Kuvatud on postitused sildiga Ingrid Isotamm. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ingrid Isotamm. Kuva kõik postitused

11/07/2021

Kasuema

 10. juulil 2021 Staadioni 48 hoovis, Tartus

Päisefoto on pärit Emajõe Suveteatri Facebooki leheküljelt

Mina olen üks nendest, kes selle praeguse kuumalaine üle üldse ei rõõmusta. Ma pigem rõõmustan, kui talvel on sama ohtralt külmakraade, kui praegu soojakraade on. Seega oli mul väga hea meel Staadioni tänavale endise hullumaja hoovi jõudes näha, et teatripublik on mõnusasti puude alla istuma pandud. Ega seal väga muud varianti poleks olnudki, aga praeguse kuumusega tundus puude vilus istumine tõelise luksusena. Juba see on üks põhjus, miks teatrisse minna. Saate etendust nautida ilma et päike silma või pähe paistaks ja ei pea muretsema, kuidas liigne päike ja kuumus teie tervisele mõjub. Loomulikult on põhjusi, miks “Kasuema” vaatama minna kordades rohkem.

Esiteks kindlasti see, et kuuldused suurepärasest lavastusest on kaugele jõudnud. Emajõe Suveteater mängis eelmisel ja üle-eelmisel suvel Silvia Rannamaa “Kadri” lavastust ja juba enne esietendust kiideti “Kasuema” ohtralt. Seega on kõikide ootused ka järjelavastusele põhjendatult suured, sest kõik tahavad teada, mis Kadrist edasi saab. Mindki meelitasid sel korral teatrisse just need kuuldused, et “Kadri” oli menuk ja kõik ootavad, et saaks juba järge näha. Kui sa pole lavastuse kohta mitte ühtegi halba sõna kuulnud, siis on ju kindel, et tahaks ise ka seda imelavastust näha. Kuigi ma kahjuks “Kadrit” ei näinud, siis võin kinnitada, et kuuldused sellest, et ka “Kasuema” on sama suurepärane lavastus, vastavad täielikult tõele. Mul läheb raskeks, et kõik need asjad, mis hästi olid, üles loetleda selliselt, et see postitus väga pikaks ei läheks. Lihtsam oleks vist öelda, et tegemist on suurepärase lavastusega ja kõikidel tasub teatrisse minna. Siis saaksid kõik ise näha ja kogeda, mis hästi on. Aga ma siiski proovin veidi enda emotsioone ja mõtteid edasi anda.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kindel, kas ma kunagi Silvia Rannamaa "Kadri” ja “Kadri Kasuema" raamatuid üldse lugenud olengi. Ilmselt mitte. See-eest tean ma väga hästi Leida Laiuse ja Arvo Iho filmi "Naerata ometi", mis on "Kadri Kasuema" põhjal valminud. Filmi tean ainult seepärast, et ma olen pärit sellisest kohast nagu Tilsi, kus seda filmi omal ajal filmiti ja selles samas lastekodus on mu ema kasvatajana töötanud ja ma olen seal lastekodu ruumides ja ümbruses sisuliselt oma lapsepõlve mööda saatnud. Ja kui sinu kodukohas on filmi tehtud, siis sa ikka vaatad seda, ka siis, kui see on filmitud enne seda, kui sina sündisid. Seega mingid sündmused olid tänu filmile tuttavad. Kuigi kummaline on see, et filmist suutsin ma end paremini distantseerida, kui äsja nähtud etendusest ja ma ei mäleta, et film minus sellist emotsioonide virr-varri oleks tekitanud. Ilmselt on asi selles, et filmi põhjal on juba aru saada, et need pole nüüdsama toimuvad sündmused ja seega on lihtsam aru saada, et see mida meile parajasti näidatakse on ainult mäng. Samas teatrietenduse puhul viibid sa tegelastega samal ajahetkel samas ruumis ja see mõjutab sind hoopis teisiti, sest sa hingad sama õhku ja see justkui muudab sind osaks nendest sündmustest, mida sa enda ümber toimumas näed. Nüüd läks vist veidi keeruliseks, aga ma loodan, et te saite mu mõttest aru.

Tasub vist kohe alguses ära mainida, et sisu poolest väga roosilise lavastusega tegemist ei ole. Siiski tuleb Emajõe Suveteatrile au anda, sest hoolimata rasketest teemadest on lavastus väga õnnestunult välja tulnud ja kuigi vahepeal muutuvad silmad oi-oi kui märjaks, siis etenduse lõppedes valdavad publikut ikkagi positiivsed emotsioonid. Ma täiesti teadlikult julgen neid enda mõtteid ka kaaskülasajatele suhu panna, sest minu ees istuvad naised arutasid omavahel täpselt seda sama mõtet, et kurbus ja rõõm käivad käsikäes. Ja te ei tea, kui hea meel oli mul näha, et mõned inimesed panid lausa päikeseprillid ette, et enda veekalkvel silmi peita. Tuleb välja, et ma pole ainus piripill, kes teatris pidevalt nutuga võitlema peab. Kui tavaliselt ma ikkagi tajun selle hetke ära, millal mu silmad märjaks muutuvad, siis nüüd olin ma laval toimuvasse nii süvenenud, et isegi ei saanud aru, et mul pisarad silmist voolavad.

