Balti tragöödia või Balti unenägu?

 7. septembril 2021 ERM-i saalis (Eesti Teatri Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Tallinna Linnateater

Ma usun, et pole vist olemas ühtegi teatrisõpra, kes pole Tallinna Linnateatrisse piletite saamise nimel vaeva näinud. Sinna lihtsalt on üsna keeruline pileteid saada ja ilmselt ongi see ka põhjus, miks teater publiku hulgas nii populaarne on. Eriti tuliselt tuleb piletite nimel võidelda siis, kui Tallinna Linnateater juhtub etendusi andma väljaspool Tallinna. Nii juhtuski, et kõikidel Lõuna-Eesti inimestel oli tänu Eesti Teatri Festivalile Draama 2021 võimalik Tallinna Linnateatri uusimat lavastust, Balti tragöödiat, näha Tartus. Eesti Rahva Muuseumisse oli spetsiaalselt festivali etenduste jaoks ehitatud ajutine teatrisaal, mis näitlejate sõnul on peaaegu sama hea koht mängimiseks nagu seda on Salme Kultuurikeskus, kus muidu lavastust mängitakse.

Otse loomulikult pidin ka mina võimalust ära kasutama. Seda enam, et tegelikult oleksin ma tahtnud Balti tragöödiat iga hinna eest vaatama minna ka siis, kui see Draama festivalile poleks tulnud. Aga kuna ma teadsin juba varakult, et lavastus festivalile tuleb, siis ei hakanud ma Tallinnasse minekut organiseerima. Nimelt pidime me koolis Vegesacki romaani lugema, seda koos õppejõu ja kursusekaaslastega analüüsima ning hiljem sain sellest veel eksamitööski kirjutada. Erinevalt mitmest teisest kursusekaaslasest, lugesin ma raamatu algusest lõpuni läbi ja mulle loetu meeldis. Seega tahtsingi teatriversiooni ka näha. Eelkõige seetõttu, et näha, kuidas nii mahukas romaan on lavale toodud. Sest romaani tegevus toimus aastakümnete jooksul ja minu meelest oli kogu sündmustik oluline ja huvitav, seega tundus huvitav mida Moppel ja Laumets välja jätta otsustasid. Esimene muudatus, jäi silma juba enne etendust kava lugedes. Kui romaanis algab tegevus Aureli lapsepõlvest, siis lavastuse alguses on Aurel juba 18-aastane ja tegelikult publikul puudub võimalus mõista, miks Aurel on selliseks kujunenud, millisena me teda järgnevatel aastatel näeme.

Palju on paralleele toodud Vegesacki „Balti tragöödia“ ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vahel, ning eks see olegi see, mis mulle ka romaani juures meeldis ja mind teatrisse meelitas. Kui Tammsaare puhul on oluline õigus, siis Vegesacki rääkis õiglusest. On ju õigus ja õiglus juba oma kõla poolestki sarnased ja eks suuresti tähendab ka õigus õiglust millegi suhtes. Eks paralleele kahe suurteose vahel ole muidugi veelgi. Siiski räägib Vegesack romaanis kõige rohkem kuuluvusest. Kahjuks jäi lavastuse puhul see kuuluvuse küsimus minu jaoks veidi nõrgaks. Jah, sellest küll räägiti, et baltisakslased ei ole venelased ja nad ei ole ka sakslased ning lätlased ja eestlased nad ka ei ole ning nad justkui ei kuulu kusagile. Aga raamatus oli see nähtamatu klaasseina kujund tugevamalt välja joonistunud. Samas rõhutati päris mitmel korral seda, et kõik rahvused on võrdsed ja iga rahvuse hulgas võib olla mõrtsukaid ning üksikute häbiplekkide pärast ei tasu tervet rahvust häbimärgistada. Eriti meeldis mulle toapoiss Jantsi (Kalju Orro) välja öeldud mõte, et oluline pole see, mis sa oled vaid milline sa oled. Minu meelest on see nii väärtuslik mõte, et selle mõtte võiksime kõik endale igapäevaseks suuniseks võtta.

