Tädi

 19. mai 2022 Karlova Teatris

Foto: Karlova Teatri Facebooki lehelt

Kui ma õigesti mäletan, lugesin sügisel ühte intervjuud Marje Metsuriga, kus ta ütles, et varsti saab teda Karlova Teatri laval näha. Umbes siis hakkasin ma mõtlema, et seda lavastust tahaks ma küll näha, sest mulle Marje Metsur näitlejana meeldib, ja kui teda on võimalik nii lähedal teatrilaval näha, siis tuleb võimalust kasutada. Kuigi Karlova Teatri lavastus “Tädi”, esietendus juba 21. jaanuaril 2022, jõudsin mina alles nüüd maikuus seda vaatama. Arvestades seda, et teatri kodulehel oli lavastuse žanrimääratlusena välja toodud sarkastiline komöödia, olin ma üsna elevil. Kuuldavasti pidavat kõik tervishoiutöötajad olema sarkastilise ja musta huumori austajad, seega arvasin juba puhtalt žanrimääratluse põhjal, et lavastus võiks mulle väga hästi sobida.

Sisututvustust lugedes tekkis mul väike paralleel ühe minu senise lemmiklavastusega „Grace ja Glorie“, kus oli samuti kaks tegelast, kellest üks vana ja kohe-kohe suremas, kusjuures vana naise nimi oli mõlemas lavastuses samuti Grace. Selle vana ja üksiku Grace juurde siis saabub keegi, kes teatud mõttes on samuti üksik ja nii nad kahekesi üksteise probleeme lahkama asuvad. Ja isegi lavakujunduses ning tegevustes olid teatud sarnasused. Eelkõige tooksin välja vanaaegse raudvoodi ja kampsuni kudumise. Lisaks vanadusele ja surmale oli mõlema lavastuse puhul oluliseks teemaks üksindus. Aga hoolimata nendest sarnasustest, on tegemist ikkagi kahe täiesti erineva lavastusega.

„Tädi“ puhul tuli üksinduse teema just eriti tugevalt esile. Kusjuures üksikuna ei tundnud end mitte vana Grace (Marje Metsur) vaid talle külla tulnud Kemp (Lauri Kink). Nimelt töötab Kemp suures linnas pangas ja saades oma tädilt kirja, et tädi on kohe-kohe suremas, võtab Kemp end töölt lahti ja tuleb tädi juurde. Tädi, keda ta on tegelikult väga armastanud ja kellest ta lootis, et tädi teda tema raskest lapsepõlvest eemale tirib. Kohale jõudes selgub, et talvest saab kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest uuesti talv kuid tädi pole ikka veel ära surnud ja pole seda moodigi, et ta hakkaks lähiajal surema. Kemp, kes oli arvestanud sellega, et tuleb kohale ja saab kiiresti enda toimetuste juurde tagasi asuda, pahvatab nii mõneski vihahoos välja enda tegelikud tunded tädi ja oma senise elu vastu. Seeläbi saavad nii publik kui ka tädi teada, kui üksik on Kemp tegelikult ja et uhke töö pangas, palju sõpru ning seltskonna hingeks olemine on ainult üks ilus illusioon, mille Kemp on endale loonud.

Kuigi oma sõnade ja tegudega vihjab Kemp igati, et ta ootab juba pikisilmi tädi surma, on siiski ridade vahelt võimalik välja lugeda, et sisimas on tädi talle oluline (kui mitte kõige olulisem) inimene selles maailmas ja Kemp naudib iga hetke, mida ta saab tädiga koos veeta. Eriti meeldis mulle jõulude stseen, kus toodi välja väike tuledes kuusk ja kaks üksikut inimest said üle pika aja koos teise elava hingega jõule tähistada. Kuigi Kemp tegi jõulude tähistamisele kiire lõpu, oli see pigem tingitud sellest, et tal poleks peale tädi surma üksinda jäädes nii valus, mitte tingitud sellest, et ta tädi ei armastanud. Paljuski jäetakse üksinduse teema lahti rääkimata ning publik saab seda lugu enda peas ise tõlgendada endale sobivalt. Sellest, kui üksikuna Kemp end siinses maailmas tegelikult tunneb, annab aimdust stseen, milles Kemp üritab end tädi nähes üles puua, kuna see tundub olevat ainus lahendus sellest jubedast olukorrast pääsemiseks.

Igasuguseid sarkastilisi ja musta huumori valdkonda minevaid tsitaate ja tegevusi tuli kahe tunnise etenduse jooksul päris palju ette. Kindlasti üheks meeldejäävamaks hetkeks oli stseen, kus Kemp konstrueeris tädi voodi külge käiva elektrišoki masina, mis annaks voodis olevale tädile surmava elektrilöögi, et surematuna tunduv tädi ometi kord ära sureks. Eks enamus sarkastilisi märkusi käiski just tädi suremise kohta. Seega, kõikidel, kellel on surmaga mingid probleemid, siis teil ma ilmselt ei soovita seda lavastust vaatama minna. Aga kõik, kes oskavad surma üle nalja teha ja mõistavad head huumorit, saavad kindlasti kena kõhutäie naerda. Ütleme nii, et padja näkku surumist ja sellega sarnanevaid situatsioone oli lavastuses hulgim. Kõige suurema naerukoha jätan ma üllatuseks, sest muidu poleks nendel inimestel üldse huvitav teatris olla, kes lavastust veel näinud pole, aga seda teha sooviksid. Ütleme nii, et ma olin valmis igasugusteks ootamatusteks, aga mitte selliseks sündmuste arenguks.

Selles suhtes oli tegemist vägagi hea lavastusega, et naerda sai päris palju, näitlejad mängisid hästi ja etendus ei ole väga pikk. Aga kuna ma ei suuda (peaaegu) ühtegi etendust ilma kritiseerimata vaadata, siis mulle oleks meeldinud kui Marje Metsuri kehastatud Grace oleks saanud veidi rohkem rääkida. Ma terve esimese vaatuse lootsin, et äkki teine vaatus on selline, kus Kemp kuulab ja tädi räägib sama loo enda vaatepunktist lähtudes. Kahjuks päris nii see siiski polnud, kuigi õnneks Metsur ikka sai mõned laused teises vaatuses rohkem öelda. See ootus oli tingitud sellest, et esimeses vaatuses lamas Grace enamasti voodis pikali ja kuulas ja jälgis vaikides Kempi, kes alatasa rääkis ja ringi toimetas. Samas peab Marje Metsuri kiituseks ütlema, et ta suutis end väga selgeks teha ka ilma sõnadeta ja praktiliselt kogu aja voodis lamades. Sellist miimikat ja kehakeelt paljudel näitlejatel pole, mis lubaks nii laia emotsioonide skaalat ilma sõnadeta edasi anda. Aga ikkagi oleks Metsurit veidi rohkem liikumas ja rääkimas näha.

Lauri Kink Kempina oli kandev jõud, kelle sõnad ja teod etendust edasi kandsid. Kuigi kohati oleks mulle meeldinud, kui Kink oleks vähem rääkinud ja rohkem sõnadeta tegutsenud. Mitte, et ta oleks kuidagi halvasti rääkinud, otse vastupidi, aga samas tundus mulle, et ta oleks suutnud vähemate sõnade ja rohkema miimikaga palju huvitavama tegelase luua. Sest vahepeal tuli see miimika sealt sõnade tagant nähtavale ja see oli vägagi nauditav. Kõige nauditavam hetk oli muidugi siis, kui nn ametlik osa etendusest läbi oli ja Marje Metsurile toodi lilli. Kink ei saanud ühtegi lille ja siis tegi väga küsiva näo pähe, et miks talle lilli ei toodud. Metsur otsustas mõned enda lilled talle anda, mille peale tegi Kink kohvri lahti ja näitas, et tal on seal lilled olemas. Need lilled, mis olid lavastuses rekvisiidiks olnud. Aga just selliste hetkede pärast ma teatris käingi, sest need hetked sünnivad ootamatult ja näitavad näitlejate tõelist talenti.

Väikese kriitikana tooksin välja ka valguskujunduse, mis nägi ette, et iga natukese aja tagant läks lava pimedaks ja Kemp liikus laval teise kohta või võttis teise asendi sisse. Ma saan aru, et sellega sooviti edasi anda aja liikumist ja seda pikka ootamist, mille jooksul Kemp tädi surma ootas, aga minu jaoks see kunstilises mõttes päris selliselt ei töötanud. Pigem oli minu jaoks laval tekkinud pimedus midagi sellist, mis killustas etenduse tervikut. Selles osas oli teine vaatus parem, et seal sellist valguslahendust väga palju ei kasutatud.

Üldiselt ma soovitan uuel hooajal kindlasti sammud Karlova Teatri poole seada, sest „Tädi“ pakub elamusi ja mõtlemisainet kõikidele. Nii nendele, kes tahavad peale rasket tööpäeva lihtsalt veidi naera, kui ka nendele, kes tahaksid teatrilaval nähtu üle hiljem pead murda ja nähtut analüüsida. Hoolimata rasketest teemadest, ei mõju lavastus raskemeelselt ja teatrist on võimalik hea tujuga väljuda. Seda ilmselt muidugi ainult siis, kui teis on kübekenegi musta huumorit säilinud. Nendele, kes mustast huumorist absoluutselt aru ei saa, võib tunduda, et laval tehakse kohatuid nalju.

 
Autor: Morris Panych
Tõlkija: Juhan Teppart
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Mängisid:
Lauri Kink – Kemp
Marje Metsur – Grace
 
Lavastuse kohta leiab rohkem infot Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Öökuninganna

17. novembril 2017 Karlova Teatris

Pilt pärit Karlova Teatri kodulehelt

Mõni aeg tagasi nägin, et Karlova Teatris on tulekul uus lavastus – „Öökuninganna“. Juba pealkiri tundus mulle huviäratav. Ilmselt samanimelise lille järgi, mis mõningate legendide järgi õitseb ainult ühel ööl aastas. Kui juba lill nii palju elevust tekitab, siis on lootust ka teatrist vähemalt sama palju emotsiooni leida. Nii ma end reede õhtul Karlova Teatrist leidsingi.

Etteruttavalt võin öelda, et oli üllatusi täis õhtu. Esiteks oli saal ringi tõstetud. Seal, kus vanasti oli lava, istusid sel korral pealtvaatajad ja endiste pingiridade asemele oli tekkinud lava. Ma pole päris kindel, kas tegemist on püsiva muudatusega või ainult selle lavastuse tarbeks tehtud ümberkorraldusega. Igatahes laval istudes oli palju parem tegevust jälgida, kuna pingiread ei olnud kõik samal tasapinnal nagu varem ja nii nägi ka tagumistest ridadest mida näitlejad parasjagu tegid. Alguses olin ma veidi üllatunud ka pehmete toolide üle, mida minu meelest seal varasemalt ei olnud. Siiski selgus, et need pehmed toolid olid saalis kasutusel juba eelmise aasta detsembris. Minu mitte mäletamise põhjuseks olid ilmselt minu kõrval istuvad daamid, kes imestasid et kõvad puupingid on kadunud. Seega, kõik kes puupinke vältisid või planeerivad Karlova Teatrisse minnes oma  padja istumisaluseks kaasa võtta (jah, inimesed teevad seda ka), siis pole vaja. Tegemist pole küll mingi suure muudatusega, aga sageli on just pisiasjad need, mis õige meeleolu loovad. Mina olen vägagi seda meelt, et teatrisse minnes on õige meeleolu juba pool võitu.

Siiski pean tunnistama, et mingit ohhooo efekti ma sel korral teatrist ei saanud,  küll aga emotsioone. Esiteks juba see lavakujundus, mis lõi tõetruu pildi nö „laval toimunust“. Kui tegelastel oli vaja uksest tuppa tulla, siis reaalselt tuldigi teatrimaja uksest sisse. Lisaks oli kasutusel päris pliit, vesi ja elekter. Nii näiteks keedeti tee jaoks vett õige veekeetjaga ja kuigi meile pliiti ei näidatud, siis oli kuulda kuidas induktsioonpliit tööle ja pärast kinni pannakse. Eks pliidilt tulevad toidulõhnad tekitasid ka emotsiooni. Enamasti teatris lavakujunduses lõhna ei kasutata ning ka toit on sageli butafoorne, seega on reaalsete toiduainete kasutamine alati emotsioone tekitav. Ja muidugi suitsulõhn. Kuigi suitsetatakse paljudes lavastustes, siis pole ma varem märganud, et sigaretisuits nii halvasti lõhnab/haiseb. Sel korral tõmbas see suitsulõhn  mul lõõrid korralikult kinni ja mattis hinge. Ma ei kujuta ette, milles viga võis olla, kuid see suitsuhais on tõesti kogu lavastuse kõige negatiivsem asi. MUUDATUS: Lavastuse produtsent kirjutas, et tegemist on spetsiaalsete lavasigarettidega, millel on pigem viiruki- kuisuitsulõhn. See muidugi seletab seda, miks see "sigaretisuits" mul hinge mattis. Ma pole viirukilõhna kunagi talunud. Vaheajal kuuldud kommentaaride põhjal ei olnud ma ainus. Sellest on muidugi kahju, sest mina isiklikult mõtlesin küll iga kord kui Liina Tennosaar sigareti kätte võttis, et ära nüüd palun seda põlema pane. Selliste mõtete mõtlemine aga segas etendusele keskendumist.

Lavastus ise räägib 72-aastasest Ellist, kes on nooruses Berliinis tuntud ooperilaulja olnud. Praegu elab Elli aga Eestis ühes äärelinnas ja otsib endale hoolekandjat. Elli kuulutusele reageerib noor 20-ndates Jakob, kes on sotsiaaltöötaja ja seni ongi hooldanud surevaid eakaid. Esialgu tundub, et kogu sündmustik keerlebki ühe vana ratastoolis oleva naise ümber, keda noormees hooldama tuleb. Ka noormees on ilmselgelt arvamusel, et tema ülesandeks on eakat daami igapäevatoimingutes (pesemine, riietumine jne) abistada, nagu ta seda siiani teiste eakate abistamiseks teinud on. Siiski saab üsna pea selgeks, et Ellil on oma hoolekandjale hoopis teistsugused ja võib-olla isegi üllatavad ülesanded varuks. Peagi hakkavad publiku ees lahti hargnema lisaks põlvkondade vahelistele erinevustele ka keerdkäigud kahe peategelase elus ning päevavalgele tuuakse ka pikka aega kapis peidus olnud luukered. Muidugi ei puudu lavastusest ka erinevad tunded. Ma pean tunnistama, et sellist sündmuste käiku, mis laval aset leidis, ma poleks vist unes ka oodata osanud. Seetõttu ma siia midagi detailsemat ei kirjuta, et need kes teatrisse läheksid, samasuguse üllatuse saaksid.