Suuresti oli pisarate põhjuseks ikkagi see suurem lugu, mis etendust vaadates minu (ja ilmselt ka teiste teatrikülastajate) peas tekkis. Kui kurb on see, mida armastuse puudumine võib lastele ja noortele teha. Kas me tegelikult üldse mõtleme sellele, miks lapsed halvasti käituvad. Väga lihtne on nendega pahandada ja kui pahandamisest mingit kasu pole, lapsed raskesti kasvatatavateks sildistada. Kui tihti me mõtleme sellele, et äkki selle halva käitumise taga on püüe armastust otsida, sest ainus moodus kuidas laps endale tähelepanu saab, on siis kui ta pahandust teeb. Minu meelest tuli etendusest see kõige paremini välja pisikese Sassi puhul (kes hoolimata oma hüüdnimest Sass, oli tegelikult tüdruk), kes tahtis välismaale põgeneda, sest välismaal on kõik parem ja nii ta lootis välismaalt leida endale ka armastava perekonna. Senini olid kõik temaga internaatkoolis ainult pahandanud, sest oli tema see, kes pidevalt pahandusi tegi. Kuid siis tuli Kadri, kes püüdis headuse ja armastusega Sassile läheneda ning ühtlasi selgus, et kõik pahandused, mida Sass oli korraldanud, olid tegelikult tehtud hea eesmärgi nimel. Kuid keegi teine seda ei teadnud, sest keegi polnud Sassile nii lähedale pääsenud, et tema lugu ära kuulata. Siinkohal võiks vist küll öelda, et headus ja armastus päästavad maailma. Ja see oligi nii kurb, et selliseid tõsiasju, nagu armastust ja headust, peavad meile, täiskasvanutele, õpetama lapsed. Miks me täiskasvanuks saades selle kõik ära unustame, mida me lapsena teadsime ja tundsime?

Lisaks muidugi see päris armastuse teema. Kuna valdavalt olid sündmuste keskmes ikkagi suured tüdrukud ja poisid, siis näidati päris palju ka poiste ja tüdrukute vahelist armastust. Seda on kõige lihtsam kokku võtta vana tõega, et vihkamisest armastuseni on ainult üks samm. Eks seda ole meist vist kõik kuulnud, et kui poiss sind patsist või seelikust tirib, siis sa meeldid talle. Sarnaseid käitumisjooni on ka “Kasuema” tegelaste puhul näha. Alguses olid poisid ja tüdrukud omavahel sõjajalal, kuid ometigi oli näha, et vastassugupoolele taheti meeldida. Kuni juhtusid sündmused, mis mõjutasid kõiki. Mis selle armastuse kurvaks teeb on see, kui sa oled aru saanud, et tunne, mida sa seni vihkamiseks pidasid on tegelikult armastus. Ja siis ühel päeval sinu armastatut lihtsalt enam ei ole. See lihtsalt on nii ülekohtune, et ajab nutma. Ka siis, kui see juhtuks täiskasvanutega, oleks see kurb olnud, aga hetkel olid tegelasteks noored, kes niigi on oma elus palju kannatama pidanud ja see muutis sündmused vähemalt minu jaoks veelgi traagilisemaks.

Et nüüd lavastusest nii kurba muljet ei jääks, siis peab tõdema, et lavastaja Andres Dvinjaninov oli suutnud kogu lavastuse nii hästi lavale tuua, et see kurbus käis nalja, naeru ja lauludega käsikäes ning pisarad kadusid sama kiirelt kui nad tekkinud olid (kui mitte veelgi kiiremini). Minu meelest peaksime me kõik lavastusest õppima seda, kuidas negatiivsetes sündmustes leida see pisitillukene positiivne nüanss üles, mis aitaks meil edasi liikuda ja tulevikus ka elust jälle rõõmu tunda. Nii nagu tingimusteta armastust, õpetab “Kasuema” meile ka seda, kuidas rasketest aegadest üle olla. Ja eestlased on ju laulurahvas. Kui on kirjas, et tegemist on muusikalise koguperelavastusega, siis võite kindlad olla, et laulud teevad momentaalselt vaatajatel tuju heaks. Eriti kui laulud on esitatud sellise energiaga. Ega palju puudu ei jäänud, et publik oleks hakanud kaasa laulma.

Ma siiralt imestan selle üle, kui andekaid noori meie ümber leidub. Jah, lapsi ning noori kasutatakse lavastustes ja filmides väga palju, kuid kui nad panna kutseliste näitlejate kõrvale, siis on ikkagi aru saada, et lapsed on laval või ekraanil veidi kramplikud ja seega on nende rollid veidi pingutatud. Teate, ma üldse ei liialda, kui ma ütlen, et sel korral olid noored peajagu kutselistest näitlejatest üle. Esiteks oli laval väga palju eri vanuses noori ja nad kõik laulsid ja tantsisid lisaks näitlemisele. Veelgi enam, kõik kandvad rollid olid noortel, kutselised näitlejad olid episoodilistes rollides. Ja need osatäitmised ei olnud üldse pingutatud, vaid tulid täiesti loomulikult välja. Kohati tundus mulle, et sel korral olid kutselised näitlejad need, kes natukene liiga palju “näitlesid”. Kuna tegemist oli muusikalise lavastusega, siis meeldisid mulle kõige enam tantsunumbritega laulud. Need olid täis sellist energiat, et ilmselt oleks sellest energiast saanud terve Tartu linna jaoks elektrit toota. Vähemalt publik sai korralikult positiivse energiaga laetud. Neid noori ja seda energiat, mis nendega koos lavale saabub, peab lihtsalt ise nägema, sest mina ei oska seda sõnades edasi anda.

