti ei soovita ma seda nendele inimestele, kes ainult naerda tahavad ja loosse süveneda ei armasta. Kuid keskmisele teatriarmastajale peaks lavastus küll sobima. Ja äratundmisrõõmu leiab ka nüüd, 100 aastat hiljem. Ja nagu ma ütlesin, siis naerda saab ka. Mina isegi leidsin paar kohta, kus sai nutta.
Kuid mulle kui põlisele põlvakale jättis siiski kõige sügavama emotsiooni oma lapsepõlveradadele tagasi rändamine. Tänu tuttavatele kohanimedele ja kodusele keelele, tundsin saalis istudes, justkui oleksin mina samuti otse sündmuste keskel. Väga hea oli ette kujutada kuidas Verni tuli Võrust Tilsi mõisa juurde (ma nimelt käin sama teed pidi Võrru) ja liikus sealt siis edasi koju Kähri. Kuigi laval näidatud sündmused juhtusid enam kui sada aastat tagasi, on teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Kuidas jääda eestlaseks ja rääkida oma keelt selles globaliseeruvas maailmas? Kuidas mõjutab alkohol meie igapäevaelu? Kui olulised on toetavad peresuhted? Just nendele ja paljudele teistele tänapäeval olulistele teemadele juhitaksegi lavastuses tähelepanu. Peab tunnistama, et Kõivu on raske lavastada ja mõista, kuid mulle kooslus Kõiv-Lõhmus-Pedajas-Jänes sel korral meeldis. Kindlasti kohustuslik vaatamine kõikidele Vana-Võrumaa piirkonna elanikele.

Autor: Madis Kõiv, Aivo Lõhmus
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valgus- ja videokujundaja: Kristjan Suits
Mängisid:
Martin Veinmann – Papa
Kaie Mihkelson – Mamma
Mait Malmsten – Friedrich (Verdi)
Tiit Sukk – Arnold
Karmo Nigula – Riks
Teele Pärn – Ottilie (Oti)
Hilje Murel – Elli
Pääru Oja – Piiri Leo
Marta Laan – Kroonbergi Meeta
Amanda Hermiine Künnapas – Porila Tiiu
Taavi Teplenkov – Peetso Saamo
Tõnu Oja – Miita Peeter
Viire Valdma – Juhani Liisa
Laine Mägi – Peldamäe Helmi
Tiit Kikas - Juhan


* – päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt


11/08/2018

Sajandi lugu: Isamaa pääsukesed

9.augustil 2018 Omari küünis Naissaarel



Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla. Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.
Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“ vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona. Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda, et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka etenduse tõlgendamisel.
Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi „Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda, et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.
Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.
Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.
Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud. Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.
See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.
Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.
Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul, mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.
Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida. Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda, kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.
Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.
Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt. Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada. Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.
Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased, kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt igale eestlasele mokka mööda olla.
Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus, vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale sõnad lõi.

Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits
Mängisid:
Ülle Kaljuste – Pilvi
Marta Laan – Merike
Viire Valdma – Helgi
Maria Klenskaja – Sveta
Ester Pajusoo – Anu
Teele Pärn – Birgit
Tiit Sukk – Valdek
Christopher Rajaveer – Jaagup
Tõnu Oja – Otu
Taavi Teplenkov – Toivo
Tõnu Kark – Kaarel Mäger
Karmo Nigula – Jass

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN.

* – Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.