26. oktoobril 2022 Eesti Draamateatri külalisetendus H. Elleri nimelises Muusikakoolis
Foto: Heikki Leis
Ilmselt on
minu kaasmaalaste hulgas, eriti just nooremate inimese seas, palju neid kelle
Käbi Laretei nimi on täiesti tundmatu. Ega minagi temast rohkem ei teadnud, kui
seda, et tegemist on Eesti päritolu pianistiga, kes elas Rootsis ja oli mingil
ajal abielus kuulsa Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergmanniga. Veidi
hiljem avastasin, et nii Laretei kui ka Bergmann on sündinud mõlemad minuga
täpselt samal päeval, 14. juulil. Seega tekkis soov Käbi Laretei elust rohkem
teada saada ja kui Eesti Draamateater teatas, et nad tulevad Lareteist rääkiva
lavastusega „Solist“ Tartusse külalisetendusi andma, siis ostsin kiiresti
pileti ära.
Külalisetendused
toimusid H. Elleri nimelises muusikakoolis, mille saal on mõeldud kontserdituks
ja on hea akustikaga. Kahjuks on kõik pingiread samal tasandil ja seetõttu oli
mul üheksandast reast lavale üsna keeruline näha. Sellest on iseenesest kahju,
sest ma oleks tahtnud näitlejate näoilmeid ka näha. Praegu oli kohati selline
tunne, nagu oleks kuuldemängu kuulama tulnud. Samas Kirke Karja klaverimängu
oli väga hea akustikaga saalis jällegi suurepärane kuulata.
Laval oli
ainult kaks näitlejat ja pianist. Kersti Kreismann, kes kehastas Käbi Lareteid
ja vahel kehastus ka Käbi emaks Almaks, Märten Metsaviir, kes kehastas peamiselt
Laretei ja Bergmanni poega Danieli, kuid kehastus vahel ka kõikideks teisteks
meesteks, kes Käbi elus olulised olid olnud. Nagu mainitud, siis oli lisaks
näitlejatele laval ka pianist Kirke Karja, kes valdavalt kehastus nooreks Käbi
Lareteiks.
Kuna mulle
elulugusid meeldib lugeda, siis oli lavastus minu jaoks sisulises mõttes ka
huvitav, kuna andis põgusa ülevaate ühest kuulsast naisest Eesti ajaloos.
Näiteks ei teadnud ma seda, et Käbi Laretei ristinimi oli hoopis Alma Laretei
ja Käbi oli tema hüüdnimi, mis jäi teda igal pool saatma nii tugevalt, et kogu
maailm tunneb Käbi Lareteid. Lugu algabki Käbi nime saamise looga, kuid Käbi
eluteed vaadeldakse peamiselt kuulsaks pianistiks saamiseni. Mulle oleks
meeldinud, kui lavastus oleks kogu Käbi Laretei elu kajastanud ja rääkinud ära
ka tema surmaloo (kuna ta suri ja kuhu maetud on).
Isegi
mulle, kes ma naudin elulugusid, oleks lavastus puhtalt eluloolise lavastusena
igavana tundunud. Seetõttu oli mul hea meel, et läbi Käbi Laretei elu kujutamise
käsitleb autor Mehis Pihla ka selliseid feministlikke teemasid nagu naiste
karjäär ja eneseteostus versus kodu ja pere. Millised emotsioonid valdavad ühte
naist, kes on enda lapsed ohverdanud karjääri nimel. Kersti Kreismanni esitatud
ema monoloog oli minu jaoks vaieldamatult selle etenduse kõige südamlikum ja
hingeminevam stseen. Mulle omaselt pidin päris tõsiselt pisaratega võitlema. Lisaks
avab lavastus veidi ka tagamaid, miks naised endast vanemate meestega
abielluvad ning elu jooksul korduvalt mehi vahetavad. Lisaks nendele teemadele
kajastati põgusalt ka Eestist välismaale põgenemise ja kodumaa igatsuse
temaatikat. Seega kaasamõtlemist ja mõtlema panevaid teemasid peaks kõikidele
jätkuma.
Nagu eelnevalt
mainitud, siis näitlejate mängu ma väga suuresti ei näinud, seega on selle
kohta mul ka raske arvamust avaldada. Küll aga jäi mind häirima see, kuidas
Märten Metsaviir sageli liiga ülepaisutatult teatraalselt rääkis. Minu jaoks
kriipis see lihtsalt kõrva. Kuigi ma saan aru, et eesmärk oligi kujutada erinevaid
inimesi, kes räägivad erinevalt. Samas, kuna mina maneere ei näinud ja suuresti
kuulasin kuuldemängu, olid erinevad kõnemaneerid heaks abimeheks, et ära
tabada, millal tegelane vahetus. Tegelikkuses vist mängiti erinevate tegelaste
puhul ka väikeste kostüüminüanssidega (nt kes kandis nahkjakki, kes mantlit
jne), et edasi anda erinevate tegelaste karaktereid.
