Kuvatud on postitused sildiga Agatha Christie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Agatha Christie. Kuva kõik postitused

29/11/2023

Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht


Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

19/07/2023

Ja ei jäänud teda ka

 18. juulil 2023 Viinistu Katlamaja-Teatrisaalis

Foto: Heikki Leis

Ma olen suur krimilugude austaja juba lapsest peale olnud. Kõik krimiseriaalid ja raamatud on mulle alati meeldinud. Seetõttu on häbiväärne, et ma Kellerteatriga nii vähe kokku olen puutunud. Otse loomulikult pidin ma Kellerteatri suvelavastust vaatama minema, kuna see põhineb Agatha Christie kuulsal raamatul „Ja ei jäänud teda ka“. Kuidas ma siis krimikirjanduse kõige tuntuma autori ühte tippteost vaatama ei lähe. Kusjuures selle näidendi versiooni, mida Kellerteater praegu lavale toob, on Christie ise kirjutanud ja seda pole varem Eestis lavale toodud. Ühtlasi on tegemist Kellerteatri ajaloo suurima näitetrupiga (kaasa teeb 11 näitlejat). Seega tasus vaatama minna. Minu puhul oli muidugi lisaboonuseks see, et lavastust mängitakse Viinistul ja Viinistu asub mere ääres, minusugusele mere austajale igati tore mängupaik.

Pean häbiga tunnistama, et kuigi ma olen kuulnud laulu „Kümme väikest neegrit“ (seda viimast sõna ei tohi tänapäeval enam kasutada, aga mis teha kui laul sellise pealkirjaga on), pole ma seda Agatha Christie krimikirjanduse tippteost lugema juhtunud. Seega oli lisaks põnevatele keerdkäikudele ja kunstilistele lahendustele minu jaoks ka lugu iseenesest huvitav, sest ma ei teadnud kes mõrvar on. Kui siin peaks veel teisi minusuguseid kultuurituid inimesi olema, kes seda lugu ei tea, siis nendele väikene sisukokkuvõte. Üksikule kaljusaarele (lavastuses on see nimetatud Sõdurisaareks, muidu vist on tegemist Neegrisaarega) on kokku kutsutud kümme erinevat ja omavahel täiesti võõrast inimest. Kutsujaks keegi härra või proua Owen, keda keegi kutsututest ei tunne, kuid kõik tulevad enda tuttavate mainimise peale. Ühel hetkel selgub, et härra ja proua Owenit ennast saarel polegi ja külalised on omapead, seltsiks majapidajanna ja teener. Seejärel süüdistatakse viimast kui ühte külalistest kellegi tapmises või mõrvamises ja sellest saabki kogu müsteerium alguse. Peagi hakkavad külalised ükshaaval surema ja samal ajal kaob iga surmaga laualt üks sõdurikuju. Kuna väljas on torm ja kaljusaar maismaast eraldatud ja paati saarel pole, on külalised saarel lõksus ja ilmselgelt on üks nende hulgast mõrvar, sest saarel kedagi teist ei ole. Ring tõmbub järjest enam koomale ja tuleb hakata rohkem vaatama, keda usaldada ja keda mitte. Lisaks paljastab selline kriisisituatsioon ka inimeste tegelikud paled ja inimesed hakkavad käituma nii nagu nad muidu ei käituks. Kuigi ma üritasin kõiki tegelasi kullipilgul jälgida ja kahtlustada, siis mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära ei arvanud. Enda meelest kahtlustasin küll kõiki, aga no ikka jäi see üks kahtlusalustest kuidagi kõrvale. 

Kummaline on see, et kuigi ma üritasin väga tähelepanelikult kõike jälgida, toimusid mõned sündmused ikka nii, et ma ei märganud ja see on hea lavastuse tunnus. Tähelepanu osatakse nii sujuvalt eemale juhtida, et mitmed tegevused jäävad publikul samal ajal märkamata. Näiteks löödi kindral MacKenziele (Riho Rosberg) nuga niimoodi selga, et mina seda hetke ei näinudki. Samuti ei näinud ma seda hetke kui Emily Brentile (Ülle Kaljuste) süstal kaela löödi. Rääkimata sellest, et ma oleks näinud, kuidas sõdurite kujud laualt vähenema hakkasid. Mõnda kuju kadumist panin tähele, kuid see oli pigem lõpus, aga päris esimeste kujude kadumised ja katki minekud jäid mul täiesti märkamata. Eks põhjuseks võis olla ka see, et ma istusin täiesti teises nurgas ja kujukestega lauale oli mul piiratud nähtavus. Seega müstikat jagub palju. Kindlasti on eestpoolt parem vaade, sest siis näeb ka näitlejate näoilmeid ja miimika kasutamisega juba tagasi ei hoita. Näoilmed ja liigutused on eraldi vaatemäng. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Liia Kanemägi kehastatud Proua Rogersi plastiline minestamine ja pooljoostes toimunud liikumised. Kusjuures jooksusammud olid graatsilised ja täpselt välja mõeldud, mitte rapsivad ja kiired. Kohati jäi mulje nagu oleks tegemist marionetiga, kelle liigutusi keegi teine juhib. Sama efektne oli ka esimene suremise stseen, kus Rauno Kaibiaineni kehastatud Anthony Marston suri väga efektseid lämbumise liigutusi tehes. Kusjuures liigutused olid teatraalsed ja ülepaisutatud, reaalses elus keegi sellisel moel ei lämbu.