Kõige rohkem meeldis mulle pisikest Sassi kehastanud Kirke Kallaste. Tundus, et ta oli kõikidest teistest noorem ja kui ma alguses teda laval nägin, siis ma olin üsna kindel, et ta ütleb väga püüdlikult pähe õpitud teksti. Aga vastupidiselt minu eelarvamusele suutis ta ülimalt loomulikult pahareti rolli välja mängida. Ja vaieldamatult oli just Sass see, kes publikut kõige rohkem naerma ajas oma jutuga. Minu lemmik hetk oli kohe alguses, kui lapsed lavale laulma tulid ja kuidas siis Sass esireas vaikselt enda seelikut üles keris. See oli nii loomulik, et mul korraks tekkis tunne, et see ongi päris, mitte lavastatud. Siis ühel hetkel sain aru, et see on ikka lavastatud, kuid päris kindel ma selles ikkagi ei ole, sest see liigutus tuli nii loomulikult. Lausa uskumatu, et nii väikene tüdruk nii tõetruult ja pingevabalt laval toimetab. Veel meeldis mulle Sassi puhul tal peas olnud rätt. Kavalehel oleval pildil ja Facebookis nähtud piltidel ma seda rätti ei näinud. Samas on see rätt geniaalne lisandus. Kui ma kavalehel olevat pilti vaatan, siis näeb Kirke Kallaste üsna ingellik välja ja selliste blondide juustega ja pika patsiga pisikese tüdruku puhul poleks tema pahandused nii hästi mõjunud. Aga see rätt andis just selle vajaliku lisanduse, et tõsimeeli uskuda, et Sass ongi üks metsik tegelane.

Kuna ma “Kadrit” näinud ei ole, siis mind üllatas ka nimitegelast kehastanud Ella Cecilia Claesson, kes kandis peaosa väga suurepäraselt välja. Seda on nüüd küll veidi imelik öelda, kuid kõige rohkem meeldis mulle lõpustseen, kus ta armastatule mõeldes nutma hakkas. Kas üldse tohib ja saab öelda, et mulle meeldib kedagi nutmas näha? Ma pole kindel, kas ma nii ehedaid pisaraid laval kunagi näinud olengi. Ja siis see nutetud nägu, mis etenduse lõpus naervaks näoks muutus. Sellist ehedat emotsiooni ei ole veel ükski kutseline näitleja lavalt mulle pakkunud. Mina võtan Ella Cecilia Claessoni ees igatahes mütsi maha. Tõeline näitleja kelles on koos teatri sübolid – nuttev ja naerev nägu. Kogu tema osatäitmine oli väga hea, kuid need lõpustseenid jäid mulle nii eredalt meelde, et külm jutt käis südame alt läbi.

Veel jäid mulle silma Tuule Õige pisikese Ainana, Hella Niitra grupivanem Vestana, Katrina Laur Annena, Kärt Tõnissaar Tinkana ning Karl Kristjan Puusepp Entuna. Mikk Kaasik paljulubava pianisti Svenina oli ka suurepärane, kuid see, et Mikk Kaasik on andekas, pole enam mingi uudis, sest teda olen ma varem lavalaudadel näinud nii näitlemas kui ka laulmas. Seega tema mind nii palju ei üllatanud, kui kõik teised noored. Nagu ma juba enne ütlesin, siis tegelikult olid kõik noored äärmiselt tublid ja üsna halb tunne on kedagi niimoodi eraldi välja tuua. Siiski tundub mulle, et enamus siin nimeliselt välja toodutest jäid silma eelkõige seetõttu, et nende kehastataval tegelasel oli selliseid iseloomujooni, mille tõttu nad teistest veidi rohkem silma paistsid. Sest mängisid kõik ühtviisi hästi ja noortest koosnev trupp oli äärmiselt tugev.

Lisaks noortele teevad lavastuses kaasa ka kolm kutselist näitlejat. Riho Kütsar Vanemuisest, kes kehastab Kadri isa, ja keda me näeme ainult lavastuse alguses. Kadri kasuema kehastab Ingrid Isotamm Karlova Teatrist. Lisaks kasuemale kehastab Isotamm ka Entu ema ja ohvitseride klubi ansambli lauljat. Kõik osatäitmised tulid Isotammel hästi välja, aga kõige huvitavam oli vaadata Entu ema, sest selles naises oli kõige rohkem karakterit. Isotamm on minu meelest väga hea karakternäitleja. Tundus, et ka publikus olnud lastele jäi Isotamme kehastatud Entu ema silma, sest ma kuulsin etenduse lõpus lapsi omavahel arutamas, et kas Kadri ja Entu olid siis tegelikult õde-venda, sest neil oli üks ema. Ja see polnud üldse hea ema, kui ta oma lapse suitsuga ära tappis. Ja kuidas ema oli vahepeal muutunud, sest alguses oli ta natukene ikkagi hea, sest õmbles KAdrile kleite, aga pärast lõi teda juba kotiga. Kutselistest näitlejatest sai lavaaega kõige rohkem Ülle Kaljuste Eesti Draamateatrist, kes kehastas kasvataja Siimsonit. Kaljuste tegi hea osatäitmise, olles noortele heaks partneriks laval. Kuigi Kaljuste kehastab tavaliselt jõulisi naisi, siis sel korral oli tema kehastatud kasvataja Siimson küll nõudlik ja jõuline, kuid ei jäänud laval domineerima, lastes noortel särada.

Seda suurepärast lavastust ei oleks ilma lavastajata, keda ma juba eespool veidi kiitsin. Mulle tundub, et Dvinjaninov on üks neid väheseid lavastajaid, kes suudab absoluutselt kõikide inimestega suhelda nii, et ta saab oma tahtmise (heas mõttes muidugi). Nii palju kui ma teda ka Kaunimate Aastate Vennaskonnaga esinemas olen näinud, suudab ta igas vanuses ja rahvusest inimesed käima tõmmata. Eks seda sama oskust on ka lavastajal vaja, tõmmata näitlejad käima, et nad hakkaksid julgelt erinevaid lahendusi oma rolli jaoks pakkuma. Noortega on see muidugi keerulisem, aga ilmselt on kõik minuga nõus, et “Kasuemas” annab viimne kui üks inimene laval endast maksimumi, ja see saab olla ainult hea lavastaja teene, kes sellise trupi on kokku pannud. Trupp on sel korral väga tugev ja on tunda, et väga üksmeelne, mis ilmselt tingib ka selle, et neil ongi üksteisega nauditav koos laval olla ja see emotsioon kiirgub ka vaatajasse.