Pean
häbiga tunnistama, et ma pole väga suur klassikalise muusika austaja. Ma tean
küll kuulsaid Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja teiste teoseid ja õige
hingeseisundi korral võin tundide viisi Beethoveni klaveripalasid kuulata, kuid
siiski pean end pigem selles vallas täielikuks võhikuks. Seega ei oska ma
nimetada ühtegi pala, mida pianist Kirke Karja mängis, kuid siiski oli tema
klaverimängus minu jaoks midagi nauditavat. Kuna ma olen võhik, siis ei oska ma
öelda, kas need esitusele tulnud klaveripalad olid keerulised või mitte ja mida
nad sümboliseerisid. Siiski tean ma seda, et klaverimäng sobis hästi selleks,
et vahepeal teksti endast läbi lasta ja äsja räägitud mõtteid endast läbi
lasta.
Kokkuvõttes
jäin teatriõhtuga igati rahule, kuigi minu jaoks ei kuulunud lavastus kindlasti
selle kalendriaasta tippelamuste hulka. Ma olen täiesti kindel, et kui mul
oleks õnnestunud istuda eespool ja näha kogu laval toimuvat tegevust, oleksin
ma siiski natukene rohkem „etendusega kaasas olnud“. Praegu kippus ikka vahel
mõte veidi rändama minema. Mulle tundub, et lavastus võiks sobida nendele, kes
armastavad klassikalist muusikat ja on ehk veidi rohkem huvitatud kunstist ja
kultuurist üldiselt. Nendele, kes tahavad lihtsalt minna vaba õhtu puhul
teatrisse meelt lahutama, võib lavastus igavaks jääda.
Autor: Mehis Pihla Lavastaja
ja kunstnik: Kersti Heinloo Kostüümikunstnik: Anu Lensment Muusikaline
kujundaja: Kirke Karja Valguskujundaja: Triin Suvi Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir ja pianist Kirke Karja
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
Ja ongi suvelavastuste hooaeg ametlikult
avatud. Tegelikult on see mul juba mitmes suvelavastus, kuid minu jaoks on õiged suvelavastused ikka need, mida mängitakse väljaspool traditsioonilist
teatrisaali. Seega, „Sarah Bernhardt´i viimane suvi“ on esimene väljaspool
teatrisaali nähtud suvelavastus sel aastal.
Pean tunnistama, et kõnealust lavastust
tahtsin vaadata ainult seepärast, et lavastaja Vilja Nyholm-Palmi viimane
suvelavastus „Grace ja Glorie“ jättis mulle üsna suure elamuse ja nii ma siis
lootsin ka sel korral head elamust saada. Vähemalt olen ma aru saanud, et Vilja
Nyholm-Palm on vist seda tüüpi lavastaja, kelle nägemus minu nägemusega
asjadest ühtib ja nii mulle tema lavastused ka meeldivad. Kui nii saab üldse
kahe nähtud lavastuse põhjal öelda. Tegelikult on seda tunnet aidanud süvendada ka tema varasemad lavastused, mida ma näinud pole, kuid mille kohta ma olen tagasisidet kuulnud ja kahjutunnet tundnud, et ma neid lavastusi näinud pole.
Igatahes lavastaja ja näitlejad, või
õigemini Kersti Kreismann olid need peamised põhjused, miks ma lavastust näha
tahtsin. Pean tunnistama, et sisututvustus mind ei paelunud ja
seda emotsiooni ei tekitanud, et nüüd ma tahan seda lavastust näha. Nagu
pealkirjastki näha, siis räägib lavastus kunagisest maailmakuulsast näitlejast
Sarah Bernhardt´st, kes tahab oma memuaaride teist osa valmis kirjutada.
Kirjutamise juures on tal abiks tema sekretär Georges Pitou. Nende kahe inimese
omavahelises vestluses tuuaksegi rahva ette Sarah Bernhardt´i elu ja tema jaoks
olulised isikud.
