Kuvatud on postitused sildiga Riho Rosberg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Riho Rosberg. Kuva kõik postitused

29/11/2023

Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht


Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

18/02/2023

Afäär

 17. veebruaril 2023 Kellerteatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Kui teatris meeldib mulle valdavalt vaadata psühholoogilisi draamalavastusi (eelkõige Ameerika perekonnadraamasid), siis raamatutest meeldivad mulle kõige enam põnevikud ja krimiromaanid. Ka filmide ja seriaalide osas on minu eelistus ikkagi krimi, põnevus ja märulid. Seega on kummaline, et ma pole veel ühtegi Kellerteatri lavastust näinud, kuna teater nimetab end Eesti esimeseks põnevusteatriks. Arvestades mu raamatu ja filmi ning sarja eelistusi, peaks Kellerteater mu koduteater olema. Olen kunagi isegi ühe Kellerteatri auhinnamängu võitnud, aga kuupäevad ei sobinud kuidagi töögraafikuga ja nii see külastus tol korral katki jäigi ja rohkem pole ma nende külastamisele mõelnud. Tegelikult on Kellerteatri lavastusi võimalik ka veebis vaadata, aga saalis kohapeal teatrit vaadata on ikka hoopis teine tera, kui veebis vaadata. Seega ei oskagi ma öelda, miks ma seni ühtegi Kellerteatri lavastust veel vaadanud pole, asukohta ei saa ettekäändeks tuua, kuna veebis vaatamine ei nõus isegi mitte diivanilt tõusmist.

Nüüd aga oli mul Põlvas võimalik lõpuks palju kiidetud (just nimelt palju kiidetud, kuna olen teatri kohta internetist ainult positiivset tagasisidet lugenud) Kellerteatriga tutvust teha. Lootused olid mul väga kõrged, kuigi ma peaks juba teadma, et teatrisse ei tohi kõrgete lootustega minna, sest kukkumine võib ränk olla. Ma annan endale aru, et enamasti on lavastused ikkagi mõeldud teatri kodusaalis mängimiseks ja ringreisil nähtud etendus ei pruugi olla päris sama tasemega, sest ruum ja lava pole päris need, millele lavastus kohandatud on. Just seepärast tahaksingi ma loota, et palju kiidetud Kellerteater ei jätnud minusse nii suurt emotsiooni, kuna ma nägin lavastust teatri jaoks võõras keskkonnas ja kõik mis mind Põlvas nähtud lavastuse juures häiris pole nende kodusaalis üldse probleemiks. Minule teadaolevalt peaks Kellerteatri enda saal olema tunduvalt väiksem ja seega ka intiimsem, kui seda on Põlva kultuurikeskuse teatrisaal ja seega oli mul tunne, et saalis ei tekkinud päris sellist pinevat õhustikku, mida ühelt põnevikult oodata võiks. Või siis olen ma tõesti liiga palju põnevikke vaadanud ja lugenud, sest süžee pöörded olid mulle liigagi etteaimatavad. Teadupärast põnevike eesmärk ongi üllatavate süžee pööretega põnevust tekitada ja seda üleval hoida. Kohati tundus mulle, et ma vaatan hoopis tüüpilist Mehhiko seebikat, kus kõik on kõigiga sugulased ja kuidagi omavahel seotud.

Ehk kadus minu jaoks põnevus ära ka osalt seetõttu, et ma lihtsalt ei saanud umbes poolest tekstist aru. Ma tahaksin väga loota, et see oli tingitud sellest, et näitlejad on harjunud oma kodusaaliga ja ei tulnud selle peale, et Põlva lava on suurem ja publik on neist kaugemal. Kuigi iga endast lugupidav näitleja peaks suutma oma mängu kohendada vastavalt mängupaigale ja suutma end igas olukorras arusaadavaks teha. Mul on varem ka seda probleemi olnud, et ma ei saa teatris kogu tekstist aru ja nii tekib paratamatult tunne, et äkki on minu kuulmisega midagi valesti. Sel korral siiski oli veel teisigi inimesi, kes kurtsid, et tekstist on raske aru saada, seega saan uskuda enda kunagist kõrva-nina-kurguarsti, kelle sõnul on mul kuulmine nagu rebasel. Ehk just selle rebase kuulmise pärast mind nii väga häiribki kui ma laval öeldud tekstist aru ei saa. Mõned kohad olid sellised, et alguses süüdistasin valjut muusikat selles, et ma tekstist aru ei saa. Peale muusika vaikimist sai aga üsna kiiresti selgeks, et tegelikult ei saa ka täielikus vaikuses tekstist aru. Näiteks ei teadnud ma lavastuse lõpuni kas noore poisi nimi oli Bill, Billy, Will või Willy, sest ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Õnneks lavastuse kodulehekülg andis sellele vastuse.

Ometigi polnud kõik nii lootusetu. Kellele põnevikud meeldivad, siis iseenesest lugu on päris iseloomulik tüüpilisele põnevikule. On verd (minu jaoks siiski liiga vähe), kaklemisi, pantvangi võtmist, röövimist ning psühholoogilist mängu inimeste närvidel (sel korral küll mängitakse ainult tegelaste närvidega, publiku närvid jäetakse minu kurvastuseks puutumata). Muidugi ei puudu lavalt ka pihtimused, miks kuritegu toime pannakse ja ilmselge on see, et kui tegemist on ühe korraliku põnevikuga, siis ei saa lavalt puududa ka relv. Kõik teatrivaatajad ilmselt teavad, et kui relv juba lavale toodud on, siis teeb see relv ka pauku. Ma tean, et lavastustes ei kasutata päris relva, kuid siiski on mul gümnaasiumi riigikaitse tundidest meeles, et mitte mingisugust relva ei tohi suunata inimese suunas, kui sul pole mitte mingisugust reaalset vajadust tema suunas sihtida või tulistada. Seega häiris ming väga tugevalt see, et Rauno Kaibiaineni kehastatud Billy vehkis laval relvaga nii hooletult, et korra libistas ta relva üle publiku. Jällegi, võib-olla väiksemas saalis oleks see kuidagi põnevust tekitavalt mõjunud, kuna väikese ruumi tõttu tunneb publik, et ka nemad on osa loost. Praegu oli publik üsna selgelt lavast distantseeritud ja selline relva publikusse suunamine mõjus häirivalt ja pigem segas edasist etenduse jälgimist. Kuna see relvaga vehkimine oli üsna alguses, siis edaspidi jälgisin relva juba hoolega, et olla valmis selleks hetkeks, kui relv jälle peaks publikusse suunatama. Minu õnneks seda rohkem ei tehtud, aga pauku tegi see relv rohkem kui korra.

Ehk olen ma tõesti liiga kriitiline, sest päris mitmed inimesed minu ümber paistsid etendust nautivat ja naersid või kihistasid korralikult. Ehk on minu huumorisoolikas umbes, sest mina sain kogu etenduse jooksul ainult umbes 2-3 korda muiata. Samas ei läinud ma sinna komöödiat vaatama, ma tahtsin põnevusest pingul närve saada, seega on minu jaoks täiesti okei see, et ma naerda ei saanud. Jah, see relv veidi tekitas põnevust, aga sellega põnevus minu jaoks ka piirdus. Kohati oli mul selline tunne, et näitlejad mängisid veidi lahjalt ja ükskõikselt. Kui sulle relv näkku suunatakse, siis on üsna keeruline rahulikuks jääda. Inimese psüühika on lihtsalt juba nii sätitud, et me tunneme relva ees hirmu ja see paneb meid ebamõistlikult käituma. Samas lavastuses olid kõik tegelased relva nähes täiesti rahulikud ja justkui teadsid, et see on ainult mäng (ometigi ei saanud kõik seda teada). Kuidas saan mina publikus põnevust tunda, kui mulle antakse lavalt signaal, et kõik see, mis seal toimub on täiesti tavapärane tegevus. Aga just tavapärase tegevuse mulje mulle laval toimuv jättis. Eelkõige oleks ma tahtnud rohkem hirmu ja enesekaitset näha Liina Tennosaare kehastatud Camille´is, kes oli ainus naistegelane ja kelle väärtuslikke esemeid tulvil korteris kogu see sündmus aset leidis. Ma oleksin näitlejatelt veidi rohkem pingestatust ja hirmu ning viha näitamist soovinud. Tekst tegelikult pakkus väga head põnevikku, aga kui seda igapäevaselt esitada, siis kaob põnevus ära. Isegi kaklemised ja tulistamised mõjusid pigem koomilise kaklemise imitatsioonina, kuigi lavavõitlust õpetatakse lausa eraldi ja seetõttu ei tohiks ükski põnevusteatri kaklus jätta paroodia muljet. Pigem lõi ka lavakujundus, milles oli valdavalt kasutatud hallikaid toone, mulje rahulikust ja hubasest keskkonnast, mis ei seostu minul kuidagi põnevusega vaid igava ja üksluise eluga.

Kuigi esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima, siis mingi uus hingamine tekkis etenduses peale seda kui turvamees Ted (Riho Rosberg) ruumi sisenes. Ilmselt seepärast, et siis läks madin ja tulistamised ning tapmised lahti. Samas hakkas siis ka saladusi hargnema. Aga nagu ma juba postituse alguses ütlesin, siis suurem osa saladustest ei tulnud minu jaoks üllatusena, sest ma olin juba umbes 5 minutit tagasi oma peas mõelnud, et nüüd ilmselt selline sündmuste keerdkäik aset leiab. Peaksin vist vähem põnevikke lugema ning krimifilme vaatama. Kuigi tegelasi on laval ainult kolm, siis võib vist öelda, et mõned neist „surevad“ korduvalt, seega kaklemist jagus, aga kahjuks jätsid kaklused pigem paroodia mulje. Siiski pean tunnistama, et üks „surnust üles tõusmine“ oli ka minu jaoks üllatus. Õigemini ma arvasin, et surnu ilmub välja teisest kohast, kust ta välja ilmus, see et ta tegelikult surnud pole, polnud minu jaoks mingisugunegi üllatus. Natukene oli mul etendust vaadates selline tunne nagu vaataks tüüpilist Eesti filmi. Tahetakse teha küll midagi ägedat ja tekst võib äge olla ja näitlejad eraldi võivad ägedad olla, aga ometigi mitut ägedat asja kokku pannes, lõpptulemus väga eriline välja ei tule.

Ma ei ütle, et lavastus iseenesest halb on. Lihtsalt omas keskkonnas oleks ta ilmselt paremini mõjunud kui suures pooltühjas saalis. Kuigi ma olen veidi nähtud etenduses pettunud, tahaksin ma ikkagi korra ka Kellerteatri tavapärases mängupaigas ära käia, et näha kas sealne atmosfäär suudab minus selle õige pinevuse tekitada. Ehk oli neil sel õhtul lihtsalt halb õhtu ja seetõttu ei olnud etenduses nii palju põnevust ja näitlejate vahel seda energiat, mida ma ühelt põnevikult oodanud oleksin. Eks meil kõigil juhtub vahel selliseid mitte kõige paremaid päevi olema, see ei tähenda, et me ebaõnnestunud oleme. Sest Kellerteatri idee põnevusteatrist on tegelikult hea ja kui lavastused tekitaksid minus seda põnevust, et süda jätab saalis istudes löögi vahele ja natukene on hirmus ning põnev samal ajal, siis ma võiksin ilmselt kõik Ameerika perekonnadraamad ära unustada ja ainult põnevusteatrit vaadata.

 

Autor: David Foley
Tõlkija, lavastaja, helikujundaja: Andres Roosileht
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Valguskujundaja: Rene Topolev
Grimmikunstnik: Evelin Sulg
Osades:
Liina Tennosaar – Camille
Rauno Kaibiainen – Billy
Riho Rosberg – Ted
 

Kellel huvi tekkis, siis Kellerteatri ja „Afäär“-i kohta saab rohkem infot nende koduleheküljelt.