25. septembril 2024 Eesti Draamateatri väikeses saalis
Foto: Heikki LeisMulle on Priit
Pedajase lavastused alati meeldinud. Ilmselt seepärast, et minus on peidus
väike vanainimene ja seega mulle meeldib see vana ja traditsiooniline teater
rohkem kui tänapäevased uusi ja huvitavaid lahendusi otsivad lavastused. Kuna
oma igapäevaelus töötan peamiselt eakatega, siis kõnetavad mind eakate
probleemid ka rohkem ja seega vaatan ma väga hea meelega teatris neid
lavastusi, mis räägivad vanadekodudest, vanusega seotud muredest, haigustest,
surmast jne. Kuigi haigused ja surm pole ainult eakatega seotud, aga ilmselt
jõudis mu mõte teile siiski kohale. Tegelikult võivad suure näitlejate hulgaga
lavastused ka väga huvitavad ja kaasahaaravad olla, aga kui lavastuses on
ainult kolm tegelast, siis on tõenäoliselt tegemist väikese saali lavastusega
ja seetõttu on lavastus intiimsem ning kõnetab publikut rohkem.
Seega kõike
eelnevat arvesse võttes tundus mulle, et Priit Pedajase lavastus „Bertod ja
Agnes“ võiks täpselt minu tüüpi lavastus olla. Esiteks mängitakse seda Eesti
Draamateatri väikeses saalis. Teiseks on seal ainult kolm näitlejat. Kolmandaks
on peategelasteks vana abielupaar, kellest ühel on mäluprobleemid. Kõige
küsitavam kogu lavastuse juures oli minu jaoks tegevuskoht ja -aeg, nimelt
toimub tegevus juudi peres juudi uusaasta õhtul. Ma ei tea juutidest ja nende
kommetest väga midagi, seega kartsin, et äkki mu teadmiste puudujääk hakkab
lavastust segama. Otsustasin siiski end sellest mitte häirida lasta ja ostsin
juuni alguses teatripileti ära. Kuigi siis juhtusin septembri keskel nägema
Facebookis Danzumehe postitust Eesti Draamateatri piletidraama kohta, kus ta
soovitas millistele lavastustele pileteid osta. Ja ta soovitas sellele
lavastusele mitte kellelgi piletit osta, sest see on selline vanainimeste
teater, et isegi vanainimestele ei soovita. Siis ma muutusin veidi
skeptiliseks, aga kuna ajalugu on näidanud, et meie teatrimaitsed Danzumehega
ei ühti, siis veidi rahunesin.
Jah tõesti
polnud tegemist sellise lavastusega, mis minu selle aasta teatrilavastuste
tippu tõuseks, aga nii hull ka ei olnud, et ma poole pealt ära tahaksin tulla.
Ja kuna ma nende teemadega igapäevaselt tööl kokku puutun, siis oli
äratundmishetki palju ja naerda sain ka. Ja argimured sai ka etenduse ajaks ära
unustada, mis on minu meelest juba päris suur boonus. Eks vanemad inimesed
(keda oli suurem hulk saalis) naersid rohkem nende pika abielu ja armastusega
seotud äratundmishetkede üle. Mina jälle naersin rohkem dementsuse ja ravimite
võtmisega seotud äratundmishetkede üle. Kuigi lugu räägib vanast juudi abielupaarist
ja nende armastusest läbi vanusega kaasnevate terviseprobleemide, siis mina
keskendusin just peamiselt nendele mälu halvenemisega seotud
terviseprobleemidele. Minu vaieldamatu lemmikhetk oli see, kus Martin Veinmanni
kehastatud Bertod hakkas nähtamatute ravimitega žongleerima ja luges ette mis
ravimeid Agnes võtab ja miks. Üheltpoolt oli see naljakas just seetõttu, et
ravimid nagu Memantiin ja Cerucal ja Prozac olid tuttavad nimed ja ma teadsin
milleks neid võetakse. Teisalt oli see luuletuse ülesehitus naljakas, sest ühe
ravimi tarvitamine põhjustas sümptomeid, mis tekitasid vajaduse võtta järgmist
ravimit jne. Kuigi kui patsiendi seisukohast võtta, siis see pole üldse
naljakas, et ühe ravimi tarvitamine tekitab sellise ahela, millesse lõpuks kuulub
10 erinevat ravimit lihtsalt selleks, et inimene saaks end enam-vähem
normaalselt tunda. Aga eks see on see meedikute must huumor, sest ma vist olin
ainus, kes selle stseeni üle naeris. Samas teised naersid sageli just mehe ja
naise omavaheliste suhete üle. Seega mulle tundus et kõik saalis viibijad said
ikka veidi naerda ka. Ega ma siis ka ainult ravimite ja dementsuse üle ei
naernud, ikka muud oli ka, aga mulle tundus, et see vana abielupaari
omavaheline nääklemine ilmselt pakkus vanadele abielupaaridele rohkem nalja kui
mulle.
