Kivid sinu taskutes

 5. mail 2025 Kuressaare Teatri etendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Mari-Liis Nellis

Seda postitust on paslik alustada tsitaadiga lavastusest: “Elu on niigi raske. Inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater.” See tsitaat andis mulle ootamatult vastuse küsimusele, mis on mind viimastel aegadel painanud: miks ma teatrist sageli pigem keskpärase tundega väljun ja rõõmu asemel jääb püsima kerge pettumus? Kino kohta öeldakse, et sinna minnakse lootust ja unistusi otsima – teater seevastu pakub tihti just eluraskuste peegeldust.

Lavastus "Kivid sinu taskutes" räägibki filmimaailmast – täpsemalt sellest, kuidas Iirimaa väikesesse külakesse saabub Hollywoodi võttemeeskond. Kohalikud külaelanikud osalevad filmis ekstratena, mis mõjutab kogu kogukonna elu. Olles ise kunagi ühes filmis statist olnud, oli see teema mulle huvitav ja äratundmishetki jagus. Samas käsitleb lavastus laiemalt ka elu raskusi maal ning seda, kui valusalt võivad mõjuda purunenud unistused. Paljud, kes on maalt pärit, tunnevad end nendes lugudes ära – soovist pääseda kuskile suuremasse maailma ja unistusest midagi suurt saavutada.

Minu jaoks kõlasid need teemad väga tuttavalt ja olulistena. Ometi ei suutnud lavastus mind lõpuni kaasa haarata. Mõnel hetkel leidsin end isegi mõtlemast, millal etendus läbi saab – ja nüüd, kümme päeva hiljem, ei suuda ma enam täpselt öelda, miks see mulle ei meeldinud. Teemad olid mulle sobivad, näitlejatööd suurepärased – kas siis on asi minus? Kas olen vaimselt väsinud või oli lavastuses siiski mingi sisuline tühjus, mis mind ei kõnetanud?

Näitlejatööd olid tõesti nauditavad. Lavale astusid vaid kaks näitlejat – Markus Habakukk ja Tanel Jonas –, kuid kokku kehastati 15 erinevat tegelast. Habakukk mängis seitset ja Jonas kaheksat rolli. Vahel vahetusid tegelased lausa iga lause järel – ilma täiskostüümideta, kasutades vaid aksessuaare ja kehakeelt. See nõudis näitlejatelt erakordset meisterlikkust, mida nad ka kahtlemata demonstreerisid. Eriti meeldis mulle Markus Habakuke kehastatud vana mees Mickey – tema rollivahetus oli muljetavaldav ning hetkeks unustasin, et laval on noor mees.

Lavakujundus oli minimalistlik, kuid leidlik: kaks stanget kostüümidega ja mõned suured kastid, mis meenutasid filmitehnika kohvreid. See lihtsus lasi näitlejatel rohkem esile tõusta ega matnud neid dekoratsioonide alla. Just selline mobiilne kujundus sobib hästi rändlavastuseks.

Etenduses leidus ka mõned tantsunumbrid, mis mulle väga meeldisid. Mingil põhjusel on mind alati tõmmanud Iirimaa ja Šotimaa poole – juba lapsena vaatasin imetlusega Riverdance’i esinemisi. Kui Tanel Jonas ja Markus Habakukk laval iiri tantsu samme tegid, olin ma müüdud. Kahju vaid, et neid hetki nii vähe oli – rohkem tantsu ja muusikat oleks ehk kogu elamust tasakaalustanud. Muusikaline kujundus, mille autoriks on Veiko Tubin, oli hästi läbi mõeldud. Eriti jäi meelde lavastuse algus, kus kõlas efektne suurfilmidele omane tunnusmuusika – see lõi koheselt elevuse üles. Kahjuks see tunne etenduse jooksul tasapisi hääbus.

Teatri kodulehelt avastasin, et lavastusega kaasneb ka õppematerjal koolinoortele. See on kiiduväärt ettevõtmine – tööleht aitab etendust paremini mõtestada ja noortel teadlikumaks teatrivaatajaks kujuneda. Mul on isegi kahju, et minu kooliajal selliseid võimalusi ei olnud või vähemalt polnud need maapiirkonnas kättesaadavad.

