Improteater IMPEERIUM laval koos Kadri Rämmeldiga

10.märtsil 2019 Karlova Teatris

Juba vanarahvas teadis rääkida, et parem hilja kui mitte kunagi. Selleks, et te ei arvaks, et ma blogimise päris ära olen unustanud, panen mõned mõtted kirja. Kahjuks küll tagantjärgi ja sel korral otseselt teatrisoovitust ka anda ei saa. Aga ehk on postitus neile abiks, kes varasemalt pole improteatrist mitte midagi kuulnud. 

Kui nüüd oma sõnadega väga lihtsalt seletada, siis improteater on teater, kus puuduvad etteantud tekst ja misanstseenid (liikumine laval). Võib öelda, et näitlejad ei tea, mis laval juhtub ja kõik oleneb nende kiirest reageerimisvõimest ja fantaasiast. Ka publik saab oma fantaasiaga veidi aidata. Praeguseks olen ma näinud vist kolme IMPEERIUM-i etendust ja sisuliselt on kõikide puhul esimene osa olnud naljakam kui teine osa. Esimeses osas tehakse tavaliselt erinevaid etüüde ja sketše ning teises osas siis üks pikem lugu. 

Ma hetkel enam neid sketše ei mäleta, mida Kadri Rämmeld esimeses osas tegema pidi, kuid need olid nii naljakad, et ma olin enamuse ajast lihtsalt naerust kõveras. Eks see esimene osa on ka seetõttu naljakam, et sketšid on lühikesed ja paljuski saab publik nende püandi välja mõelda. Näiteks kandis üks sketš pealkirja "kolm vabandust" ja seisnes see siis selles, et Kadri Rämmeld kehastas naist, kes pidi oma meestuttavaga kohvikus kokku saama, kuid jäi sinna tunde hiljaks. Enda õigustuseks oli tal kolm head vabandust. Sketši tuum seisnes selles, et Kadri Rämmeld ise ei teadnud, mis need tema kolm vabandust on, mida ta kohe esitama peab hakkama ja tema ülesandeks oli need vihjete põhjal ära arvata. Esimene vabandus oli, et tema kass hüppas wc-potti ja ummistas sellega wc ära. Teine vabandus oli, et talle tuli tänaval vastu liputaja, kes oli tegelikult üks avaliku elu tegelane. Kolmandat vabandust ma ei mäleta, aga see oli ka sama arulage. Iseenesest midagi väga uudset selles ei ole, aga tegemist ongi lihtsalt hea ajaviitega, kus publik saab ise naljade loomisel abiks olla. Kui publiku pakutud ideed aga siiski liiga labased või liiga "üle võlli" peaksid olema, siis näitlejad lihtsalt küsivad seni uusi ideid, kuni need on aktsepteeritavad. Nii ei pea ka päris alla igasuguse arvestuse olevat huumorit kartma.

Teine vaatus algab külalisnäitleja nö "ülekuulamisega". Kõik improteatraalid küsitlevad külalisnäitlejat stiilis kus koolis sa käisid, kes on su parim sõbranna, mida teile lavakas räägiti jne. Seejärel küsitakse publikult kas nad tunnevad mõnda samanimelist isikut, keda "ülekuulatav" mainis. Siit hakkab juba tekkima mingi teistsugune kontekst loole. Esialgu jah on see naljakas, kuid kuna teine osa annab juba väikest mõõtu lavastuse välja, siis minu kogemus on näidanud, et näitlejatel saavad uued ideed otsa ja hakatakse samu motiive kasutama ja see paneb teise osa venima. Viimane kord oli mul mingi hetk isegi veidi piinlik saalis istuda. Polnud see lugu enam nii väga naljakas ühti.