Tegelikult
räägitakse lavastuses päris palju sellest mida inimene armastusega seoses
ohverdab või mida ta oma kaaslasele ei ütle. Näiteks kuidas Agnes ostis kõik
Bertodi raamatud ära, selleks et Bertod saaks kirjanikuna uhkust tunda, et ta
nii hästi müüv autor on. Samas tulevad paljud saladused ilmsiks just siis kui
inimesel on mäluhäired ja ta unustab ära, et ta pidi midagi kaaslase eest
varjama. Veidi on see sarnane nagu väikeste lastega, kes alati kõik ausalt ja
tõde ilustamata välja ütlevad. Tõeline armastus jääb siiski püsima ka siis kui
armastatud inimene võib oma tegude ja sõnadega sulle haiget teha. Sest mis muu
see ikka on kui tõeline armastus kui sa elad koos mäluhäirega inimesega, kes
sind ära ei tunne ja sissetungijaks peab ning üritab sind oma kodust välja
ajada. Lihtsam ja mugavam oleks see inimene näiteks hooldekodusse saata, mitte
mõelda välja kavalusi selleks, et sind kui võõrast inimest oldaks nõus uuesti
tuppa lubama.
Siinkohal
kiidusõnad Laine Mägile, kes dementsuse all kannatavat Agnest mängis. See,
kuidas ta ühel hetkel oli armastav abikaasa ja sekundi pealt muutus hirmunud
naiseks, kelle elamises on võõras mees, kes teda ära tahab vägistada, oli lausa
imeline. Nendele, kes teemaga kursis ei ole, võib see kummaline tunduda, aga
kahjuks mäluhäired niimoodi töötavadki, et emotsioonid võivad poole lause pealt
muutuda. Igatahes mina nautisin Laine Mägi mängu sel korral kõige rohkem ja
võib-olla see oli ka põhjus, miks lavastus mulle meeldis. Martin Veinmanni
kehastada oli Agnese abikaasa Bertodi roll, millega ta sai hästi hakkama kuid
minu jaoks oli Bertod veidi liiga igav ja asjalik. Kuigi mõne üksiku hetke
jooksul tekkis mul küll tunne, et kumb neist nüüd siis tegelikult mäluhäirete
all kannatab või hallutsineerib. Kuigi teksti järgi oli kindlasti Agnes see,
kes haige oli, ei julge ma väita, et ka Bertod täitsa terve oli. Midagi
Veinmanni mängus ja ka autori poolt kirjutatud tekstis jättis selle võimaluse
õhku. Viimase näitlejana tegi kaasa Hilje Murel, kes kehastas abielupaari
tütart. Kuna Mureli roll oli pigem põgus, siis selle kohta väga palju öelda ei
oskagi. Tundus justkui poleks ta sellesse pilti sobitunud, aga miks, seda ma
täpselt sõnadesse panna ei oskagi. Tekkis ainult küsimus, et mis peres nii
valesti on läinud, et tütar ei teadnud ema diagnoosist ja polnud mingeid mälu
halvenemise märke varem tähelegi pannud.
Ühesõnaga üsna
keskmine lavastus, mis mulle meeldis peamiselt näitlejatöö ja osalt ka
mäluhäirete temaatika poolest. Kuna lavastus on ilma vaheajata, siis pole
võimalik saalist lahkuda isegi siis kui see soov tekkima peaks. Samas 1.5 tundi
pole minu hinnangul nii pikk aeg, et selle kannatab ära ka siis kui lavastus
kohe üldse ei meeldi. Soovitada vist julgen ainult nendele, kes veidi
mäluhäirete temaatika vastu huvi tunnevad, või kes tundsid et vanainimeste
lavastus neile huvi võiks pakkuda. Ilmselgelt päris noortel hakkab saalis igav,
aga keskealised ilmselt juba oskaksid lavastusest midagi nauditavat leida.
Meedikutele mõned stseenid meeldivad kindlasti. Aga kas tasub kallist
piletiraha ainult nende mõne stseeni ja hea näitlejatöö peale kulutada, kui
samal ajal on väga palju väga häid lavastusi mängukavades, mis suurema
emotsiooni pakuvad, on juba omaette küsimus.
Autor:
Noa Lazar-Keinan
Tõlkija:
Margus Alver
Lavastaja:
Priit Pedajas
Kunstnik:
Pille Jänes
Valguskunstnik:
Kaido Mikk
Osades:
Martin Veinmann
– Bertod
Laine Mägi – Agnes
Hilje Murel – Šira
(Bertodi ja Agnese tütar)
Rohkem infot
lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar