Kuvatud on postitused sildiga Karl Laumets. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Karl Laumets. Kuva kõik postitused

11/11/2021

Galilei elu

 9. novembril 2021 Sadamateatris


Foto: Maris Savik

Ma ei oska öelda kui paljud nö “tavalised teatrikülastajad”, ehk siis need, kes käivad teatrit nautimas ajaviite eesmärgil ja ei ürita teatrit alati enda jaoks lahti mõtestada, on kuulnud Bertolt Brechtist ja tema võõristusefektist või eepilisest teatrist. Aga just Brecht ja see, mida ma temast teatriajaloo kontekstis tean, viiski mind sel korral Vanemuise teatrisse. Boonuseks oli muidugi ka lavastaja Karl Laumets kelle töödest samuti võrdlemisi palju teatriringkondades räägitakse. Jutt käib muidugi Bertolt Brechti kirjutatud näidendist „Galilei elu“, mille Karl Laumets sel sügisel Vanemuise teatris lavale tõi.

Nagu lavastuse pealkirigi viitab, on teemaks tuntud teadlase Galileo Galilei elu. Mind pole teadus ja ajalugu kunagi nii palju huvitanud, et ma ainult nende teemade pärast teatrisse tahaksin minna. Sel korral olid need ikkagi puhtalt näidendi autori ja lavastaja nimed, mis mind teatrisse meelitasid. Peab tunnistama, et teatrist tulin ma ära üsnagi kahetiste tunnetega. Olgu see postitus siis abiks neile, kes on kahevahel, kas minna Vanemuisesse „Galilei elu“ vaatama või mitte. Abiks saab minu postitus olla muidugi juhul, kui te otsite enne teatrisse minekut lavastuse kohta eelinfot. Mina ei otsi. Enamasti sellepärast, et muidu olen ma eelnevalt juba alateadlikult teiste arvamusest mõjutatud. Kuigi sel korral ma natukene ikkagi teadsin millest lavastuses räägitakse, aga ma olin nii kindel, et Laumets teeb sellest minu jaoks igavast teemast täiega ägeda lavastuse, mida ma ikkagi naudin.

Kui ma jätan selle kõrvale, et süžee mind väga ei huvitanud, kuigi eks mingil määral on teater ka hea ajalooliste teadmiste omandamiseks, pole ajalooline tõde sageli teatris esmatähtis ja ma ei lähe ajalooliste teadmiste saamise eesmärgil teatrisse. Ma kuulsin endast targemate teatrikülastajate aruteludest, et Brecht kirjutas selle näidendi sel ajal, kui natsid Saksamaal võimul olid ja seetõttu on näidendis väga palju viiteid natside tegudele. Minu meelest toimus lavastuse tegevus 16. sajandi teisel ja 17. sajandi esimesel poolel ning seal polnud mingit seost natsidega. Muidugi, kui ma seda vestlust vaheajal kuulnud olin, siis ma paratamatult hakkasin mõtlema, et ehk oli Rooma inkvisitsioon näidendis see, mis pidi edasi andma natside tegusid Saksamaal. Aga ise ma poleks seda küll kuidagi teadnud, kui ma poleks seda vestlust juhuslikult pealt kuulma juhtunud. Minu jaoks ei muutnud see fakt süžeed ka oluliselt huvitavamaks. Kuigi kindlasti mängis sellise sõnumiga lavastus äärmiselt olulist rolli sellel ajastul, kui Brecht näidendi kirjutas ja kui see esimest korda lavale otsustati tuua. Muidugi on ka tänapäevases Eestis palju poliitilisi olukordi, mida saaks lavastuse süžeega kõrvutada, kuid minu peas sel korral selliseid paralleele ei tekkinud.

Ometigi ma ei kahetse teatrisse minekut üldiselt. Ma isegi ei tea, mis fluidum see Sadamateatris õhus heljus, aga esimesed pool tundi olin ma teatrisaalis istudes väga õnnelik. Mulle tundus, et kõik näitlejad mängisid suure energiaga ja olid sel hetkel kogu täiega etenduses kohal. Ja siis hakkas see energia vähehaaval langema ja esimese vaatuse lõpuks hakkas mul tekkima tunne, et äkki ikka kõik polegi nii suurepärane nagu mulle alguses tundus. Teise vaatuse vaatasin juba suuresti selle mõtte saatel, et millal see kõik läbi saab. Mulle tundus, et esimeses vaatuses oli kõik uudne, teises vaatuses tekkis mulje justkui ma oleks seda kõike juba näinud ja kuulnud (kuigi tegelikult ei olnud, aga tunne oli selline). Lisaks tundus, et ka näitlejate leek oli vahepeal täielikult kustunud ja ma ei näinud enam seda vau-efekti, mis mind alguses neid vaadates tabas. Nad soperdasid tekstiga ja kohati jäi mulje justkui poleks tegelased veel näitlejatele omaseks muutunud.

Kõige eredamalt jäi meelde stseen, kus Riho Kütsar ja Marika Barabanštšikova laulsid ja sel ajal teised valgeid pabereid õhku viskasid. Esiteks oli see visuaalselt efektne, sest valgete paberite sadu meenutas ühelt poolt lumesadu, mis minu meelest teeb alati kogu olemise helgemaks ja puhtamaks. Teiseks oli heli laulu ajal päris korralikult võimendatud, aeg-ajalt said ka teised näitlejad mikrofoni midagi laulda, sest Barabanštšikova ja Kütsar liikusid ringiratast ümber laudade, pannes mikrofoni teiste näitlejate suu ette. Selle stseeni ajal tekkis mul teises vaatuses korraks jälle see tunne, mis mind etenduse alguses valdas – et teater on äge ja selles on elavat energiat. Kahjuks kadus see ülevoolav energia koos viimase noodiga. Ühtlasi on see stseen ka ainus, mida ma praeguseks veel etendusest mäletan.

Kahjuks on ainult üks stseen veidi vähe, et selle pärast teatrisse minna. Praegu siin neid ridu kirja pannes, sain ma aru, et mind ilmselt häiriski kogu etenduse juures teatav eepilisus ja võõritusefekt, mis Brechtile omased on ja mida Laumets on võimendanud. Kui loogiliselt mõelda, siis peaks 16. sajandi inimesed hoopis teisiti riides käima. Kohe kindlasti ei kandnud mehed sel ajal pintsakuid ja triiksärke. Aga lavastuses just nii kõik mehed ja ka Marika Barabanštšikova riides on. Nad kannavad triiksärke, viigipükse ja pintsakuid ning vahel ka lipsu. Pigem jätab selline riietus mulje kontoritöötajatest kusagil nullindate alguses. Seda sama aastatuhande vahetuse tunnet tekitab ka minus üks osa lavakujundusest. Nimelt ringi kujuliselt asetatud lauad ja toolid, mis minu meelest sobivad oma minimalistliku välimusega samuti nullindate alguse eraettevõtjate kontoritesse, mitte 16. sajandi teadusmaailma, milles Galiei kahtlemata viibis.

Muidugi leidus ka teadusmaailmale viitavaid elemente. Näiteks laual olev päikesesüsteemi mudel ning lava kohal kõrguv suur pronksjas kera, mis ilmselt oli maakera või gloobuse kujutis. Siiski peab tunnistama, et lavakujundus ja kostüümid ei häirinud mind teatrisaalis istudes. Praegu seda postitust kirjutades ja illustreerimiseks päisefotot otsides, hakkasin ma mõtlema, et süžee tegevusaeg ja lavakujundus on omavahel vastuolus. Täpselt nagu tahaks publikule öelda, et see mida te praegu näete pole päris, vaid mäng. Just selles seisnebki Brechti võõritusefekti idee. Ja tundub, et Laumets on selle siiski koos kunstnik Kristjan Suitsuga kenasti ära tabanud ja edasi andnud. Lihtsalt minu jaoks oli see piisavalt segadusttekitav ja ei muutnud lavastust huvitavamaks. Ehk näitlejate osas läheb ka lavastus ajapikku paremaks ja nad suudavad lõpuni välja mängida selle sama laetud energiaga, mida ma esimese pooltunni jooksul neis nägin ja mis minu nähtud etenduse ajal hakkas vaikselt kuhtuma. Aga kindlasti sobib lavastus vaatamiseks keskmisest suuremale ajaloo- ja teatrihuvilisele. Need, kes tahaksid aastas kord või paar käia teatris oma meelt lahutamas, võiksid siiski endale midagi muud vaatamiseks valida.

 

Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja:  Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Osades:
Hannes Kaljujärv – Galileo Galilei
Oskar Seeman – Andrea Sarti
Piret Laurimaa – proua Sarti (Andrea ema, Galilei majapidajanna)
Kaarel Pogga – Ludovico Marsili (rikas noormees)
Karol Kuntsel – härra Priuli (Padova ülikooli kuraator); õpetlane-munk
Marika Barabanštšikova – Sagredo (Galilei sõber); Firenze teadlane; õpetlane-munk; kardinal Barberini; paavst Urbanus VIII; ballaadilaulja naine; valvav munk
Maarja Johanna Mägi – Virginia (Galileo tütar)
Aivar Tommingas – doodž; Firenze teadlane; väga vana kardinal; rauavalaja Vanni
Riho Kütsar – raehärra; Firenze teadlane; paks prelaat; kardinal Bellarmin; ballaadilaulja
Robert Annus – raehärra; filosoof; õpetlane-munk
Priit Strandberg – raehärra; matemaatik; õpetlane-munk; tundmatu munk
Veiko Porkanen – raehärra; Firenze teadlane; suurhertsogi teener; väike munk
Jüri Lumiste – kardinal-inkvisiitor 

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot leiab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

09/09/2021

Balti tragöödia või Balti unenägu?

 7. septembril 2021 ERM-i saalis (Eesti Teatri Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Tallinna Linnateater

Ma usun, et pole vist olemas ühtegi teatrisõpra, kes pole Tallinna Linnateatrisse piletite saamise nimel vaeva näinud. Sinna lihtsalt on üsna keeruline pileteid saada ja ilmselt ongi see ka põhjus, miks teater publiku hulgas nii populaarne on. Eriti tuliselt tuleb piletite nimel võidelda siis, kui Tallinna Linnateater juhtub etendusi andma väljaspool Tallinna. Nii juhtuski, et kõikidel Lõuna-Eesti inimestel oli tänu Eesti Teatri Festivalile Draama 2021 võimalik Tallinna Linnateatri uusimat lavastust, Balti tragöödiat, näha Tartus. Eesti Rahva Muuseumisse oli spetsiaalselt festivali etenduste jaoks ehitatud ajutine teatrisaal, mis näitlejate sõnul on peaaegu sama hea koht mängimiseks nagu seda on Salme Kultuurikeskus, kus muidu lavastust mängitakse.

Otse loomulikult pidin ka mina võimalust ära kasutama. Seda enam, et tegelikult oleksin ma tahtnud Balti tragöödiat iga hinna eest vaatama minna ka siis, kui see Draama festivalile poleks tulnud. Aga kuna ma teadsin juba varakult, et lavastus festivalile tuleb, siis ei hakanud ma Tallinnasse minekut organiseerima. Nimelt pidime me koolis Vegesacki romaani lugema, seda koos õppejõu ja kursusekaaslastega analüüsima ning hiljem sain sellest veel eksamitööski kirjutada. Erinevalt mitmest teisest kursusekaaslasest, lugesin ma raamatu algusest lõpuni läbi ja mulle loetu meeldis. Seega tahtsingi teatriversiooni ka näha. Eelkõige seetõttu, et näha, kuidas nii mahukas romaan on lavale toodud. Sest romaani tegevus toimus aastakümnete jooksul ja minu meelest oli kogu sündmustik oluline ja huvitav, seega tundus huvitav mida Moppel ja Laumets välja jätta otsustasid. Esimene muudatus, jäi silma juba enne etendust kava lugedes. Kui romaanis algab tegevus Aureli lapsepõlvest, siis lavastuse alguses on Aurel juba 18-aastane ja tegelikult publikul puudub võimalus mõista, miks Aurel on selliseks kujunenud, millisena me teda järgnevatel aastatel näeme.

Palju on paralleele toodud Vegesacki „Balti tragöödia“ ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ vahel, ning eks see olegi see, mis mulle ka romaani juures meeldis ja mind teatrisse meelitas. Kui Tammsaare puhul on oluline õigus, siis Vegesacki rääkis õiglusest. On ju õigus ja õiglus juba oma kõla poolestki sarnased ja eks suuresti tähendab ka õigus õiglust millegi suhtes. Eks paralleele kahe suurteose vahel ole muidugi veelgi. Siiski räägib Vegesack romaanis kõige rohkem kuuluvusest. Kahjuks jäi lavastuse puhul see kuuluvuse küsimus minu jaoks veidi nõrgaks. Jah, sellest küll räägiti, et baltisakslased ei ole venelased ja nad ei ole ka sakslased ning lätlased ja eestlased nad ka ei ole ning nad justkui ei kuulu kusagile. Aga raamatus oli see nähtamatu klaasseina kujund tugevamalt välja joonistunud. Samas rõhutati päris mitmel korral seda, et kõik rahvused on võrdsed ja iga rahvuse hulgas võib olla mõrtsukaid ning üksikute häbiplekkide pärast ei tasu tervet rahvust häbimärgistada. Eriti meeldis mulle toapoiss Jantsi (Kalju Orro) välja öeldud mõte, et oluline pole see, mis sa oled vaid milline sa oled. Minu meelest on see nii väärtuslik mõte, et selle mõtte võiksime kõik endale igapäevaseks suuniseks võtta.

Eks esialgu tabas raamatut lugedes ka mind mõte, et baltisakslus ja baltisaksa ajalugu on nii vana teema, et see ei saa tänapäeval enam huvitav olla. Tegelikult on meil eestlastena baltisakslastega väga palju sarnast. Meie küll teame, kuhu me kuulume ja meil on suured rahvuslikud traditsioonid, kuid samas on eestlaste kogukond siiski nii väike, et kui midagi juhtuma peaks, vaatame me ikka abi saamiseks suurriikide poole. Ja me läheme rahvusena neile ilmselt sama palju korda, kui omal ajal läksid baltisakslased korda sakslastele või venelastele. Lisaks leiab lavastusest ka mitmeid teisi tänapäeval aktuaalseid ühiskondlikke probleeme. Näiteks tuli väga hästi välja see, kuidas venelased ässitasid kohalikke talupoegi baltisakslaste vastu mässu tõstma ja tänapäeval saab seda võrrelda absoluutselt kõigega, mis meie ümber toimub. Mu esimene paralleel olid Kremli trollid, kes sotsiaalmeedias inimesi poliitilistel teemadel üles ässitavad, aga ilmselgelt ei pea ässitajateks olema ainult venelased ja teemad poliitilised. Minu meelest koosneb meie ühiskond hetkel ainult üksteise teineteise vastu üles ässitamisest kõikvõimalikel teemadel. Seega on lavastus igati kaasaegne. Muidugi ei saa koroonaajastul valminud lavastuse puhul jätta märkamata seda, kuidas tädi Leocadie (Külli Teetamm) ei taha batsillide kartuses Aurelil (Karl Laumets) ja Christofil (Märt Pius) kätt suruda. Aga eks tänapäeval aktuaalseid teemasid leiab lavastusest veelgi.

