Kuvatud on postitused sildiga elina reinold. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga elina reinold. Kuva kõik postitused

29/11/2023

Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht


Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

01/04/2023

Kauka jumal

 23. märts 2023 VAT Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rait Avestik

See vist oli 2020. aasta Draama festivalil, kui ma tahtsin VAT Teatri lavastust „Kauka jumal“ vaadata, aga tol korral ajad kuidagi ei klappinud ja nii ta nägemata jäigi. Nüüd tuli lavastus aga mulle lausa koju kätte ja nõnda oleks patt olnud teatrikülastus tegemata jätta. Olen näidendit pidanud teatriajaloo õppeaine raames lugema ja mäletasin, et pigem oli tekst üsna masendav ja midagi toredat näidendis ei olnud. Aga lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder lubavad lavastuse kodulehel, et Kitzbergi poolt 1912. aastal kirjutatud lugu on toodud tänapäeva ja kusagilt oli meelde jäänud, et kohati on lavastusest komöödia tehtud. „Kauka jumal“ komöödiana tundus juba päris ahvatlev.

Teatrisaalist väljusin segaste tunnetega. Lubatud komöödiat ma ei saanud ja tagantjärgi hakkan mõtlema, et äkki ajasin ise midagi segamini ja komöödiaks oli tehtud mõni teine lavastus, mille kohta ma samal ajal lugesin. Kuigi lavastus oli 2020. aastal nomineeritud päris mitmele teatriauhinnale, jättis lavastus mind üsna ükskõikseks. Järelikult ma ikka teatrikriitikutega sama teatrimaitset ei oma. Ehk oli ükskõiksus tingitud sellest, et lavastus räägib väga palju rahast ja rahaahnusest ja ma ei pea rahaahnusest väga lugu. Jah, kahjuks on meie elu tänapäeval selline, et päris ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga eks see ole ka omamoodi häiriv, et absoluutselt kõik on rahast sõltuvad. Selles osas on rahast rääkimine oluline, aga minu jaoks jäi inimlikkusest ja psühholoogiast puudu.

Ühes intervjuus ütles peategelast Mogri-Märti kehastav Indrek Taalmaa, et Mogri-Märt on nagu oma aja pank, kes annab laenu ja teenib kasumit antud laenu protsendi pealt. Kui inimene ei suuda laenu tagasi maksta, siis võtab Mogri-Märt laenu ja protsendi katteks kogu inimese varanduse endale. Teatud juhtudel vaatas Mogri-Märt ka enda lapsi kui kasumlikku äritehingut. Pojal lubas ta naiseks võtta ainult korraliku kaasavaraga naise ja tütart lubas mehele ainult sellisele mehele, kellel oleks juba korralik varandus olemas. Muidugi juhtus nii, et mõlemad lapsed tegutsesid täpselt risti-vastupidiselt isa soovidele ja nii perekond puruneski. Poeg soovis abielluda vaesest võlgniku perest pärit Leenaga, kes oli tema tallu teenijaks antud. Samal ajal soovis tütar abielluda mehega, kes enda jutu kohaselt on suur ärimees, kuid kellel polnud hetkel ühtegi äri ette näidata ja kes oli lihtsalt suurte sõnadega õhumüüja.

Kes raamatut on lugenud, siis need ilmelt teavad, et Mogri-Märt ehitas uut maja ja kuna raha oli tema jaoks kõige olulisem, viis ta esimese asjana uude majja rahakapi (uuemas mõistes seifi). Kui majja ootamatult välk sisse lõi ja maja põlema süttis, saatis Mogri-Märt just oma poja (Margo Teder) põlevast majast seifi välja tooma. Sel hetkel oli raha tema jaoks tähtsam kui oma poeg, sest oli ilmne, et sellisest tulekahjust ei tule keegi elavana tagasi. Kuidas eesti ütlemine ongi, et kõik vanemate patut nuheldakse laste kaela? Nii ka siin, pidi noor Märt maksma oma eluga selle eest, et isa saaks enda rahajumalaga kokku. Saatuse tahtel sureb ka Mogri-Märdi tütar Miili (Karolin Jürise) ja nii jääb Mogri-Märt pärast abikaasa surma maailma peaaegu üksinda. Ainsaks kaaslaseks pojanaine Leena (keda mängis samuti Karolin Jürise) ja tütrepoeg Mäidu (keda lavastuses meile ei näidata), kelle mõlemad on Mogri-Märt oma elu jooksul ära põlanud.

