Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht

Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Magamistubades

14.augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis

Pilt pärit Piletimaailma kodulehelt

See oli üsna hiljuti, kui ma juhuslikult internetis kolades avastasin, et MTÜ Kell10 mängib uut suvelavastust, mida nad ise öökomöödiaks nimetavad. Pidin kohe lavastuse tutvustuse lahti võtma, sest mu esimene mõte oli, kas tõesti on Roman Baskin hakanud lavastusi öösel tegema. Ma olen lugenud, et seepärast ta oma MTÜ-le sellise nime Kell10 panigi, et plaan oli etendusi mängima hakata kell 22 õhtul, kui näitlejad oma tavalisest teatritööst vabad on. Seega olin väga huvitatud ja ma ilmselt ei pea mainima, et ma olin üsna pettunud kui avastasin, et öökomöödia algab ikka kell 19. Nii palju siis sellest lootusest, et ma saan öösel kusagil teises Eesti otsas teatrit nautida. Siiski, midagi selles sisututvustuses kõnetas mind, kuigi ma pole eriline komöödia inimene. 

Siis sattusin kultuuritarbija60+ (LINK) blogist selle sama etenduse kohta kiidusõnu lugema ja olin veelgi rohkem kindel, et tuleb vaatama minna. Vahemärkusena mainin ära, et etendus peab mulle ikka väga huvipakkuv olema, et ma siit Tartust kusagile Harjumaa metsade vahele seiklema läheksin. Nüüd on see tehtud ja ma läheksin iga kell uuesti ning soovitan ka teistel minna. Kui keegi minu tuttavatest läheb, siis palun võtke mind ka kaasa :)

Ma pole varem Ohtus käinud, seega on mu kiidulaul veel eriti pikk. Olen siit-sealt varem ka kuulnud kiidusõnu Ohtu mõisa teatrikohviku osas. Ma tavaliselt ei külasta teatrikohvikuid ja mul polnud seda ka Ohtus plaanis teha. Aga kui ma sealt tallisaali uksest sisse astusin (sest mina lootsin sinisilmselt et saan sealt ukses kohemaid minna endale saalis head istekohta rabama) ja seda kohviku atmosfääri nägin, siis ma olin lihtsalt lummatud. Mitte, et seal oleks midagi väga erilist olnud, aga mulle lihtsalt meeldivad need vanad küünid, tallid jm hooned, mis on korda tehtud ja neid kasutatakse näiteks söögikohtadena. Eriti meeldisid mulle seal olevad vanad nikerdustega lauad ja uhked diivanid. Kirsiks tordil olid põlevad küünlad laudadel. Suurepärane koht pulmade või muude toredate kuid samas peenete pidude pidamiseks. Hoolimata ilusast atmosfäärist ei olnud mul ikkagi plaani kohvikus süüa. Mingil seletamatul põhjusel läksin ma lihtsalt huvi pärast menüüd uurima. Ja ma nägin seal selliseid hõrgutisi nagu suitsukalaga täidetud croissant (mida kultuuritarbija 60+ oli oma blogis kiitnud) ja ma tahtsin seda proovida. Lisaks tahtsin proovida kukeseene-peekoni võileiba ja magustoiduks martsipani-kaneelisaia. Tegelikult oleksin ma vist kõike proovinud, aga mõistust oli nii palju peas, et ma ei suuda seda kõike ära süüa. Hinnad olid ka kenakesed, kuid üks kord ju võib endale priiskamist lubada. Ma soovitan kõigil piisavalt varakult kohale minna, et seal einestada, sest need söögid viisid lihtsalt keele alla. Kuna mina sõitsin, siis vein jäi minust puutumata, aga siit-sealt külastajate käest kuulsin kiidusõnu ka veini osas. Teadjamad oskasid rääkida, et vein on kohalik ja seda saab kaasa ka osta (mina siiski seda kaasaostu kohta ei leidnud). Igatahes sain mina juba kohvikus istudes aru, et sellest tuleb suurepärane õhtu. 

Selline see kohvik oligi. Nüüd lihtsalt kujutage selliseid diiavani-laua nurgakesi palju ette ja saategi umbes aimu, kui hubane see kohvik oli. Laual on hõrgutised ka näha.

Sel hetkel, kui publikut saali hakati laskma, oli mul kõht head ja paremat täis ja mul ei olnud enam seda mõtetki, et tavaliselt komöödiad väga minu maitse pole. Lausa ime, mida suurepärane söök meie mõistusega teha võib. Kui etendus aga pihta hakkas ja Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe lavale tulid, siis mingil hetkel tundus mulle küll, et lavastusel pole väga sisu ja midagi ei toimu. Esimesed paar lauset lihtsalt tundusid minu jaoks kuidagi sisutühjad. See tunne kadus aga sama kiirelt kui ta tulnud oli. Ja ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naerda sain. Vahepeal oli küll tunne, et mul lihtsalt pisarad voolavad lakkamatult ja kõht on juba naerust krampis. Midagi konkreetset, mis mind nii meeletult naerma ajas, ei oska ma välja tuua. Enamasti oli tegemist situatsiooni- või füüsilise koomikaga (nagu mu sõbranna ütles). Selleks, et naljast osa saada, peab ise kohal olema. Kindlasti on mõningate naljade jaoks vajalik ka enda teatud hingeseisund. Aga kuna lavastuse sisu on selline, et puudutab igas vanuses mehi ja naisi ning nendevahelisi suhteid, siis peaks iga külastaja paraja annuse naeru saama. Vähemalt mulle tundus küll nii.

Lühidalt on laval kolme erinevas vanuses paari magamistuba, kus siis kogu tegevus toimub. Nagu ütleb Kersti Kreismanni kehastatud Delia: "Magamistoast on võimalik inimeste kohta väga palju välja lugeda". Nii saabki publik korraga olla kolme eri vanuses paari magamistoas. Igal inimesel on omad probleemid ja nii saavad kõik külastajad end kellegagi samastada. Kindlasti ajab publikut juba naerma see kui sa näed, et kellegil teisel on samasugused probleemid nagu sinul ja võib-olla on üllatav kuidas teised samas olukorras olles toime tulevad/toime ei tule. Kindlasti lisab huumorit ka see, et laval on kolm magamistuba kuid neli paari. Minu meelest see lause et laval on kolm magamistuba ja neli erinevat paari juba eeldab teatud koguses huumorit. Saali sisenedes esimene magamistuba kuulub kõige vanemale paarile (Kersti Kreismann ja Andrus Eelmäe), keskmine voodi kuulub neist nooremale paarile (Hilje Murel ja Tõnu Kilgas) ning kõige tagumises nurgas on kõige noorem paar (Nele-Liis Vaiksoo ja Roland Laos). Lisaks neile on laval paar (Karl Kalmet ja Piret Krumm), kellel on asja kõikide eelpoolmainitud paaride magamistubadesse. Võib öelda, et neljas paar ongi see, kes komöödiale kohustuslikku segadust tekitab.

Siiski ei tasu seda karta, et tegemist on klassikalise komöödiaga, kus ainult üks suur segadus ongi, mille üle siis inimesed naerma peaksid. Ma julgen väita, et tegemist on päris elust enesest looga ja just see ongi põhjus, miks ma nii palju naerda sain. Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et mehed vinguvad liiga palju ja sageli arvavad nad, et suudavad kõike kuigi nende kokku pandud kapp laguneb juba väiksema puudutuse peale ära. Ilmselt ajaski naisi naerma meeste abitus ja kuna saalis oli suurem enamus naised, siis pole midagi imestada, et saal rõkkas naerust. Siiski ei jäetud ka naisi puutumata. Nii said mehed (ja ka naised) naerda selle üle, kuidas üks naine ei saa end poole tunniga valmis sättida või kuidas naine lubab kümneks minutiks peole minna ja tuleb koju tagasi alles mitme tunni pärast. Ehk siis teemadeks on kõik see, mis toimub meie endi magamistubades. Tegelikult ka kõik see, mis toimub väljaspool magamistuba, kuid magamistuba on selline kindel koht, kus on hea sõbranna, ämma, abikaasaga erinevaid probleeme arutada.

Kindlasti andsid palju juurde ka head näitlejatööd. Ma pole Kersti Kreismanni laval väga palju näinud, kuid minu meelest on ta üks ütlemata hea näitleja. Isegi siis, kui ma alguses mõtlesin, et issand see etendus tundub nii igavana, oli just Kersti Kreismann see, kelle mängimine taastas minus usu heasse etendusse. Ma ei suutnud küll kedagi teist Delia rollis ette kujutada. Kersti Kreismannis on seda suursugusust ja elegantsi, mis sobis Delia rolliga nii hästi. Isegi pidžaamas laval olles oli näha Kersti Kreismanni väärikat elegantsi. Seda koomilisemana tundus kontrast Kersti Kreismanni ja Andrus Eelmäe vahel, kes ilmselt paljudele seostub "Naabriplikast" tuntud kirikuõpetajaga. Sel korral oli tegemist küll mitte nii tobu mehega, kuid naise tuhvlialune oli ta ikka. Ma pole väga kuulnud, et Andrus Eelmäe teatris mängib, kuid ma tahaks teda veel näha. Lihtsalt, et aimu saada mis sorti näitleja ta on.

