Kuvatud on postitused sildiga indrek ojari. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga indrek ojari. Kuva kõik postitused

24/10/2022

OSNAP

 6. Oktoobril 2022 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ning 7. oktoobril 2022 Võru kultuurimajas "Kannel"

Foto: Tallinna Linnateater

Kui ma tahan kaks õhtut järjest täpselt sama lavastust vaadata, siis see on juba selle lavastuse jaoks minu silmis kvaliteedimärk. Just nii juhtus Tallinna Linnateatri lavastusega „OSNAP“. Pilet Põlvas toimuvale etendusele oli mul juba paar kuud varem ette ostetud. Peale etendust vaatasin juhuslikult, et järgmiseks päevaks on ka Võrru mõned vabad piletid saadaval, ja nii juhtuski, et läksin järgmisel õhtul Võrru uuesti sama lavastust vaatama. Ema võtsin ka kaasa, sest ma tundsin, et sellist teatrielamust võiks isegi tema nautida.

Tegelikult polnud tegemist klassikalise lavastusega, vaid pigem kontsertlavastusega erinevatest muusikapaladest, mis olid Voldemar Pansole olulised või mida seostas trupp Pansoga. Muidugi sai lisaks ilusatele laulu- ja tantsunumbritele ka mõned faktid Panso kohta teada. Tegelikult hakkab lavastus ikkagi sellega, et Panso sünnib 1920. aastal ja kulgeb edasi läbi tema elu ning aja kulgemist saadavad erinevad muusikapalad. Samas ei lõpe lavastus Panso surmaga, vaid tunduvalt varem, seega on alles jäetud võimalus, et järgmiseks Panso tähtsaks sünniaastapäevaks valmib uus lavastus. Nimelt valmis kõnealune lavastust Panso 100. sünniaastapäevaks, mida varjutas suuresti Covid-19. Õnneks saab lavastust käesoleval ajal edukalt nautida.

Mina isiklikult arvasin, et tegemist on natukene rohkem sõnalavastusega. Samas oli kontsertlavastus väga nauditavalt üles ehitatud ja energia oli kogu aeg põhjas ning sõnalavastusest kui sellisest ma puudust ei tundnud. Isegi natukene kahju oli, et lavastus nii lühikest aega kestis. Ma oleksin neid kohati humoorikaid laulu- ja tantsunumbreid veelgi rohkem näha ja kuulda tahtnud. Ilmselt suurematel teatriaustajatel, kes on siin ilmas veidi kauem elanud, oli veelgi rohkem põnevust, sest iga looga hakkasid neil seosed varasemate teatrisündmustega ja enda meenutused nendest sündmustest peas keerlema. Kui räägiti George Bernard Shaw „Pygmalionist“, siis lootsin ma kohe, et Hele Kõrve sealt mõnda laulu laulaks, sest mängis ju Kõrve Rahvusooper Estonias „Pygmalioni“ põhjal valminud muusikalis „Minu veetlev leedi“. Õnneks minu soove võeti kuulda ja Kõrve kehastuski Eliza Doolittle´ks ning laulis laulu "Oota vaid, Henry Higgins!" 

Olles omajagu Panso kirjutatud raamatuid lugenud, siis mõnusat äratundmist pakkus ka lavakujunduses kasutatud orel (mida Panso isa kodus mängis) ning Lepa-Anna ja teiste Kassarimaa inimeste lood raamatus „Naljakas inimene“. Panso päevaraamatutest (vähemalt ma arvan, et sealt) oli meelde jäänud ka laul „Lauliku lapsepõli“, mis minu mäletamist mööda oli Panso jaoks väga tähendusrikas laul ja oma päevaraamatus on ta seda korduvalt tsiteerinud. Ühesõnaga äratundmist ja seoseid jagus, kuid ilmselgelt ei saanud ma kõigest aru. Kui oleksin vahetult enne teatrisse minekut Panso raamatuid lugenud, oleksid kindlasti paljud asjad mõistetavamad olnud. 

Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist oli kontsertlavastusega ning loo kui narratiivi jälgimine ja mõistmine polnudki sel korral kõige olulisem. Seega pole ma väga kurb, et ma kõiki alltekste ja kontekste ei taibanud. Lavastust tasub ka täiesti teatrikaugetel inimestel vaatama minna, sest muusikat kõlab lavastuses igasugust ja kõigile peaks midagi meelepärast leiduma. Juba mainitud orelimängu taustal kõlavad nii rahvalaulud, kiriklik muusika kui ka muusikalidest tuttavad laulud. Kõik Tallinna Linnateatri näitlejate veidi humoorikas kastmes, vürtsitatud natukese tänapäevase huumori ja suurepärase liikumisega. Lisaks orelimängule kõlavad ka trummid, klahvpillid ja mitmed teisedki pillid.