Mõningate teemade tabamiseks tuleb lavastust veidi põhjalikumalt vaadata ja süveneda kujunditesse, mida meile näidatakse. Võtame kasvõi toolid, mida on laval palju, sest tegelasi on palju ja igaühel on oma tool. Välja arvatud Aurelil. Kuigi me näeme ka teda mõned korrad istumas, siis tema istub mitmel erineval toolil. Nagu väljend juba ütleb, viitavadki toolid sellele, et Aurel ei ole veel enda kindlat kohta ja rolli siin ühiskonnas leidnud, samal ajal kui kõikidel tema lähedastel on kindlad vaated ja põhimõtted ning sellest lähtuvalt ka rollid välja kujunenud. Eks seda on ka tänapäeval sageli noorte juures näha, et noored julgevad rohkem maailmas ringi liikuda ja teha erinevaid asju, et enda jaoks just see kõige südamelähedasem tee valida ja eks nende kogemuste omandamise käigus muutuvad ka nende rollid ja maailmavaated sarnaselt Aureliga. Nii lohistavadki kõik oma toole mööda lava aeglaselt ja mõõdetud sammudel, justkui kandes lõputult rasket taaka, mida baltisakslaseks olemine tähendab. Kuni ainult Aurel on ellu jäänud ja ta otsustab sellest taagast vabaneda, viies lavalt veel viimasegi tooli minema. Nii ongi Aurel lõpuks vabaks saanud ja otsustab minna Saksamaale ning alustada seal uut elu.

Eks seda pikka ajalugu ja rasket baltisakslase taaka rõhutas ka väga täpselt paika pandud ning mõõdetult aeglane liikumine. Kohati tekkis vaadates tunne, et näitlejad võiksid laval kiiremini liikuda, sest mida ma ikka vaatan, kuidas viimane näitleja laval tooli enda taga lohistab, tehes seda äärmiselt sujuvalt ja aegluubis. Selle asemel võiks juba uut stseeni vaadata. Siis hakkasin aga mõtlema, et baltisakslased on meie kultuurile andnud nii palju. Mõelgem näiteks kõikidele mõisatele, lossidele, teatrimajadele jne, mida meil ilma baltisakslasteta poleks. Ometigi tundub meile, et need ehitised on siin seisnud juba nii pikalt, et tegemist oleks justkui ammu unustusehõlma vajunud ajaga. Just seepärast tulebki näitlejatel laval aeglaselt ja mõõdetud sammul liikuda, et publikule jõuaks kohale baltisakslaste poolt kõikide aastasadade eest siia toodud kultuur, mis praegu tundub meile justkui unenäona. Siinkohal tasub küsida, kui meil poleks olnud baltisakslasi koos enda kultuuriga, siis milline oleks meie praegune kultuur? Kas meil oleks teater, ooper ja klassiklaine muusika?

Unenäos elamist rõhutab eriti tugevalt Kristjan Suitsu lavakujundus. Esmapilgul saali minnes tundub, et tegemist on täiesti tavalise lavaga, mille külgseinad meenutavad veidi baroksstiilis valgeid seinu ja tagaseina katab valge taust ning põrandal on katteks hele vaip. Tegelikkuses on tagumine sein tüllist ja selle taga kerkib lavastuse arenedes publiku ette täielik võlumaailm. Tüll tekitab illusiooni justkui näeksime selle taga toimuvat läbi udu. Seda illusiooni võimendab veelgi maad kattev pidev suits, raagus puud ja kõrgemal asuvad kalde all peeglid, mis peegeldavad kogu tülli taga toimuva tegevuse publikuni justkui pealtvaates (vaadake postituse päisepilti ja te saate täpselt aru, mida ma mõtlen). Loo seisukohast oli tülli tagune kirikaed ehk teispoolsus, kuhu läksid surnud inimesed, koht kus nad said lõpuks vabad olla. Eks seegi oli üks baltisakslaste unistustest. Olla vaba, ilma et peaks talupoegade mässu ning erinevate riigivõimude nõudmisi täitma. Mina igatahes nautisin neid vaateid, mis tülli taga moodustusid täiel rinnal. Ühelt poolt oli tegemist täiesti reaalselt laval toimuvaga, kuid teisalt oli mul tunne justkui ma vaataksin mingit maali. Maali efekti tekitaski udusus ja kaugus ning mitmedimensioonilisus.

Ma ei tea, kuidas teistega lood on, aga kui mulle öelda märksõnaks „baltisakslased“, siis esimese asjana tulevad mulle meelde lossid ja mõisad ning seejärel uhked ning puhevil õhtukleidid naistel ning säärsaapad ja ratsapüksid meestel. Umbes sarnases stiilis oli ka Läti kostüümikunstnik Kristine Pasternaka lavastuse kostüümid kujundanud. Kõikidel baltlastest naistel olid suursugused kleidid, välja arvatud isepäine tädi Olla (Evelin Võigemast), kes kandis laiu ratsapükse ja puhevil varrukate ning kroogitud kaelusega pluusi. Lihtsamat kleiti kandis ka koduõpetaja Belinski (Rain Simmul) tütar Sonjetška (Ursula Ratasepp), kuna tema polnud baltisakslane vaid venelane. Justkui väikese üleoleku märgiks erines puhevil kleite kandvatest baltisaksa naistest ka klaveriõpetaja Ara (Anu Lamp), kes oli ainult pooleldi baltisakslane ja pooleldi riigisakslane, kandis kirsipunasest sametist laia lihtsa lõikega pluusi ning samast kangast laiu pükse. Mehed kandsid valdavalt siiski viigipükse ja pintsakuid ning kingi, mitte minu ettekujutusele sobivalt ratsasaapaid ja ratsapükse. Minu ettekujutusele vastas ainult doktor Martinell (Egon Nuter). Siiski olid kostüümid suursugused ja pakkusid silmailu. Igatahes olid kostüümid vaieldamatult ajastutruud ja pakkusid silmailu. Eriti jäi silma tädi Madeleine´i (Hele Kõrve) uhke heleroosast sifoonist õhuline pluus ja valge roosade lilledega suursugune seelikuosa.