Minu jaoks oli kogu etenduse jooksul huvitav vaadata seda, kuidas kõik näitlejad peale Indrek Taalmaa mängisid kahte rolli ja mõnes mõttes olid rollid teineteise vastandid. Eks igal inimesel on oma head ja halvemad küljed, kuid mulle jäi natukene selline tunne, et Margo Teder lavastajana oli üritanud iga tegelase puhul kujutada ainult tema ühte külge ja siis sama näitleja poolt mängitud teine tegelane kujutas eelmise tegelase vastandit. Mogri-Märdi puhul nägime tegelikult ka tema inimlikumat poolt. Seda siis lavastuse lõpus, kui Mogri-Märt oli matnud oma lapsed ja naise ning oli juba vana ja nõdrameelne, ning rääkis õues kahe vihmaussiga. Siis rääkis Mogri-Märt, te tema on hea inimene ja tema aitab kõiki.

Näiteks tulid minu jaoks kõige teravamalt vastandid esile Karolin Jürise kehastatud Räätsa talu teenija Leena ning peretütar Miili vahel. Leena oli tallu antud teenijaks tema isa võlgade katteks ja just Leena oli see, kes noore Märdi alkoholist ja muudest pahedest suutis ära võõrutada. Leenat nägime laval tunkedes ja lehepuhuriga tööd tegemas. Lisaks oli jutust aru saada, et just Leena on see, kes rasket tööd tehes talu korras hoiab ja Mogri-Märdile tema poja talu rendiraha teenib. Seevastu Miili oli harjunud raha eest kõike saama ja kandis lühikesi riideid, millega Instagramis erinevaid pilte postitada. Ehk siis vastandiks töökus ja maal elamine vs tänapäevased suunamudijad, kelle tööks on ilus välja näha ja endast ilusaid pilte ja videosid postitada.

Teine väga kõnekas paar oli Elina Reinoldi kehastatud Mogri-Märdi naine ja Räätsa talu teenija Anu. Kui Anu oli teadjanaine, kes tagus vahepeal šamaanitrummi, siis Mogri-Märdi naine oli tüüpiline beibe (kui stereotüüpe kasutada), kes käis pidevalt šoppamas ja liikus ning rääkis nii nagu me oleme harjunud blondiinianekdootide kaudu blondiine ette kujutama. Siiski oli mõlemal naisel teatud võim Mogri-Märdi üle, sest Anu mängis Märdi vastu tema enda relvadega ja sai Mogri-Märdilt tagasi suurt protsenti kogunud laenuraha ja perenaine oli see, kes lõpuks töömeeste asemel Mogrile uut maja ehitas ja kellele Mogri-Märt sai pereasjades toetuda.

Ago Sootsi kehastatud Leena külajoodikust isa Masa-Ants oli purjus vanamees, kes Mogri-Märdilt käis raha laenamas, et enda joomakirje rahuldada ning pidi oma võlgade katteks oma tütre andma Mogri-Märdi pojale Räätsa tallu teenijaks. Samas kui teine Sootsi kehastatud tegelane Peeter Pärn oli enda sõnul suur ärimees, kes soovis just Mogri-Märdi tütre Miiliga abielluda ja Mogri-Märdi raha investeerida. Ühelt poolt olid siin vastandatud noor ja vana mees kuid teisalt oli üks mees Mogri-Märdile võlgu ja andnud nö võla katteks oma tütre Märdile, samal ajal kui teine tahtis Mogri-Märdilt võtta tema tütart.

Viimane kahe tegelase paar oli Meelis Põdersoo kehastatud noor Märt ja politseinik. Nende puhul ma väga suurt vastandlikkust ei näinud. Kõige enam jäi ehk silma see, et noor Märt kartis oma isa ja üritas igati isa soovide järgi toimetada (kui armastus välja jätta). Samas politseinik Mogri-Märti ei kartnud ka siis kui teda relvaga sihiti.