Näitlejatest sel korral kedagi eraldi välja tuua ei tahakski, sest ansamblina olid kõik suurepärased. See, kuidas kõik laulsid ja tantsisid ja väikese huumorikillu igasse laulunumbrisse lisasid, oligi täielik tervik. Oli tunda, et lavastust on ühistööna ette valmistatud ja näitlejad nautisid seda, mida nad laval tegid. Muidugi peab tunnistama, et kõik olid üliandekad ja laulsid igasuguseid erinevas stiilis laule, mängisid pille, tantsisid, tegid etüüde jne. Eks näitlejad saidki näidata kõike seda, mida nad tegelikult lavakunstikoolis õppinud on ja tehes niimoodi kummarduse Voldemar Pansole, kes lavakunstikoolile praegusel kujul aluse pani. Erakordselt tore oli nii palju andekaid inimesi korraga laval näha.

Kuigi ma eelmise lõigu alguses ütlesin, et kedagi eraldi välja tuua ei taha, siis kõige eredamalt jäid ikkagi meelde Maiken Piusi poolt tantsitud tšarlston ja Hele Kõrve lauldud Tambergi muusikalile kirjutatud „Aina kordan“. Vot nende kahe numbri ajal istusin vist saalis suu ammuli ja mõtlesin, et küll need näitlejad peavad ikka andekad olema, et selliseid asju teha. Võib öelda, et tänu nendele etteastetele süvenes minu aukartus näitlejatesse veelgi. Siiski pean veelkord rõhutama, et kogu trupp oli suurepärane ja ma nautisin iga viimset kui sekundit. Piusi ja Kõrve numbrid läksid mulle lihtsalt hästi natukene rohkem südamesse ja jäid seetõttu veidi eredamalt meelde.

Ainus asi, mis mind lavastuse juures natukene häiris (lisaks sellele, et lavastus nii lühikene oli) oli lavasuits, mis kattis ühtlaselt saali. Eks ühelt poolt oli selle mõte ilmselt tekitada natukene udusse mattunud unustuse hõngu, justkui vaataksime Panso elule tagasi läbi mälestusteloori. Teisalt ajas see pidevalt saalis hõljuv suitsuvine inimesed kogu aeg köhima ja üsna keeruline on laval toimuvasse süveneda, kui igast ilmakaarest keegi pidevalt köhib. 

Hea uudis on see, et lisaks tavapärasele mängupaigale Salme kultuurikeskuses on võimalik jaanuari lõpus lavastust näha ka Tartus ja Rakveres. Mina igatahes soovitan piletid valmis varuda. Näiteks pole ma üldse üllatunud, kui ma kolmandat korda seda lavastust vaatama läheksin. Ma saan aru, et see praegune postitus on üks üsna suur mull, kuid ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga paremini edasi anda. Peale mõlemat etendust kordasin põhiliselt seda, et kõik näitlejad on nii nunnud (kusjuures see polnud selline ninnu-nännu nunnu, vaid nad on nii andekad-nunnu). Seda, et ma ei oska midagi konkreetset öelda, väga tihti ei juhtugi ja enamasti juhtub seda tõesti siis, kui ma nähtuga väga rahule jään. Mõlema etenduse järgselt oli mul väga tugevalt sees see tunne, et tahaks näitlejaid lihtsalt kallistama minna ja neile öelda, kui kuramuse andekad nad on. Ja seda tunnet ma väga sageli teatris käies ei tunne.

„OSNAP-it“ soovitan küll kõigile, kes mõnusat õhtut tahavad veeta. Isegi natukene teatrikaugemad inimesed kiidavad.

Autor: Trupi ühistöö

Lavastaja ja muusikajuht: Riina Roose

Lavastaja abi: Anu Lamp

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Anu Konze

Tantsuseaded: Sirli Kriis-Kalm

Arranžeerija: Jaak Jürisson

Valgujundaja: Teet Orupõld

Helikujundaja: Haar Tammik

Mängivad: Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Maiken Pius, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu

Klahvpillidel Jaak Jürisson ja Riina Roose

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

11/09/2016

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

9.septembril 2016 Tartu Ülikooli kirikus (Tallinna Linnateatri külalisetendus)
Foto: Siim Vahur. Foto pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Autor: Tiago Rodrigues
Lavastaja: Diana Leesalu
Mängisid:
Hele Kõrve - Kaelkirjak
Indrek Ojari - Judy Garland (mängukaru)
Priit Pius - Panter, peaminister, politsei, pangatöötaja, vanamees
Margus Tabor - isa, Tšehhov