Kuigi laias laastus võib öelda, et esimene osa on peaaegu alati väga naljakas ja ka teise osa algus on naljakas. Seega hea vahelduse annab selline improteater kindlasti. Viisin ka oma kolleegid seda etendust vaatama ja enamus neist nägi esimest korda sellist teatrit. Kõik jäid väga rahule ja nii mitmedki lubasid järgmine kord ka IMPEERIUMi etendusi vaatama minna. Ka mina plaanin järgmisel korral kohal olla, sest siis on neil külaliseks Jan Uuspõld ja see tõotab väga huumoririkas õhtu tulla. Ma ainult loodan, et naljad väga labaseks ära ei lähe. 

Kellel nüüd huvi tekkis, siis Improteater IMPEERIUMit saab järgmisel korral Tartus Karlova Teatris 20.aprillil (laval koos Jan Uuspõlluga). Tallinnas on neid võimalik koos Jan Uuspõlluga laval näha päev varem (ehk siis 19.aprillil) Von Glehni Teatris. Muidugi on neil mängukavas ka teisi lavastusi, nende kohta saab täpsemat infot nende koduleheküljelt. 

Ilmselt kõik need, kes improteatri lavastusi näinud on, teavad et tegemist on väärt etendustega. Kõikidele teistele soovitan ma aga julgelt proovida midagi klassikalisest teatrist erinevat. Uskuge mind, te ei kahetse.

* - Päisepilt on pärit Improteater IMPEERIUM-i Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Raul Ollo

Loe edasi

Improteater IMPEERIUM laval koos Saara Kadakuga

20. jaanuaril 2016 Tartu Karlova teatris

Pilt pärit Google pildiotsingust

Laval olid:
Saara Kadak
Erki Aule
Kati Ong
Maarius Pärn
Tarvo Krall

Oi ma olen laisaks muutunud. Teatris käisin kolmapäeval, kuid jutu jõuan alles laupäeval kirja panna. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Eelmise aasta märtsis sattusin esimest korda improteatri etendusele. Tookord oli neil külas Veikko Täär ja mulle meeldis see, mis laval toimus. Vahepeal on muidugi terve hulk improetendusi toimunud, kuid mul lihtsalt pole aega olnud neid vaatama minna. Mul on lihtsalt nii tore graafik, et üsna sageli olen ma kolmapäeva õhtuti või öösel tööl ja IMPEERIUMi etendused toimuvad reeglina kolmapäeviti. Seekord oli Improteater IMPEERIUMil külas Saara Kadak. Ma kohe kindlasti ei ole mingi meeletult suur Saara Kadaku fänn, kuid Su nägu kõlab tuttavalt saates hakkas ta mulle meeldima. Seepärast otsustasingi, et üle pika aja on kolmapäeva õhtu vaba ja läheks vaataks siis üle, mida see Saara Kadak laval endast kujutab. Ilmselt oli saalis Saara Kadaku fänne teisigi, sest nagu selgus, siis päris suur hulk publikust oli esmakordselt improteatri etendusel, kuid samas olid praktiliselt kõik saalisviibijad näinud saadet Su nägu kõlab tuttavalt. 

Mulle igatahes meeldis mu esimene improkogemus rohkem, kui seekordne etendus. Ma isegi ei tea, kas asi oli selles, et seekord ei olnud improteater enam nii uudne, sest ma umbes teadsin mis toimuma hakkab. Stseenid on neil mu meelest alati sarnaselt üles ehitatud. Üllatusmoment seisneb ainult selles, mida publik välja pakub ja kuidas näitlejad laval reageerivad. Veikko Tääriga oli etendus kuidagi lõbusam, sest iga stseen oli erinev. 

Üks stseenidest on improteatris nn "pressikonverents", kus publik pakub välja, keda külalisnäitleja kehastama peab ja mis oludel pressikonverents korraldatud on. Muidugi külalisnäitleja ise seda ei tea, küll aga annavad teised näitlejad laval talle otseselt või kaudselt vihjeid, et ta lõpuks aru saaks, kes ta on ja millega ta hakkama saanud on. Seekordne situatsioon oli selline, et Saara Kadak kehastas Kihnu Virvet, kes oli Lätis Ieva Ilvese Java ära varastanud ja sellega Muumimamma alla ajanud. Suht jabur. Okei, ma saan aru, et see Ilvese abielu temaatika on praegu veel suhteliselt kuum asi. Olgu, oli üks kord stseen ära, aitab küll. Aga seekordne ülejäänud improetendus suht keerleski selle ümber. Ma ei saanudki aru, kas Saara läks krampi ja lihtsalt ei suutnud kedagi teist kehastada peale Kihnu-Virve või milles see asi oli. Igatahes ma muud seal laval väga ei näinudki kui Kihnu-Virvet ja siis käisid pidevalt teemast läbi märksõnad Java, Läti, muumid ja perekond Ilvesed. Mind igatahes hakkas ära tüütama. Oleks nagu midagi huvitavamat tahtnud näha. Sest ma usun, et Saara on enamaks võimeline. Kuigi jah, iseasi, kas ta suudab seda kohe käigupealt teha, sest ilmselt see improviseerimine kõigile ka ei sobi. 

Kui Saara nii kiiresti ei suutnud mõnda uut rolli kehastada, siis teised imperaalid on suurte kogemustega ja oleksid ometigi võinud stseenid mõnes teises suunas juhtida. Ometigi jäi mulle mulje, et ka nemad läksid lihtsama vastupanu teed ja sageli olid just nemad need, kes muumid või Java uuesti sisse tõid. Aga ega ma väga ei kurda. Lihtsalt natukene igavaks läks minu jaoks asi. Siiski sai naerda ka. Kuigi minu meelest oli algus jälle kordades naljakam, kui lõpp. Eelmine kord oli sama moodi, et esimene vaatus oli tempokas ja äärmiselt naljakas, kuid teine vaatus vajus ära ja hakkas venima. Seekord oli samuti. Ma isegi ei mäleta, kas ma teise vaatuse ajal naerda sain. Ilmselt ikka sain, kuid mitte väga palju. Kuid nagu ma juba eespool mainisin, siis oleks ilmselt rohkem naerda saanud, kui situatsioonid oleksid huvitavamad olnud ja imperaalid oleksid midagi huvitavat teinud. Kaua sa ikka ühe nalja üle naerad. 

Aga jah, järgmisel kuul on neil Elina Reinold külas. Kui võimalus on, siis äkki lähen ka vaatama. Sest Elinal on seda näitlemisekogemust veidi rohkem kui Saaral ja ehk tuleb sealt midagi huvitavamat. Minu üldine arvamus on see, et improteater on huvitav, sest sa ei tea kunagi, mis seal täpselt toimuma hakkab ja vahepeal tulevad seal publiku abiga nii jaburalt absurdsed olukorrad välja, et sa lihtsalt naeradki kogu aja kõht kõveras ja mõtled, et kuidas on võimalik sellise asja peale üldse tulla. Kindlasti palju oleneb ka külalisnäitlejast, et kes kui vabaks end lasta suudab ja millise temperamendiga külalisnäitleja on. Muidugi on suur roll ka imperaalidel endil, sest külalisnäitleja üksinda ei tee midagi ära. Võib-olla ainult meelitab külalisnäitleja nimi rohkem publikut saali. Ma usun, et ehk seekord oligi põhjuseks see, et Saara nimi kutsus rohkem publikut saali ja sellest olid mingil määral ka imperaalid häiritud ja veidi kohmetud. Igatahes ma jään lootma, et järgmisel korral on jälle huvitavam etendus.

Hoolimata sellest, et seekordne etendus mulle nii kustumatut muljet ei jätnud, kui minu esimene kokkupuude improteatriga, soovitan kõikidel vähemalt korra improteatrit külastada. Positiivne emotsioon on garanteeritud. Juba ainuüksi seepärast, et see on klassikalisest teatrist nii erinev, et esimesel korral ajab juba ainuüksi see erinevus naerma.

Järgmine võimalus improteater IMPEERIUMIT näha on 13. veebruaril Tallinna Kammerteatris ja 18. veebruaril Tartu Karlova Teatris. Seekord laval Elina Reinold ja algus ikka kell 19.00

Loe edasi