Eks esialgu tabas raamatut lugedes ka mind mõte, et baltisakslus ja baltisaksa ajalugu on nii vana teema, et see ei saa tänapäeval enam huvitav olla. Tegelikult on meil eestlastena baltisakslastega väga palju sarnast. Meie küll teame, kuhu me kuulume ja meil on suured rahvuslikud traditsioonid, kuid samas on eestlaste kogukond siiski nii väike, et kui midagi juhtuma peaks, vaatame me ikka abi saamiseks suurriikide poole. Ja me läheme rahvusena neile ilmselt sama palju korda, kui omal ajal läksid baltisakslased korda sakslastele või venelastele. Lisaks leiab lavastusest ka mitmeid teisi tänapäeval aktuaalseid ühiskondlikke probleeme. Näiteks tuli väga hästi välja see, kuidas venelased ässitasid kohalikke talupoegi baltisakslaste vastu mässu tõstma ja tänapäeval saab seda võrrelda absoluutselt kõigega, mis meie ümber toimub. Mu esimene paralleel olid Kremli trollid, kes sotsiaalmeedias inimesi poliitilistel teemadel üles ässitavad, aga ilmselgelt ei pea ässitajateks olema ainult venelased ja teemad poliitilised. Minu meelest koosneb meie ühiskond hetkel ainult üksteise teineteise vastu üles ässitamisest kõikvõimalikel teemadel. Seega on lavastus igati kaasaegne. Muidugi ei saa koroonaajastul valminud lavastuse puhul jätta märkamata seda, kuidas tädi Leocadie (Külli Teetamm) ei taha batsillide kartuses Aurelil (Karl Laumets) ja Christofil (Märt Pius) kätt suruda. Aga eks tänapäeval aktuaalseid teemasid leiab lavastusest veelgi.

Mõningate teemade tabamiseks tuleb lavastust veidi põhjalikumalt vaadata ja süveneda kujunditesse, mida meile näidatakse. Võtame kasvõi toolid, mida on laval palju, sest tegelasi on palju ja igaühel on oma tool. Välja arvatud Aurelil. Kuigi me näeme ka teda mõned korrad istumas, siis tema istub mitmel erineval toolil. Nagu väljend juba ütleb, viitavadki toolid sellele, et Aurel ei ole veel enda kindlat kohta ja rolli siin ühiskonnas leidnud, samal ajal kui kõikidel tema lähedastel on kindlad vaated ja põhimõtted ning sellest lähtuvalt ka rollid välja kujunenud. Eks seda on ka tänapäeval sageli noorte juures näha, et noored julgevad rohkem maailmas ringi liikuda ja teha erinevaid asju, et enda jaoks just see kõige südamelähedasem tee valida ja eks nende kogemuste omandamise käigus muutuvad ka nende rollid ja maailmavaated sarnaselt Aureliga. Nii lohistavadki kõik oma toole mööda lava aeglaselt ja mõõdetud sammudel, justkui kandes lõputult rasket taaka, mida baltisakslaseks olemine tähendab. Kuni ainult Aurel on ellu jäänud ja ta otsustab sellest taagast vabaneda, viies lavalt veel viimasegi tooli minema. Nii ongi Aurel lõpuks vabaks saanud ja otsustab minna Saksamaale ning alustada seal uut elu.