Ilmselt on kõik teatrihuvilised ja ka mitte nii suured teatrihuvilised kuulnud seda, kui raske on pileteid Tallinna Linnateatrisse saada. Mina olin ka kuulnud, kuid mul pole siiani olnud konkreetselt sellist mõtet, et ma pean nüüd Tallinna Linnateatrisse saama. Jah, mulle meeldib teater, kuid siiani olen rohkem keskendunud kättesaadavale teatrile ja lähen teatrisse siis kui tuju tuleb. Kuuldavasti Tallinna Linnateatrisse minekuks tuleb teadud päeval ja teatud kellaajal kas arvutis piletiostuks valmis olla, või siis seista kohapeal pielti järjekorras. Mina pole aga kummakski veel valmis. Viimasel ajal olen siiski rohkem hakanud aega planeerima ja teatrit laiemalt vaatama. Ilmselt ka seetõttu, et teatrihuvi on viimasel ajal veelgi kasvanud. Ja kui ma nägin, et Tallinna Linnateater tuleb teatrifestivali DRAAMA 2016 raames Tartusse ja et piletid tulid just müügile, siis ma ostsin ilma mõtlemata endale pileti ära. Ma isegi ei tea, kas lavastus ise mulle huvi pakkus, küll aga tahtsin ma seda paljukiidetud Tallinna Linnateatrit näha. Või õigem oelks öelda, et nende lavastust, sest neil pidid kõik lavastused suurepärased olema. Olgugi, et ma ei saanud nende majas käia, kuid etenduse väärtust ei tohiks see ikkagi kahandada. Nüüd jagan siis enda muljeid.
Lavastusest teadsin ainult niipalju, et lugu räägib ühest väikesest tüdrukust, keda kutsutakse kaelkirjakuks ja kellel on eriti ropu suuga mängukaru. Nii nad siis kahekesi lähevadki laia maailma rändama. Pole nagu päris minu teetass, aga mine sa tea. Igatahes olin ma väga elevil, kui saalis hämarduma hakkas ja etendus algas. Eks ma ikka lootsin elu parimat teatrielamust. Umbes viie minuti pärast peale saali hämardumist oli mu esimene mõte, et kui kogu etendus niimoodi edasi läheb, siis ma ei suuda etendusse süveneda. Nimelt rääkis etenduse peategelane loo alguses ainult sõnu seletades. Näiteks "See on mees, kes on minu isa" ja seejärel defineeris sõna "isa" ja "mees" sõnastiku abil. Ja nii seletas ta kõiki sõnu tükk aega. Tegelikult seletas Kaelkirjak läbi etenduse sõnu. Selline pidev sõnade seletamine nõudis aga pidevat mõttetööd ja niiviisi oli üsna keeruline etendust jälgida. Samal ajal oli laval ka tüdruku isa ja ma juba lootsin, et isa saab ka midagi öelda. Lihtsalt selleks, et näha kas isa räägib samuti sõnu seletades või mitte. Aga sel hetkel ei rääkinud isa sõnagi, vaid tütar seletas et siin nad kõnnivad isaga tänaval ja sellised on isa sammud ja sellised on tema sammud jne. Kusjuures samal ajal seisid näitlejad laval lihtsalt paigal ja kõik helid tulid lindilt. Lõpuks ikka hakkas isa ka rääkima ja rääkis täitsa normaalse inimese moodi. Ma tegelikult harjusin päris kiiresti selle sõnade seletamisega ära ka ja suutsin veidi sügavamale lavastusse vaadata. Selles suhtes sügavamale, et sain aru, mis toimub. Lihtsalt alguses ma püüdsin pingsalt meelde jätta, et mis see lause algus oli, et siis pärast lause lõpust aru saada. Aga nagu ma ütlesin, siis varsti ei pidanudki väga pingutama ja paratamatult hakkas mõte etenduse ajal kaasa mõtlema ja vahel ka omasoodu jooksma (õnneks ikka lavastuse teemadel).
Nii ma suutsingi päris mitmel korral saalis märgade silmadega istuda. Mul viimasel ajal midagi tõsist viga, sest ma võin telekast juhtuda ka Rosamunde Pilcheri seebikate peale ja siis töinama hakata. See pole ju normaalne. Lihtsalt see, kuidas väike tüdruk oma ema taga igatses läks kuidagi mulle hinge ja see stseen kuidas isa kujuteldava? emaga suhtles oli nii südamlik. Või siis see, kui Kaelkirjak kodust ära põgenes ja alguses oli hõissu täis, kuid siis avastas et ta on täiesti üksinda võõras kohas ja ta tahaks tegelikult koju tagasi. Eks meil kõigil on selliseid hetki olnud. Teate küll, kuidas vanematega tülli lähete ja siis tekib tahtmine kodust ära joosta. Siis sa võid kasvõi paarisaja meetri kaugusele kodust jõuda ja end puude alla ära peita ja mõtled, et küll oleks tegelikult hea kodus oma voodis või ema/isa kaisus olla. Ma usun, et kõigil on selliseid hetki olnud. Mulle igatahes läksid need hetked lavastuses eriti