Nüüd, tagantjärele mõeldes on Piret Jaaksi „Öökuninganna“ oma sisult sarnane Tom Ziegleri „Grace ja Glorie“-ga. Mõlema näidendi keskmes on eakas naine, kellele tuleb appi temast tunduvalt noorem hooldaja. Kuigi alguses on  põlvkondade vahel arusaamatusi ja usaldamatust, siis lõpuks ei kujuta kummagi põlvkonna esindaja oma elu ilma teiseta ette ja me näeme laval armastust, rõõmu, kurbust ja muret. Just siis kui sa arvad, et oled juba mõlemat tegelast tundma õppinud, sureb eakam ära ja lavastus ongi läbi. Lisaks sisulisele sarnasusele oli Helen Rekkori lavastatud „Öökuninganna“ sarnane Vilja Nyholm-Palmi lavastatud „Grace ja Glorie“-ga, sest mõlemad lavastused keskendusid reaalsetele tegevustele ja kasutasid võimalikult palju ära reaalset keskkonda, kus etendust mängiti. Näiteks Palmi lavastuses keedeti pliidil muna, Rekkori lavastuses tehti pannil kanapada jne. Ainus erinevus oli see, et „Grace ja Glorie“ puhul olid mõlemad tegelased naised, kuid „Öökuninganna“-s oli hooldajaks noormees ja seal tekkis lisaks juurde armastuse liin.

Lisaks sisulisele ja lavastuslikule sarnasusele „Öökuninganna“ ja „Grace ja Glorie“ vahel, oli sarnasuseks ka nauditav näitlejatöö. Kui „Grace ja Glorie“ puhul teadsin ma juba enne etenduse nägemist, et Ülle Kaljuste on suurepärane näitleja ja Hilje Murel tõusis veelgi enam minu lemmikute hulka, siis „Öökuninganna“ näitlejatest olin ma Liina Tennosaare nime kuulnud ja teda mõnes lavastuses ka näinud, kuid pigem mul tema suhtes mingeid ootusi ei olnud. Martin Tikk oli minu jaoks aga täiesti tundmatu nimi, seega ei osanud ma ka temast midagi oodata.

Guugeldades avastasin, et ma olen isegi Martin Tikku näinud suvelavastuses „Inemise igä“. Lugesin nüüd selle postituse üle, et vaadata, mida ma temast tol korral arvasin. Selgub, et väga midagi ei arvanud, seepärast ta mul ilmselt meeles ei olnudki. Ma pean tunnistama, et ka praegu jäi Jakob öökuninganna Elli kõrval kahvatuks. Lisaks tundus mulle, et Martin Tikk oli laval kohmetu ja ei tundnud end seal hästi. Tegelikult ma arvan, et Martin Tikk tabas Jakobi rolli suurepäraselt ära ja see oli Jakob, kelle ebamugavust ja kohmetust ma laval nägin, mitte Martin. Ega Elli suguse daami kõrval pole väga kerge ülesanne end vabalt ja mugavalt tunda. Selles suhtes plusspunktid Martinile, kuid mind ikkagi jäi veidi painama, et äkki ei olnud tegemist rolliga. Käisin ma ju teatris reedel ja esietendus oli neljapäeval, seega on täiesti võimalik, et Jakob ei olnud Martinile veel päris omaseks saanud. See võibki olla ainult minu tunne, aga mingi sisetunne ütles mulle, et Jakobi roll on veel pooleli ja kuidagi rabe.

Küll aga oli Elli omaseks saanud Liina Tennosaarele. Elli on parajalt riukaid täis ja minu meelest suutis Liina Tennosaar kõik Elli pahed ja voorused nähtavale tuua. Lugesin hiljuti Leida Rammo raamatut „Värvilised maailmad“, kus Leida Rammo rõhutab, et näitleja peab mõtlema nagu tema tegelaskuju ja see tagabki suurepärase rolli. Mulle tundub, et Liina Tennosaar mõtles nagu Elli ja seepärast tuli tal see roll suurepäraselt välja. Kõik need karjatused, grimassid, žestid jm olid nagu rusikas silmaauku. Ma ei oska mitte ühtegi negatiivset asja välja tuua Tennosaare rolli kehastamises. Küll aga nägin ma Liina Tennosaart korduvalt laval muigamas ja mind jäi see painama. Mulle tundus nagu oleks Tennosaar noort kaasnäitlejat proovile pannud ja seetõttu nii salakavalalt muianud. Minu silmis ei tundunud need muiged kuigi Ellilikud. Ehk need muiged olidki põhjuseks, miks Martin Tikk mulle laval nii kohmetu tundis. Seda ma võingi ainult oletama jääda.

Ma mõtlesin päris mitmel korral, et miks Liina Tennosaar pole mulle varem näitlejana silma jäänud, ometigi olen ma teda mitmes lavastuses näinud. Sel hetkel kui lavastuse sisu mulle väga palju pakkuda ei suutnud, vaatasin ma laval olevat Liina Tennosaart ja mõtlesin, et tasus teatrisse tulla, sest ma sain sellise elamuse, mida ma pole pikka aega saanud. Mul pole päris pikalt olnud ühtegi näitlejat laval nii huvitav jälgida olnud, kui sel korral. Kindlasti hoian ma nüüd rohkem nendel lavastustel silma peal kus Liina Tennosaart mängimas võib näha, sest ma tahan veenduda, kas ta ongi nii hea, või oli see ühekordne väga õnnestunud roll.

Professionaalse kretinismi vahemärkusena võin öelda, et Liina Tennosaar on vist esimene näitleja, keda ma olen teatrilaval näinud sidemerulli õiget pidi käes hoidmas (ja ausalt ka, seal on tegelikult päris suur vahe kumba pidi sidemerulli käes hoida). Ja selle eest annan ma alati väikese boonuspunkti. Kuigi sel korral ei läinud seda boonuspunkti üldse mitte vaja. Aga see ei puutu tegelikult üldse asjasse. Lisaks ei saa ma aru, miks pannud lavastaja Tennosaart laulma. Ma ei taha hästi uskuda, et üks kunagine ooperilaulja ei hakka oma unistuste aariat kuuldes kaasa laulma. Korduvalt rõhutati küll seda, et Ellil pole enam lauluhäält, aga omaette joriseda oleks ta ikka võinud. Seda enam, et Liina Tennosaar oskab laulda. Ma ei olekski päris aariat kuulda tahtnud, aga mingit jorinat oleks küll kuulata tahtnud.

