Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Unemati udujutt

 1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil

Päisefoto autor Maarius Suviste

Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud, kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud, olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud. Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.

Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse. Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid hõredad.

Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte, siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud. Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.

Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus, et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast etendust, et neilt seda ei oodatud.

Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.

Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma, kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.

Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.

Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid. Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad, kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga, vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde, kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski teiseks muundada.

Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile. Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla, kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid. Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist, siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud. Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.

Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis, säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm, mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.

Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud, et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud, oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et Asber on kägu.

Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei, kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada ainult andekate inimestega tööd tehes.

Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma unistuste poole liikuda.

Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:

"Udujutus juhtub kõike,

udujutus sees on kiiks.

Oled suur või oled väike,

tusatujust saad sa priiks."

Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep

Helilooja: Alar Salurand

Arranžeering: Ursel Oja

Lavastaja: Veikko Täär

Kunstnik: Silver Vahtre

Liikumisseaded: Aveli Asber

Kostüümid: Hille Leiten

Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar

Osades:

Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja

Manivald Paulson – Une-Mati; Priit

Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President; Kosmoseingel

Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav

Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon; Kosmoseingel

Hille Leiten – Kosmoseingel

Saatebänd koosseisus:

Ursel Oja – akordion ja löökpillid

Heiki Vilep – löökpillid

Alar Salurand – basskitarr

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT

Loe edasi

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt

See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 

Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)

Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 

Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.

Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.

Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.

Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.

Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.

No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.

Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.

Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.

Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...

Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 

Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Anu Lensment

Mängisid:

Kersti Kreismann - Delia

Andrus Eelmäe - Ernest

Hilje Murel - Kate

Tõnu Kilgas - Malcolm

Nele-Liis Vaiksoo - Jana

Roland Laos - Nick

Piret Krumm - Susannah

Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

Loe edasi