Samamoodi pakkusid Tartu (aga ilmselt ka kõikidele teistele teatrihuvilistele) teatripublikule tõelise elamuse Tallinna Linnateatri näitlejad ise, keda nii harva laval näha õnnestub. Mitte, et ma tahaks teiste teatrite truppide kohta midagi halvasti öelda, aga Tallinna Linnateatri näitlejad tunduvad oma kättesaamatuse tõttu kuidagi erilisemad. Või siis on sinna teatrisse tõesti eriliselt andekad näitlejad kokku koondunud. Igatahes vaatas publik hiirvaikselt laval toimuvat. Nagu üks külastaja pärast etendust ütles, siis tulebki tähelepanelikult vaadata ja kuulata, kui selliseid näitlejaid nii harva näha saab. Ja laval oli tõesti suursugune näitlejate plejaad. Kui tavaliselt on etendustes seda harva, et laval on samal ajal korraga suurem hulk näitlejaid, siis „Balti tragöödia“ puhul oli laval korraga väga palju näitlejaid, kuid enamasti on näitlejad laval lihtsalt vaikides ja oma korda oodates. Ometigi on neid kõiki huvitav vaadata ka lihtsalt ooteseisundis olles. Kuigi tegemist on väga-vägeva trupiga, jäid mõned pärlid natukene rohkem teistest silma.

Esiteks lavastaja Karl Laumets, kes kehastas peategelast Aurelit. Tegelikult peaks Aurelit kehastama Kaspar Velberg, kuid tema jäi vahetult vigastuse tõttu eemale. Väidetavalt sai Laumets laupäeval teada, et ta peab teisipäeval ise peaosas olema ja proovi jõudis ta teha ainult teisipäeva hommikupoolikul. Seda sain ma teada pärast etendust toimunud vestlusringis. Kui paljud lavastajad oskavad ainult hästi lavastada, siis Laumets oskab vaieldamatult ka suurepäraselt mängida. Kogu etendus oli nii suurepärane, et mitte sekundiks ka polnud aru saada, et Aureli roll pole Laumetsa mitmete kuude pikkuse töö vili, vaid on nn „püstolina“ sisse õpitud. Ja tekstiga komistasid ka pigem kõik teised, välja arvatud Laumets. Sellise lühikese ajaga selline vapustav roll teha, see lihtsalt väärib teistest enam esile tõstmist. Samuti väärib teistest veidi enam esile tõstmist Hele Kõrve, kes kehastas endist ooperilauljat tädi Madeleine´i ja esitas ühe vägagi kõlava ja ehtsa ooperiaaria ning hiljem veel teisegi laulujupikese. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui ma sain aru, et Kõrve laulab otse ja ise. Esimese hooga tundus laul nii võimas, et jäi mulje justkui tuleks see kõlaritest, aga siis liikus Kõrve publikule lähemale ja oli aru saada, et ta laulab täitsa ise ja ikka sama võimsalt. Lausa uskumatu on draamanäitleja esituses nii puhast ooperiaariat kuulata ja see väärib lihtsalt suurt tunnustust.

Esmapilgul võib ju tunduda, et baltisakslaste ajalugu ei paku eestlastele midagi ja kolm tundi teatrisaalis on täielik piin. Komöödiaga tõesti pole tegemist ja naerda saab mõned üksikud korrad, kuid siiski on tegemist äärmiselt nauditava lavastusega. Esiteks kogu Rauno Zubko loodud liikumine, mis mingil hetkel võib küll igava ja aeglasena tunduda, kuid lõpus mõjub veidi kaootilisena tunduv ühistants nauditava harmooniana. Lisaks pakuvad elamuse kostüümid koos lavakujundusega. Ja teleturule kohaselt tasuks öelda, et kui sellest veel vähe on, siis tasub teatrisse nautima minna juba ainuüksi suurepäraste näitlejatööde pärast. Kui ma oleks kõikide näitlejate kiituseks kasvõi ühe lause öelnud, oleks see postitus ilmselt kilomeetreid pikk, sest absoluutselt kõigi kohta saab ainult head öelda. Muidugi on kirsiks tordil Hele Kõrve imeline laul. Kui ükski eelnevatest põhjustest ei tundunud piisav, siis tasub juba ainuüksi sellepärast teatrisse minna, et kuulda Kõrvet laulmas.