Mis mulle meeldis, oli lavastuse kujundus (kunstnik Pille Jänes). Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis lavakujundus vist oligi peamine põhjus, miks ma Draama festivali ajal lavastust vaatama tahtsin minna. Lihtsalt see ilus päikesepaisteline ja roheline maastik, mis lava tagaseinas on, tekitab igal aastaajal mõnusa suveigatsuse. Ja kus mujal eestlane suve veeta tahab kui sellise idüllilise looduse keskel maal. Eks see ääremaa ongi see koht, kus kogu lavastuse tegevus aset leidis. Samal ajal kattis lavapõrandat roheline kunstmuru, mis veelgi enam süvendas seda looduse tunnet. Kuigi peab tunnistama, et piltidel näeb lavakujundus veidi rohkem „päris“ välja ja teatrisaalis jäi asi minu jaoks ikkagi veidi liiga tehislikuks ja seda emotsiooni mis pilte vaadates, mul ei tekkinud.

Teatris oli ka üks kooliklass ja ma tean, et VAT Teater keskendub päris palju koolidele, seega ilmselt Eesti kirjandusklassika tundmise mõttes on see kindlasti hea lavastus, mida koolilastega vaatama minna, kuna kirjandusklassika on muudetud tänapäeva noortele veidi arusaadavamaks. Ja kindlasti näitab lavastus seda kuidas raha võib meie elusid muuta ja mitte just õnnelikuma elu suunas. Minul jäi sel korral kahjuks teatrielamus saamata, aga ehk oli se tingitud sellest, et ma läksin juba liiga kõrgete ootustega teatrisse. Sest olin juba eelnevalt väga palju kiidusõnu kuulnud konkreetse lavastuse kohta. Aga kui kõik teised kiidavad (nii kriitikud kui ka tavateatrikülastajad), siis järelikult pidi viga minus olema, et ma erilist teatrielamust ei saanud. Kui päris aus olla, siis ega VAT Teater pole päris minu teatrimaitse ka. Samas ei saa ma öelda, et lavastus nii jube oleks olnud, et kohe üldse poleks vaadata tahtnud. Lihtsalt teatrisaalist lahkudes ei olnud seda tunnet, et oh kui äge see kõik oli ja ma tahaks seda veel näha ja kuidas teater on ikka nii äge asi. Sisuliselt peale saalist lahkumist oli mul juba suurem osa laval nähtust meelest läinud.

Autor: August Kitzberg
Dramaturg: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades:
Indrek Taalmaa  - Mogri-Märt
Elina Reinold – perenaine ja Anu
Karolin Jürise – Leena ja Miili
Ago Soots – Masa-Ants ja Peeter Pärn
Meelis Põdersoo – noor Märt ja politseinik

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot saab VAT Teatri koduleheküljelt.

17/01/2016

Romeo vs Julia Karlova Teatris

16. jaanuaril 2016 Karlova teatris

Foto autor: Signe Milkov

Autorid: 
William Shakespeare
Lauri Sipari
Liisa Urpelainen
Lavastaja: Ingo Normet
Mängivad:
Elina Reinold
Indrek Ojari