Eks seda pikka ajalugu ja rasket baltisakslase taaka rõhutas ka väga täpselt paika pandud ning mõõdetult aeglane liikumine. Kohati tekkis vaadates tunne, et näitlejad võiksid laval kiiremini liikuda, sest mida ma ikka vaatan, kuidas viimane näitleja laval tooli enda taga lohistab, tehes seda äärmiselt sujuvalt ja aegluubis. Selle asemel võiks juba uut stseeni vaadata. Siis hakkasin aga mõtlema, et baltisakslased on meie kultuurile andnud nii palju. Mõelgem näiteks kõikidele mõisatele, lossidele, teatrimajadele jne, mida meil ilma baltisakslasteta poleks. Ometigi tundub meile, et need ehitised on siin seisnud juba nii pikalt, et tegemist oleks justkui ammu unustusehõlma vajunud ajaga. Just seepärast tulebki näitlejatel laval aeglaselt ja mõõdetud sammul liikuda, et publikule jõuaks kohale baltisakslaste poolt kõikide aastasadade eest siia toodud kultuur, mis praegu tundub meile justkui unenäona. Siinkohal tasub küsida, kui meil poleks olnud baltisakslasi koos enda kultuuriga, siis milline oleks meie praegune kultuur? Kas meil oleks teater, ooper ja klassiklaine muusika?

Unenäos elamist rõhutab eriti tugevalt Kristjan Suitsu lavakujundus. Esmapilgul saali minnes tundub, et tegemist on täiesti tavalise lavaga, mille külgseinad meenutavad veidi baroksstiilis valgeid seinu ja tagaseina katab valge taust ning põrandal on katteks hele vaip. Tegelikkuses on tagumine sein tüllist ja selle taga kerkib lavastuse arenedes publiku ette täielik võlumaailm. Tüll tekitab illusiooni justkui näeksime selle taga toimuvat läbi udu. Seda illusiooni võimendab veelgi maad kattev pidev suits, raagus puud ja kõrgemal asuvad kalde all peeglid, mis peegeldavad kogu tülli taga toimuva tegevuse publikuni justkui pealtvaates (vaadake postituse päisepilti ja te saate täpselt aru, mida ma mõtlen). Loo seisukohast oli tülli tagune kirikaed ehk teispoolsus, kuhu läksid surnud inimesed, koht kus nad said lõpuks vabad olla. Eks seegi oli üks baltisakslaste unistustest. Olla vaba, ilma et peaks talupoegade mässu ning erinevate riigivõimude nõudmisi täitma. Mina igatahes nautisin neid vaateid, mis tülli taga moodustusid täiel rinnal. Ühelt poolt oli tegemist täiesti reaalselt laval toimuvaga, kuid teisalt oli mul tunne justkui ma vaataksin mingit maali. Maali efekti tekitaski udusus ja kaugus ning mitmedimensioonilisus.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui mulle öelda märksõnaks „baltisakslased“, siis esimese asjana tulevad mulle meelde lossid ja mõisad ning seejärel uhked ning puhevil õhtukleidid naistel ning säärsaapad ja ratsapüksid meestel. Umbes sarnases stiilis oli ka Läti kostüümikunstnik Kristine Pasternaka lavastuse kostüümid kujundanud. Kõikidel baltlastest naistel olid suursugused kleidid, välja arvatud isepäine tädi Olla (Evelin Võigemast), kes kandis laiu ratsapükse ja puhevil varrukate ning kroogitud kaelusega pluusi. Lihtsamat kleiti kandis ka koduõpetaja Belinski (Rain Simmul) tütar Sonjetška (Ursula Ratasepp), kuna tema polnud baltisakslane vaid venelane. Justkui väikese üleoleku märgiks erines puhevil kleite kandvatest baltisaksa naistest ka klaveriõpetaja Ara (Anu Lamp), kes oli ainult pooleldi baltisakslane ja pooleldi riigisakslane, kandis kirsipunasest sametist laia lihtsa lõikega pluusi ning samast kangast laiu pükse. Mehed kandsid valdavalt siiski viigipükse ja pintsakuid ning kingi, mitte minu ettekujutusele sobivalt ratsasaapaid ja ratsapükse. Minu ettekujutusele vastas ainult doktor Martinell (Egon Nuter). Siiski olid kostüümid suursugused ja pakkusid silmailu. Igatahes olid kostüümid vaieldamatult ajastutruud ja pakkusid silmailu. Eriti jäi silma tädi Madeleine´i (Hele Kõrve) uhke heleroosast sifoonist õhuline pluus ja valge roosade lilledega suursugune seelikuosa.