südamesse ja mulle tundus, et lavastus on päris minu masti, et veidi psühholoogiline ja perekonnadraama jne. Siis ilmus aga välja ropendav karu, kelle sõnavara koosnes põhiliselt sellistest sõnadest nagu: fakk, persse, türa, vittu jne. Mulle see ei pakkunud mingit pinget ja ma vist istusin suhteliselt tuima näoga sel hetkel saalis, kui kogu ülejäänud saal nende roppuste ajal naerust rõkkas. Mu kõrval istus üks mees, kes tegelikult ülejäänud aja kinniste silmadega istus, aga kui karu ropendama hakkas, tegi silmad lahti ja naeris. Siis ma mõtlesin küll, et kui lihtne seda eestlast naerma on saada. Lihtsalt ropenda veidi ja ongi komöödia olemas. Tegelikult ma naersin ka ikka seda karu, või rohkem tema miimikat. Seda oli lihtsalt nii tore vaadata, kuidas Indrek Ojari kehastatud karu äärmiselt tülpinud või imestunud nägusid tegi. Kuigi ma oleksin vist rohkem naerda saanud, kui karu kogu etenduse oleks vait olnud ja lihtsalt pantomiimi teinud. 
Ühesõnaga Indrek Ojari mängis väga hästi ja kui karu poleks nii ropu suuga olnud, oleks ta minu lemmik olnud. Ilmselt seetõttu, et see karu kostüüm oli juba nii armas. Parajalt karvane ja kohev, et tekitas tahtmise teda paitada ja kallistada. Sellise karvase kostüümiga soojas ruumis viibida pole eriti kerge. Juba selle eest plusspunktid Indrek Ojarile. Siiski minu südame võitis ta oma miimikaga, sest minu jaoks on tähtis, et näitleja suudaks end väljendada ka ilma sõnadeta. Nagu ma ütlesin, oleks karu võinud täiesti vait olla ja ma oleks ikka suurepäraselt aru saanud mida ta mõtleb või asjast arvab. Samuti meeldis mulle Hele Kõrve kehastatud Kaelkirjak. Selle veidi rohkem kui kahe tunni jooksul nägingi ma laval 9-aastast tüdrukut, mitte 36-aastast näitlejat, kes üritab mängida 9-aastast tüdrukut. Minu meelest kõik näitlejad ei saa sellega hakkama, et väikest last nii usutavalt mängida. Olles samal ajal enda vanuse kohta tark, järgmisel hetkel igatsedes oma ema või isaga tülitsedes jalgu vastu maad trampides jonnida. Täpselt nii need lapsed teevad ja Hele Kõrve mängus oligi 9-aastase lapse käitumine, mitte täiskasvanud naise kohmakas püüe näida lapsena. Lausa uskumatu ümberkehastumine. Eriti meeldis mulle see kontrast, mis tekkis kui etenduses oli 9-aastane laps, aga etenduse lõpus tuli kummardama 36-aastane näitleja. Ometigi kostüüm ja soeng ja kõik oli sama, aga vahe oli silmaga nähtav. Margus Tabor isana meeldis mulle samuti, kuigi ma oleks isa puhul tahtnud veidi rohkem erinevaid karaktereid näha. Mu lemmikhetk oli vist see, kui isa Kaelkirjaku peale karjus. Selles karjumises oli oma naise kaotanud töötu mehe kibedus ja mure kuidas ta üksinda tütre kasvatamisega hakkama saab. Kaua ma ikka seda armastavat isa vaatan, kes korrutab, et kõik läheb hästi. Seepärast oleksingi Margus Tabori isa rollis veidi rohkem erinevaid varjundeid tahtnud näha. Minu jaoks neljast näitlejast kõige nõrgemaks jäi Priit Pius, kes kehastas erinevaid tegelaskujusid, kellega Kaelkirjak oma seikluse jooksul kokku puutus. Vanamehe jaoks oli Pius minu jaoks liiga noor, kuigi vanainimese häält suutis ta hästi teha. Panter ja pangatöötaja ja politsei olid kuidagi üsna ühte tegu ja veidi tuimad. Ma oleks rohkem karakterit näha tahtnud. Samas peaministri rollis oli karakterit, kuid mulle tundus nagu Pius parodeeriks Rein Langi. Ma oleks mõnda teistsugust poliitikut näha tahtnud. Samas poliitikud on oma olemuselt kõik samasugused. 
Kuigi kui sisupoolest norida, siis see viimati mainitud peaminister oli veidi kahtlane kuju. No ma tahaks näha ühte poliitikut, kes laseb lapse enda kabinetti. Või üleüldse kuidas on nii lihtsalt võimalik valitsusse sisse saada. Annad 100 rubla ja oledki valitsuses sees. Kas Venemaa on tõesti nii võimas, et vene rublad suudavad ükskõik mida? Või oli mõeldud seda, et altkäemaksu eest on kõik võimalik? Või oli see lihtsalt üks hea fantaasia? Mulle meeldib kui asjad on loogilised. Samuti jäi mulle segaseks see koht, kui Kaelkirjak tahtis panka röövida ja politsei tüdruku isale sellest teatada soovis. Ilmuski kohale isa, kes tutvustas