Kuigi ma pean tunnistama, et sisututvustust lugedes ootasin ma veidi rohkem ooperimaailma tungivat lavastust, mitte niivõrd seebiseriaali süžeed meenutavat lavastust, on tegemist täiesti hea lavastusega. Esialgu panin lavastuse oma sel aastal nähtud lavastuste järjekorras enam-vähem keskele, kuid praegu seda postitust lõpetades on mul tunne, et tegelikult on „Öökuninganna“ veidi kõrgemat kohta väärt. Ma küll ei mäleta, et ma väga palju naerda oleksin saanud, kuid teised saalis naersid. Järelikult saab nalja ka ja päris morbiidse lavastusega tegemist ei ole. Kuna ma juba eespool võrdlesin „Öökuningannat“ ja „Grace ja Gloriet“, siis võtan endale julguse öelda, et „Öökuninganna“ on vaese mehe „Grace ja Glorie“. Ja kuna „Grace ja Gloriet“ hetkel ei mängita, siis asenduseks sobib „Öökuninganna“ suurepäraselt. Kellele need põhjused ei sobi, siis juba ainuüksi Liina Tennosaare pärast tasub teatrisse minna. Ma usun, et keegi ei kahetse. Kui ma siiani olen nähtud lavastuste edetabelit teinud, siis peaks vist hakkama näitlejate edetabelit ka tegema. Igatahes Liina Tennosaar juhib praegu seda tabelit sel aastal nähtud rollide põhjal.

Kuigi sarnasusi oli palju, siis minu jaoks jäi „Öökuninganna“ oma sisu poolest nõrgemaks kui seda on „Grace ja Glorie“. Võib-olla on asi selles, et „Öökuninganna“ tundus mulle isiklikult veidi liiga üle paisutatud ja kohati ebausutava süžeega. Kindlasti ongi olemas selliseid inimesi, kellega on elu jooksul nii palju uskumatuid sündmusi toimunud, kuid seda on veidi kummaline uskuda. Ometigi on see Eesti autori kirjutatud ja peaks mulle kui eestlasele seetõttu rohkem sobima. Siiski seal oli midagi, mis ei haaranud mind nii jäägitult endasse nagu seda suutsid Grace ja Glorie mitu aastat tagasi teha.

Lõpetuseks lisan siia Youtube lingi öökuninganna aariaga ooperist „Võluflööt“

Autor: Piret Jaaks

Lavastaja: Helen Rekkor

Kunstnik: Maarja Pabunen

Helilooja: Ardo Ran Varres

Mängisid:

Liina Tennosaar - Elli

Martin Tikk - Jakob

Rohkem infot piletite ja lavastuse kohta Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Kes on Zarah Leander?

20.detsembril 2016 Karlova teatris

Foto: Tiina Viirelaid

Ma arvan, et enamustel inimestel ei tekigi seda küsimust, et kes see Zarah Leander on. Nooremad inimesed ilmselt ei ole temast midagi kuulnud. Ja need, kes on temast kuulnud, ilmselt teavad kes on Zarah Leander. Mina pean käsi südamel tunnistama, et umbes kuu tagasi polnud mina sellisest inimesest mitte midagi kuulnud. Siis aga hakkasin ma ühel hetkel nägema igal pool reklaame, et Karlova Teatris etendub "Zarah Leander. Ühe legendi meloodiad ja mälestused". Ega ma siis ka veel väga huvi ei tundund, et kellega tegemist on. Lihtsalt kusagilt reklaamist oli silma jäänud, et tegemist on Rootsi päritolu laulja ja näitlejaga, kes pikalt elanud ja töötanud ka Saksamaal ning suuresti seal tuntuks saanud. Mina siiski seda temaatikat enda jaoks nii huvitavaks ei pidanud, et kohe kiirustada teatrisse piletit ostma. Nagu öeldakse, siis tark ei torma. Nii kirjutatigi mulle mõned päevad tagasi Karlova Teatrist ja uuriti kas ma oleksin huvitatud etenduse vaatamisest. Tavaliselt ma väga pikalt ei mõtle enne, kui ma "jah" ütlen, sest enamasti kutsutaksegi mind just nendele etendustele, mis on ehk veidi teistmoodi ja kuhu ma niisama ei läheks. Siiani olen aga nendest etendustest väga positiivse üllatuse saanud. Näiteks minu 2016 aasta teatrikülastuste topis on SÜDAMEPEITJATE PLANEET, mis on just üks nendest lavastustest, millest ma enne kuulnudki ei olnud, kui lavastuse produtsent mind seda vaatama kutsus. Samas sain ma sellest lavastusest väga hea emotsiooni ja tunne oli peale teatrit väga hea. Seega võiksin ma juba õppida, et teatrikülastustega võib ka veidi eksperimenteerida. Alati ei pea draamat või komöödiat vaatama kusagil suures teatrimajas. Sel korral ma aga mõtlesin paar tundi enne, kui vastasin. Esiteks tundus mulle, et teema ei paku mulle absoluutselt huvi ja teiseks tundus, et mul on ikka nii kiire ja väga palju teisi asju veel vaja ära teha (tüüpiline aastalõpp). Lõpuks ma ikkagi otsustasin, et tuleb aeg maha võtta ja pakkumine vastu võtta ning teatrisse minna. Seega minu suurim tänu Karlova Teatrile, et te mind endale külla kutsusite ja sellega mu maailma veidi avardasite.

Ma pean tunnistama, et ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline, kuna ma pole Ingrid Isotamme teatris näinud ja mingisuguste filmide ja seriaalide põhjal ta mulle väga meeldinud ei ole. Nõnda olin ma ka tema lauluoskuse suhtes veidi skeptiline. Samas ma teadsin, et lavastuses on palju laulmist. Lisaks ei tundunud kuigi ahvatlev terve etenduse aja ainult kahte näitlejat laval vaadata. Nii ma siis suhteliselt ilma igasuguste suuremate lootuste ja ootusteta teatrisse sisenesin. Ütlen kohe üsna alguses ära, et teatrist väljusin ma hoopis suuremate emotsioonidega. Pole mingeid eelarvamusi vaja. Enamasti need eelarvamused kipuvad meile väga vale pildi asjadest looma.

Kõige suurem üllatus kõnealuse lavastuse puhul minu jaoks oli see, et Ingrid Isotamm nii hästi laulab. Mul ilmselt oli mingi eelarvamus, et sellise käreda häälega ei saa hästi laulda. Ma eeldasin, et ma kuulen etenduses ainult mingit kriiskavat ja viisi mitte pidavat häält. Praegu on see koht, kus ma pean piinlikkust tundes tunnistama, et rohkem puusse annab panna. Kõige parem näide selle puusse paneku kohta on see, et etenduse ajal leidsin end mitmel korral mõttelt, et Ingrid Isotamm võiks oma plaadi välja anda. Kasvõi  Zarah Leanderi lauludega. Ma tahaksin kohe selle plaadi omanikuks saada. Kas on veel paremat näidet vaja selle kohta kui valele teele eelarvamused meid viia võivad? Nüüd ma saan aru, et Zarah Leander oli kontra-alt ja seega tema rolli sobis Ingrid Isotamme veidi käredam hääl nagu valatult. Kuna lavastuses oli laulmist palju, siis vahel oligi tunne, et ma istun kusagil hubases lounge´s ja kuulan mõnusat muusikat. Või istun ma mõnusas jazz-klubis ja kuulan head muusikat. Ma arvan, et Karlova Teatri väike ja mõnus atmosfäär andis etendusele nii palju juurde. Näiteks Vanemuise suures saalis poleks etendus pooltki nii hubasena tundunud. Või vaatan revüüteatrit. Teate, ma pole mitte kunagi oma elus revüüteatrit näinud oma silmaga. Kuni eilseni. See revüüteatri  koht oli vist üks mu lemmikutest. Sest nii tore on oma silmaga näha kuidas uhketes riietes inimesed laval laulavad ja tantsivad. Kes ei tea, mida see revüüteater endast kujutab, siis guugeldage. Mulle meenutas see natukene nagu viisakat kabareed. Viisakat selles mõttes, et kostüümid ei olnud nii paljastavad. Mulle on alati kabaree stiilis etteasted meeldinud, seega pole midagi imestada, et mulle see väike tantsu- ja laulunumber nii hirmsasti meeldis. Teine mu lemmik stseen oli Waldemardi laul, sest minu meelest oli see kõige võimsam laul kogu lavastuses. Kahju, et see eesti keeles oli. Minu meelest kõlavad laulud saksa keeles paremini kui eesti keeles, olgu siis mis laulud iganes. Siiski pean ma siinkohal tõdema, et ma olen liiga noor ja polnud  ühtegi lavastuses kõlanud laulu veel  varem kuulnud. Vähemalt nii lavastust reklaamiti, et kõlavad nii vähemtuntud kui ka tuntud laulud. Minu jaoks polnud ühtegi tuttavat laulu ega meloodiat. Nii ma siis arvangi, et ma olen nende laulude jaoks lihtsalt liiga noor. Eesti keeles kõlasid aga laulud minu jaoks kuidagi mahedamalt või mitte nii võimsalt. Saksa keeles oleks laulud minu jaoks võimsamad olnud ja Ingrid Isotamm oleks saanud veidi rohkem oma häält käristada. Aga see on juba minu viga, et mulle meeldivad võimsad laulud ja saksa keelsetes lauludes võiks rohkem dramaatilisust olla. Tegelikult oli laule ka niisama nauditav kuulata. Kuigi ma pean tõdema, et esimesed kaks laulu ma küll sõnadest aru ei saanud, kuigi laulud olid täitsa eesti  keeles.

Rohkem ma vist etenduse kallal nuriseda ei oskagi. Ma ausalt olin etenduse ajal juba lummatud. Olgugi, et laval olid Jaanus Teppomees ja Ingrid Isotamm kahekesi, siis põhiroll oli ikkagi Isotammel ja vabalt oleks võinud Zarah Leanderi lugu ka tema monoetendus olla. Jah, Jaanus Tepomees oli laval vajalik, et meeste rolle täita, kuid täiesti vabalt oleks Isotamm nendega ise ka hakkama saanud. Sest suurema osa ajast mängis ta mitut rolli korraga. Mulle meeldis just see, et selleks, et mängida mitut erinevat inimest ei olnud vaja meeletut kostüümide vahetamist või parukate või ma ei tea mille kasutamist. Piisas veidi hääle muutmisest ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval teine tegelane. Näiteks päris etenduse lõpus rääkis keskealine Zarah oma elust ja järgmisel hetkel oli Zarah veidi küüru jäänud ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval 70 aastane Zarah. Ma ei teagi, kas Isotamm on nii andekas seetõttu, et ta on nukunäitleja olnud ja sealt on arenenud oskus väikese vaevaga erinevaid tegelasi mängida või milles asi on. Piisas väikesest puusanõksust või kergest miimika muutusest ja kohe oli laval teine inimene. Ma olen lausa lummatud. Ausalt ka. Samas pean ma ka Jaanus Tepomeest kiitma, sest tema rollid vaheldusid ka üsna kiiresti. Kuna tal oli nö abistaja roll, siis tema oli laval vähem ja ei pidanud  nii palju erinevaid rolle mängima. Mingil hetkel tuli mulle tema nägu väga tuttav ette, aga ma ei suutnud välja mõelda, kust ma seda nägu tean. Suutsin ainult välja mõelda, et see oli mingi koomiline roll.  Sel korral olid tal tõsisemad rollid, kuid see-eest oli neid nauditav vaadata. Võib-olla mõningaid teatrikülastajaid Hitleri roll natukene häiris, kuid minul ei olnud selle rolli vastu midagi. Ega me siis ajalugu muuta ei saa, kui Hitler on osa ajaloost ja ta Zarah Leanderiga kokku puutus omal ajal. 

Lisaks äärmiselt andekatele näitlejatele oli ka lavakujundus hästi lahendatud. Põhimõtteliselt oli ühes lava nurgas Zarah garderoob ja teises nurgas väike diivan ja laud, mis kujutasid Zarah erinevaid kodusid ja ka teiste inimeste kodusid. Lisaks oli lava tagaosas stange kostüümidega, mida Ingrid Isotamm laval vahetas. Kogu kostüümivahetus oligi etendusse sisse kirjutatud ja sel ajal kui näitleja kostüüme vahetas, andis ta ka teksti edasi. Tavaliselt olen ma näinud lavastusi, kus näitlejad laval kostüüme vahetavad, kuid samal ajal on taustaks muusika või räägib keegi teine. Ühesõnaga juhitakse tähelepanu kostüümi vahetavalt näitlejalt eemale, et jumala eest keegi ei näeks,kuidas näitleja kostüümi  vahetab. Seega oli vahelduseks päris tore vaadata, kuidas kostüümivahetusi ei varjata ja need on oskuslikult lavastuse osaks kujundatud. Siinkohal au ja kiitus lavastaja Andres Dvinjaninovile. Lisaks äärmiselt toredale lavakujundusele olid ka Zarah Leanderi kostüümid säravad ja võimsad. Nii nagu ühele õigele diivale kohane. Kindlasti andsid kostüümid ka seda ajastu hõngu edasi. Mulle on koguaeg tundunud, et hoolimata sellest et oli sõda, olidinimesed sel ajal lõbusamad ja kandsid uhkeid  kostüüme. Tänapäeval me naljalt selliseid uhkeid kostüüme lavalaudadel ei näe ja sellist lõbutsemist. 

Ilmselt sobib lavastust vaadata nii nendel inimestel, kes on kunagi Zarah Leanderi muusika austajad olnud, kui ka noorematel. Näiteks mina võtsin lavastust kui head lugu sellest kuhu on võimalik välja jõuda, kui sa midagi väga tahad. Kuidas püüelda oma unistuste poole ka siis, kui isegi sinu enda lähedased sinusse ei usu. Kes meist siis ei oleks kunagi tahtnud kuulsaks näitlejaks või lauljaks saada? Ma vist ei pea sellele küsimusele vastama, sest miks ma muidu seda blogi pean. Selles osas oli lugu väga mõtlemapanev. Teisest küljest ei olnud tegemist aga mingi väga keerulise ja sügavamõttelise lavastusega vaid piisavalt kerge ja vaimuka lavastusega, mis sobis suurepäraselt lõõgastumiseks. Mina soovitan soojalt kõigil vaatama minna, sest nagu minu näitest näha, siis mina jäin etendusega väga rahule. Jäin lausa nii rahule, et soovitan etenduse pileteid jõulukingituseks osta. Kindlasti tärkas minus ka huvi Zarah Leanderi enda kohta ja ma panin tema elust rääkiva raamatu enda lugemisloendisse. Loeks juba jõulude ajal, kui ma ei peaks oma magistritööga tegelema. Igatahes ühel heal päeval ma selle raamatu ära loen. Kõik, kes nüüd lavastuse vastu huvi hakkasid tundma, peavad kiirustama, sest etendused toimuvad ainult detsembris ja järgi on jäänud ainult üksikud etendused 22., 23., 28. ja 29. detsembril algusega kell 19.00 Karlova Teatris. 

