Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht

Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Pilvede all. Neljas õde

Pilt pärit Forum Cinemas kodulehelt

Viimased päevad kirjutatakse igal pool filmist „Pilvede all. Neljas õde“. Et kes ikka on see neljas õde ja kes staaridest filmi esitlusele kohale tulid jne. Terve minu Facebooki sein on nende uudiste jagamist täis, lisaks erinevad auhinnamängud mille auhinnaks on piletid selle sama filmi seanssidele või siis on inimesed märkinud end kinos esilinastustel osalejaks. Nii ei olnud mingit võimalustki, et mul oleks filmi „Pilvede all. Neljas õde“ esilinastus ja kinno jõudmine saanud kahe silma vahele jääda (nagu seda on mitme teise Eesti filmiga varem juhtunud).

Kuna ma andsin endale väikese lubaduse, et sel aastal võiks rohkem kinno jõuda ja eelkõige võiks proovida paljud linastuvad Eesti filmid ära vaadata, siis tundus loogiline ka „Pilvede all. Neljas õde“ ära vaadata. Seda enam, et sarja esimest hooaega seitse aastat tagasi vaatasin ma usinasti. Siiski pean tunnistama, et minu teadmised sarja sündmustekäigust piirduvadki suures enamuses esimese hooajaga. Edasi pole ühtegi hooaega näinud, kuid siit-sealt olen mingeid fragmente seriaalist näinud. Filmi autorid lubasid aga kusagil (ei mäleta enam millises väljaandes see intervjuu ilmus) ajalehes antud intervjuus, et film ei sõltu otseselt seriaalist, sest seriaali ja filmi tegevuse vahel on möödunud palju aastaid ja film on ikkagi eraldi teos.

Nii saigi kinotee ette võetud. Olgu kohe alguses öeldud, et mingeid suuri ootusi mul ei olnud. Seega olen ma seda rohkem üllatunud, et ma ikkagi suutsin filmis pettuda. Esiteks polnud minu jaoks filmi sisu eriti tugev. Õed said teada, et neil on kusagil neljas õde veel ja otsustasid selle õe ema sünnipäevale kutsuda. Samas ei toimunud terve filmi jooksul muud mitte midagi. Õde tuli ema sünnipäevale, kohtus oma õdedega ja siis selgus paar saladust nii õest kui ka Sirjest. Kogu film oli oma sündmustekäigu poolest nagu sissejuhatus toimuvasse. Aga seda põnevat ja kaasahaaravat püanti ei olnud, millele sissejuhatust tehti. Mina vähemalt ei loeks seda neljanda õe saladust mingiks püandiks. Ja see Sirje haigus ei olnud ka üllatav kui alguses jookseb talle järgi valges kitlis tervishoiutöötaja ja oma sünnipäeval räägib ta oma matustest. Ma ikka mäletan seriaali esimesest hooajast, et kogu aeg juhtus midagi ootamatut. Ma oleks selliseid huvitavaid sündmusi filmis ka näha tahtnud.

Üleüldse oli film nii tehnilise kui sisulise poole pealt kehvasti üles ehitatud. Siin-seal on juba räägitud ka sellest, et film oli suuresti reklaam. Jah, ma saan aru, et filmi tegemine on kallis ja selleks on sponsoreid vaja. Aga äkki nt Eesti Kultuurkapital ei andnudki (ma muidugi ei tea, kas andis või mitte, aga ma nende logo ei pannud filmi tiitrites tähele) filmile seepärast raha, et filmi süžee oli nende jaoks mittemidagiütlev. Seepärast pididki tegijad ise sponsorid otsima. Sirje sünnipäeva ettevalmistustes mind isegi need sponsorite näitamised (Carmen Catering, Jardin lilled jne) ei seganud, sest need olid loogilised. Tegelikult on loogiline, et inimene sööb ka Alma kohupiima või jogurtit, kuid kui hommikusöögistseenis jääb mulle esimese asjana kaadris silma Gefiluse keefiri pakk ja selle tagant ei ilmu näitlejad kesksele kohale, vaid keefiri pakk on terve stseeni tähelepanu keskmes, siis on midagi valesti. Ma saan väga hästi aru, et tänapäeval on reklaam igal pool, kuid mind häirib see, et ma ei saa ühtegi videot ka ilma pealesunnitud reklaamita ära vaadata. Ometigi veel viis aastat tagasi ei olnud seda reklaami igalpool nii palju ja ometigi inimesed tarbisid neid asju. Ma pean ütlema, et mulle isiklikult mõjuvad need igal pool ette ronivad reklaamid vastupidiselt. Aga see selleks. Veel häiris mind see, et stseenis kus Piret Haapsalus bussilt maha astub on tal käes mantel ja kott, kuid hetk hiljem Alberti kõrval kõndides on mantel kadunud. Ja üks asi, millest ma kohe mitte kuidagi aru ei saa on see, et milleks oli filmi vaja kaasata Krista Lensin, Hilje Murel ja Merle Palmiste? Ma usun, et laevalt saabuvate inimeste näitamises oleks võinud piirduda nö massiga. Kas tõesti oli nö „tuntud“ nägusid selleks vaja, et filmile reklaami tehes panna inimesed arvama, et üks nendest kolmest kehastabki seda neljandat õde. Igatahes minu silmis oli tegemist täiesti tühja ideega. Neid asju oli veel, mis mind häirisid, aga need on juba ununenud.