Tegelikult oli plastilist liikumist veelgi rohkem, aga Kanemägi ja Kaibiainen jäid mulle kõige rohkem meelde, sest nende liigutused olid veidi rohkem „üle mängitud“ ja mõjusid seetõttu meeldejäävalt ja koomiliselt. Lisaks humoorikatele liigutustele pakkusid huumorit ka erinevad intonatsioonid, millega tegelased erinevates situatsioonides rääkisid. Mulle isiklikult meeldis teener Rogersi (Ago Anderson) laululine „Jah, härra“, mis muutus minu meelest iga kordusega järjest meloodilisemaks ja naljakamaks. Ja juba see oli omaette koomiline kui tihti suutis Anderson sõnapaari "jah, härra" öelda. Seega ei pea muretsema, et laval toimuv närvid pingul hoiab, nagu võiks ühelt põnevikult oodata. Ilmselt selle koomilisuse pärast mul ka mitmed nüansid nägemata jäid ja eks see oligi kõrvalejuhtimise taktika, et laval märkamatult tegelasi surmata või asju ära kaotada samal ajal kui publik mujal midagi koomilist vaatab.

Väga meeldisid mulle ka Britt Urbla Kelleri kujundatud tumedad kostüümid, mis üheaegselt olid kurjakuulutavalt sünged kuid samas ka pakkusid oma efektsusega silmailu. Kui kõik kandsid musta värvi kostüüme, siis teistest eristus dr Armstrong (Tõnu Oja), kes kandis halli kostüümi. Seetõttu olin ma pikalt arvamusel, et teistest erinev kostüüm on vihje võimalikule mõrvarile, kuid see mõte oli eksitav. Neid kostüüme oleksin ma tahtnud veelgi lähemalt näha sest lõiked, erinevad kangad, pitsid jms olid väga pilkupüüdvad. Eriti efektsed olid mõned musta ja valgega jalanõud, kus valge värv tekitas eriti nauditava kontrasti. Eks see tume kostüüm võis viidata sellele, et kõikidel oli mingi patt südamel ja kui inimene peab enda elu eest võitlema hakkama, siis tuleb iga inimese tumedam pool ka välja. Lisaks kostüümidele lõi ruumikujundus samuti sobiva atmosfääri a aitas kõhedale meeleolule kaasa. Iseenesest vanast katlamajast tehtud teatrisaal oli juba oma tumedate seinte ja ehitusliku väljanägemise poolest selline, et andis edasi kaljusaarel asuva üksiku ja hüljatud maja hõngu. Kummituslikkust lisasid taustal olevad valged õhukesed kardinad, mis kergelt tuule käes lehvisid ja mille taga aeg-ajalt tegelasi seismas nägi. Kardinad olid täpselt sellised, et ilma tagant oleva valgustuseta nägi, et keegi seisab kardina taga, kuid täpseid liigutusi oli ainult võimalik aimata. Just nagu viirastus.

Kui ma oma eelmises postituses kirjutasin, et „Majakavahi tüdrukutes“ polnud lavakujunduses väga merehõngu tunda ja valgus- ning helikujundusega oleks saanud  mere atmosfääri tekitada, siis selles lavastuses olid kõik need pisikesed nüansid täpselt paigas. Pidevalt kõlas kajakate kisa ning tormi ajal oli kuulda äikese müristamist ning näha välgusähvatusi. Üks päris korralik paduvihm, mis katusele krabistamist tekitab, oleks olnud nagu kirss tordi peal. Kahjuks või õnneks eile õhtul Viinistul vihma ei sadanud. Mõningatel hetkedel oli taustal kuulda ahvi häälitsusi meenutavaid hääli ja see oli ainus asi, millest ma helikujunduse puhul aru ei saanud, et mis hääl see tegelikult olema pidi. Minu jaoks pole loogiline, et üksikul Inglismaa kaljusaarel elutsevad ahvid. Kui tegemist on krimilooga, siis on elementaarne, et kõige põnevamatel hetkedel muutub ruum pimedaks ja muusika kruvib pinget üles, ka kõik see oli lavastuses olemas. Ma oleks seda pimedust ja süngust veelgi rohkem tahtnud.