Veel kord suured tänud Karlova Teatrile, kes mind külla kutsus ja mulle sellise positiivse üllatuse valmistas!

PS! Kõik need, kes tahtsid teada, kes see Zarah Leander selline on, peavad küsimusele vastuse saamiseks teatrisse minema.

Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Sven Kullerkupp ja Indrek Kalda

Koreograaf: Marika Aidla

Mängisid:

Ingrid Isotamm

Jaanus Tepomees

Klaveril saatis: Taaniel Pogga

Rohkem infot saab Karlova teatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Improteater IMPEERIUM laval koos Saara Kadakuga

20. jaanuaril 2016 Tartu Karlova teatris

Pilt pärit Google pildiotsingust

Laval olid:
Saara Kadak
Erki Aule
Kati Ong
Maarius Pärn
Tarvo Krall

Oi ma olen laisaks muutunud. Teatris käisin kolmapäeval, kuid jutu jõuan alles laupäeval kirja panna. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Eelmise aasta märtsis sattusin esimest korda improteatri etendusele. Tookord oli neil külas Veikko Täär ja mulle meeldis see, mis laval toimus. Vahepeal on muidugi terve hulk improetendusi toimunud, kuid mul lihtsalt pole aega olnud neid vaatama minna. Mul on lihtsalt nii tore graafik, et üsna sageli olen ma kolmapäeva õhtuti või öösel tööl ja IMPEERIUMi etendused toimuvad reeglina kolmapäeviti. Seekord oli Improteater IMPEERIUMil külas Saara Kadak. Ma kohe kindlasti ei ole mingi meeletult suur Saara Kadaku fänn, kuid Su nägu kõlab tuttavalt saates hakkas ta mulle meeldima. Seepärast otsustasingi, et üle pika aja on kolmapäeva õhtu vaba ja läheks vaataks siis üle, mida see Saara Kadak laval endast kujutab. Ilmselt oli saalis Saara Kadaku fänne teisigi, sest nagu selgus, siis päris suur hulk publikust oli esmakordselt improteatri etendusel, kuid samas olid praktiliselt kõik saalisviibijad näinud saadet Su nägu kõlab tuttavalt. 

Mulle igatahes meeldis mu esimene improkogemus rohkem, kui seekordne etendus. Ma isegi ei tea, kas asi oli selles, et seekord ei olnud improteater enam nii uudne, sest ma umbes teadsin mis toimuma hakkab. Stseenid on neil mu meelest alati sarnaselt üles ehitatud. Üllatusmoment seisneb ainult selles, mida publik välja pakub ja kuidas näitlejad laval reageerivad. Veikko Tääriga oli etendus kuidagi lõbusam, sest iga stseen oli erinev. 

Üks stseenidest on improteatris nn "pressikonverents", kus publik pakub välja, keda külalisnäitleja kehastama peab ja mis oludel pressikonverents korraldatud on. Muidugi külalisnäitleja ise seda ei tea, küll aga annavad teised näitlejad laval talle otseselt või kaudselt vihjeid, et ta lõpuks aru saaks, kes ta on ja millega ta hakkama saanud on. Seekordne situatsioon oli selline, et Saara Kadak kehastas Kihnu Virvet, kes oli Lätis Ieva Ilvese Java ära varastanud ja sellega Muumimamma alla ajanud. Suht jabur. Okei, ma saan aru, et see Ilvese abielu temaatika on praegu veel suhteliselt kuum asi. Olgu, oli üks kord stseen ära, aitab küll. Aga seekordne ülejäänud improetendus suht keerleski selle ümber. Ma ei saanudki aru, kas Saara läks krampi ja lihtsalt ei suutnud kedagi teist kehastada peale Kihnu-Virve või milles see asi oli. Igatahes ma muud seal laval väga ei näinudki kui Kihnu-Virvet ja siis käisid pidevalt teemast läbi märksõnad Java, Läti, muumid ja perekond Ilvesed. Mind igatahes hakkas ära tüütama. Oleks nagu midagi huvitavamat tahtnud näha. Sest ma usun, et Saara on enamaks võimeline. Kuigi jah, iseasi, kas ta suudab seda kohe käigupealt teha, sest ilmselt see improviseerimine kõigile ka ei sobi. 

Kui Saara nii kiiresti ei suutnud mõnda uut rolli kehastada, siis teised imperaalid on suurte kogemustega ja oleksid ometigi võinud stseenid mõnes teises suunas juhtida. Ometigi jäi mulle mulje, et ka nemad läksid lihtsama vastupanu teed ja sageli olid just nemad need, kes muumid või Java uuesti sisse tõid. Aga ega ma väga ei kurda. Lihtsalt natukene igavaks läks minu jaoks asi. Siiski sai naerda ka. Kuigi minu meelest oli algus jälle kordades naljakam, kui lõpp. Eelmine kord oli sama moodi, et esimene vaatus oli tempokas ja äärmiselt naljakas, kuid teine vaatus vajus ära ja hakkas venima. Seekord oli samuti. Ma isegi ei mäleta, kas ma teise vaatuse ajal naerda sain. Ilmselt ikka sain, kuid mitte väga palju. Kuid nagu ma juba eespool mainisin, siis oleks ilmselt rohkem naerda saanud, kui situatsioonid oleksid huvitavamad olnud ja imperaalid oleksid midagi huvitavat teinud. Kaua sa ikka ühe nalja üle naerad. 

Aga jah, järgmisel kuul on neil Elina Reinold külas. Kui võimalus on, siis äkki lähen ka vaatama. Sest Elinal on seda näitlemisekogemust veidi rohkem kui Saaral ja ehk tuleb sealt midagi huvitavamat. Minu üldine arvamus on see, et improteater on huvitav, sest sa ei tea kunagi, mis seal täpselt toimuma hakkab ja vahepeal tulevad seal publiku abiga nii jaburalt absurdsed olukorrad välja, et sa lihtsalt naeradki kogu aja kõht kõveras ja mõtled, et kuidas on võimalik sellise asja peale üldse tulla. Kindlasti palju oleneb ka külalisnäitlejast, et kes kui vabaks end lasta suudab ja millise temperamendiga külalisnäitleja on. Muidugi on suur roll ka imperaalidel endil, sest külalisnäitleja üksinda ei tee midagi ära. Võib-olla ainult meelitab külalisnäitleja nimi rohkem publikut saali. Ma usun, et ehk seekord oligi põhjuseks see, et Saara nimi kutsus rohkem publikut saali ja sellest olid mingil määral ka imperaalid häiritud ja veidi kohmetud. Igatahes ma jään lootma, et järgmisel korral on jälle huvitavam etendus.

Hoolimata sellest, et seekordne etendus mulle nii kustumatut muljet ei jätnud, kui minu esimene kokkupuude improteatriga, soovitan kõikidel vähemalt korra improteatrit külastada. Positiivne emotsioon on garanteeritud. Juba ainuüksi seepärast, et see on klassikalisest teatrist nii erinev, et esimesel korral ajab juba ainuüksi see erinevus naerma.