Kui ma nüüd ühele tuttavale umbes samade
sõnadega lavastust tutvustasin, teatas ta mulle kohe, et kuidas ma nii igavat
asja vaatamas sain käia. Vaheajal kuulsin ka teisi teatrikülastajaid rääkimas, et
suvelavastuse jaoks on tegemist veidi liiga raske sisuga. Ma olen sellega nõus, et
võib-olla suvelavastuse jaoks jäi see sisu raskeks ja kuna räägiti nö reaalsest
inimesest, siis paljud tõlgendasid seda kui ajaloolist jutustamist ja ei
nautinud seetõttu kogu lavastust. Jah, ma tunnistan, et ka mul läks paaril
korral mõte uitama, sest ma lihtsalt ei suutnud enam teksti jälgida. Kuigi
teksti oli päris palju huumorit pikitud ja ma sain ikka mitmes kohas
korralikult naerda. Siiski peab tunnistama, et naerda sai alguses rohkem ja
lõpu poole hakkas asi veidi igavaks kiskuma. Mul oli tunne, et teksti ära
vajumises on näidendi autor süüdi, kes oli lõpu kuidagi igavamalt kirjutanud.
Või siis polnud suudetud kõiki huvitavaid nüansse eesti keelde tõlkida. Või oli asi selles, et ma olin just eelmisel õhtul Sarah Bernhardt´st rääkiva raamatu lugemise lõpetanud ja ma teadsin, mis laias laastus toimub.
Aga ma ei nurise, sest näitlejad tegid teksti puudujäägi mitmekordselt tagasi. Kui ma näitlejatest olin Kersti Kreismanni ikka
paaril korral Eesti Draamateatri laval näinud, siis Meelis Rämmeldit õnnestus
mul laval esimest korda näha. Olen teda varem vist televiisorist mõnel korral
näinud veidi lihtsameelsete meeste rollides ja kohe lavastuse alguses tekkis
mul tunne, et ka sel korral on tal veidi lihtsameelse sekretäri roll. Lihtsalt
kõik see, kuidas ta pidevalt ära unustas, mida ta madam´le tooma pidi, tekitas minus sellise emotsiooni. Ja eks mul alguses olid need telekast nähtud tegelaskujud ka silme ees. Mida rohkem
etendus edenes, seda enam ma sellest mõttest lahti lasin. Põhjuseks see, et
sekretär Pitou pidi mitmel korral kehastuma nii Sarah emaks, nunnaks kui
mitmeteks teisteks, kellega Sarah oma eluteel kokku on puutunud. Nii sain näha
Meelis Rämmeldit mitmetes erinevates rollides. Hetkel olid need rollid üsna
tagasihoidlikult mängitud, ma oleksin neid äkki isegi natukene üle võlli
keeranud. Algselt tundus mulle, et Meelis Rämmeld jäi Pitou rollis küll igati
Kersti Kreismanni varju, kuid nüüd paar päeva hiljem olen ma arvamusel, et see
oli osa rollist – lasta suurel Näitlejannal särada. Ja enamasti oli just Rämmeld see, kelle tegelaskuju läbi koomikat lavastusse toodi.
Näitlejanna suure algustähega oli
kindlasti omal ajal (ja hiljemgi) Sarah Bernhardt ja praegu julgen ma ka Kersti
Kreismanni suure algustähega Näitlejannaks nimetada. Kersti Kreismann tegi
laval kõike seda, mida ma olen nii ammu igatsenud näha, et ma vist vaatasin
teda suu ammuli. Sõna kõige otsesemas mõttes. Ma ikka pidin endale vahel meelde
tuletama, et pane nüüd see imestusest pärani vajunud suu kinni. Ma pole ammu
nii perfektset osatäitmist näinud. Liigutused, miimika, intonatsioon – kõik oli
paigas. Ma sain kristallselgelt kõikidest sõndest aru. Ja miimikast ma parem ei
räägigi. Vahel suutis Kersti Kreismann lihtsalt oma pilguga kogu tegelaskuju
nukruse, elevuse, rõõmu, viha jne edasi anda. Vot seda nimetaksin ma näitlemise
meistriklassiks. Kuna enamuse ajast istus Kersti Kreismann diivanil, siis oli tal selle võrra raskem seda filigraanset sooritus teha. Mina sain aga rohkem nautida seda kui näitlejad ei anna tegelaskuju edasi liigutuste, vaid miimika ja intonatsiooniga.
Ma vist vaatasin julgelt pool etendust
lihtsalt seda, kuidas näitlejad mängisid. Eelkõige seda kuidas Meelis Rämmeld
Kersti Kreismannile vastu mängib. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin näitlejate
kehakeelt, nende intonatsioone ja liikumist laval. Äkki ma seepärast ei
suutnudki vahel teksti süveneda ja asi polnudki ära vajunud näidendi tekstis või
kehvas tõlkes? Või kui oligi tekst kehva ja sisu igav, siis minu jaoks kaalusid
näitlejad selle puuduse üles.