Samamoodi pakkusid Tartu (aga ilmselt ka kõikidele teistele teatrihuvilistele) teatripublikule tõelise elamuse Tallinna Linnateatri näitlejad ise, keda nii harva laval näha õnnestub. Mitte, et ma tahaks teiste teatrite truppide kohta midagi halvasti öelda, aga Tallinna Linnateatri näitlejad tunduvad oma kättesaamatuse tõttu kuidagi erilisemad. Või siis on sinna teatrisse tõesti eriliselt andekad näitlejad kokku koondunud. Igatahes vaatas publik hiirvaikselt laval toimuvat. Nagu üks külastaja pärast etendust ütles, siis tulebki tähelepanelikult vaadata ja kuulata, kui selliseid näitlejaid nii harva näha saab. Ja laval oli tõesti suursugune näitlejate plejaad. Kui tavaliselt on etendustes seda harva, et laval on samal ajal korraga suurem hulk näitlejaid, siis „Balti tragöödia“ puhul oli laval korraga väga palju näitlejaid, kuid enamasti on näitlejad laval lihtsalt vaikides ja oma korda oodates. Ometigi on neid kõiki huvitav vaadata ka lihtsalt ooteseisundis olles. Kuigi tegemist on väga-vägeva trupiga, jäid mõned pärlid natukene rohkem teistest silma.

Esiteks lavastaja Karl Laumets, kes kehastas peategelast Aurelit. Tegelikult peaks Aurelit kehastama Kaspar Velberg, kuid tema jäi vahetult vigastuse tõttu eemale. Väidetavalt sai Laumets laupäeval teada, et ta peab teisipäeval ise peaosas olema ja proovi jõudis ta teha ainult teisipäeva hommikupoolikul. Seda sain ma teada pärast etendust toimunud vestlusringis. Kui paljud lavastajad oskavad ainult hästi lavastada, siis Laumets oskab vaieldamatult ka suurepäraselt mängida. Kogu etendus oli nii suurepärane, et mitte sekundiks ka polnud aru saada, et Aureli roll pole Laumetsa mitmete kuude pikkuse töö vili, vaid on nn „püstolina“ sisse õpitud. Ja tekstiga komistasid ka pigem kõik teised, välja arvatud Laumets. Sellise lühikese ajaga selline vapustav roll teha, see lihtsalt väärib teistest enam esile tõstmist. Samuti väärib teistest veidi enam esile tõstmist Hele Kõrve, kes kehastas endist ooperilauljat tädi Madeleine´i ja esitas ühe vägagi kõlava ja ehtsa ooperiaaria ning hiljem veel teisegi laulujupikese. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui ma sain aru, et Kõrve laulab otse ja ise. Esimese hooga tundus laul nii võimas, et jäi mulje justkui tuleks see kõlaritest, aga siis liikus Kõrve publikule lähemale ja oli aru saada, et ta laulab täitsa ise ja ikka sama võimsalt. Lausa uskumatu on draamanäitleja esituses nii puhast ooperiaariat kuulata ja see väärib lihtsalt suurt tunnustust.

Esmapilgul võib ju tunduda, et baltisakslaste ajalugu ei paku eestlastele midagi ja kolm tundi teatrisaalis on täielik piin. Komöödiaga tõesti pole tegemist ja naerda saab mõned üksikud korrad, kuid siiski on tegemist äärmiselt nauditava lavastusega. Esiteks kogu Rauno Zubko loodud liikumine, mis mingil hetkel võib küll igava ja aeglasena tunduda, kuid lõpus mõjub veidi kaootilisena tunduv ühistants nauditava harmooniana. Lisaks pakuvad elamuse kostüümid koos lavakujundusega. Ja teleturule kohaselt tasuks öelda, et kui sellest veel vähe on, siis tasub teatrisse nautima minna juba ainuüksi suurepäraste näitlejatööde pärast. Kui ma oleks kõikide näitlejate kiituseks kasvõi ühe lause öelnud, oleks see postitus ilmselt kilomeetreid pikk, sest absoluutselt kõigi kohta saab ainult head öelda. Muidugi on kirsiks tordil Hele Kõrve imeline laul. Kui ükski eelnevatest põhjustest ei tundunud piisav, siis tasub juba ainuüksi sellepärast teatrisse minna, et kuulda Kõrvet laulmas.