Järgmine võimalus improteater IMPEERIUMIT näha on 13. veebruaril Tallinna Kammerteatris ja 18. veebruaril Tartu Karlova Teatris. Seekord laval Elina Reinold ja algus ikka kell 19.00

Loe edasi

Romeo vs Julia Karlova Teatris

16. jaanuaril 2016 Karlova teatris

Foto autor: Signe Milkov

Autorid: 
William Shakespeare
Lauri Sipari
Liisa Urpelainen
Lavastaja: Ingo Normet
Mängivad:
Elina Reinold
Indrek Ojari

See aasta on päris edukalt alanud. Seda pole juba ammu juhtunud, et ma kahel järjestikusel päeval teatris käin. Kui ma nii laisk ei oleks, siis oleksin tegelikult sel nädalal veel teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval ka teatrisse jõudnud. Aga seekord läks siis nii. Laupäeva õhtul käisin Karlova teatris vaatamas igavest armastuslugu Romeost ja Juliast. Plaan seda etendust vaatama minna oli juba Oktoobris, kui toimus esietendus, kuid siis oli tegemist nii palju, et ma väga ei viitsinud teatrisse minna. Jah, mul tuleb ette ka neid aegu, kus ma ei viitsi teatris käia. Seepärast ma sageli pileteid väga pikalt ette ei ostagi. Tegelikult oli mul eile hommikul kindel mõte, et õhtul lähen teatrisse, lõuna ajal juba kahtlesin, et kas ikka tasub minna ja siis õhtul otsustasin, et tuleb ikka minna. Ja õigesti otsustasin.

Seekord polnud tegemist Shakespeare klassikalise Romeo ja Juliaga. Ma isegi pole kindel, kas ma päris seda õiget Romeot ja Juliat isegi näha tahaksin, kunagi koolis sai seda küll loetud, kuid mingit sügavat muljet see mulle ei jätnud. Kuigi puhtalt professionaalsest huvist oleks põnev ka päris algset Romeo ja Julia etendust näha. Kuid see selleks. Seekordne etendus rääkis siis sellest, milline oleks Romeo ja Julia elu, kui nad elaksid tänapäeva Itaalias ja poleks noorte armastajatena traagiliselt hukkunud, vaid ellu jäänud. Nad armusid noortena, kuid nende armastus oli keelatud, sest nende perekondade vahel valitses vaen. Nii olid nad sunnitud vanemate juurest lahkuma ja ise hakkama saama. Romeo näiteks töötas tanklas ja Julia oli koristaja  ja nad elasid kusagil lagunenud sotsiaalmajas. Ja siis said nad esimese tütre. Ja veidi aja pärast teise. Ja siis veel kolmanda. Vahepeal oli Romeo oma isa päranduseks maja saanud, kus nad elama asusid. Kuid nagu ikka, kaasnevad rahaga uued silmarõõmud. Nii leidiski Romeo endale uue armastuse ja veidi hiljem veel uue. Kuna Julia muudkui sünnitas lapsi, tekkis tal enda keha suhtes vastumeelsus ja nii arvas ta, et ega Romeo ka sellist jõehobu enam ei armasta, et endale uued silmarõõmud leidnud on. Julia kasvatas lapsi ja sai tööle pulmakorraldusfirmasse, ning seejärel reisifirmasse. Romeo vahepealsete vallutuste vahel leidis ta uuesti tee Julia ja nende lasteni ning nii sündis nende neljas laps. Peale seda polnud Romeo ja Julia teineteist 25 aastat näinud. Kuni selle päevani, mil nad täiesti kogemata raudteejaamas juhuslikult kohtuvad. Ühe rongiga on juhtunud õnnetus ja seetõttu on elekter kadunud ning lähima tunni jooksul ükski rong ei liigu. Nii saab publik saalis näha kahe armastaja vahelist armastust, hoolivust, pingeid, vihkamist, kurbust ja kõike muud. Selle tunni jooksul jutustatakse meile tegelikult kogu vahepealsed 25 aastat, kui ka Romeo ja Julia varasem elu ja kohtumine. 

Ma pean tunnistama, et alguses ma etendusest väga palju ei arvanud. Ma olin sisututvustust lugenud ja teadsin, et tegemist on juhusliku kohtumisega, kui kunagised armastajad pole teineteist pikalt näinud. Aga kogu ülejäänud lugu oli väga segane. Ma ei saanud aru, kelle ristsetele Julia sõitis, alguses arvasin, et jutt käib Julia õest, et tema õde on lapsed saanud ja et teised õed tulevad ka kohale. Siis järsku käis jutt alimentidest ja siis ma hakkasin taipama, et Julial on Romeoga laps(ed). Siis rääkisid nad oma praegustetst töödest ja ma ei saanud aru, kuidas Julia pensionil saab olla, nii noorelt. Tuli välja, et Julia on kordades vanem, kui Elina Reinoldi, kes Julia nii nooruslikuks tegi. Ja need nende nooruse meenutused, kus siis tsiteeriti esialgset värsivormis Romeot ja Juliat olid ka väga segased. Üsna raske oli jälgida, kui ühel hetkel räägivad Romeo ja Julia ühest asjast ja järgmisel hetkel on mingi luulerida vahel. Aga lõpuks ma juba sain asjale pihta. 

Erinevaid ajastuid ja mälestusi aitas eraldada ka muusika. Alguses ei saanud ma aru, et miks seda muusikat nii tihti peab laskma ja näitlejad sel ajal lihtsalt on liikumatult laval. Siis sain aru, et muusika eraldas erinevad mälestused või seiklused või ajajärgud ja piltlikult koosnes etendus erinevatest etüüdidest. Ja kokkuvõtteks selline lahendus mulle meeldis. See muusika oli väga hea. Kahju ainult, et selle järgi nii vähe tantsiti. Tantsimist oleks võinud rohkem olla. Kui etenduse esimene (ja ainuke) laul tuli, siis ma mõtlesin küll, et näitlejad on nii andekad, et seda laulu ja tantsu võiks rohkem olla. Seda enam, et kavalehel oli kirjas, kes neile koreograafia on teinud ja kes laule õpetanud. Seega olid mul selles osas veidi suuremad ootused. Kuigi samas ma ei oska öelda, kuhu see tants ja laul sobinud oleks. Lõppu oleks tegelikult üks väike sensuaalne tants sobinud, enne kui Romeo lahkus. Kuigi seal oli mingi tantsu moodi asi, siis mina oleksin eelistanud rohkem sellist stepp-tantsu laadset tantsu, mis etenduse keskel oli. See oleks etendusele hea punkti pannud.