Kui nüüd aga veidi lavakujundusest ka
rääkida, siis ma pean tunnistama, et ma lootsin veidi uhkemat kujundust. Ma
nimelt lugesin enne teatrisse minekut ühte Sarah Bernhardt´st rääkivat raamatut
ja seal kirjeldati, et Sarah kodus oli palju uhkeid riideid, erinevaid karusnahkseid
kasukaid ja kohati oli seal nii palju asju, et oli raske liikuda. Lavakujunduses
oli küll kasutatud ühte kasukat ja taamal rippusid mõned kleidid, kuid üldiselt
oli lava üsna lage. Kõige geniaalsem lahendus olid taamal rippuvad kleidid, mis
moodustasid ühte nurka väikese sirmi laadse asja, mille taha said näitlejad
vahel nö „lava taha“ minna. Kuid kõige rohkem tundsin ma puudust kirstust.
Nimelt meeldis Sarah Bernhardt´le kirstus magada ja loetud raamatust sain ma aru,
et kirst oli Sarah´le oluline pelgupaik. Käesolevalt mainiti ainult tekstis
kirstu, seega sellest teemast päris mööda ei mindud, kuid mulle oleks siiski
meeldinud kasvõi ühte kirstu otsa kusagil teiste mööbliesemete taga aimata.
Lisaks kirstule ootasin ma seda, kuidas on lahendatud Sarah Bernhardt´i jala amputatsioon. Lavastuse pealkirjale tuginedes eeldasin ma, et tegevus toimub viimasel suvel, kui Sarah elas. Raamatule tuginedes teadsin, et jalg amputeeriti tal tunduvalt varem ära. Seega oli põnev, et kuidas see lahendatud on. Etenduse alguses vaatasin, et Kersti Kreismann tõstis istumise ajaks oma parema jala tumba najale ja mõtlesin, et see demonstreeribki seda haiget jalga. Kui ma aga Kersti Kreismanni laval longates kõndimas nägin, arvasin, et lonkamine demonstreeribki jala amputatsiooni. Kersti Kreismann lonkas isegi sama jalga, mis Sarah´l amputeeriti. Amputeerimist mainiti ka tekstis. Loeti isegi operatsiooniprotokoll ette. Mulle, kui tervishoiutöötajale meeldis see eriti. Kõik need meditsiinilised terminid nii selgelt välja öelda, aplaus. Siiski oleks ma tahtnud sel hetkel karjuda, kui mainiti konte. Inimestetel ja loomadel on luud, kont on see, mida koer närib. Aga tulles selle lonkamise juurde tagasi. Ma mõtlesin, et annab alles Kersti Kreismannil niimoodi lonkamist mängida, nii tõetruult. Lausa valus oli vaadata. Ja kui nad siis lõpuks kummardama tulid. Kersti Kreismann ikka lonkas. Mul hakkas veel valusam. See on see õe asi, et tahaks kogu aeg kõiki aidata. Igatahes ma loodan, et Kersti Kreismannil midagi tõsist viga pole ja ta paraneb kiiresti. Saadan siit poolt ka tervised tema suunas!
Üldiselt oli kogu lava kujundatud
heledates toonides. Kõige värvikamad detailid olipunasekirju vaip maas ja taamal rippuvad
üksikud värvilised kleidid. Valdav oli siiski hele tonaalsus. Ka tegelaste
kostüümid olid heledad (välja arvatud teises vaatuses Pitou´l heledate riiete
peal olnud tume mantel). Kogu see heledus lõi veidi melanhoolse ja kurva
õhkkonna. Samas polnud selles õhkkonnas tunda mingit meeleheidet või lähenevat
surma (kui Pitou tume mantel välja arvata). Samas polnud selles loos ka ühtegi
rõõmsamat värvi. Kogu lugu tundus ühtlase melanhoolia ja meenutuste hele segu
olevat. Ma usun, et heledates toonides lavakujundus ongi selleks, et näitlejad
saaksid need üksikud kujunduses kasutatud värvilaigud särama lüüa.
Näitlejad on sel korral samuti
suurepärased. Ma väga loodan, et Kersti Kreismann selle rolli eest Eesti teatri
aastaauhindadele nomineeritakse. Juba ainuüksi näitlejate pärast tasub
teatrisse minna. Nendel, kes suvelavastusteks eelistavad veidi kergemat sisu ja
tahavad rohkem naerda, nendele ei soovita. Lapsi ei soovita ka kaasa võtta,
neil hakkab ilmselt sel korral teatris igav. Küll aga soovitan soojalt nendele,
kes on väga suured teatrisõbrad ja tunnevad ehk huvi kunagiste suurte
näitlejate vastu (või siis meie praeguste näitlejate vastu). Kui keegi arvab,
et Eestis näitlejad mängivad halvasti, siis neile soovitan ka vaatama minna. Ma
usun, et Kersti Kreismann toob oma mänguga teil usu Eesti näitlejatesse tagasi.