See aasta on päris edukalt alanud. Seda pole juba ammu juhtunud, et ma kahel järjestikusel päeval teatris käin. Kui ma nii laisk ei oleks, siis oleksin tegelikult sel nädalal veel teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval ka teatrisse jõudnud. Aga seekord läks siis nii. Laupäeva õhtul käisin Karlova teatris vaatamas igavest armastuslugu Romeost ja Juliast. Plaan seda etendust vaatama minna oli juba Oktoobris, kui toimus esietendus, kuid siis oli tegemist nii palju, et ma väga ei viitsinud teatrisse minna. Jah, mul tuleb ette ka neid aegu, kus ma ei viitsi teatris käia. Seepärast ma sageli pileteid väga pikalt ette ei ostagi. Tegelikult oli mul eile hommikul kindel mõte, et õhtul lähen teatrisse, lõuna ajal juba kahtlesin, et kas ikka tasub minna ja siis õhtul otsustasin, et tuleb ikka minna. Ja õigesti otsustasin.
Seekord polnud tegemist Shakespeare klassikalise Romeo ja Juliaga. Ma isegi pole kindel, kas ma päris seda õiget Romeot ja Juliat isegi näha tahaksin, kunagi koolis sai seda küll loetud, kuid mingit sügavat muljet see mulle ei jätnud. Kuigi puhtalt professionaalsest huvist oleks põnev ka päris algset Romeo ja Julia etendust näha. Kuid see selleks. Seekordne etendus rääkis siis sellest, milline oleks Romeo ja Julia elu, kui nad elaksid tänapäeva Itaalias ja poleks noorte armastajatena traagiliselt hukkunud, vaid ellu jäänud. Nad armusid noortena, kuid nende armastus oli keelatud, sest nende perekondade vahel valitses vaen. Nii olid nad sunnitud vanemate juurest lahkuma ja ise hakkama saama. Romeo näiteks töötas tanklas ja Julia oli koristaja  ja nad elasid kusagil lagunenud sotsiaalmajas. Ja siis said nad esimese tütre. Ja veidi aja pärast teise. Ja siis veel kolmanda. Vahepeal oli Romeo oma isa päranduseks maja saanud, kus nad elama asusid. Kuid nagu ikka, kaasnevad rahaga uued silmarõõmud. Nii leidiski Romeo endale uue armastuse ja veidi hiljem veel uue. Kuna Julia muudkui sünnitas lapsi, tekkis tal enda keha suhtes vastumeelsus ja nii arvas ta, et ega Romeo ka sellist jõehobu enam ei armasta, et endale uued silmarõõmud leidnud on. Julia kasvatas lapsi ja sai tööle pulmakorraldusfirmasse, ning seejärel reisifirmasse. Romeo vahepealsete vallutuste vahel leidis ta uuesti tee Julia ja nende lasteni ning nii sündis nende neljas laps. Peale seda polnud Romeo ja Julia teineteist 25 aastat näinud. Kuni selle päevani, mil nad täiesti kogemata raudteejaamas juhuslikult kohtuvad. Ühe rongiga on juhtunud õnnetus ja seetõttu on elekter kadunud ning lähima tunni jooksul ükski rong ei liigu. Nii saab publik saalis näha kahe armastaja vahelist armastust, hoolivust, pingeid, vihkamist, kurbust ja kõike muud. Selle tunni jooksul jutustatakse meile tegelikult kogu vahepealsed 25 aastat, kui ka Romeo ja Julia varasem elu ja kohtumine. 
Ma pean tunnistama, et alguses ma etendusest väga palju ei arvanud. Ma olin sisututvustust lugenud ja teadsin, et tegemist on juhusliku kohtumisega, kui kunagised armastajad pole teineteist pikalt näinud. Aga kogu ülejäänud lugu oli väga segane. Ma ei saanud aru, kelle ristsetele Julia sõitis, alguses arvasin, et jutt käib Julia õest, et tema õde on lapsed saanud ja et teised õed tulevad ka kohale. Siis järsku käis jutt alimentidest ja siis ma hakkasin taipama, et Julial on Romeoga laps(ed). Siis rääkisid nad oma praegustetst töödest ja ma ei saanud aru, kuidas Julia pensionil saab olla, nii noorelt. Tuli välja, et Julia on kordades vanem, kui Elina Reinoldi, kes Julia nii nooruslikuks tegi. Ja need nende nooruse meenutused, kus siis tsiteeriti esialgset värsivormis Romeot ja Juliat olid ka väga segased. Üsna raske oli jälgida, kui ühel hetkel räägivad Romeo ja Julia ühest asjast ja järgmisel hetkel on mingi luulerida vahel. Aga lõpuks ma juba sain asjale pihta. 