end Anton Tšehhovina. Ma alguses mõtlesin, et isa lihtsalt saigi Tšehhovi rolli mõnes näitemängus ja seepärast tutvustas end Tšehhovina. Tuli välja, et tegemist oli päris Tšehhoviga, mis polnud aga üldse loogiline. Ma ei saa siiani aru, et mismoodi see Tšehhov ilmus ja miks ta vajalik oli või mida ta sümboliseeris. Selliste utoopiliste sisupöörete põhjal on mul tunne, nagu ma oleks mõnda lastelavastust käinud vaatamas. Ilmselt jääb paljudele lugejatele ka mulje, et tegemist oli lastelavastusega, et väike tüdruk ja tema kaisukaru ja üsna utoopiline sisu. Ometigi oli lavastus alla 14-aastastele keelatud. Ma ei usu, et see oli keelatud ropendamise tõttu, sest ilmselt on kõik tänapäeva lapsed neid sõnu kuulnud. Või oli see keelatud seetõttu, et teksti oleks lastel olnud keeruline jälgida? Ma päris täpselt ei saagi sellest aru, miks see keelatud oli. Ühesõnaga ma olen vist teatri jaoks ikka rumal inimene, et mitte millestki aru ei saa. Samas peaks teater olema ju üles ehitatud selliselt, et kõik inimesed aru saaksid. Või on see minu häda, et ma loen koguaeg teatriraamatutest, kuidas Nõukogude ajal olid lavastustes peidetud sõnumid ja siis ma arvan, et ka praegu peab igal lavastusel varjatud sõnum olema. 
Ühesõnaga mina ei saanud saalis istudes küll kuidagi sellest aru, et Tallinna Linnateater teistest teatritest kuidagi parem oleks. Võib-olla on asi selles, et nad ei olnud oma kodusaalis ja juba seal keskaegses majas viibimine teeb lavastused erilisemaks? Või ongi inimestel lihtsalt arvamus, et Tallinna Linnateater on Eesti teatri lipulaev ja ainult seal peabki teatris käima? Või sattusin ma ühte mitte väga head lavastust vaatama? Jah, näitlejad mängisid väga hästi ja tõesti igas teatris nii head näitlejatööd ei näe. Samas näidend, kui selline ise jättis mind veidi ükskõikseks, sest minu jaoks olid paljud asjad veidi ebaloogilised. Aga see selleks. Igatahes heli- ja lavakujundus oli väga hea. Ma pole vist varem ühtegi teist lavastust näinud, kus on heli- ja valguskujundus näitlejatega võrdsed. Reaalselt võisidki näitlejad laval lihtsalt seista, kuid kogu see lavakujundus ja heli kandsid mind täpselt sinna metroosse, kooliõuele, panka, linnatänavatele või valitsusse. Ma kahtlustan, et Tallinna Linnateatris on lihtsalt nii head lavastajad, kes suudavad lavale luua ühtse terviku, kus inimesed, lava, muusika ja valgus loovadki etenduse. Mitte ei üritata etendust üles ehitada ainult inimestele, nagu seda paljud lavastajad teevad. Kui lavastuse tekst oleks rohkem minu maitse olnud (näiteks mõni Ameerika perekonnadraama), oleks ilmselt tegemist olnud minu ühe parima teatrikülastusega. Kahjuks seekord polnud lugu päris minu jaoks. Siiski peaks proovima tulevikus mõne Elmo Nüganeni lavastuse ära vaadata ja äkki ma siis enam mõnda teist teatrit peale Tallinna Linnateatri ei külastagi.
Tegelikult ma lugesin nüüd kogu oma postituse üle ja ilmselt ikkagi ei ole see lavastus lastele sobiv. Mingil määral oli lavastuses parasjagu irooniat täiskasvanute üle, millest lapsed aru ei saaks. Näiteks see, kui lihtne on elu ühe 9-aastase tüdruku arvates. Ta ei tule selle pealegi, et maailmas on pahasid inimesi ja et kui pank lubab kõik soovid täita, siis nii see peakski olema. Mitte, et pank lubab näiteks unistuste kodu, aga siis selgub, et kodu jääbki ainult unistuseks, sest sul peab endal ka piisavalt raha olema. Sageli elame meia täiskasvanud ise oma elu palju raskemaks ja keerulisemaks, kui see väärt on. Vahel on hea kõrvaltvaatajana vaadata, kuidas lapsed elu näevad ja siis proovida ise selle järgi elada. 
Mina igatahes sain lavastusest positiivsust ja edaspidi üritan hoida seda suhtumist, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi ja kõik läheb veel hästi. Mulle lavastus vist tegelikult meeldis, sest neid lavastusi on vähe, mille teksti ma pärast lugeda tahan, kuna lavastuses on liiga palju häid tsitaate, mida igapäevaelus kasutada saaks. Siin lavastuses oli ridamisi häid ütlusi, aga mulle ei jäänud ükski meelde.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt.