Enne etendust juhtusin internetis (kahjuks enam täpselt ei mäleta kus) lugema, et antud lavastus kruvib pinge nii üles, et isegi need kes raamatut lugenud on ja teavad, mis juhtub, on nii põnevil, et kuklakarvad tõusevad püsti ja unustavad ära, kes raamatus mõrvariks osutub. Jah, ma tunnistan, et lavastus oli põnev ja vahepeal avastasin, et hoian põnevusest hinge kinni, kuid pigem juhtus seda pärast vaheaega, kui külalistest suurem osa oli juba surnud ning ring tõmbus koomale. Siis jäi võimalike mõrvarite arv ka järjest väiksemaks ja tegelased hakkasid huvitavamalt käituma ja pinget kruviti üles. Samas esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima ja külaliste saarele saabumine oli kohati igav. Vaheajal kirjutasin endale märkme, et põnevikus võiks põnevust rohkem olla. Õnneks teises vaatuses seda põnevust ka sai ja kokkuvõttes oli pinge pidevalt õhus. Nii õudne ka polnud, et pimedas kartma oleks hakanud. Ilmselt oli katlamaja ikka piisavalt suur ruum, et sellist intiimsust ei tekkinud, mis oleks hirmuäratavalt mõjunud. Kui oleks väiksem ruum olnud, oleks ehk rohkem pinget olnud publikusse tunda ja seeläbi ka publikul veelgi põnevam olnud kaasa elada.

Lisaks põnevale krimiloole pakub lavastus ka psühholoogiahuvilistele mõtlemisainet. Kuigi ma pean tunnistama, et ma olin mõrvari ära arvamisega nii ametis, et ma sellele väga ei keskendunud, kuidas äärmuslikus olukorras hakkab inimeste enesekaitse refleks tööle ja kuidas inimesed on kõigeks valmis selle nimel, et enda elu päästa. Seega ma seda osa hetkel jätan kõrvale. Aga kes tunneb, et mõrvad ja põnevik pole päris talle, siis natukene leiab ikka psühholoogiat ka. Eriti kui mõelda sellele, miks mõrvar niimoodi käituda otsustas ja miks süüdistatavad tegid neid kuritegusid, milles tundmatu hääl neid süüdistas. Ega mõrvari ära arvamine ka lihtne polnud, kuna põnevust oli nii palju, siis ma unustasin pidevalt ära, et ma peaksin üritama väikseid vihjeid tabada, mis mulle mõrvari reedaksid ja nii sain ma ühel hetkel aru, et mul pole isegi ühtegi ideed, kes mõrvar võiks olla. Mulle ei tundunud keegi tegelastest nii kahtlasena. 

Kui ma eespool juba plastilisest liikumisest ja intonatsioonist rääkisin, siis tuleb öelda, et sel korral tegid kõik näitlejad suurepärased rollid, mida oli nauditav vaadata ja kõik täiendasid teineteist. Ilmselt on parem lavastust esimestest ridadest vaadata, kuna siis näeb paremini miimikat ja väiksemaidki liigutusi ja seetõttu saab veelgi rohkem näitlejameisterlikkust nautida. Samas annab kõrgemal ja kaugemal istumine parema vaate lavale tervikuna ja ehk on sealt parem märgata liikumisi ja seeläbi seda, kuidas krimimaagia sünnib, sest kohe on näha kes kuhu liigub. Samas need pisikesed nüansid kui süstal kaela torgatakse või nuga selga, võivad ka kaugelt vaadates märkamatuks jääda, kui ei tea mida ja kuna oodata. Ma loodan, et ma nüüd nende surmadega kellegi elamust ära ei rikkunud, sest nüüd te teate kuidas kaks tegelast surevad, aga te ei tea millal see juhtub.

Kokkuvõttes julgen ma kõikidele krimi- ja põneviku žanri austajatele soovitada. Kuigi etendus kestab koos vaheajaga kokku kolm tundi, siis see aeg ei tundunud üldse pikk, sest kogu aeg midagi toimus ja põnev oli vaadata. Viimased etendused on jäänud, seega soovitan kõikidel piletid hankida ja teatrisse minna. Sellist esteetilist naudingut pakkuvat lavastust ilmselt sel suvel rohkem näha ei õnnestu. Mõned inimesed olid päris väikeste lastega teatris. Kuna lavastuses kõlavad ka püssipaugud (mis krimilavastus see ilma paukuva püssita oleks), siis ma pigem soovitaksin väikesed lapsed ja nõrganärvilised inimesed koju jätta.

Esietendus 8. juulil 2023 Viinistu Kunstisadama katlamajas.
 
Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Koreograaf-lavastaja: Kristina Paškevicius
Valguskunstnik: Rene Topolev
Helikujundaja: Vahur Keller
Osades:
Ago Anderson – Rogers
Liia Kanemägi – Pr. Rogers
Hans Kristian Õis – Fred Narracott
Liis Haab – Vera Claythorne
Meelis Kubo – Philip Lombard
Rauno Kaibiainen – Anthony Marston
Toomas Täht – William Blore
Riho Rosberg – Kindral MacKenzie
Ülle Kaljuste – Emily Brent
Andres Roosileht – Sir Lawrence Wargrave
Tõnu Oja – Dr. Armstrong
 
Lavastuse kohta saab rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.