No ja muidugi see teadmine et Piret Krumm tuleb lavale, päästis ka esimese minuti jooksul tekkinud kehva etenduse mõttest. Nagu ma "Armunud Shakespeare" (LINK) etenduse postituses kirjutasin, hakkab Piret Krumm mulle järjest rohkem meeldima ja ma ootsin sel korral huviga, et mida ta laval teeb. Nii emotsionaalselt labiilset inimest pole ma varem näinud ja seda oli nauditav vaadata. Tundub lausa uskumatu, et nii noor näitleja suudab juba nii kaasahaaravalt mängida ja teha erinevaid karakterrolle. Mina igatahes ennustan, et siit on tulemas uus Eesti teatri diiva. Seda enam tundus Karl Kalmeti kehastatud Trevor kuidagi erilise tossikesena. Ma ei ütle, et Karl Kalmet kehva rollisoorituse tegi, kuid minu meelest jäi ta lihtsalt Piret Krummi varju. Jällegi olid ka sellel paaril kontrastid mängus. Kui Piret Krummi kehastatud Susannah tundus hästi labiilne ja samas perekonda väärtustav, siis Trevor tundus täielik tossike, kes mitte millegagi hakkama ei saa ja alati kõik untsu keerab.

Huvitav kogemus oli näha Nele-Liis Vaiksood sõnalavastuses. Ma siiani olen teda muusikalides näinud ja seal on ta mulle meeldinud. Mõneti ma kartsin, et kuidas ta sõnalavastuses hakkama saab, kuid minu üllatuseks sai ta suurepäraselt hakkama. Teda võiks rohkem hakata sõnalavastustes kasutama. Roland Laose suhtes olin ma alguses veidi skeptiline. Kuigi selleks pole ilmselt mingit põhjust, sest ma pole teda varem teatrilaval näinud. Ainult "Õnne 13"-s ja "Polaarpoiss" filmis. Ja nendes kummaski ta mulle ei sümpatiseeri. Kuidagi ebaloomulik tundub tema näitlemine. Sel korral oli ta enamasti voodis pikali, kuid lausa uskumatu milliseid grimasse ta teha oskab. Üsna raske on praktiliselt ühel kohal olles midagi huvitavat teha, kuid Roland Laose tegelaskuju Nicki oli päris huvitav vaadata. Ilmselt tundsin ma tema tegelaskujuga seotust ka seljaprobleemi tõttu. Ise seljavaevuste küüsis kannatajana oli päris tore vaadata, kuidas haige seljaga inimene voodis liigub (või ei liigu). Nii nagu ka teistel paaridel oli siin mehe ja naise vahel silmnähtav kontrast. Vinguv mees, kes tunneb end kohe-kohe surema hakkavana ja kes pole harjunud voodis lamama ja hakkaja naine, kes peab seda vinguvat mees kannatama samal ajal, kui ta tahaks midagi muud teha. Samas ei lase ta mehe hädaldamisel enda plaane rikkuda. See mõjuski minu meelest paraja kontrastina, sest enamasti olen ma harjunud, et naised jooksevad kohe oma mehi aitama ja ei käitu nendega nii külmalt ja ükskõikselt.

Lisaks olid laval veel Hilje Mureli kehastatud Kate, kes oli väga malbe ja leebe. Ma tegelikult vist ei suuda Hilje Murelit teistsugustes rollides ette kujutadagi. Võib-olla on see lihtsalt minu viga, et ta tundub mulle väljaspool teatrit ka heasüdamliku ja malbe inimesena ning nii palju kui ma teda teatris, teles ja filmis näinud olen, on ta alati sama tüpaaži kehastanud. Nüüd tekkis mul uitmõte, et huvitav oleks Hilje Murelit näha näiteks mingi karmi prostituudi rollis. Mulle kuidagi tundus, et Kate kadus vahepeal sinna teiste tegelaskujude vahele ära, sest kõigil teistel oli nii palju probleeme ja nad suutsid kuidagi jõulisemad oma probleemidega olla. Samas oli etenduse (ja ka inimlikust) seisukohast vajalik ühe malbe tegelaskuju kohalolek, kelle poole kõik alati pöörduda saavad. Tegelikult tundus, et kuna Kate nii leebe oli, siis neil polnudki Malcolmiga väga suuri probleeme. Ja kui tüli tekkis, siis see polnud nii emotsionaalne ja kirglik kui mõne teise paari puhul. Et kontrastid ikka selle paari puhul esile tuleksid, oli malbele Hilje Murelile paariliseks Tõnu Kilgas, keda vist enamus teavad erinevate armastajate rollidest. Leebe naine ja selline macho tüüpi kõva armastaja (kes lõpuks ise oma vallutustega uhkustama hakkab) oli minu jaoks üsna ootamatu kontrast. Mis seal salata, Tõnu Kilgas oskab väga hästi armastajat mängida ja ma isegi pole kindel, kas ta selleks väga pingutama peab. Ja kui päris aus olla, siis mulle meeldib teda nendes rollides vaadata ka. Igatahes oli seda paari minu meelest kõige huvitavam vaadata. Lihtsalt seepärast, et alguses tundus nende suhe nii harmooniline ja samas lõbus (igasuguste asjade üksteise eest ära peitmine) kuid lõpuks said tülid ka selle harmoonilise suhte kätte. Mina vähemalt olin pidevalt põnevil, et mis nüüd järgmiseks juhtuma hakkab nende suhetes.