17/01/2016

Romeo vs Julia Karlova Teatris

16. jaanuaril 2016 Karlova teatris

Foto autor: Signe Milkov

Autorid: 
William Shakespeare
Lauri Sipari
Liisa Urpelainen
Lavastaja: Ingo Normet
Mängivad:
Elina Reinold
Indrek Ojari


See aasta on päris edukalt alanud. Seda pole juba ammu juhtunud, et ma kahel järjestikusel päeval teatris käin. Kui ma nii laisk ei oleks, siis oleksin tegelikult sel nädalal veel teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval ka teatrisse jõudnud. Aga seekord läks siis nii. Laupäeva õhtul käisin Karlova teatris vaatamas igavest armastuslugu Romeost ja Juliast. Plaan seda etendust vaatama minna oli juba Oktoobris, kui toimus esietendus, kuid siis oli tegemist nii palju, et ma väga ei viitsinud teatrisse minna. Jah, mul tuleb ette ka neid aegu, kus ma ei viitsi teatris käia. Seepärast ma sageli pileteid väga pikalt ette ei ostagi. Tegelikult oli mul eile hommikul kindel mõte, et õhtul lähen teatrisse, lõuna ajal juba kahtlesin, et kas ikka tasub minna ja siis õhtul otsustasin, et tuleb ikka minna. Ja õigesti otsustasin.
Seekord polnud tegemist Shakespeare klassikalise Romeo ja Juliaga. Ma isegi pole kindel, kas ma päris seda õiget Romeot ja Juliat isegi näha tahaksin, kunagi koolis sai seda küll loetud, kuid mingit sügavat muljet see mulle ei jätnud. Kuigi puhtalt professionaalsest huvist oleks põnev ka päris algset Romeo ja Julia etendust näha. Kuid see selleks. Seekordne etendus rääkis siis sellest, milline oleks Romeo ja Julia elu, kui nad elaksid tänapäeva Itaalias ja poleks noorte armastajatena traagiliselt hukkunud, vaid ellu jäänud. Nad armusid noortena, kuid nende armastus oli keelatud, sest nende perekondade vahel valitses vaen. Nii olid nad sunnitud vanemate juurest lahkuma ja ise hakkama saama. Romeo näiteks töötas tanklas ja Julia oli koristaja  ja nad elasid kusagil lagunenud sotsiaalmajas. Ja siis said nad esimese tütre. Ja veidi aja pärast teise. Ja siis veel kolmanda. Vahepeal oli Romeo oma isa päranduseks maja saanud, kus nad elama asusid. Kuid nagu ikka, kaasnevad rahaga uued silmarõõmud. Nii leidiski Romeo endale uue armastuse ja veidi hiljem veel uue. Kuna Julia muudkui sünnitas lapsi, tekkis tal enda keha suhtes vastumeelsus ja nii arvas ta, et ega Romeo ka sellist jõehobu enam ei armasta, et endale uued silmarõõmud leidnud on. Julia kasvatas lapsi ja sai tööle pulmakorraldusfirmasse, ning seejärel reisifirmasse. Romeo vahepealsete vallutuste vahel leidis ta uuesti tee Julia ja nende lasteni ning nii sündis nende neljas laps. Peale seda polnud Romeo ja Julia teineteist 25 aastat näinud. Kuni selle päevani, mil nad täiesti kogemata raudteejaamas juhuslikult kohtuvad. Ühe rongiga on juhtunud õnnetus ja seetõttu on elekter kadunud ning lähima tunni jooksul ükski rong ei liigu. Nii saab publik saalis näha kahe armastaja vahelist armastust, hoolivust, pingeid, vihkamist, kurbust ja kõike muud. Selle tunni jooksul jutustatakse meile tegelikult kogu vahepealsed 25 aastat, kui ka Romeo ja Julia varasem elu ja kohtumine. 
Ma pean tunnistama, et alguses ma etendusest väga palju ei arvanud. Ma olin sisututvustust lugenud ja teadsin, et tegemist on juhusliku kohtumisega, kui kunagised armastajad pole teineteist pikalt näinud. Aga kogu ülejäänud lugu oli väga segane. Ma ei saanud aru, kelle ristsetele Julia sõitis, alguses arvasin, et jutt käib Julia õest, et tema õde on lapsed saanud ja et teised õed tulevad ka kohale. Siis järsku käis jutt alimentidest ja siis ma hakkasin taipama, et Julial on Romeoga laps(ed). Siis rääkisid nad oma praegustetst töödest ja ma ei saanud aru, kuidas Julia pensionil saab olla, nii noorelt. Tuli välja, et Julia on kordades vanem, kui Elina Reinoldi, kes Julia nii nooruslikuks tegi. Ja need nende nooruse meenutused, kus siis tsiteeriti esialgset värsivormis Romeot ja Juliat olid ka väga segased. Üsna raske oli jälgida, kui ühel hetkel räägivad Romeo ja Julia ühest asjast ja järgmisel hetkel on mingi luulerida vahel. Aga lõpuks ma juba sain asjale pihta. 
Erinevaid ajastuid ja mälestusi aitas eraldada ka muusika. Alguses ei saanud ma aru, et miks seda muusikat nii tihti peab laskma ja näitlejad sel ajal lihtsalt on liikumatult laval. Siis sain aru, et muusika eraldas erinevad mälestused või seiklused või ajajärgud ja piltlikult koosnes etendus erinevatest etüüdidest. Ja kokkuvõtteks selline lahendus mulle meeldis. See muusika oli väga hea. Kahju ainult, et selle järgi nii vähe tantsiti. Tantsimist oleks võinud rohkem olla. Kui etenduse esimene (ja ainuke) laul tuli, siis ma mõtlesin küll, et näitlejad on nii andekad, et seda laulu ja tantsu võiks rohkem olla. Seda enam, et kavalehel oli kirjas, kes neile koreograafia on teinud ja kes laule õpetanud. Seega olid mul selles osas veidi suuremad ootused. Kuigi samas ma ei oska öelda, kuhu see tants ja laul sobinud oleks. Lõppu oleks tegelikult üks väike sensuaalne tants sobinud, enne kui Romeo lahkus. Kuigi seal oli mingi tantsu moodi asi, siis mina oleksin eelistanud rohkem sellist stepp-tantsu laadset tantsu, mis etenduse keskel oli. See oleks etendusele hea punkti pannud.
Peale selle, et näitlejad olid oma tegelaskujude jaoks veidi liiga noored, mulle etendus jubedalt meeldis. Minu meelest mängisid näitlejad väga hästi oma tegelaskujud välja. Kui nüüd see vanuse aspekt välja jätta. Ega seal etenduses peale näitlejatöö väga muud ei olnudki. Sest kuidas muud moodi sa oma solvumist ja teisi tundeid välja näitad, kui kehakeele ja häälega. Ja ainult tunnetest see etendus rääkiski. Minu meelest mängisid nii Indrek Ojari kui Elina Reinold lausa suurepäraselt endiseid armastajaid, kelle vahel ka praegu on tunded, kuid kumbki ei taha seda teisele tunnistada. Elina Reinold mängis väga täpselt draamatsevat ja kisavat naist. Mängus olid tabatud kõik petetud naisele omased jooned. Ma pean tunnistama, et ma pole Elina Reinoldit varem teatris näinud ja Kättemaksukontorit ma pole lihtsalt vaadanud, seega mul puudusid tema osas igasugused eelarvamused. Ja võib-olla seepärast ma olingi niimoodi üllatunud. Vahel see kõva kriiskav hääl hakkas natuke kõrvadele, kuid väga harva. Minu meelest on selline Julia roll iga naisnäitleja unistuste roll, sest sellises rollis saab olla üheaegselt nii ingellikult armas kui saatanlikult raevukas. Samal ajal emalikult hoolitsev ja naiselikult armukade. Ühesõnaga saab end väga erinevatest külgedest näidata. Tegelikult on kõik naised sellised, kuid kes kui palju mingit külge välja näitab on juba iseasi. 
Sama lugu oli Indrek Ojari mängitud Romeoga. Ma pole Indrek Ojarit vist samuti kunagi teatrilaval veel näinud. Tean teda ainult kunagisest seriaalist "Kodu keset linna" perepoeg Stenina. Paratamatult jooksid mul paralleelid Steni ja Romeo vahel. Mõlemal mehel oli mitu naist, keda ta armastas. Samas mingil määral tuhvlialune, kuid tahab teistele jätta muljet, et ta on edukas ja iseseisev mees. Ma arvan, et tegelikult on oma sisimuses kõik mehed veidi tuhvlialused ja tahavad näida naiste silmis rikkamad, võimukamad ja macholikumad kui nad seda on. Selline on lihtsalt meeste iseloom. Minu jaoks oli Romeo täpselt selline mees, kes tahtis olla lihtsalt teiste silmis kõva tegija. Nii ta oli raha saamise eesmärgil maha müünud nii oma luksusautod, kui kavatses loobuda oma korterist. Üsna palju oli ka valetamist või asjade ilustamist. Eks ikka selleks, et end veidi paremast küljest näidata. Ja oi kui raske oli Romeol oma tundeid Juliale välja näidata ja öelda. Ja kui mees lõpuks julguse kokku võttis ja ausalt rääkis, siis naeris Julia ta lihtsalt välja. 
Kas pole see ka reaalses maailmas nii. Naised löövad end üles, panevad kena meigi peale ja lähevad endale ilusat ja materiaalselt kindlustatud meest otsima. Mehed teavad, et endale ilusat naist saada, peab neil olema saavutusi, millega naiste ees uhkustada. Nii tegelikult teesklevad nad mõlemad sageli seda, kes nad ei ole ja nii rajataksegi suhe valele. Kui selline kooselu pikemalt kestab hakkavad tekkima tülid ja sageli suhe puruneb. Tülid on kerged tekkima ka siis, kui üks julgeb teisele lõpuks oma tõelist mina ja tõelisi tundeid paljastada. Sest siiani ollakse näitemänguga harjunud ja tõelise partneri või tema tõeliste tunnete nägemist kiputakse sageli norimiseks pidama ja nii need tülid tekivadki. Nii juhtus ka selle loo tegelastel. Kuigi nende puhul oli see ilus puhas armastus olemas ka veel 25 aastat hiljem, kuid ma usun, et nad olid mõlemad liiga uhked ja kartsid uuesti haiget saada, et armastust endale ja kaaslasele tunnistada. Ma juba lootsin etenduse lõpus, kui Julia Romeod Rooma lapselapse ristsetele kaasa kutsus, et nüüd tuleb ilus lõpp. Kuid minu rõõm oli üürike. Ausalt öeldes jäi minu jaoks etenduse lõpp samuti segaseks. Kas Romeo siis otsutas viimasel hetkel mitte Rooma minna? Või sai ta surma? Või mis siis juhtus, et ühel hetkel ta nii järsku sealt raudteejaamast kadus?
Lisaks sellele lõpule jäi mulle ka etenduse algus veidi arusaamatuks. Ma juba eespool mainisin ka, et mina ei saanud aru, kelle ristsetest käis jutt. Ja üleüldse oli tänapäevane tekst kuidagi liiga segaselt originaali tekstiga põimitud. Võib-olla oli see tingitud sellest, et alguses ma ei jaganud ära, et mis süsteemiga etendus toimub. Ja kindlasti jäi mind häirima see, et näitlejad olid oma vanuse kohta liiga noored. Kas teie suudaksite Indrek Ojarit ja Elina Reinoldit vanavanematena ette kujutada? Selles suhtes tahan ma kindlasti selle sama etenduse Eesti Draamateatri versiooni ära vaadata, kus mängivad Martin Veinmann ja Kersti Kreismann, kes vanuse poolest peaksid rollidesse paremini sobima. Samas ei suuda ma ette kujutada, kuidas nad nende rollidega hakkama saavad. Kas neil tuleksid kõik need erinevad nüansid välja. Aga eks see selgub siis, kui ma Draamateatris ära käin. Praegusele etendusele heidaksin ette ka seda, et vahel muutusid need dialoogid kuidagi liiga pikaks ja lohisevaks ning vajusid kuidagi ära. Kaua sa ikka vaatad, kuidas kaks inimest pingil istuvad ja üksteisele armastust avaldavad. Või siis seisavad ja räägivad värsivormis. Ilmselt ma seepärast ka ei tahaks originaalversiooni Romeost ja Juliast vaadata, et seal on kogu tekst värsivormis. Või on mul lihtsalt eelaimdus, et ma ei suudaks tervet etendust värsivormis kuulata. Nõuab minu meelest liiga palju ajude pingutamist. 
Aga kui need mõned arusaamatud kohad välja jätta, siis mina olen teatrikülastusega igati rahul. Tekkis kohe tahtmine uuesti Romeo ja Julia raamat kätte võtta, et vaadata, mis nende kahe noore armastaja vahel siis täpselt juhtus. Lisaks heale näitlejatööle aitas kindlasti kaasa Karlova teatri hubane miljöö. Mis sest, et suurem osa inimestest istus saalis jopede või pleedidega. Mina õnneks olin targu end veidi paksemalt riidesse pannud ja radiaatori kõrval oli väga mõnus istuda. Aga see Karlova teater on üks äraütlemata mõnus ja hubane koht ja lõi tunde, et publik oli samuti seal samas raudtejaamas, mitte kusagil kaugel ja kogu seda inimlikkust ja näitlejate vahel valitsevat sünergiat oli nii mõnus lähedalt vaadata ja kuulata. Ma arvan, et see lugu ei mõjuks pooltki nii sümpaatsena kusagil mõne suure teatrimaja kõledas saalis. Siis kaoks loo inimlikkus ära. Kuid just inimlikkus on see, mida meil tänapäevases maailmas tegelikult vaja on. 

Siit ka minu soovitus, et pange mõnusalt soojad riided selga ja seadke sammud Karlova teatrisse!
Järgmised etendused 31. jaanuaril ja 27. veebruaril.

Etenduse kohta saab rohkem informatsiooni SIIT

Mõnusaid teatrielamusi!