 

Autor: Siegfried von Vegesack
Dramatiseering: Kertu Moppel ja Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Helikujundaja: Arbo Maran
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Laval:
Karl Laumets – Aurel
Elisabet Reinsalu – Jenny, Aureli ema
Märt Pius – Christof, Aureli vend
Evelin Võigemast – tädi Olla, Jenny õde
Külli Teetamm – tädi Leocadie, Jenny õde
Helene Vannari – vanatädi Ernestine, Jenny ema õde
Alo Kõrve – onu Nicolas, Jenny vend
Hele Kõrve – tädi Madeleine, onu Nicolas´ abikaasa
Egon Nuter – doctor Martinell, arst
Rain Simmul – Belinski, Aureli koduõpetaja
Ursula Ratasepp – Sonjetška, Belinski tütar
Tõnn Lamp – pastor Awoting
Anu Lamp – Ara, klaveriõpetaja
Allan Noormets – onu Jegor, kauge sugulane
Peeter Tammearu – onu Rembert, kauge sugulane
Kalju Orro – Jants, toapoiss
Andres Raag – Miška, kauge sugulane
Teistes osades: Jaak Kaljurand, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Tarvo Elblaus, Jaan Kaljurand
 
Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta saab Tallinna Linnateatri kodulehelt SIIN

19/10/2019

Naiste kool



Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.
Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).
Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.
Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.
Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.
Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.
Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.
Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.
Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.
Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.
Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.
Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.
Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.
Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.
Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.
Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.
Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.
Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg
Stsenograaf: Maarja Meeru
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Mängisid:
Karol Kuntsel – Arnolphe
Linda Kolde – Agnés
Karl Laumets – Horace
Tanel Jonas – Alain; Oronte
Marian Heinat – Georgette
Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar
Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