Ja kindlasti ka Meelis Rämmeld, kes nii osavalt Kersti Kreismannil särada
laseb.
Autor: John Murrell
Lavastaja: Vilja
Nyholm-Palm
Kunstnik: Ann
Lumiste
Osades:
Kersti Kreismann - Sarah Bernhardt
Meelis Rämmeld - Georges Pitou
Lavastuse pileteid saab osta SIIT ja SIIT ning
rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki lehelt SIIN
* – Päisefoto on
pärit Sarah Bernhardt´i viimane suvi Facebooki leheküljelt.
Sel korral jõudsin
teatrisse läbi mitme juhuse. Esiteks seetõttu, et Eestis leidub teatrihuvilisi
inimesi, kes enda mõtteid ja arvamusi nähtud lavastustest kirja panevad. Eks
paljud on nii mõnelgi korral läinud ainult sel põhjusel teatrisse, et mõni
tuttav (või ka mõni meediakanal) mõnda lavastust kiitis.
Konkreetselt „Sarabandi“
vaatamise mõte hakkas mul peas idanema, kui ma Danzumehe blogist lugesin kui
hea rolli Ester Kuntu „Sarabandis“ teeb. Aga see jäi ainult mõtteks. Kuni
detsembris kirjutas mulle üks blogilugeja ja soovitas mul samuti „Sarabandi“
vaatama minna. Kasvõi Ester Kuntu pärast. Nägin Ester Kuntut Vanemuise lavastuses "Põlenud mägi" ja ta tegi seal ka väga hea rolli ja siis tuli mul see Danzumehe ja blogilugeja "Sarabandi" kiitmine meelde. Kirsiks tordil sai aga Draamateatri
sõbrapäeva kampaania milles sai „Sarabandi“ lavastuse veebruari ja märtsi
lavastustele osta kaks piletit poole hinnaga. Nii saigi piletid ära ostetud ja
elevusega 3.märtsi etendust ootama hakatud.
Elevus kasvas muidugi
hoobilt veelgi suuremaks kui 1.märtsil selgusid Eesti teatri aastaauhindade nominendid.
Nimelt on lavastuses mängivast viiest inimesest lausa kolm (Martin Veinmann,
Ester Kuntu ja Jaan Rekkor) inimest 2018 aastal teatri aastaauhindadele
nomineeritud. Kui lavastus on teatrimaailmas sellisel moel äramärkimist
väärinud, siis järelikult peab tegemist olema hea lavastusega. Siiski mu elevus
vähenes veidi peale seda, kui see sama inimene, kes mul soovitas seda lavastust
vaatama minna ütles, et mul ei tasuks ootusi väga üles kerida, sest inimeste
maitsed on ikkagi erinevad. Mis seal salata, ootusi võttis veidi vähemaks ka „Pärast
proovi“ etenduse nägemine, mis on samuti Ingmar Bergmani kirjutatud. Jõudsin
juba mõtlema hakata, et Bergman on minu jaoks liiga raske sisuga ja pole vist
päris minu autor ja äkki jääb „Saraband“ ka mulle liiga raskesti mõistetavaks.
Nii ma siis võtsingi
veidi kahetiste tunnetega laupäeva õhtul Draamateatri väikeses saalis istet.
Taskurätt igaks juhuks peos, sest see inimene, kes soovitas mulle seda
lavastust soovitas igaks juhuks taskurätt ka ligi võtta. (Issand, ma tundun endale praegu nii kergeusklikuna. Et kõike mida soovitatakse, seda ma kohe ka teen). Nüüd kui ma olen
lavastust näinud, siis võin öelda, et minul taskurätti vaja ei läinud. Siiski
mu sõbranna ütles, et tema oliküll
siin-seal veidi kahtlast prillide kohendamist märganud. Ehk siiski võib mõningatel
inimestel taskurätti vaja minna, kuid mina sel korral nende inimeste hulka ei
kuulunud. Kahetised tunded kadusid vist umbes esimese kümne minutiga. Ma arvan,
et muidu oleksid nad kiiremini kadunud, aga kuna etendus algas tantsunumbriga,
siis see hoidis mind veidi pikemalt kõhkleval seisukohal. Kohe kui lisaks laval
istuvale Martin Veinmannile ka Kersti Kreismann lavale tuli ja rääkima hakkas,
olid minu kahtlused nagu peoga pühitud.