Sama suurt kiitust väärivad ka muusikaline kujundaja Ele Sonn, kes lastele kõik need laulud selgeks on õpetanud ning koreograaf Heili Lindepuu, kes laulude juurde sobilikud liikumisseaded tegi. Mõned laulunumbrid olid kohati nii suurejooneliste liikumisseadetega, et selliseid numbreid näeb eraldi mõnel kontsertetendusel, mitte teatrilaval. Veelgi vähem oskaks selliseid tantsunumbreid oodata noortelt, aga ometigi just noored on need, kes sel korral neid suurejoonelisi etteasteid esitavad. Kui nüüd midagi ette heita, siis ainult seda, et nende kaasahaaravate lauludega pole plaati välja antud. Ma usun, et see oleks päris hea tuluallikas olnud, sest emotsioon, mida lavastus pakub on vägev ja mina isiklikult tahaksin seda emotsiooni ka hiljem kogeda ning lavastuses kõlanud lauludega plaat oleks selleks suurepärane abimees.

Kui juba kiituseks läks, siis peab kiitma ka kunstnik Arthur Arulat. Eriti jäid mulle silma poiste ja tüdrukute wc-d, mis olid vastavalt soo stereotüüpidele kujundatud. Tüdrukute wc uks punase ja poiste oma Sinise värviga värvitud. Ajastut andsid edasi ka uste kohal rippuvad kirjad, nt “Õppida, õppida, õppida”. Ja muidugi koolivorm – sinised pihikseelikud tüdrukutel ja põlvikud. Poisse oli laval vähem ja nende koolivorm tundus olevat vabam, kui tüdrukutel. Vähemalt ma ei pannud tähele, et kõikidel postel samasugused sinised püksid oleksid olnud.

Kirsiks tordil on muidugi lavastuse mängupaik. Kunagine Tartu Psühhiaatriahaigla näeb välja täpselt selline, et see võiks olla ka internaatkool. See omakorda pakub veelgi rohkem seda tunnet, et kõik ümberringi toimuv ongi päriselt. Eks seda tunnet võimendatakse ka lavastuse ülesehitusega, kus publiku oleks justkui kooli avatud uste päevale tulnud publik, kes tahab koolist ülevaadet saada. See missioon on igatahes edukalt täidetud, sest mina sain väga tõeliselt valusa ülevaate internaatkoolist ja sealsete laste sisemaailmast. Selles mõttes on endine hullumaja ka veidi sümboolne mängukoht, viidates laste katkistele hingedele. Ehk pani ka mängupaik täiskasvanuid veidi rohkem sellele mõtlema, kuidas nad oma lapsi armastavad ja loodetavasti näitavad nad seda armastust oma lastele ka pärast teatris käiku rohkem välja.

Vaieldamatult on tegemist selle suve ühe kaasahaaravama lavastusega, mida tasub vaatama minna. Seega, soovitan piletite ostmisega kiirustada, sest kuuludes suurepärasest lavastusest levivad kulutulena ja piletid kaovad kiirelt. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on täpselt sellise lavastusega, milline üks suvelavastus olema peab. Seal on nalja ja naeru, energiat, mõnus atmosfäär (mille loovad asukoht, kostüümid, muusika, liikumine ja muidugi inimesed), sisukas lugu ning suurepärased näitlejatööd. Eks natukene tuleb sellega muidugi arvestada, et lavastus toimub väljas ja teised linna- ning loodushääled mõjutavad lavastust ja pingid pole ehk sama pehmed kui teatrisaalis, kuid see kõik kuulub minu meelest samuti suvelavastuse võlude juurde. Igatahes on aru saada, et Emajõe Suveteater on suvelavastuste korraldamisel tõeline veteran ja teab, kuidas teatripublikut suvel rõõmustada.

 

Aitäh, Emajõe Suveteater, et te olemas olete ja palju õnne veerandsaja aasta täitumise puhul!

 

Autor: Silvia Rannamaa

Dramatiseerija: Aidi Vallik

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Kunstnik: Arthur Arula

Muusikajuht: Ele Sonn

Liikumisjuht: Heili Lindepuu

Mängisid:

Ella Cecilia Claesson – Kadri

Karl Kristjan Puusepp – Enrico Adamson

Mikk Kaasik – Sven Purre

Ülle Kaljuste – kasvataja Siimson

Riho Kütsar – Ülo Jalakas (Kadri isa)

Ingrid Isotamm – Gina Jalakas (Kadri kasuema); Enrico ema; ohvitseride maja ansambli liige

Kirke Kallaste – Sass

Tuule Õige – Aina

Hella Niitra – Vesta

Stella Seim – Liki; ohvitseride maja ansambli liige

Kärt Tõnissaar – Tinka

Jaana Sommermann – Marelle

Katrina Laur – Anne

Mairo Libba – Andres

Robin Haga – Aadu

Gerda Lehis – haiglaõde

Janeli Remmelkoor – haiglaõde

Emily Susanna Knotts – ohvitseride maja administraator

Maarja-Liis Nurja – ohvitseride maja ansambli liige

Emily Mäesepp – ohvitseride maja ansambli liige

 

Ansabel EFEKTIIV koosseisus:

Mikk Kaasik - klaver, vokaal

Kaspar Kiisk - soolokitarr, vokaal

Lota-Loviis Rohtla - basskitarr

Mattias Mäesalu – trummid

 

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis kõik mänguajad ja piletiinfo leiab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt

15/05/2018

Tuliliilia



Kui ma käisin kinos „Seltsimees laps“ filmi vaatamas, nägin „Tuliliilia“ filmi treilerit. Treiler kõnetas mind ja nii ma otsustasin, et seda filmi tahan ma näha. Otsustamise tegi muidugi kergemaks ka aasta alguses endale antud lubadus, et vaatan kinos võimalikult palju Eesti filme ära. Siiani on päris hästi läinud. Ainult „Portugal“ jäi nägemata, sest selle kohta kuulsin igalt poolt ainult negatiivset tagasisidet. Aga see selleks.
"Tuliliiliat" tutvustatakse nii: "Filmi peategelaseks on 38-aastane Pia, kes avastab end ühel hetkel olukorrast, et tema mees on ta nö. "noorema mudeli" vastu ümber vahetanud ja ootab nüüd uue elukaaslasega peatselt ka perelisa. Nende lahkumineku peamiseks põhjuseks oli Pia viljatus. Pia üritab kõigiti oma eluga edasi minna, aga kergete killast see ülesanne pärast pöörast kihutamist emotsioonide ameerika mägedel ei ole…
Ühel hetkel hakkab Pia tundma, et keegi (või miski) nagu oleks temaga. Hommikuti on naisel üha sagedamini tunne nagu keegi oleks tema juures käinud ning kohati on võimatu öelda, kas see kõik on ikka unes või ilmsi. Olukord võtab aga juba sootuks müstilisema pöörde hetkel, mil selgub, et Pia ootab last. Seda vaatamata tema meditsiiniliselt tõestatud viljatusele ja ka asjaolule, et tema elus ei ole pärast lahutust olnud kohta meessuhetele. Pia avastab end ootamatult seisust, kus täitumas on tema suurim salasoov. Lihtsalt mitte nii nagu naine oli seda ette kujutanud. Pia otsustab leida tema hinge ja mõistust pitsitavatele küsimustele vastused, kuid kas ta on nendeks ka valmis?"
Nagu enamasti, ei olnud ma ka sel korral enne kinno minekut filmi süžeega tutvunud.  Seega see ülaltoodud sisututvustuse info oli mulle enne filmi teadmata. Ühelt tuttavalt olin ainult kuulnud, et tegemist on veidi ulmemaailma kalduva filmiga. Ja ulmefilmid pole kohe kindlasti minu maitse. Seepärast läksin ma kinno ilma suuremate ootusteta. Sest esiteks see ulmefilmi temaatika ja teiseks pole minu arvates suurem osa Eesti filmidest midagi väga erilist.
Ka „Tuliliilia“ esimeste stseenide puhul tundus mulle, et tegemist on „tüüpilise“ Eesti filmiga, milles puudub sisu ja mis on kuidagi katkendlikult üles ehitatud. Alguses näeme öist vaadet Tallinnale (kusjuures peab ütlema, et see öine drooniga filmitud linnavaade oli mu lemmikkoht filmis). Seejärel suumitakse vaadet järjest rohkem sisse kuni ühe konkreetse aknani. Akna taga magab naine. Järgmisel hetkel näeme seda naist töötamas silmaarstina. Siis autoga sõitmas ja ühe maja hoovi keeramas. Sellele järgneb tavaline stseen, kus naine autost väljub, võtab saapad jalast ja läheb kööki külmkapi juurde, et sealt piima võtta. Järsku hakkab mingi teine naine paaniliselt karjuma, siis saabub üks mees, kes paistab piimapakiga naist tundvat ja soovib teda välja visata. Mees peab muidugi ka selle naise peale karjuma. Ma pean tunnistama, et ma ei saa enam üldse aru, mida ma kirjutan. Aga samas, ega ma filmi vaadates ei saanud ka nendest stseenidest aru. Sel hetkel mõtlesin ma küll, et oleks võinud pigem õues ilusat suveõhtut (kes teab, palju meil neid ilusaid õhtud sel aastal veel tuleb) nautida, mitte pimedas kinosaalis sellist ajuvabadust vaadata. Filmi kaitseks peab siiski ütlema, et enamus nendest jaburatest stseenidest saavad filmi jooksul selgituse ja lahenduse ning ei tundugi enam nii jaburatena.
Naine, kes „koju“ sõitis oli Pia. Pia oli kunagi sellest majas elanud, kus elas nüüd tema eksabikaasa Jürgen koos oma uue lapseootel naisega. Ma siiski eeldan, et uus naine teadis, kes Pia on ja seetõttu ei saa ma sellest tema paanilisest karjumisest absoluutselt aru. Jah, see pole normaalne, et mingi naine sulle niimoodi elamisse sisse sajab, aga niimoodi karjuda vist pole ka päris normaalne. Edasine sisu oli päris normaalne. Ulmeliseks pidi filmi muutma see, et kuigi Pia elas üksinda, siis oli tal tunne, et keegi justkui käib öösiti temaga magamas. Nii ärkas ta korduvalt hommikuti ihualasti ja ühel korral ärkas ta orgasmi peale üles. Ma ütleksin, et see pole veel midagi ulmelist. On ju siin-seal kirjutatud naistest, kes ongi tundlikumad ja saavad igapäevategevuste juures orgasme. Mis see unenäo peale orgasmi saamine siis nii ulmelist on? Samuti suudaksin ma selle hommikul alasti ärkamise loogiliselt ära põhjendada. Seega polnud selles osas minu jaoks mitte midagi müstilist või ulmelist. Selliseid asju lihtsalt juhtub ja selleks ei pea mingitesse kõrgematesse jõududesse uskuma. Küll aga läks minu jaoks ulmeliseks see Pia lapse saamise osa. Jah, imesid juhtub kuid sellistesse imedesse ma siiski ei usu. Samas ei jäänud see mind nii häirima, et ma nüüd selle pärast kogu filmi maha teeksin. Nõia seletus oli selles osas päris õige, et laps oli Pia salasoov ja eks ta ise selle energiatega endale kuidagi külge tõmbas. Ulmeline oleks asi siis olnud, kui lapse asemel oleks Pia ilmale toonud mingisuguse üleloomuliku olendi.
Seega lõppes film minu jaoks loogiliselt, et Pia sünnitas ja saigi film sellega läbi. Lõppes üks eluetapp Pia elus. Samas oleks ma teada tahtnud, et kas need salapärased tundmused kadusid siis peale lapse sündi ära või kadusid need varem. Sest filmi alguses jäi mulje, et praktiliselt iga öö käis keegi Pia juures, aga kui Pia oma sõbranna last Peetrikest hoidis, siis mulle tundus, et see salapärane keegi ilmus harvem. Samuti ei saanud ma sellest aru, et kes see patsient siis oli, kes Pia juures käis ja kes teda Tuliliiliaks kutsus. Filmi jooksul jäi mulle mulje, et tema ongi see energia, kes Pia juures käib, sest tema teadis Pia rasedusest ja ilmus välja siis kui ööklubist leitud mees taksoga Pia juurest minema läks. Ma mõtlesin, et see mees ongi see, kes teised mehed Pia juurest eemale tõrjub. Sest filmis oli näha, et nii kui keegi Piale läheneda üritas, siis miski justkui lõi need mehed lööklainega Piast eemale. Seda kummalisemaks läks asi siis, kui see sama jälitaja justkui magnetiga auto ette tõmmati. Ja miks see kummaline jõud Kaarlit Piast eemale ei tõmmanud? Kas see oli mingi kõrgem jõud, kes sai aru, kes nendest meestest Piale head ja kes halba tahtis? See oleks ilmselt iga naise salajane unistus, sellist nähtamatut kaitseinglit omada. Ja ilmselt selline lapse saamise ime oleks kõikide lastetute naiste unistuse täitumine. Minu jaoks on see film umbes sama nagu Ameerika jõulufilmid, milles toimuvaid imesid on ilus vaadata ja tore mõelda, kui asjad ka päris elus nii ilusad oleksid, kuid sügaval sisimas annad sa endale aru, et tegemist on väljamõeldud filmiga ja päris elus asjad nii ei käi.
Kinosaalist väljudes mingit erilist emotsiooni filmi osas ei olnud. Päris nii lootusetu film ei olnud, nagu paljud teised Eesti filmid, mida ma kunagi näinud olen. Samas sellist tunnet ka ei olnud, et tahaks kangesti uuesti vaatama minna. Isegi sisu peale ei pannud film mõtlema. Astusin kinost välja ja olidki filmiga seotud mõtted peast läinud. Tundub, et eks ta üks naisteka film on. Nendest inimestest, kellega ma kinos koos käisin, oli vist üks või kaks meest. Ja mis seal salata suurem osa naisi oli vist tulnud Johann Urbi vaatama, sest nii kui Urb kaadrisse ilmus, käis saalist mingi kahin ja itsitamine läbi. Ma õnneks või kahjuks ei saanud aru, et tegemist oleks mingi erilise Hollywoodi näitlejaga. Eks tal see eesti keel ongi puisem ja võib-olla jäi osaliselt selle taha eriline Hollywoodi sära. Minu meelest olid kõik näitlejad võrdsed. Vähemalt mulle ei jäänud keegi sel korral eriliselt silma nii hea kui halva osatäitmise poolest. Ühesõnaga täiesti keskmine Eesti film. Siiski arvestades seda kui uue filmiga on tegu ja vaadates kinosaalide tühjust, siis Eesti rahvale film väga peale ei lähe.

Lavastaja: Maria Avdjuško
Operaator: Thierry Pouget
Helilooja: Tõnu Kõrvits
Kunstnik: Carolin Saan
Monteerija: Helis Hirve
Stsenaristid: Maria Avdjuško, Leana Jalukse, Al Wallcat
Produtsent: Aet Vaigu
Näitlejad: 
Ingrid Isotamm - Pia
Johann Urb - Kaarel
Eva Eensaar-Tootsen - Ida
Adele Taska - Kaia
Rasmus Kallas - Peetrike
Epp Eespäev - Dagmar
Kristjan Sarv - Jürgen
Rain Simmul - kirikuõpetaja
Elina Reinold - nõid
Raivo Trass - psühhiaater
jt

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas koduleheküljelt.

21/12/2016

Kes on Zarah Leander?

20.detsembril 2016 Karlova teatris

Foto: Tiina Viirelaid

Ma arvan, et enamustel inimestel ei tekigi seda küsimust, et kes see Zarah Leander on. Nooremad inimesed ilmselt ei ole temast midagi kuulnud. Ja need, kes on temast kuulnud, ilmselt teavad kes on Zarah Leander. Mina pean käsi südamel tunnistama, et umbes kuu tagasi polnud mina sellisest inimesest mitte midagi kuulnud. Siis aga hakkasin ma ühel hetkel nägema igal pool reklaame, et Karlova Teatris etendub "Zarah Leander. Ühe legendi meloodiad ja mälestused". Ega ma siis ka veel väga huvi ei tundund, et kellega tegemist on. Lihtsalt kusagilt reklaamist oli silma jäänud, et tegemist on Rootsi päritolu laulja ja näitlejaga, kes pikalt elanud ja töötanud ka Saksamaal ning suuresti seal tuntuks saanud. Mina siiski seda temaatikat enda jaoks nii huvitavaks ei pidanud, et kohe kiirustada teatrisse piletit ostma. Nagu öeldakse, siis tark ei torma. Nii kirjutatigi mulle mõned päevad tagasi Karlova Teatrist ja uuriti kas ma oleksin huvitatud etenduse vaatamisest. Tavaliselt ma väga pikalt ei mõtle enne, kui ma "jah" ütlen, sest enamasti kutsutaksegi mind just nendele etendustele, mis on ehk veidi teistmoodi ja kuhu ma niisama ei läheks. Siiani olen aga nendest etendustest väga positiivse üllatuse saanud. Näiteks minu 2016 aasta teatrikülastuste topis on SÜDAMEPEITJATE PLANEET, mis on just üks nendest lavastustest, millest ma enne kuulnudki ei olnud, kui lavastuse produtsent mind seda vaatama kutsus. Samas sain ma sellest lavastusest väga hea emotsiooni ja tunne oli peale teatrit väga hea. Seega võiksin ma juba õppida, et teatrikülastustega võib ka veidi eksperimenteerida. Alati ei pea draamat või komöödiat vaatama kusagil suures teatrimajas. Sel korral ma aga mõtlesin paar tundi enne, kui vastasin. Esiteks tundus mulle, et teema ei paku mulle absoluutselt huvi ja teiseks tundus, et mul on ikka nii kiire ja väga palju teisi asju veel vaja ära teha (tüüpiline aastalõpp). Lõpuks ma ikkagi otsustasin, et tuleb aeg maha võtta ja pakkumine vastu võtta ning teatrisse minna. Seega minu suurim tänu Karlova Teatrile, et te mind endale külla kutsusite ja sellega mu maailma veidi avardasite.
Ma pean tunnistama, et ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline, kuna ma pole Ingrid Isotamme teatris näinud ja mingisuguste filmide ja seriaalide põhjal ta mulle väga meeldinud ei ole. Nõnda olin ma ka tema lauluoskuse suhtes veidi skeptiline. Samas ma teadsin, et lavastuses on palju laulmist. Lisaks ei tundunud kuigi ahvatlev terve etenduse aja ainult kahte näitlejat laval vaadata. Nii ma siis suhteliselt ilma igasuguste suuremate lootuste ja ootusteta teatrisse sisenesin. Ütlen kohe üsna alguses ära, et teatrist väljusin ma hoopis suuremate emotsioonidega. Pole mingeid eelarvamusi vaja. Enamasti need eelarvamused kipuvad meile väga vale pildi asjadest looma.
Kõige suurem üllatus kõnealuse lavastuse puhul minu jaoks oli see, et Ingrid Isotamm nii hästi laulab. Mul ilmselt oli mingi eelarvamus, et sellise käreda häälega ei saa hästi laulda. Ma eeldasin, et ma kuulen etenduses ainult mingit kriiskavat ja viisi mitte pidavat häält. Praegu on see koht, kus ma pean piinlikkust tundes tunnistama, et rohkem puusse annab panna. Kõige parem näide selle puusse paneku kohta on see, et etenduse ajal leidsin end mitmel korral mõttelt, et Ingrid Isotamm võiks oma plaadi välja anda. Kasvõi  Zarah Leanderi lauludega. Ma tahaksin kohe selle plaadi omanikuks saada. Kas on veel paremat näidet vaja selle kohta kui valele teele eelarvamused meid viia võivad? Nüüd ma saan aru, et Zarah Leander oli kontra-alt ja seega tema rolli sobis Ingrid Isotamme veidi käredam hääl nagu valatult. Kuna lavastuses oli laulmist palju, siis vahel oligi tunne, et ma istun kusagil hubases lounge´s ja kuulan mõnusat muusikat. Või istun ma mõnusas jazz-klubis ja kuulan head muusikat. Ma arvan, et Karlova Teatri väike ja mõnus atmosfäär andis etendusele nii palju juurde. Näiteks Vanemuise suures saalis poleks etendus pooltki nii hubasena tundunud. Või vaatan revüüteatrit. Teate, ma pole mitte kunagi oma elus revüüteatrit näinud oma silmaga. Kuni eilseni. See revüüteatri  koht oli vist üks mu lemmikutest. Sest nii tore on oma silmaga näha kuidas uhketes riietes inimesed laval laulavad ja tantsivad. Kes ei tea, mida see revüüteater endast kujutab, siis guugeldage. Mulle meenutas see natukene nagu viisakat kabareed. Viisakat selles mõttes, et kostüümid ei olnud nii paljastavad. Mulle on alati kabaree stiilis etteasted meeldinud, seega pole midagi imestada, et mulle see väike tantsu- ja laulunumber nii hirmsasti meeldis. Teine mu lemmik stseen oli Waldemardi laul, sest minu meelest oli see kõige võimsam laul kogu lavastuses. Kahju, et see eesti keeles oli. Minu meelest kõlavad laulud saksa keeles paremini kui eesti keeles, olgu siis mis laulud iganes. Siiski pean ma siinkohal tõdema, et ma olen liiga noor ja polnud  ühtegi lavastuses kõlanud laulu veel  varem kuulnud. Vähemalt nii lavastust reklaamiti, et kõlavad nii vähemtuntud kui ka tuntud laulud. Minu jaoks polnud ühtegi tuttavat laulu ega meloodiat. Nii ma siis arvangi, et ma olen nende laulude jaoks lihtsalt liiga noor. Eesti keeles kõlasid aga laulud minu jaoks kuidagi mahedamalt või mitte nii võimsalt. Saksa keeles oleks laulud minu jaoks võimsamad olnud ja Ingrid Isotamm oleks saanud veidi rohkem oma häält käristada. Aga see on juba minu viga, et mulle meeldivad võimsad laulud ja saksa keelsetes lauludes võiks rohkem dramaatilisust olla. Tegelikult oli laule ka niisama nauditav kuulata. Kuigi ma pean tõdema, et esimesed kaks laulu ma küll sõnadest aru ei saanud, kuigi laulud olid täitsa eesti  keeles.
Rohkem ma vist etenduse kallal nuriseda ei oskagi. Ma ausalt olin etenduse ajal juba lummatud. Olgugi, et laval olid Jaanus Teppomees ja Ingrid Isotamm kahekesi, siis põhiroll oli ikkagi Isotammel ja vabalt oleks võinud Zarah Leanderi lugu ka tema monoetendus olla. Jah, Jaanus Tepomees oli laval vajalik, et meeste rolle täita, kuid täiesti vabalt oleks Isotamm nendega ise ka hakkama saanud. Sest suurema osa ajast mängis ta mitut rolli korraga. Mulle meeldis just see, et selleks, et mängida mitut erinevat inimest ei olnud vaja meeletut kostüümide vahetamist või parukate või ma ei tea mille kasutamist. Piisas veidi hääle muutmisest ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval teine tegelane. Näiteks päris etenduse lõpus rääkis keskealine Zarah oma elust ja järgmisel hetkel oli Zarah veidi küüru jäänud ja kohe oli aru saada, et nüüd on laval 70 aastane Zarah. Ma ei teagi, kas Isotamm on nii andekas seetõttu, et ta on nukunäitleja olnud ja sealt on arenenud oskus väikese vaevaga erinevaid tegelasi mängida või milles asi on. Piisas väikesest puusanõksust või kergest miimika muutusest ja kohe oli laval teine inimene. Ma olen lausa lummatud. Ausalt ka. Samas pean ma ka Jaanus Tepomeest kiitma, sest tema rollid vaheldusid ka üsna kiiresti. Kuna tal oli nö abistaja roll, siis tema oli laval vähem ja ei pidanud  nii palju erinevaid rolle mängima. Mingil hetkel tuli mulle tema nägu väga tuttav ette, aga ma ei suutnud välja mõelda, kust ma seda nägu tean. Suutsin ainult välja mõelda, et see oli mingi koomiline roll.  Sel korral olid tal tõsisemad rollid, kuid see-eest oli neid nauditav vaadata. Võib-olla mõningaid teatrikülastajaid Hitleri roll natukene häiris, kuid minul ei olnud selle rolli vastu midagi. Ega me siis ajalugu muuta ei saa, kui Hitler on osa ajaloost ja ta Zarah Leanderiga kokku puutus omal ajal. 
Lisaks äärmiselt andekatele näitlejatele oli ka lavakujundus hästi lahendatud. Põhimõtteliselt oli ühes lava nurgas Zarah garderoob ja teises nurgas väike diivan ja laud, mis kujutasid Zarah erinevaid kodusid ja ka teiste inimeste kodusid. Lisaks oli lava tagaosas stange kostüümidega, mida Ingrid Isotamm laval vahetas. Kogu kostüümivahetus oligi etendusse sisse kirjutatud ja sel ajal kui näitleja kostüüme vahetas, andis ta ka teksti edasi. Tavaliselt olen ma näinud lavastusi, kus näitlejad laval kostüüme vahetavad, kuid samal ajal on taustaks muusika või räägib keegi teine. Ühesõnaga juhitakse tähelepanu kostüümi vahetavalt näitlejalt eemale, et jumala eest keegi ei näeks,kuidas näitleja kostüümi  vahetab. Seega oli vahelduseks päris tore vaadata, kuidas kostüümivahetusi ei varjata ja need on oskuslikult lavastuse osaks kujundatud. Siinkohal au ja kiitus lavastaja Andres Dvinjaninovile. Lisaks äärmiselt toredale lavakujundusele olid ka Zarah Leanderi kostüümid säravad ja võimsad. Nii nagu ühele õigele diivale kohane. Kindlasti andsid kostüümid ka seda ajastu hõngu edasi. Mulle on koguaeg tundunud, et hoolimata sellest et oli sõda, olidinimesed sel ajal lõbusamad ja kandsid uhkeid  kostüüme. Tänapäeval me naljalt selliseid uhkeid kostüüme lavalaudadel ei näe ja sellist lõbutsemist. 
Ilmselt sobib lavastust vaadata nii nendel inimestel, kes on kunagi Zarah Leanderi muusika austajad olnud, kui ka noorematel. Näiteks mina võtsin lavastust kui head lugu sellest kuhu on võimalik välja jõuda, kui sa midagi väga tahad. Kuidas püüelda oma unistuste poole ka siis, kui isegi sinu enda lähedased sinusse ei usu. Kes meist siis ei oleks kunagi tahtnud kuulsaks näitlejaks või lauljaks saada? Ma vist ei pea sellele küsimusele vastama, sest miks ma muidu seda blogi pean. Selles osas oli lugu väga mõtlemapanev. Teisest küljest ei olnud tegemist aga mingi väga keerulise ja sügavamõttelise lavastusega vaid piisavalt kerge ja vaimuka lavastusega, mis sobis suurepäraselt lõõgastumiseks. Mina soovitan soojalt kõigil vaatama minna, sest nagu minu näitest näha, siis mina jäin etendusega väga rahule. Jäin lausa nii rahule, et soovitan etenduse pileteid jõulukingituseks osta. Kindlasti tärkas minus ka huvi Zarah Leanderi enda kohta ja ma panin tema elust rääkiva raamatu enda lugemisloendisse. Loeks juba jõulude ajal, kui ma ei peaks oma magistritööga tegelema. Igatahes ühel heal päeval ma selle raamatu ära loen. Kõik, kes nüüd lavastuse vastu huvi hakkasid tundma, peavad kiirustama, sest etendused toimuvad ainult detsembris ja järgi on jäänud ainult üksikud etendused 22., 23., 28. ja 29. detsembril algusega kell 19.00 Karlova Teatris. 

Veel kord suured tänud Karlova Teatrile, kes mind külla kutsus ja mulle sellise positiivse üllatuse valmistas!

PS! Kõik need, kes tahtsid teada, kes see Zarah Leander selline on, peavad küsimusele vastuse saamiseks teatrisse minema.

Dramatiseerija ja lavastaja: Andres Dvinjaninov
Kunstnik: Triinu Pungits
Muusikaline kujundus: Sven Kullerkupp ja Indrek Kalda
Koreograaf: Marika Aidla
Mängisid:
Ingrid Isotamm
Jaanus Tepomees
Klaveril saatis: Taaniel Pogga

Rohkem infot saab Karlova teatri kodulehelt SIIN