14/03/2018

Kalevipoeg

13.märtsil 2018 Sadamateatris



Mihkel Raud kirjutab oma raamatus "Eestlase käsiraamat", et üks õige eestlane loeb elu jooksul rahvuseepose läbi. Vähemalt nii lubab Mihkel Raua arvates iga õige eestlane endale, et pensionile jäädes võtab ta "Kalevipoja" kätte. Vanemuise teater on eestlastele asja lihtsamaks teinud ja pannud regivärsis kirjutatud rahvuseepose lavale ja nii on võimalik peaaegu kolme tunniga kogu eepose sisuga tutvuda ilma et peaks paksu regivärsis kirjutatud eepost lahti võtma.
Mul polnud vähimatki ettekujutust kuidas "Kalevipoeg" võiks laval välja näha ja ilmselt see oligi üks põhjustest, miks ma endale teatripileti ära ostsin. Teine põhjus oli seal mängiv Anu Lamp, keda paljud kriitikud ja teatrihuvilised kiidavad, kuid keda mina pole teatrilaval veel näinud (vähemalt mulle ei meenu, et ma oleksin teda näinud). Kolmas ja ehk kõige mõjuvam põhjus oli see, et ka mina olen korduvalt eepose kätte võtnud ja plaaninud seda lugeda, kuid pole väga kaugele jõudnud. Eno Raua versiooni olen siiski läbi lugenud, aga see oli kooliajal ja ega ma sellest suurt midagi ei mäleta.
Tundub, et tänapäeva kooliõpilastel on selle võrra lihtsam, et nad ei pea isegi Eno Raua kokkuvõtet lugema, vaid lähevad klassiga teatrisse „Kalevipoega“ vaatama. Vähemalt eilsel etendusel oli saalis päris mitu klassitäit kooliõpilasi ja tundus, et neile meeldis nähtud lavastus väga. Nimelt olid just kooliõpilased need, kes esireas istudes esimesena püsti tõusid aplodeerimise ajal ja mõne hetke pärast oli ka tagumistest ridadest kooliõpilaste juubeldamist kuulda.  Selles osas pean kooliõpilastega nõustuma, et hea etendus oli. Esimese vaatuse jooksul olin ma täiesti kindel, et siit tuleb midagi head ja etenduse lõpus olen valmis kasvõi üksinda püsti seistes aplodeerima. Teises vaatuses oli midagi minu jaoks juba paigast ära ja etendus nii kaasahaarav ei tundunud. Samas teine vaatus sai kõige kiiremini läbi. Algas ja juba jälle oli vaheaeg. Ma nüüd ei teagi, kas siis oli see ajaliselt kõige lühem, või oli seal tegevus kõige kaasahaaravam ja seepärast tundus aeg nii kiiresti mööduvat. Ja siis tuli minu jaoks see kõige raskem osa. Ma ei tea, mis juhtus, kuid kolmandast vaatusest ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi. Vaheajal polnud väsimusest mingit märkigi, kuid nii kui näitlejad uuesti lavale tulid, hakkasin ma haigutama ja nihelema. Olen ma ju varemgi peale tööd teatrisse läinud ja ma tean, et selline väsimus saab minust ainult siis võitu, kui laval toimuv mind enam ei köida. Seega ma ei teagi, kas kolmanda vaatuse ajal juhtus midagi minuga, et ma ei suutnud jälgida või vajuski etendus kolmandaks vaatuseks lihtsalt ära ja ma seetõttu ei suutnud enam jälgida.  Sest tegelikult etenduse esimesed kaks vaatust olid huvitavad ja ma nautisin seda, mida mulle lavalt pakuti. Igatahes olen ma kergelt šokeeritud sellest äkitsest meeletust unevajadusest.
Kogu lavastus on üles ehitatud nii, et suurema osa ajast on laval jutustaja (Anu Lamp), kes sisuliselt loeb "Kalevipoega" ette ja jutustab, mis parajasti toimub. Siiski vahel jutustaja lihtsalt jälgib, mida Kalev, Linda, Kalevipoeg, Soome tuuslar, Soome sepp jne üksteisega räägivad ja mida teevad. Kui ma kava ostsin ja sealt nägin, et Anu Lamp on jutustaja, siis olin veidi pettunud. Pettumust suurendas ka see, et etenduse alguses ei saanud ma esimestest Anu Lambi öeldud sõnadest mitte midagi aru. Ma nimelt arvasin, et jutustaja on  ainult loo alguses laval ja sisimas ma tahtsin Anu Lampi rohkem laval näha. Ja kui ma esimestest sõnadest aru ei saanud, mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest Anu Lamp on ju lavakas õppejõud ja tema peaks ometigi teadma kuidas ennast arusaadavalt väljendada. Etenduse edenedes mu pettumus asendus siira rõõmuga, et Anu Lamp on umbes 99% etenduse ajast laval ja peale esimest lauset sain kõnest ka suurepäraselt aru. Lisaks kõnest aru saamisele tekkis sinna ka järjest enam nüansse lisaks, mida oli väga põnev kuulata ja jälgida. Kahju, et Anu Lamp enamasti Tallinna Linnateatris mängib ja sinna nii raske pileteid saada on. Tahaks teda veel laval näha, sest mulle tundub, et ta on minu tüüpi näitleja. Keegi, keda on ka siis huvitav vaadata kui ta laval lihtsalt seisab ja räägib. Praegu meeldis mulle eriti see, kuidas ta haraka ja kaarna kombel rääkis. Ma vahel lihtsalt vaatasingi Anu Lampi ja seda, kuidas ta rääkis ning ei pannud üldse tähele, mida teised näitlejad nt laval tegid kui jutustaja üleval rõdul seisis.
Kui juba näitlejatest rääkida, siis minu lemmikuks osutus sel korral Karol Kuntsel just Soome tuuslari rollis. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle konkreetselt meeldis, kuid kogu see kompott liikumisest ja kostüümist ning näitlejast seal sees oli kuidagi väga kaasahaarav. Parajalt kratilik, energiline ja naljakas. Minu meelest kogu saal naeris Soome tuuslari ilmumise peale. Koolilapsed naersid veel siili ja sarviku ilmumise peale. Ilmselt meeldisidki publikule veidi fantaasiarikkamate (suured sassis juustega parukad, karvased kostüümid jne) kostüümidega tegelased, kes rääkisid naljakalt. Mulle meeldis veel Piret Krumm just Saarepiiga rollis. Tegelikult mulle roll kui selline väga ei meeldinudki, kuid mulle meeldis Saarepiiga heliseva häälega lauldud laul. Selliseid laule oleks võinud rohkem olla. Ilmselt just nende laulude pärast Piret Krumm lavastusse võetigi ja siis oleks võinud teda veidi rohkem ära ka kasutada. 
Lisaks ei saa ma aru, miks lavastaja Karl Laumets pidi ise Kalevipoega mängima? Mulle oleks keegi veidi vanem ja kogukam Kalevipoja rollis rohkem meeldinud. Näiteks Tanel Jonas. Ma saan aru küll, et Kalevipoeg oligi oma vendadest noorem, kuid samas oli ta nendest ka tugevam. Praegu jäi mulle Kalevipoeg liiga lapseks ja kiitsakaks. Minu jaoks ta lihtsalt ei olnud Kalevipoeg, vaid mingi suvaline noor poiss. Kohati jäi mulle tunne, et lavastaja on end peaossa pannud seetõttu, et tema on loo ise dramatiseerinud ja lavastanud ja siis saab ta oma fantaasiat kõige paremini lavale tuua, kuna ta teab ise täpselt, millist Kalevipoega ta vaimusilmas ette kujutab. Mind aga häiris selline Kalevipoeg kogu etenduse juures kõige rohkem ja seetõttu ei olnud  minu silmis etendus ka terviklik. Millest on iseenesest väga kahju, sest ülejäänud näitlejad, kostüümid, heli-, valgus- ja lavakujundus täiendasid üksteist suurepäraselt. 
Eriti meeldisid mulle lavakujunduseks olnud lauad, sest ilmselt teavad kõik kuidas Kalevipoeg lauakoormat vedas ja  seega oli lavakujundus sümboolne. Ma ainult ei saanud aru, et miks Kalevipoeg ei võinud lavastuses võtta ühte lauajuppi ja sellega Peipsi sortsi poegi lüüa, vaid pidi seda kujundlikult tegema. Aga muidu oli päris huvitav vaadata, kuidas erinevad tegelased nende laudade vahel liikusid ja vastavalt vajadusele end nende varjus varjasid või nähtavale tõid. Samas ma ei kujuta "Kalevipoja" lavastust mingi suure lavakujundusega ette. Näiteks sellisega, kus ongi eraldi sepa töökoda, paadid, kivid jne lavale välja  toodud. Selline Kalevipoja maailma ettekujutamine oli parajalt märgiline, sest ega keegi meist ju  päris kindlasti ei tea, milline see tegelik Kalevipoja maailm oli ja nii saabki igaüks endale oma muinasjutu maailma ette kujutada. Veel meeldis mulle näitlejate liikumine, mis kohati oli väga tantsuline. Ometigi ei leidnud ma kavalehelt, et lavastusse oleks koreograaf kaasatud. Eks siis oli lavastaja nii palju andekas, et suutis ise sellised liikumised välja mõelda.
Kui ma juba kriitikanooli pilduma hakkasin, siis mind veidi häiris et tekst oli regivärssi jäetud. Ma nimelt lootsin, et regivärss on proosaga asendatud ja seeläbi kõrvale lihtsamini kuulatavaks tehtud. Osaliselt oli seda regivärssi muidugi muudetud ja sinna oli uuema aja fraase ka lisatud, kuid need olid samuti püütud regivärssi panna. Mõnes üksikus kohas siiski oli ka proosat kuulda. Sellise teksti kuulamine tekitas minus kohati tunde nagu ma vaataksin ooperit/operetti/muusikali ja pean vahel subtiitritelt lugema, mis just parjasti laval toimub. Ehk, et päris igast sõnast aru ei saanud nagu tavalise proosateksti puhul, kuid üldpildi laval toimunust sai siiski kätte. Keegi publiku hulgast mainis, et ega „Kalevipoega“ ei saagi teisiti lavastada, kui see lavastatud oli. Seega võib-olla on ikkagi õige, et lavastus oli regivärsis. Küll aga nõuab selline vorm teatris vaatajalt veidi rohkem pingutamist ja kaasamõtlemist, et kõigest aru saada ja ehk see pingutamine ja kaasa mõtlemine ongi üks põhjus, miks ma nii ära väsisin kolmandaks vaatuseks.
Siiski ei pea kartma, et regivärss lavastuse tänapäeva inimestele kaugeks muudab. Kuigi lavakujunduses on kasutatud puitu ja laastupuru, mis võivad ka viidata ennemuistsele ajale, siis leiab lavastusest hulgaliselt vihjeid tänapäeval aktuaalsetele probleemidele. Näiteks see, kuidas Kalevipoeg Saarepiiga ära vägistab või kuidas Põrgutütred endale mehi soovivad ja millised nõudmised neil meestele on ja kuidas need nõudmised vähenevad kui ainult mingi mehe endale kõrvale saaks ja üksinda ei peaks jääma. Ma olen kindel, et kui ma poleks viimase vaatuse ajal ära väsinud, siis ma oleks veel rohkem paralleele leidnud. Mingi aeg mõtlesin teatrisaalis istudes, et kui mina oleksin kirjandusõpetaja, siis ma laseksin õpilastel peale teatris käimist kirjutada kirjandi teemal „Kalevipoeg aastal 2018“.
Kindlasti ongi „Kalevipoeg“ suurepärane valik koolilastega teatrisse minekuks ja nagu mina enda etenduselt nägin, siis lastele nähtu meeldis. Üldse on mul tunne, et kuna tegemist oli noore lavastajaga ja (vist) Karl Laumetsa lavastajadebüüdiga, siis ongi lavastus noortele paremini mõistetav. Vähemalt mulle tundus nii, sest vanemad inimesed plaksutasid üsna tuimalt ja nii mitmedki neist jäid hiljem istuma või tõusid ainult selleks, et kiiremini saalist välja pääseda. Samuti jäid peale kumbagi vaheaega saalis mõned toolid tühjaks ja just need toolid, kus olid eakamad  inimesed istunud. Nagu ma juba mainisin, siis üldmulje lavastusest mulle meeldis, kuid ma arvan, et kogenum lavastaja oleks veelgi parema lavastuse suutnud luua ja kindlasti on tulevased etendused paremad, sest praegu olid mõned näitlejad veel veidi rabedad. Aga kes tahab näha ja kuulda kuidas Anu Lamp meie rahvuseepost ette loeb, siis neil soovitan sammud teatrisse seada. Või kui keegi tunneb, et tahaks „Kalevipoega“ lugema hakata, aga pole selleks veel piisavat tõuget saanud, siis minge teatrisse. Minul tekkis küll tunne, et peaks eepose kätte võtma ja ära lugema, et mis seal täpselt siis juhtus.