Lavastuse sisututvustus on muidu selline: 4 paari, aga 3 magamistuba!  On öö ja kõik paarid klaarivad oma asju....Alati leidub üks paar, kes on justkui üleliigne ja kes jääb kuidagi valel  ajal ja vales kohas teistele kaela peale või siis lihtsalt ripakile.  Ise nad seda muidugi ei taju, neil on teineteisega nii palju tegemist...

Ilmselt meeldiski mulle etendus seepärast, et naerda sai nii klassikaliste komöödiaelementide (situatsioonikomöödia) üle, kuid samas ei olnud tegemist utoopilise sasipuntraga, millel puudub igasugune loogiline ülesehitus. Ma poleks vist uskunud, et võimalik on teha komöödiat, mille sisu on samal ajal naljakas ja eluline. Seda etendust vaadates oli mitmel korral tunne, et autor on lihtsalt mõne enda tuttava abielupaari igapäevaelu kirja pannud. Lisaks heale sisule tegid kõik kaheksa näitlejat väga nauditavad rollid. Tavaliselt on mul ikka mõni näitleja, kelle rolliga ma rahule ei jää. Sel korral olid kõik omamoodi huvitavad ja samas ei oska nagu ühte kindlat näitlejat esile tuua, kes kõige-kõige oli. Üks meeldis ühe pisidetaili poolest rohkem ja teine teise poolest. Ma olen üsna kindel, et üheks põhjuseks, miks lavastus mulle meeldis olid suured kontrastid nii meeste-naiste kui ka erinevas vanuses paaride vahel. Ja kõige suuremad plusspunktid lähevad keskkonna eest. Pole mingi saladus, et etendust mõjutab kõik, alates sellest millised vahejuhtumid teatrisse jõudmisele eelnevad kuni selleni, milline on etenduse lavakujundus. Kui sa ikka oled heas tujus, siis on ka kehva etendus parem. Sel korral oli etendus ise ka väga hea ja suurepärane tuju muutis teatrielamuse lihtsalt imeliseks. Olgu, need kolm voodit ja paar tooli oleks saanud ka mõne suvalise teatrimaja lavale paigutada, kuid ma usun, et siis poleks etendus pooltki sellise emotsiooniga olnud. Seega Roman Baskini poolt jälle suurepärane koha valik etenduste läbi viimiseks. 

Soovitan etendust soojalt. Kogu meeleolu arvesse võttes on kindlasti tegemist minu läbi aastate ühe parima teatrikülastusega. Jätke meelde, et kui vaatama lähete, siis kohustuslik on teatrisse varem minna ja lihtsalt nautida kohviku poolt pakutavat. Kui ma jätan atmosfääriga seotud emotsioonid kõrvale ja keskendun ainult etenduse sisule, siis on ikkagi tegemist 2017 aasta parima etendusega, mida ma näinud olen. Ja minusuguse kriitilise inimese poolt on see ikka väga suur tunnustus.

Lihtsalt minge lubage endale üks hea õhtu ja nautige teatrit. Triinu garantii on tagatud :)

Autor: Alan Ayckburn

Lavastaja: Roman Baskin

Kunstnik: Anu Lensment

Mängisid:

Kersti Kreismann - Delia

Andrus Eelmäe - Ernest

Hilje Murel - Kate

Tõnu Kilgas - Malcolm

Nele-Liis Vaiksoo - Jana

Roland Laos - Nick

Piret Krumm - Susannah

Karl Kalmet - Trevor

PS! Etendused toimuvad kuni 28.augustini ja piletid lähevad nagu soojad saiad. Seega soovitan huvilistel piletid kiiremas korras ära osta. Pileteid saatee osta nii Piletilevist kui ka Piletimaailmast.

Loe edasi