Eriti meeldiski mulle
see, et Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli see, kes lavastuse nö sisse
juhatas ja selgitas, mis varasemalt on juhtunud ja miks praegu ollakse sellises
punktis, kus nad hetkel on. Samuti võttis Marianne lavastuse lõpus kogu loo
kokku ja rääkis, mis tegelastest edasi sai. Mulle oleks isegi meeldinud, kui
lavastus olekski alanud selle stseeniga kus Marianne lavale tuli. Mind lihtsalt
see tantsija seal alguses ja kogu etenduse jooksul häiris mingil määral.
Tegelikult on häiris vale sõna. Mulle lihtsalt tundus, et tantsija ei sobinud
kogu lavastuse kontseptsiooni. Kohati jäi minu jaoks mulje nagu tegemist oleks
kahe erineva lavastusega ja minu silmis ei andnud need tantsunumbrid
lavastusele kui tervikule midagi olulist juurde. Me jõudsime sõbrannagaküll järeldusele, et äkki tantsija viitas
kuidagi kadunud Annale, kuid minu meelest oleks näiteks Anna pilt (millest
lavastuses korduvalt räägitakse) palju paremini sobinud, kui praegune lahendus.
Mulle isiklikult tundus, et tantsija pigem purustas kui liitis lavastuse
tervikuks. Aga see on puhtalt minu arvamus.
Kuigi tantsuline osa
mulle ei meeldinud, eijätnud see kogu
lavastusest mulle halba maiku. Veidi sünge taustaga perekonnadraamad on mulle alati
meeldinud. Kuid olgu sisu kui hea tahes, siis ilma heade osatäitmisteta ei
pääse ka kõige parem sisu mõjule. Ja osatäitmised olid sel korral suurepärased. Eriti
meeldis mulle Martin Veinmann Johani rollis. Kohati kapriisne ja kiuslik, kuid
samas ka hell ja armastav ning tähelepanu sooviv vanamees. Ma ei tea, kas see
oli minu professionaalne kretinism või miski muu, aga eriti meeldis mulle see
kuidas Veinmann suutis väga tõetruult rägiseda, hingeldada ja köhida. Täpselt
need pisinüansid, mida kõik vanad inimesed teevad. Veel meeldis mulle, kuidas
Johan väljendas poja Henriku vastu vihkamist, seal samas võis ta näidata üles
heldimust või isegi armastust oma kunagise naise Marianne või surnud pojanaise
Anna vastu. Ja siis veel need emotsioonid, millega ta oma pojatütresse
Karinisse suhtus. Ära ei saa ka unustada hirmu, eelkõike hirmu üksinduse ja
surma ees. Kõikide nende emotsioonidega sai Martin Veinmann suurepäraselt
hakkama. Ma tahaks küll, et ta Johani rolli eest teatriauhinna saaks.
Kuigi Kersti Kreismann
on neljast näitlejast ainus, kes pole teatri aastaauhindadele nomineeritud,
tegi ka tema suurepärase rolli. Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli minu
teine lemmiktegelane selles loos. Mulle meeldis see soe ja sõbralik vastuvõtt,
millega ta kõikidesse osapooltesse suhtus ja kuigi ta teadis erinevate
osapoolte mõtteid ja arvamusi, suutis ta kõiki mõista ja toetada. Ma arvan, et
sellist inimest tahaks igaüks enda kõrvale. Kedagi, kes sind kõigest hoolimata
ära kuulab, sind toetab ja sulle head nõu annab. Ilma Marianne mõistuse hääleta
poleks etendus pooltki nii nauditav olnud, sest siis oleks suure tõenäosusega
laval valitsenud kaos, kus kõik valimatult üksteist sõimavad või kiruvad ja ei mõista. Seega oli
Marianne just see inimene, kes aitas kogu seda hullu perekonnalugu koos hoida
ja kontrolli alt väljumast takistada, et tekiks nauditav perekonnadraama, mitte
üks suur puder ja kapsad. Lisaks sellele, et Marianne publiku jaoks loo paremini seeditavaks tegi, aitas ta nii Johanil, Henrikul kui ka Karinil oma tunnetes selgusele saada ning teisi veidi paremini mõistma panna. Samuti tulid nii mitmedki olulised sisupöörded teatavaks tänu Mariannele. Ja selle keerulise rolliga sai Kersti Kreismann suurepäraselt
hakkama.