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald
Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Karl Laumets
Kunstnik, video- ja valguskujunduse autor: Kristjan Suits
Helilooja: Robert Jürjendal
Mängisid:
Karl Laumets - Kalevipoeg
Anu Lamp - Jutustaja
Piret Laurimaa - Linda, Vanarauk, Vanem põrgupiiga
Marika  Barabanštšikova - Saare eit, Põrgu eit, Mõõk, Siil, Keskmine põrgupiiga
Piret Krumm - Saarepiiga, Peipsi sorts, Noorem põrgupiiga, Õde
Riho Kütsar - Kalevipoja vanem vend, Saare taat, Soome sepp, Alevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Sarvik, Pajahoidja, Sõnatark
Tanel Jonas - Kalev, Kalevipoja keskmine vend, Soome sepa vanem poeg, Sulevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Sõnatark
Karol Kuntsel - Soome tuuslar, Soome sepa keskmine poeg, Olevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Lapu tark ehk Varrak

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN
* - Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autoriks on Gabriela Liivamägi

25/11/2016

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas
kerged-failid_perekond-linden_fotod-alan-proosa_vanemuine_september-2016-19
Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa
Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.
Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.
Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.
Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.
Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.
Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.
Autor: John B. Priestley
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Mängisid: 
Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden
Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)
Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)
Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)
Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)
Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)
Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)
Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)
Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)
Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)
Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)