Peale selle, et näitlejad olid oma tegelaskujude jaoks veidi liiga noored, mulle etendus jubedalt meeldis. Minu meelest mängisid näitlejad väga hästi oma tegelaskujud välja. Kui nüüd see vanuse aspekt välja jätta. Ega seal etenduses peale näitlejatöö väga muud ei olnudki. Sest kuidas muud moodi sa oma solvumist ja teisi tundeid välja näitad, kui kehakeele ja häälega. Ja ainult tunnetest see etendus rääkiski. Minu meelest mängisid nii Indrek Ojari kui Elina Reinold lausa suurepäraselt endiseid armastajaid, kelle vahel ka praegu on tunded, kuid kumbki ei taha seda teisele tunnistada. Elina Reinold mängis väga täpselt draamatsevat ja kisavat naist. Mängus olid tabatud kõik petetud naisele omased jooned. Ma pean tunnistama, et ma pole Elina Reinoldit varem teatris näinud ja Kättemaksukontorit ma pole lihtsalt vaadanud, seega mul puudusid tema osas igasugused eelarvamused. Ja võib-olla seepärast ma olingi niimoodi üllatunud. Vahel see kõva kriiskav hääl hakkas natuke kõrvadele, kuid väga harva. Minu meelest on selline Julia roll iga naisnäitleja unistuste roll, sest sellises rollis saab olla üheaegselt nii ingellikult armas kui saatanlikult raevukas. Samal ajal emalikult hoolitsev ja naiselikult armukade. Ühesõnaga saab end väga erinevatest külgedest näidata. Tegelikult on kõik naised sellised, kuid kes kui palju mingit külge välja näitab on juba iseasi. 

Sama lugu oli Indrek Ojari mängitud Romeoga. Ma pole Indrek Ojarit vist samuti kunagi teatrilaval veel näinud. Tean teda ainult kunagisest seriaalist "Kodu keset linna" perepoeg Stenina. Paratamatult jooksid mul paralleelid Steni ja Romeo vahel. Mõlemal mehel oli mitu naist, keda ta armastas. Samas mingil määral tuhvlialune, kuid tahab teistele jätta muljet, et ta on edukas ja iseseisev mees. Ma arvan, et tegelikult on oma sisimuses kõik mehed veidi tuhvlialused ja tahavad näida naiste silmis rikkamad, võimukamad ja macholikumad kui nad seda on. Selline on lihtsalt meeste iseloom. Minu jaoks oli Romeo täpselt selline mees, kes tahtis olla lihtsalt teiste silmis kõva tegija. Nii ta oli raha saamise eesmärgil maha müünud nii oma luksusautod, kui kavatses loobuda oma korterist. Üsna palju oli ka valetamist või asjade ilustamist. Eks ikka selleks, et end veidi paremast küljest näidata. Ja oi kui raske oli Romeol oma tundeid Juliale välja näidata ja öelda. Ja kui mees lõpuks julguse kokku võttis ja ausalt rääkis, siis naeris Julia ta lihtsalt välja. 

Kas pole see ka reaalses maailmas nii. Naised löövad end üles, panevad kena meigi peale ja lähevad endale ilusat ja materiaalselt kindlustatud meest otsima. Mehed teavad, et endale ilusat naist saada, peab neil olema saavutusi, millega naiste ees uhkustada. Nii tegelikult teesklevad nad mõlemad sageli seda, kes nad ei ole ja nii rajataksegi suhe valele. Kui selline kooselu pikemalt kestab hakkavad tekkima tülid ja sageli suhe puruneb. Tülid on kerged tekkima ka siis, kui üks julgeb teisele lõpuks oma tõelist mina ja tõelisi tundeid paljastada. Sest siiani ollakse näitemänguga harjunud ja tõelise partneri või tema tõeliste tunnete nägemist kiputakse sageli norimiseks pidama ja nii need tülid tekivadki. Nii juhtus ka selle loo tegelastel. Kuigi nende puhul oli see ilus puhas armastus olemas ka veel 25 aastat hiljem, kuid ma usun, et nad olid mõlemad liiga uhked ja kartsid uuesti haiget saada, et armastust endale ja kaaslasele tunnistada. Ma juba lootsin etenduse lõpus, kui Julia Romeod Rooma lapselapse ristsetele kaasa kutsus, et nüüd tuleb ilus lõpp. Kuid minu rõõm oli üürike. Ausalt öeldes jäi minu jaoks etenduse lõpp samuti segaseks. Kas Romeo siis otsutas viimasel hetkel mitte Rooma minna? Või sai ta surma? Või mis siis juhtus, et ühel hetkel ta nii järsku sealt raudteejaamast kadus?

Lisaks sellele lõpule jäi mulle ka etenduse algus veidi arusaamatuks. Ma juba eespool mainisin ka, et mina ei saanud aru, kelle ristsetest käis jutt. Ja üleüldse oli tänapäevane tekst kuidagi liiga segaselt originaali tekstiga põimitud. Võib-olla oli see tingitud sellest, et alguses ma ei jaganud ära, et mis süsteemiga etendus toimub. Ja kindlasti jäi mind häirima see, et näitlejad olid oma vanuse kohta liiga noored. Kas teie suudaksite Indrek Ojarit ja Elina Reinoldit vanavanematena ette kujutada? Selles suhtes tahan ma kindlasti selle sama etenduse Eesti Draamateatri versiooni ära vaadata, kus mängivad Martin Veinmann ja Kersti Kreismann, kes vanuse poolest peaksid rollidesse paremini sobima. Samas ei suuda ma ette kujutada, kuidas nad nende rollidega hakkama saavad. Kas neil tuleksid kõik need erinevad nüansid välja. Aga eks see selgub siis, kui ma Draamateatris ära käin. Praegusele etendusele heidaksin ette ka seda, et vahel muutusid need dialoogid kuidagi liiga pikaks ja lohisevaks ning vajusid kuidagi ära. Kaua sa ikka vaatad, kuidas kaks inimest pingil istuvad ja üksteisele armastust avaldavad. Või siis seisavad ja räägivad värsivormis. Ilmselt ma seepärast ka ei tahaks originaalversiooni Romeost ja Juliast vaadata, et seal on kogu tekst värsivormis. Või on mul lihtsalt eelaimdus, et ma ei suudaks tervet etendust värsivormis kuulata. Nõuab minu meelest liiga palju ajude pingutamist. 

Aga kui need mõned arusaamatud kohad välja jätta, siis mina olen teatrikülastusega igati rahul. Tekkis kohe tahtmine uuesti Romeo ja Julia raamat kätte võtta, et vaadata, mis nende kahe noore armastaja vahel siis täpselt juhtus. Lisaks heale näitlejatööle aitas kindlasti kaasa Karlova teatri hubane miljöö. Mis sest, et suurem osa inimestest istus saalis jopede või pleedidega. Mina õnneks olin targu end veidi paksemalt riidesse pannud ja radiaatori kõrval oli väga mõnus istuda. Aga see Karlova teater on üks äraütlemata mõnus ja hubane koht ja lõi tunde, et publik oli samuti seal samas raudtejaamas, mitte kusagil kaugel ja kogu seda inimlikkust ja näitlejate vahel valitsevat sünergiat oli nii mõnus lähedalt vaadata ja kuulata. Ma arvan, et see lugu ei mõjuks pooltki nii sümpaatsena kusagil mõne suure teatrimaja kõledas saalis. Siis kaoks loo inimlikkus ära. Kuid just inimlikkus on see, mida meil tänapäevases maailmas tegelikult vaja on. 

Siit ka minu soovitus, et pange mõnusalt soojad riided selga ja seadke sammud Karlova teatrisse!

Järgmised etendused 31. jaanuaril ja 27. veebruaril.

Etenduse kohta saab rohkem informatsiooni SIIT

Mõnusaid teatrielamusi!

Loe edasi