Kui ma olin kogu aeg
veendumusel, et ma lähen „Sarabandi“ just Ester Kuntu pärast vaatama, siis tema
ei suutnud mulle nii suurt muljet jätta, kui Martin Veinmann ja Kersti Kreismann.
Ehk seetõttu, et ma olin just näinud Draamateatri „Kriidiaeda“, kus Ester
Kuntul oli üsna sarnane roll ja seega polnud tema võimed mulle enam nii suureks
üllatuseks. Samas, kui arvestada seda kui noor näitleja ta veel on, siis on ta
ikka paganama andekas. Lihtsalt ma olin seda sama rolli vähem kui kuu tagasi
näinud ja selle võrra oli üllatusmoment väiksem. Siiski ma usun, et ta võib
Karini rolli eest auhinna saada. Kui minu teha oleks, siis mina küll annaks.
Sest nagu ma ütlesin, siis nii noort ja nii andekat näitlejat pole ma veel
näinudki, kes sellistele vanadele proffidelenagu Martin Veinmann, Jaan Rekkor ja Kersti Kreismann samaväärselt (või
paiguti isegi paremini) suudab vastu mängida. Sest erinevaid registreid hääles ja nüansse Karini emotsioonide, mõtete, tunnete väljendamiseks suutis Ester Kuntu esmaklassiliselt edasi anda. Annaks lavastajad talle ainult võimaluse väga eriilmelisi rolle teha, et ta end veelgi rohkem tõestada suudaks.
Kui tantsija välja
jätta, siis meeldis mulle laval olnutest Jaan Rekkor kõige vähem. Minu jaoks
jäi tema kehastatud Henrik kuidagi igavaks teiste kõrval. Kuidagi ei haaranud
Jaan Rekkori mäng mind endaga kaasa. Korraks mõtlesin, et äkki oli Henrik
lihtsalt nii ühekülgne, kuid tegelikult ta seda ei olnud. Ja Jaan Rekkor mängis
kõik need vihkamised ja meeleheitlikud armastamised väga hästi välja, kuid minu
jaoks jäi midagi puudu. Ma ei tea, äkki see oli siiski tingitud sellest, et
Henrik on kogu loo kõige vastikum tegelane ja seetõttu meeldis ta mulle kõige
vähem. Ma tõesti ei tea. Aga kui targad kriitikud on Jaan Rekkori selle rolli
eest nomineerinud teatriauhinnale, siis pidi ta ju hea rolli tegema. Lihtsalt minu jaoks ei jõudnud see headus kohale, või oli see siis nii hea, et ma ise ei saanud arugi kui hea see on ja ma seepärast seda rolli ei nautinud.
Kohati jäi mulle mulje,
et kuna Jaan Rekkori kehastatud Henrik oli kõige ebasümpaatsem tegelane, siis
üritati seda ka igati rõhutada. Näiteks jäi mulle mulje, et tema valdavalt
sinistes toonides riietus eristus kõige rohkem ka teiste riietusest. Kuigi
Johan oli valdavalt pruunidesse toonidesse riietatud, siis tema pruunid toonid
sulasid paremini Karini heledat ja halli tooni riietega ning Marianne valdavalt
heledat tooni riietega paremini kokku kui Henriku riietus. See on lihtsalt minu
ideevälgatus ja ma ei tea, mis mõtted tegelikult kunstnik Lilja Bulmenfeldil
olid. Aga kui minu tõlgendus kasvõi murdosagi kunstniku ideega kokku läheb,
siis on see minu meelest igati suurepärane lahendus kogu lavastuse tervikut
silmas pidades. Veel meeldis mulle heledatest laudadest loodud lavakujundus.
See andis kogu sellele süngele perekonnaloole helgust juurde. Muusikalise
kujunduse kohta ei oska ma midagi kiituseks ega laituseks öelda. Ainus mõte,
mis mul seoses muusikalise kujundusega tekkis oli see, et lavakujunduses oleks
võinud tšellomuusikat rohkem esile tuua. Ma olin jumala kindel, et kuigi
pidevalt räägiti tšellodest, siis tšellot me ei kuulnudki. Vaatasin nüüd
kavalehelt, et tegelikult oli muusikakujunduses kasutatud küll sarabandi Bachi
tšellosüidist nr 5. Seda oleks võinud kuidagi rohkem rõhutada, et minusugused
muusikavõhikud ka tšellot kuuleksid. Kohati kuulsin ma rohkem suures saalis
toimunud etenduse muusikalist kujundust kui seda muusikalist kujundust, mis
minuga samas ruumis kõlas.