 

Autor: Siegfried von Vegesack
Dramatiseering: Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Helikujundaja: Arbo Maran
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Laval:
Karl Laumets – Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Märt Pius – Christof, Aureli vend
Evelin Võigemast – tädi Olla, Jenny õde
Külli Teetamm – tädi Leocadie, Jenny õde
Helene Vannari – vanatädi Ernestine, Jenny ema õde
Alo Kõrve – onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve – tädi Madeleine, onu Nicolas´ abikaasa
Egon Nuter – doctor Martinell, arst
Rain Simmul – Belinski, Aureli koduõpetaja
Ursula Ratasepp – Sonjetška, Belinski tütar
Tõnn Lamp – pastor Awoting
Anu Lamp – Ara, klaveriõpetaja
Allan Noormets – onu Jegor, kauge sugulane
Peeter Tammearu – onu Rembert, kauge sugulane
Kalju Orro – Jants, toapoiss
Andres Raag – Miška, kauge sugulane
Teistes osades: Jaak Kaljurand, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Tarvo Elblaus, Jaan Kaljurand
 
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Mineku eel

11. septembril 2019 Sadamateatris (Draama 2019 raames)

Me arutasime just koolis, et Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad, kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi toimub.

Sel korral läksin aga veidi suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri saalis istusingi.

Oodates etenduse algust sain veidi rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba, millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.

Seevastu vihm, mis reaalselt aeda sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda musta seina.

Kui ma juba põgusalt näitlejaid mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne. Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma, et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga väljaütlemised.

Kohati oli lausa raske aru saada, mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist on praeguse hetke või minevikumeenutusega.

Sellest, et aegruum nihkub kogu loo jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil. Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.

André armuke mõjus ka Madeleine´le (Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt tundma.

Seega pole mingi ime, et Priit Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku sulle kustumatuid mälestusi.

Just selle suurepärase ja tugeva trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei soovitaks.

Lõpetuseks annaksin soovituse teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.

„Mineku eel“ on siiani minu meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval toimuvast aru saada.

Autor: Florian Zeller

Lavastaja: Hendrik Toompere

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Mängisid:

Andrus Vaarik – André

Elisabet Reinsalu – Anne

Anne Reemann – Madeleine

Sandra Uusberg – Élise

Ursula Ratasepp – Naine

Priit Pius – Mees

* – päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Loe edasi

Pilvede all. Neljas õde

Pilt pärit Forum Cinemas kodulehelt

Viimased päevad kirjutatakse igal pool filmist „Pilvede all. Neljas õde“. Et kes ikka on see neljas õde ja kes staaridest filmi esitlusele kohale tulid jne. Terve minu Facebooki sein on nende uudiste jagamist täis, lisaks erinevad auhinnamängud mille auhinnaks on piletid selle sama filmi seanssidele või siis on inimesed märkinud end kinos esilinastustel osalejaks. Nii ei olnud mingit võimalustki, et mul oleks filmi „Pilvede all. Neljas õde“ esilinastus ja kinno jõudmine saanud kahe silma vahele jääda (nagu seda on mitme teise Eesti filmiga varem juhtunud).

Kuna ma andsin endale väikese lubaduse, et sel aastal võiks rohkem kinno jõuda ja eelkõige võiks proovida paljud linastuvad Eesti filmid ära vaadata, siis tundus loogiline ka „Pilvede all. Neljas õde“ ära vaadata. Seda enam, et sarja esimest hooaega seitse aastat tagasi vaatasin ma usinasti. Siiski pean tunnistama, et minu teadmised sarja sündmustekäigust piirduvadki suures enamuses esimese hooajaga. Edasi pole ühtegi hooaega näinud, kuid siit-sealt olen mingeid fragmente seriaalist näinud. Filmi autorid lubasid aga kusagil (ei mäleta enam millises väljaandes see intervjuu ilmus) ajalehes antud intervjuus, et film ei sõltu otseselt seriaalist, sest seriaali ja filmi tegevuse vahel on möödunud palju aastaid ja film on ikkagi eraldi teos.

Nii saigi kinotee ette võetud. Olgu kohe alguses öeldud, et mingeid suuri ootusi mul ei olnud. Seega olen ma seda rohkem üllatunud, et ma ikkagi suutsin filmis pettuda. Esiteks polnud minu jaoks filmi sisu eriti tugev. Õed said teada, et neil on kusagil neljas õde veel ja otsustasid selle õe ema sünnipäevale kutsuda. Samas ei toimunud terve filmi jooksul muud mitte midagi. Õde tuli ema sünnipäevale, kohtus oma õdedega ja siis selgus paar saladust nii õest kui ka Sirjest. Kogu film oli oma sündmustekäigu poolest nagu sissejuhatus toimuvasse. Aga seda põnevat ja kaasahaaravat püanti ei olnud, millele sissejuhatust tehti. Mina vähemalt ei loeks seda neljanda õe saladust mingiks püandiks. Ja see Sirje haigus ei olnud ka üllatav kui alguses jookseb talle järgi valges kitlis tervishoiutöötaja ja oma sünnipäeval räägib ta oma matustest. Ma ikka mäletan seriaali esimesest hooajast, et kogu aeg juhtus midagi ootamatut. Ma oleks selliseid huvitavaid sündmusi filmis ka näha tahtnud.

Üleüldse oli film nii tehnilise kui sisulise poole pealt kehvasti üles ehitatud. Siin-seal on juba räägitud ka sellest, et film oli suuresti reklaam. Jah, ma saan aru, et filmi tegemine on kallis ja selleks on sponsoreid vaja. Aga äkki nt Eesti Kultuurkapital ei andnudki (ma muidugi ei tea, kas andis või mitte, aga ma nende logo ei pannud filmi tiitrites tähele) filmile seepärast raha, et filmi süžee oli nende jaoks mittemidagiütlev. Seepärast pididki tegijad ise sponsorid otsima. Sirje sünnipäeva ettevalmistustes mind isegi need sponsorite näitamised (Carmen Catering, Jardin lilled jne) ei seganud, sest need olid loogilised. Tegelikult on loogiline, et inimene sööb ka Alma kohupiima või jogurtit, kuid kui hommikusöögistseenis jääb mulle esimese asjana kaadris silma Gefiluse keefiri pakk ja selle tagant ei ilmu näitlejad kesksele kohale, vaid keefiri pakk on terve stseeni tähelepanu keskmes, siis on midagi valesti. Ma saan väga hästi aru, et tänapäeval on reklaam igal pool, kuid mind häirib see, et ma ei saa ühtegi videot ka ilma pealesunnitud reklaamita ära vaadata. Ometigi veel viis aastat tagasi ei olnud seda reklaami igalpool nii palju ja ometigi inimesed tarbisid neid asju. Ma pean ütlema, et mulle isiklikult mõjuvad need igal pool ette ronivad reklaamid vastupidiselt. Aga see selleks. Veel häiris mind see, et stseenis kus Piret Haapsalus bussilt maha astub on tal käes mantel ja kott, kuid hetk hiljem Alberti kõrval kõndides on mantel kadunud. Ja üks asi, millest ma kohe mitte kuidagi aru ei saa on see, et milleks oli filmi vaja kaasata Krista Lensin, Hilje Murel ja Merle Palmiste? Ma usun, et laevalt saabuvate inimeste näitamises oleks võinud piirduda nö massiga. Kas tõesti oli nö „tuntud“ nägusid selleks vaja, et filmile reklaami tehes panna inimesed arvama, et üks nendest kolmest kehastabki seda neljandat õde. Igatahes minu silmis oli tegemist täiesti tühja ideega. Neid asju oli veel, mis mind häirisid, aga need on juba ununenud.

Küll aga ei ole mul ununenud mõttetu sisu. Päris tihti oli mul peas idee, et kas päriselt ka on selliseid inimesi olemas. Jah, võib-olla olen mina naiivne, kuid ma ei saa aru, miks Kertu peaks Erikuga koos olema. Ma sain aru küll, et seriaali fännid naersid Eriku lausete peale meeletult, kuid no mina ei saa aru, miks see Erik niisugune olema peab. Mu meelest on ta veel entusiastlikum kui igasugused noorpoliitikud Õnne 13-s. Minu silmis täiesti õudne tegelaskuju ja ma ei saa aru, kas reaalselt ka sellised inimesed on olemas ja reaalselt nende perekonnad taluvadki neid nii? Mina oleks Kertu asemel ammu sellise hullu juurest jalga lasknud. Ja kuidas Piret nii blondiin ja sinisilmne saab olla? See kõik ei ole lihtsalt loogiline. Jah, ma saan aru, et tegemist on filmiga ja filmid ongi välja mõeldud, kuid kui tegemist pole mingi fantaasiamaailma kuuluva ulmefilmiga, siis ma eelistaksin kui filmis oleks ikka veidikenegi loogilisust. Ma tunnen, et ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga hästi kirja panna, et seda kõike kirjeldada mis minu sees filmi vaatamise ajal toimus. Aga ma lähen filmi peale mõeldes jälle närvi, et ma raiskasin peaaegu 2 tundi oma ajast sellise jama peale. Mul ausalt oli mingil hetkel keset filmi tunne, et tõuseks lihtsalt püsti ja astuks minema.

Võib-olla raskendas minu filmi nautimist ka tõsiasi, et ma pole kuue aasta jooksul toimunud sündmustega kursis. Ma saan aru, et Gunnar oli mingi Sirje mees, kes ilmselt oli heal järjel. Kuid mul puudub igasugune teadmine kes need Voltsid, Riinad, Andresed, Liinad jne olid. Ma vist õdede lastest olin ka ainult Mammust kuulnud. Seega oli üllatus, et kahe õe peale on kokku neli last. Ja kuna ma ei tea, mis seal vahepeal toimunud on, siis võib-olla polnud mul praeguseid sündmuseid ka nii huvitav jälgida. Ehk tõesti pakkus seriaali fännidele üllatust et Kertu on Erikuga koos, Piret ja Volts on lahutatud ning Gunnar on surnud. Minule need teadmised ei andnud midagi juurde ja isegi kui oleksid andnud, siis see poleks olnud see püant, mida ma filmilt oodanud oleksin. 

Ainus asi, mis mulle filmi juures meeldis olid ilusad kleidid. Nii Piret, Kertu kui Sirje kandsid enamuse ajast kleite ja need olid nii ilusad. Mul tekkis endalgi tahtmine rohkem kleite omada ja neid ka igapäevaselt kanda. Lisaks meeldis mulle Indrek Sammuli Eriku kehastamine. Kuigi see Eriku tegelaskuju on nii nõme kui veel olla saab, siis au ja kiitus Sammulile, et ta Eriku selliseks nii usutavalt mänginud on. Rita Rätsepp Sirjena on ka omamoodi. Eriti meeldis mulle veidi nipsakas ja nina püsti suhtumisega Sirje. Aga see on kõik.

Minu meelest on tegemist täiesti mõttetu filmiga. Kui eilsetel esilinastustel olid igal pool saalid puupüsti täis ja esilinastusi tehti korraga mitmes saalis, et publikut ära mahutada, siis tänasel seansil Tartu Apollo kinos oli saal pooltühi. Ma ei tea, kas see oli tingitud keskpäevasest seansist või millestki muust, aga ehk olid inimesed juba muljeid kuulnud ja otsustasid seepärast oma aega kasulikumalt kulutada. Igatahes mina soovitan seda viimast teha. 

Loe edasi