Küll aga ei ole mul ununenud mõttetu sisu. Päris tihti oli mul peas idee, et kas päriselt ka on selliseid inimesi olemas. Jah, võib-olla olen mina naiivne, kuid ma ei saa aru, miks Kertu peaks Erikuga koos olema. Ma sain aru küll, et seriaali fännid naersid Eriku lausete peale meeletult, kuid no mina ei saa aru, miks see Erik niisugune olema peab. Mu meelest on ta veel entusiastlikum kui igasugused noorpoliitikud Õnne 13-s. Minu silmis täiesti õudne tegelaskuju ja ma ei saa aru, kas reaalselt ka sellised inimesed on olemas ja reaalselt nende perekonnad taluvadki neid nii? Mina oleks Kertu asemel ammu sellise hullu juurest jalga lasknud. Ja kuidas Piret nii blondiin ja sinisilmne saab olla? See kõik ei ole lihtsalt loogiline. Jah, ma saan aru, et tegemist on filmiga ja filmid ongi välja mõeldud, kuid kui tegemist pole mingi fantaasiamaailma kuuluva ulmefilmiga, siis ma eelistaksin kui filmis oleks ikka veidikenegi loogilisust. Ma tunnen, et ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga hästi kirja panna, et seda kõike kirjeldada mis minu sees filmi vaatamise ajal toimus. Aga ma lähen filmi peale mõeldes jälle närvi, et ma raiskasin peaaegu 2 tundi oma ajast sellise jama peale. Mul ausalt oli mingil hetkel keset filmi tunne, et tõuseks lihtsalt püsti ja astuks minema.

Võib-olla raskendas minu filmi nautimist ka tõsiasi, et ma pole kuue aasta jooksul toimunud sündmustega kursis. Ma saan aru, et Gunnar oli mingi Sirje mees, kes ilmselt oli heal järjel. Kuid mul puudub igasugune teadmine kes need Voltsid, Riinad, Andresed, Liinad jne olid. Ma vist õdede lastest olin ka ainult Mammust kuulnud. Seega oli üllatus, et kahe õe peale on kokku neli last. Ja kuna ma ei tea, mis seal vahepeal toimunud on, siis võib-olla polnud mul praeguseid sündmuseid ka nii huvitav jälgida. Ehk tõesti pakkus seriaali fännidele üllatust et Kertu on Erikuga koos, Piret ja Volts on lahutatud ning Gunnar on surnud. Minule need teadmised ei andnud midagi juurde ja isegi kui oleksid andnud, siis see poleks olnud see püant, mida ma filmilt oodanud oleksin. 

Ainus asi, mis mulle filmi juures meeldis olid ilusad kleidid. Nii Piret, Kertu kui Sirje kandsid enamuse ajast kleite ja need olid nii ilusad. Mul tekkis endalgi tahtmine rohkem kleite omada ja neid ka igapäevaselt kanda. Lisaks meeldis mulle Indrek Sammuli Eriku kehastamine. Kuigi see Eriku tegelaskuju on nii nõme kui veel olla saab, siis au ja kiitus Sammulile, et ta Eriku selliseks nii usutavalt mänginud on. Rita Rätsepp Sirjena on ka omamoodi. Eriti meeldis mulle veidi nipsakas ja nina püsti suhtumisega Sirje. Aga see on kõik.

Minu meelest on tegemist täiesti mõttetu filmiga. Kui eilsetel esilinastustel olid igal pool saalid puupüsti täis ja esilinastusi tehti korraga mitmes saalis, et publikut ära mahutada, siis tänasel seansil Tartu Apollo kinos oli saal pooltühi. Ma ei tea, kas see oli tingitud keskpäevasest seansist või millestki muust, aga ehk olid inimesed juba muljeid kuulnud ja otsustasid seepärast oma aega kasulikumalt kulutada. Igatahes mina soovitan seda viimast teha. 

Loe edasi