Kokkuvõttes ei saa ma „Sarabandi“
kohta mitte midagi halba öelda. Kindlasti oli tegemist parema lavastusega, kui
ma oodata ja loota julgesin. Perekonnalugu, mille keskmes isa-poja teineteise
vihkamine, armukesed, surm, armastus ja viited ka intsestile ei pruugi just
kõige meeldivamalt kõlada, kuid hoolimata pigem süngest alltekstist sain mina
isegi mõnes kohas naerda. No ja need suurepärased näitlejad. Juba ainuüksi
nende pärast tasub teatrisse minna. Kindlasti on tegemist ühe lavastusega, mida
ma viimasel ajal olen nautinud kui tervikut. Kus nii tekst, osatäitjad kui
kunstnikutöö toetavad tugevalt teineteist. Ka näitlejate vahel valitseb mingi
sõnulseletamatu sünergia, mida on raske seletada ja mida ma pole pikka aega
laval näinud. Etendus pole küll kõige pikem (kestab 2h ja 50min), läks minu jaoks aeg siiski lennates. Tundus, et vaheaeg tuli liiga kiiresti ja etenduse lõpp tuli veel kiiremini kui vaheaeg. Igati nauditav vaatemäng.
Julgen lavastust
soovitada siiski ehk veidi tõsisemale teatripublikule, kes ei pelga ka
psühholoogilist realismi. Teistel võib igav hakata, kuna otseselt nalja ei
tehta ja väga palju ajast istuvad tegelased erinevate esemete otsas ning suurem
rõhk on sõnal ja ridade vahelt lugemisel. See tähendab seda, et peab lavastusse sisse elama ja kaasa mõtlema, mida paljud inimesed teatris teha ei soovi.
Autor: Ingmar Bergman
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Koreograaf: Rene Nõmmik
Mängisid:
Ester Kuntu – Karin
Kersti Kreismann – Marianne
Martin Veinmann – Johan
Jaan Rekkor – Henrik
Tiina Ollesk – Naine
Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri
kodulehelt SIIN
*- Postituse päisepilt on
pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.
See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis
kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise
öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu
esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma
olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan
oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst
vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin
üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi
selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia
inimene.
Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu
lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena
mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit
Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud
ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)
Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel
eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku
osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus
plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku
atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi
väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm
hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti
meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks
tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks.
Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil
seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin
seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida
kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks
tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks
martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et
seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin,
siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin
kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda
saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain
mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu.
Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.
Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul
kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt
komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti
Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll,
et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama
kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda
sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja
kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma
ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise
koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise
kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud
hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi
ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse
naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.
Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari
magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni
kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju
välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari
magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end
kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et
kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit
ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene
magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe),
keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning
kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos).
Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide
eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see,
kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.
Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise
komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma
peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see
ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi
üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad
kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära.
Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus
naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka
naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks
naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks
minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis
teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.
Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma
pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks
ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see
etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine
taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia
rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis
sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti
Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana
tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele
seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli
tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.
No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb
lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab
Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et
mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud
ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja
suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam
tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle,
et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt
Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.
Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood
sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle
meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid
minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata
sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline.
Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval
näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja
nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema
näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu
milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles
midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav
vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu.
Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige
seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.
Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate,
kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit
teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et
ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju
kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste
tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid
kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla.
Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju
kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas,
keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu
Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta
selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige
huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii
harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid
lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.
Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4
paari, aga 3 magamistuba! On öö ja kõik paarid klaarivad oma
asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi
valel ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt
ripakile. Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju
tegemist...
Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda
sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist
utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma
poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal
naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga
nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle
meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses
paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole
mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid
teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja
lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik
etenduste läbi viimiseks.
Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse
võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega.
Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna
ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud
emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi
tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.
Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige
teatrit. Triinu garantii on tagatud :)
Autor: Alan
Ayckburn
Lavastaja: Roman
Baskin
Kunstnik: Anu
Lensment
Mängisid:
Kersti Kreismann - Delia
Andrus Eelmäe - Ernest
Hilje Murel - Kate
Tõnu Kilgas - Malcolm
Nele-Liis Vaiksoo - Jana
Roland Laos - Nick
Piret Krumm - Susannah
Karl Kalmet - Trevor PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.
23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis
Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Mängisid:
Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)
Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)
Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)
Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)
Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)
Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal
Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)
Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)
Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)
Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)
Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist
Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik
Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik
Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus
Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja
Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija
Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja
Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.
Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.
Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.
Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli.
Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud.
Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus.
Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu.
Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt
On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua.
Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks.
Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada.
Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.
Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.
Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)
Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus: