Solist

 26. oktoobril 2022 Eesti Draamateatri külalisetendus H. Elleri nimelises Muusikakoolis

Foto: Heikki Leis

Ilmselt on minu kaasmaalaste hulgas, eriti just nooremate inimese seas, palju neid kelle Käbi Laretei nimi on täiesti tundmatu. Ega minagi temast rohkem ei teadnud, kui seda, et tegemist on Eesti päritolu pianistiga, kes elas Rootsis ja oli mingil ajal abielus kuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmanniga. Veidi hiljem avastasin, et nii Laretei kui ka Bergmann on sündinud mõlemad minuga täpselt samal päeval, 14. juulil. Seega tekkis soov Käbi Laretei elust rohkem teada saada ja kui Eesti Draamateater teatas, et nad tulevad Lareteist rääkiva lavastusega „Solist“ Tartusse külalisetendusi andma, siis ostsin kiiresti pileti ära.

Külalisetendused toimusid H. Elleri nimelises muusikakoolis, mille saal on mõeldud kontserdituks ja on hea akustikaga. Kahjuks on kõik pingiread samal tasandil ja seetõttu oli mul üheksandast reast lavale üsna keeruline näha. Sellest on iseenesest kahju, sest ma oleks tahtnud näitlejate näoilmeid ka näha. Praegu oli kohati selline tunne, nagu oleks kuuldemängu kuulama tulnud. Samas Kirke Karja klaverimängu oli väga hea akustikaga saalis jällegi suurepärane kuulata.

Laval oli ainult kaks näitlejat ja pianist. Kersti Kreismann, kes kehastas Käbi Lareteid ja vahel kehastus ka Käbi emaks Almaks, Märten Metsaviir, kes kehastas peamiselt Laretei ja Bergmanni poega Danieli, kuid kehastus vahel ka kõikideks teisteks meesteks, kes Käbi elus olulised olid olnud. Nagu mainitud, siis oli lisaks näitlejatele laval ka pianist Kirke Karja, kes valdavalt kehastus nooreks Käbi Lareteiks.

Kuna mulle elulugusid meeldib lugeda, siis oli lavastus minu jaoks sisulises mõttes ka huvitav, kuna andis põgusa ülevaate ühest kuulsast naisest Eesti ajaloos. Näiteks ei teadnud ma seda, et Käbi Laretei ristinimi oli hoopis Alma Laretei ja Käbi oli tema hüüdnimi, mis jäi teda igal pool saatma nii tugevalt, et kogu maailm tunneb Käbi Lareteid. Lugu algabki Käbi nime saamise looga, kuid Käbi eluteed vaadeldakse peamiselt kuulsaks pianistiks saamiseni. Mulle oleks meeldinud, kui lavastus oleks kogu Käbi Laretei elu kajastanud ja rääkinud ära ka tema surmaloo (kuna ta suri ja kuhu maetud on).

Isegi mulle, kes ma naudin elulugusid, oleks lavastus puhtalt eluloolise lavastusena igavana tundunud. Seetõttu oli mul hea meel, et läbi Käbi Laretei elu kujutamise käsitleb autor Mehis Pihla ka selliseid feministlikke teemasid nagu naiste karjäär ja eneseteostus versus kodu ja pere. Millised emotsioonid valdavad ühte naist, kes on enda lapsed ohverdanud karjääri nimel. Kersti Kreismanni esitatud ema monoloog oli minu jaoks vaieldamatult selle etenduse kõige südamlikum ja hingeminevam stseen. Mulle omaselt pidin päris tõsiselt pisaratega võitlema. Lisaks avab lavastus veidi ka tagamaid, miks naised endast vanemate meestega abielluvad ning elu jooksul korduvalt mehi vahetavad. Lisaks nendele teemadele kajastati põgusalt ka Eestist välismaale põgenemise ja kodumaa igatsuse temaatikat. Seega kaasamõtlemist ja mõtlema panevaid teemasid peaks kõikidele jätkuma.

Nagu eelnevalt mainitud, siis näitlejate mängu ma väga suuresti ei näinud, seega on selle kohta mul ka raske arvamust avaldada. Küll aga jäi mind häirima see, kuidas Märten Metsaviir sageli liiga ülepaisutatult teatraalselt rääkis. Minu jaoks kriipis see lihtsalt kõrva. Kuigi ma saan aru, et eesmärk oligi kujutada erinevaid inimesi, kes räägivad erinevalt. Samas, kuna mina maneere ei näinud ja suuresti kuulasin kuuldemängu, olid erinevad kõnemaneerid heaks abimeheks, et ära tabada, millal tegelane vahetus. Tegelikkuses vist mängiti erinevate tegelaste puhul ka väikeste kostüüminüanssidega (nt kes kandis nahkjakki, kes mantlit jne), et edasi anda erinevate tegelaste karaktereid.

Pean häbiga tunnistama, et ma pole väga suur klassikalise muusika austaja. Ma tean küll kuulsaid Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja teiste teoseid ja õige hingeseisundi korral võin tundide viisi Beethoveni klaveripalasid kuulata, kuid siiski pean end pigem selles vallas täielikuks võhikuks. Seega ei oska ma nimetada ühtegi pala, mida pianist Kirke Karja mängis, kuid siiski oli tema klaverimängus minu jaoks midagi nauditavat. Kuna ma olen võhik, siis ei oska ma öelda, kas need esitusele tulnud klaveripalad olid keerulised või mitte ja mida nad sümboliseerisid. Siiski tean ma seda, et klaverimäng sobis hästi selleks, et vahepeal teksti endast läbi lasta ja äsja räägitud mõtteid endast läbi lasta.

Kokkuvõttes jäin teatriõhtuga igati rahule, kuigi minu jaoks ei kuulunud lavastus kindlasti selle kalendriaasta tippelamuste hulka. Ma olen täiesti kindel, et kui mul oleks õnnestunud istuda eespool ja näha kogu laval toimuvat tegevust, oleksin ma siiski natukene rohkem „etendusega kaasas olnud“. Praegu kippus ikka vahel mõte veidi rändama minema. Mulle tundub, et lavastus võiks sobida nendele, kes armastavad klassikalist muusikat ja on ehk veidi rohkem huvitatud kunstist ja kultuurist üldiselt. Nendele, kes tahavad lihtsalt minna vaba õhtu puhul teatrisse meelt lahutama, võib lavastus igavaks jääda.

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja ja kunstnik: Kersti Heinloo
Kostüümikunstnik: Anu Lensment
Muusikaline kujundaja: Kirke Karja
Valguskujundaja: Triin Suvi
Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja pianist Kirke Karja

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Lahti lõikamata sidruni nuusutamine

 5. detsembril 2021 vintage poes Kopli Couture 

Foto: Veiko Tubin

Mul on üks sõbranna, kes aeg-ajalt soovitab mul teatrisse minna avatud meeltega. See siis tähendab seda, et ma ei hakkaks enne eeltööd tegema ja mingeid eelarvamusi kujundama. Tavaliselt käib see ütlus muidugi nišiteatri (kas selline termin on üldse olemas?) kohta. Nüüd sattusin jälle ühte omamoodi huvitavat lavastust vaatama. Jah, ma olen eelkõige klassikalise (ja ilmselt paljude jaoks igava või vanamoodsa) teatri austaja, aga aeg-ajalt ikka viin end muude lavastustega ka kurssi ja siis tulevadki avatud meeled vägagi kasuks. Iial ei või teada, mida huvitavat kusagilt leida võib.

Sel korral viis teater mu Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse, täpsemalt vintage poodi Kopli Couture, kus Christopher Rajaveer tõi välja enda autorilavastuse „Lahti lõikamata sidruni nuusutamine“. Olgem ausad, eks mängupaik võib esmapilgul tunduda kummaline. Samas olen ma see inimene, kes üsna sageli käib teisi ringi poodides ja ma olen sealt igasuguseid huvitavaid asju leidnud. Miks ma ei võiks siis kasutatud riiete poest huvitavat teatrielamust leida. Ega lavastuse pealkirigi mängupaigast väga palju atraktiivsem pole. Õigem oleks vist öelda, et pealkiri on atraktiivne küll, aga pigem absurdne, sest miks peaks keegi lahti lõikamata sidrunit nuusutama. Kui palju on neid, kes julgevad tunnistada, et nad on lahti lõikamata sidrunit nuusutanud või üldse tulnud sellise mõtte peale, et oeaks lahti lõikamata sidrunit nuusutama? Mina näiteks olen lahti lõikamata sidrunit nuusutanud.

Üldse olen ma oma elus igasuguseid kummalisi asju teinud ja igasuguste kummaliste asjade peale mõtelnud. Näiteks, kas nädalapäevadel on mingi kindel kuju või värv? Või miks on punane näiteks just punane, mitte sinine? Suurem hulk inimesi ilmselt leiab, et need on täiesti tobedad ja mõttetud küsimused ja mõni julgem võib isegi mõelda, et ma ei ole päris tervemõistuslik, et ma selliseid mõtteid mõtlen. Kui kõik nüüd enda vastu päris ausad oleksid, siis meil kõigil on aeg-ajalt sarnaseid mõttetuid mõtteid. Ja just sellistest mõtetest Rajaveeri lavastus räägibki. Tundub täieliku mõttetusena? Elu üldiselt kipubki mõttetu olema ja vahepeal on sellist meelelahutust ka vaja. Minu jaoks oli igal juhul väga tervendav näha ja kuulda, et keegi veel mõtleb selliste abstraktsete asjade peale nagu seda on näiteks C-tähe olemus.

Nagu ma ütlesin, siis ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja ma päris sellist kunstilist teatrit ei armasta. Siiski oli see hea meeldetuletus, et näitlejad tahavad ka vahel end vabaks lasta ja teha seda, mida nad ise tahavad, mitte seda mida suur riiklik teater neil teha käseb. Eks meil kõigil ole selliseid hetki, kus tahaks lihtsalt end vabaks lasta ja midagi toredat teha. Ja olgema ausad, vahel võib meie jaoks tore tegevus teiste jaoks täiesti ajuvaba ja mõttetu tegevusena tunduda. Kui käesolev lavastus tundus Christopher Rajaveerile ja Märten Metsaviirile vajalik ja nauditav tegemine, siis kahtlemata seda see oli ja nende tegutsemist tuleb ainult kiita.

Mina sain pooleteise tunni jooksul mõned korrad isegi naeru kihistada (mida päris sageli teatris ei juhtu). Kõige rohkem meeldis mulle siiski see, et keegi julgeb oma (teiste jaoks jaburana tunduvad) mõtted avalikkuse ette tuua. Näiteks arutleti väga põhjalikult läbi kogu tähestiku tähed ja iseloomustati igat tähte. Kas teie olete kunagi selle peale mõelnud milline täht alfabeedist teie lemmik on ja miks? Mina hakkasin etenduse ajal selle peale mõtlema. Üldse pani etendus mind maailma veidi teises valguses nägema. Näiteks sain veelkord kinnitust sellele kui imeline on meie psühholoogia. Kui sa oled täielikus vaikuses ja su kaaslane sinu käest ootamatult küsib „Kas kuulsid?“ ja sulle tundub, et sa ei kuulnud midagi, siis mingil hetkel pole sa enam selles nii kindel ja hakkadki juba arvama, et ehk seal vaikuses tõesti oli mingi heli. Just selliseid hetki on lavastuses üsna palju ja omamoodi on neid huvitav vaadata.

Mängupaik keset vanu värivilisi riideid täis poodi on samuti omamoodi huvitav. Arvestades seda, et külastajatel on palutud riietuda üleni musta, tekkis huvitav kontrast värvikireva poe atmosfääri ja musta riietatud teatriinimeste vahel. Ühelt poolt ei saanud ma väga hästi aru, miks see must riietus vajalik oli, kuid teisalt on must kõige praktilisem ja aitab sul paremini tühjusesse sulanduda. Kas inimelu pole siis sama mõttetu kui tumedasse universumisse sulav musta riietatud inimene? Mina pole õige inimene, et selle üle filosofeerida, kuid ma usun, et filosoofidele see lavastus meeldiks, sest mõtlemisainet on seal väga palju.

Kindlasti tekitab lavastus vaatajatele palju küsimusi ja pärast etendust võib tõesti esimene mõte olla „mis asi see nüüd siis oli?“, kuid tegelikult on lavastuses oma võlu täitsa olemas. Eks ma polnud erapoolik ka, sest minu emotsioone mõjutas väga paljuski muusikaline kujundus. Nimelt lastakse etenduse alguses, lõpus ja ka etenduse ajal Fools Gardeni laulu „Lemon tree“. Mingil põhjusel on see laul mulle juba vist 20 aastat meeldinud ja teeb alati tuju heaks. Kes laulu sõnadesse veel süveneda viitsib, siis minu meelest võtavad laulu sõnad ka suurepäraselt kokku selle, mida lavastusega öelda tahetakse. Ja nagu juba mainitud, siis minu jaoks oli mingi võlu ka selles jaburas mängu ilus ja näilises kaootilisuses. Kuid kui palju sellest positiivsest emotsioonist oli tingitud muusikalisest kujundusest ja kui palju lavastusest endast? Ma usun, et mõlemal oli oma osa ja nad toetasid tugevalt teineteist. Vähemalt minu jaoks.

Kui nüüd lõpuni ausaks jääda, siis aasta parimat teatrielamust ma ei saanud, aga olen see aasta (ja ka varem) juhtunud kehvemaid lavastusi vaatama. Siiski pean igaks juhuks hoiatama, et ilmselt on lavastus teile sobilik vaatamine, kui teie jaoks tavaline teater on igav ja tahaksite midagi otsingulisemat. Ja kui teile meeldib mõelda inimelu üürikese kestuse ja tühisuse üle, siis on see lavastus teile nagu rusikas silmaauku. Aga tasub kiirustada, sest etendusi on jäänud ainult mõni üksik ja korraga väga palju rahvast ühte etendust vaatama ei mahu. Aga see tekitab jällegi omamoodi hubase ja personaalse õhkkonna, mis aitab publikul näitlejatega sammu pidada ja kõik nende mõtted iseenda peal läbi elada ja tunnetada. Eks sellele aitab kaasa ka see, et näitlejad liiguvad mööda poodi palju ringi ja võivad päris tihti otse publiku kõrvale istuma tulla ning seega tekib veelgi intiimsem tunne, et kõik mida räägitakse on mõeldud ainult väga vähestele väljavalitutele. Justkui oleks tegu ühe lahti lõikamata sidruni nuusutajate sektiga, kes arutleb vintage poe kattevarjus inimeksistentsi olulisis küsimusi.

Autor ja lavastaja: Christopher Rajaveer
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Valguskunstnik:  Petri Parrik
Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Laval:
Märten Metsaviir (Eesti Draamateater)
Christopher Rajaveer (Eesti Draamateater)

Kui keegi tunneb nüüd, et ta tahab lavastust vaatama minna, siis mänguajad ja piletiinfo on leitavad SIIT.

Loe edasi

Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

Loe edasi