Erinevaid ajastuid ja mälestusi aitas eraldada ka muusika. Alguses ei saanud ma aru, et miks seda muusikat nii tihti peab laskma ja näitlejad sel ajal lihtsalt on liikumatult laval. Siis sain aru, et muusika eraldas erinevad mälestused või seiklused või ajajärgud ja piltlikult koosnes etendus erinevatest etüüdidest. Ja kokkuvõtteks selline lahendus mulle meeldis. See muusika oli väga hea. Kahju ainult, et selle järgi nii vähe tantsiti. Tantsimist oleks võinud rohkem olla. Kui etenduse esimene (ja ainuke) laul tuli, siis ma mõtlesin küll, et näitlejad on nii andekad, et seda laulu ja tantsu võiks rohkem olla. Seda enam, et kavalehel oli kirjas, kes neile koreograafia on teinud ja kes laule õpetanud. Seega olid mul selles osas veidi suuremad ootused. Kuigi samas ma ei oska öelda, kuhu see tants ja laul sobinud oleks. Lõppu oleks tegelikult üks väike sensuaalne tants sobinud, enne kui Romeo lahkus. Kuigi seal oli mingi tantsu moodi asi, siis mina oleksin eelistanud rohkem sellist stepp-tantsu laadset tantsu, mis etenduse keskel oli. See oleks etendusele hea punkti pannud.
Peale selle, et näitlejad olid oma tegelaskujude jaoks veidi liiga noored, mulle etendus jubedalt meeldis. Minu meelest mängisid näitlejad väga hästi oma tegelaskujud välja. Kui nüüd see vanuse aspekt välja jätta. Ega seal etenduses peale näitlejatöö väga muud ei olnudki. Sest kuidas muud moodi sa oma solvumist ja teisi tundeid välja näitad, kui kehakeele ja häälega. Ja ainult tunnetest see etendus rääkiski. Minu meelest mängisid nii Indrek Ojari kui Elina Reinold lausa suurepäraselt endiseid armastajaid, kelle vahel ka praegu on tunded, kuid kumbki ei taha seda teisele tunnistada. Elina Reinold mängis väga täpselt draamatsevat ja kisavat naist. Mängus olid tabatud kõik petetud naisele omased jooned. Ma pean tunnistama, et ma pole Elina Reinoldit varem teatris näinud ja Kättemaksukontorit ma pole lihtsalt vaadanud, seega mul puudusid tema osas igasugused eelarvamused. Ja võib-olla seepärast ma olingi niimoodi üllatunud. Vahel see kõva kriiskav hääl hakkas natuke kõrvadele, kuid väga harva. Minu meelest on selline Julia roll iga naisnäitleja unistuste roll, sest sellises rollis saab olla üheaegselt nii ingellikult armas kui saatanlikult raevukas. Samal ajal emalikult hoolitsev ja naiselikult armukade. Ühesõnaga saab end väga erinevatest külgedest näidata. Tegelikult on kõik naised sellised, kuid kes kui palju mingit külge välja näitab on juba iseasi. 
Sama lugu oli Indrek Ojari mängitud Romeoga. Ma pole Indrek Ojarit vist samuti kunagi teatrilaval veel näinud. Tean teda ainult kunagisest seriaalist "Kodu keset linna" perepoeg Stenina. Paratamatult jooksid mul paralleelid Steni ja Romeo vahel. Mõlemal mehel oli mitu naist, keda ta armastas. Samas mingil määral tuhvlialune, kuid tahab teistele jätta muljet, et ta on edukas ja iseseisev mees. Ma arvan, et tegelikult on oma sisimuses kõik mehed veidi tuhvlialused ja tahavad näida naiste silmis rikkamad, võimukamad ja macholikumad kui nad seda on. Selline on lihtsalt meeste iseloom. Minu jaoks oli Romeo täpselt selline mees, kes tahtis olla lihtsalt teiste silmis kõva tegija. Nii ta oli raha saamise eesmärgil maha müünud nii oma luksusautod, kui kavatses loobuda oma korterist. Üsna palju oli ka valetamist või asjade ilustamist. Eks ikka selleks, et end veidi paremast küljest näidata. Ja oi kui raske oli Romeol oma tundeid Juliale välja näidata ja öelda. Ja kui mees lõpuks julguse kokku võttis ja ausalt rääkis, siis naeris Julia ta lihtsalt välja. 
Kas pole see ka reaalses maailmas nii. Naised löövad end üles, panevad kena meigi peale ja lähevad endale ilusat ja materiaalselt kindlustatud meest otsima. Mehed teavad, et endale ilusat naist saada, peab neil olema saavutusi, millega naiste ees uhkustada. Nii tegelikult teesklevad nad mõlemad sageli seda, kes nad ei ole ja nii rajataksegi suhe valele. Kui selline kooselu pikemalt kestab hakkavad tekkima tülid ja sageli suhe puruneb. Tülid on kerged tekkima ka siis, kui üks julgeb teisele lõpuks oma tõelist mina ja tõelisi tundeid paljastada. Sest siiani ollakse näitemänguga harjunud ja tõelise partneri või tema tõeliste tunnete nägemist kiputakse sageli norimiseks pidama ja nii need tülid tekivadki. Nii juhtus ka selle loo tegelastel. Kuigi nende puhul oli see ilus puhas armastus olemas ka veel 25 aastat hiljem, kuid ma usun, et nad olid mõlemad liiga uhked ja kartsid uuesti haiget saada, et armastust endale ja kaaslasele tunnistada. Ma juba lootsin etenduse lõpus, kui Julia Romeod Rooma lapselapse ristsetele kaasa kutsus, et nüüd tuleb ilus lõpp. Kuid minu rõõm oli üürike. Ausalt öeldes jäi minu jaoks etenduse lõpp samuti segaseks. Kas Romeo siis otsutas viimasel hetkel mitte Rooma minna? Või sai ta surma? Või mis siis juhtus, et ühel hetkel ta nii järsku sealt raudteejaamast kadus?
Lisaks sellele lõpule jäi mulle ka etenduse algus veidi arusaamatuks. Ma juba eespool mainisin ka, et mina ei saanud aru, kelle ristsetest käis jutt. Ja üleüldse oli tänapäevane tekst kuidagi liiga segaselt originaali tekstiga põimitud. Võib-olla oli see tingitud sellest, et alguses ma ei jaganud ära, et mis süsteemiga etendus toimub. Ja kindlasti jäi mind häirima see, et näitlejad olid oma vanuse kohta liiga noored. Kas teie suudaksite Indrek Ojarit ja Elina Reinoldit vanavanematena ette kujutada? Selles suhtes tahan ma kindlasti selle sama etenduse Eesti Draamateatri versiooni ära vaadata, kus mängivad Martin Veinmann ja Kersti Kreismann, kes vanuse poolest peaksid rollidesse paremini sobima. Samas ei suuda ma ette kujutada, kuidas nad nende rollidega hakkama saavad. Kas neil tuleksid kõik need erinevad nüansid välja. Aga eks see selgub siis, kui ma Draamateatris ära käin. Praegusele etendusele heidaksin ette ka seda, et vahel muutusid need dialoogid kuidagi liiga pikaks ja lohisevaks ning vajusid kuidagi ära. Kaua sa ikka vaatad, kuidas kaks inimest pingil istuvad ja üksteisele armastust avaldavad. Või siis seisavad ja räägivad värsivormis. Ilmselt ma seepärast ka ei tahaks originaalversiooni Romeost ja Juliast vaadata, et seal on kogu tekst värsivormis. Või on mul lihtsalt eelaimdus, et ma ei suudaks tervet etendust värsivormis kuulata. Nõuab minu meelest liiga palju ajude pingutamist. 
Aga kui need mõned arusaamatud kohad välja jätta, siis mina olen teatrikülastusega igati rahul. Tekkis kohe tahtmine uuesti Romeo ja Julia raamat kätte võtta, et vaadata, mis nende kahe noore armastaja vahel siis täpselt juhtus. Lisaks heale näitlejatööle aitas kindlasti kaasa Karlova teatri hubane miljöö. Mis sest, et suurem osa inimestest istus saalis jopede või pleedidega. Mina õnneks olin targu end veidi paksemalt riidesse pannud ja radiaatori kõrval oli väga mõnus istuda. Aga see Karlova teater on üks äraütlemata mõnus ja hubane koht ja lõi tunde, et publik oli samuti seal samas raudtejaamas, mitte kusagil kaugel ja kogu seda inimlikkust ja näitlejate vahel valitsevat sünergiat oli nii mõnus lähedalt vaadata ja kuulata. Ma arvan, et see lugu ei mõjuks pooltki nii sümpaatsena kusagil mõne suure teatrimaja kõledas saalis. Siis kaoks loo inimlikkus ära. Kuid just inimlikkus on see, mida meil tänapäevases maailmas tegelikult vaja on. 

Siit ka minu soovitus, et pange mõnusalt soojad riided selga ja seadke sammud Karlova teatrisse!
Järgmised etendused 31. jaanuaril ja 27. veebruaril.

Etenduse kohta saab rohkem informatsiooni SIIT

Mõnusaid teatrielamusi!