Kokkuvõttes – puhtalt näitlejameisterlikkuse pärast soovitan lavastust vaatama minna. Kui lavastus osadeks lahti võtta, siis iga üksik komponent – teema, näitlejatöö, lavakujundus, muusika – on tugev. Aga miskipärast ei sündinud neist tervikut, mis mind tõeliselt puudutaks. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et "inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater."

 

Autor: Marie Jones
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Annika Lindemann
Helikujundaja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Tantsunumbrid seadnud: Juhan Kanemägi
Osades:
Markus Habakukk – Jake Quinn; Aisling; Mickey; Sean; John; Dave; reporter
Tanel Jonas – Charlie Conlon; Caroline Giovanni; Jock Campbell; Clem; Simon; Fin; vend Gerard; papa Harkin

Rohkem infot lavastuse ja mängukavade kohta leiab: kuressaareteater.ee

Loe edasi

Kõik ägedad asjad

 10. septembril 2023 Eesti Noorsooteatri etendus Draama festivalil

Foto: Sabine Burger

Draama festivali ajal küsis üks tuttav minu käest, kui kiiresti ma tavaliselt postitused valmis kirjutan. Ütlesin, et ideaalis 24h jooksul, kuid üldiselt siiski esimesel võimalusel. Selle peale uuris tuttav, et kas ma vahepeal mõnel lavastusel lasen pikemalt n-ö "settida" ja kirjutan siis läbi analüüsitud mõtted näiteks paari nädala pärast üles. Võib vist öelda, et sel korral ma seda teen. Nimelt on praeguseks Eesti Noorsooteater lavastuse "Kõik ägedad asjad" nägemisest möödunud peaaegu kaks kuud ja mõtted tulevad praegusest hetkest. Üldiselt ma nii pika aja järel enam midagi kirja ei pane, aga see lavastus on selline,mida tahaks soovitada ja reklaamida.

Kui keegi muretseb, et endine Nukuteater ainult lastele mängib, siis see lavastus on soovituslik alles alates 13. eluaastast. Ma usun, et vanusepiirang on eelkõige seepärast, et lavastus räägib rasketest teemadest ja kuna palju on lihtsalt jutustamist, siis noorematel vaatajatel võib igav hakata. Nimelt räägib lavastus enesetapust. Laval on üks noor inimene (ütlen noor inimene, sest erinevatel etendustel võib lugu rääkida nii poiss kui tüdruk, sõltuvalt sellest milline näitleja parajasti etendust annab), kelle ema on korduvalt üritanud enesetappu teha ja nii otsustab väikelaps hakata nimekirja koostama kõikidest ägedatest asjadest, mille pärast tasub elada. Lavastus räägib läbi selle nimekirja ühtlasi sellest kuidas lähedase enesetapp või enesetapu katse(d) teisi pereliikmeid kogu ülejäänud elu mõjutavad. Kuigi selle kirjelduse järgi võib tunduda, et tegemist on väga morbiidse ja masendava lavastusega, siis etenduse ülesehitus üritab siiski rasketesse teemadesse põimida helgust, naeru ja lootust.

Nimekiri algab lapse jaoks toredate asjadega, nagu näiteks jäätis, kaua üleval olemine jne ning täieneb jooksvalt. Lõpuks saab sellest nimekirjast miski, mis aitab lapsel kasvada noorukiks, armuda, luua oma pere ning elada üle täiskasvanuea raskused. Kohati oli nimekirja koostamine nii võimestav, et etendust vaadates tekkis tahtmine endal ka sarnast nimekirja koostama hakata. Lihtsalt selleks, et rasketel hetkedel (sest neid tuleb kõigil elus ette) näha, et tegelikkuses on häid asju rohkem kui neid raskeid hetki. Just seepärast tundus mulle, et „Kõik ägedad asjad“ pakub lisaks suurepärasele kultuurielamusele ka head võimalust eneseanalüüsiks ja abistamiseks.

Sellel etendusel, mida mina vaatamas käisin, mängis laval nimekirja koostavat noorukit Risto Vaidla. Kuigi tekst on kõikidel näitlejatel sama, siis hoolimata sellest on iga etendus täiesti omanäoline, kuna selles lavastuses sõltub hästi palju ka publikust. Nagu ma ütlesin, on laval ainult üks noor inimene, aga episoodilisi tegelasi on lavastuses rohkem. Näiteks on seal poisi isa, koolipsühholoog, loomaarst, ülikooli professor ja minu nähtud etenduses siis poisi pruut (ilmselt nendel etendustel, kus peaosalist mängib Getter Meresmaa või Doris Tislar, on pruudi asemel tegelaseks peigmees). Põnevaks tegigi lavastuse see, et kõiki kõrvalosatäitmisi tegi publik. Näitleja valib ise välja, kes kehastab tema koera magama pannud loomaarsti, kes isa, kes õpetajaid ja kes pruuti. Suuresti öeldakse publikule siiski tekst ette, mida nad ütlema peavad, aga teatud määral on improviseerimisruumi ka. Ma tegelikult saan inimestest aru, et see võib päris ehmatav kogemus olla, aga samas tegid mõned lähedased enda lähedasest pilti või filmisid, kui ta tegelasena nö etendusse kaasatud oli. Ülejäänud publikul on kindlasti väga naljakas kohmetunud kaaspubliku üle naerda. Saab ju lõdvemalt hingata, et vähemalt ei pidanud mina see olema, kes peab midagi tegema või ütlema ja siis on hea teiste kometust naerda.

Võimalusi etenduses kaasa lüüa on teisigi. Nimelt on osadele toolidele juba etenduse alguses pandud paberilipikud. Just nende lipikute peale ongi kirjutatud erinevad ägedad asjad, mida publik siis õigel ajal ütlema peab. Näiteks kui näitleja ütleb numbri „10“, siis see, kelle paberil on see number kirjas, peab ette lugema selle ägeda asja, mis seal paberil kirjas on. Ja seda tehakse korduvalt. Kusjuures kui teatrisaali sisenedes mitte süveneda ja istuda sellise koha peale, kus paberit toolil ei ole, siis võib alguses jääda mulje justkui täiesti suvalised julged inimesed hõikaksid neid asju, mis nende meelest elus ägedat on. Ja juba selline ülesehitus iseenesest on äge. Mul on selles mõttes hea kirjutada ka, sest ma sain lihtsalt vaadata, ei pidanud kedagi mängima ega ühtegi ägedat asja välja hõikama.

Kuna ma enne teatrisse minekut tavaliselt väga palju lavastuse kohta eelinformatsiooni ei otsi, siis kujutasin ma veidi ette et tegemist on ühe näitleja monolavastusega. Tegelikkuses luuakse etenduse käigus publiku abiga terve suur maailm ja kuna tegevusse on kaasatud saalitäis inimesi, siis tekibki tunne, et publik on osa räägitavast loost ja me oleks justkui viibinud ise nende samade sündmuste keskel. Natukene tekkis selline tunne nagu vaataks ühe pere loost rääkivat filmi, kus väikesed kaamerad filmivad nii psühholoogi kabinetis, kooli raamatukogus kui ka autos. Vähemalt minul jooksis kogu etenduse aja elavalt kogu lugu silme ees. Sest laval anti seda sama lugu edasi ka väga väikeste (võiks öelda, et peaaegu ilma igasuguste vahenditeta) vahenditega.

Lava oli seatud üles keset saali ja publik istus neljas seinas ümber ruudukujulise lava (õigem oleks vist öelda poodium). Seal poodiumil näitleja enamasti oma lugu jutustaski. Kusjuures poodium oli keskelt valge ja seda ääristas justkui pilvemustriga raam (seda on veidi postituse päisepildilt näha ka). Minu jaoks lõi just see pilvemuster tunde nagu tegemist oleks millegi ilusa ja helgega, sest pilved olid pehmed ja armsad, mitte tumedad ja koledad äikesepilved. Justkui oleks see noor inimene loonud endale oma nimekirjaga teistest kõrgemal asuva unistuste maailma, kus kõik on ilus ja hea. Vahel toodi sinna poodiumile lisaks mõned kastid või süntesaator, kuid üldiselt seal väga palju rekvisiite ei olnud ja seda suurem rõhk oli sõnal. Episoodiliste rollide täitjatele anti ka üksikuid rekvisiite nagu näiteks raamat, sokk, kõrrejook jne.

Ühelt poolt rääkis lavastus jah raskest teemast ja kui süveneda, siis on kogu see enesetappude trend järjest suurenev probleem ja selles pole midagi ilusat. Samas teisest küljest kogu see vorm, kuidas lugu esitati oli humoorikas ja kohati isegi tuletas meelde lapsepõlve fantaasiamaailma (mängime, et pastapliiats on süstal, millega loomaarst koera magama paneb jne). Ma ei salga, et pärast etendust olid mu silmad õige punased ja märjad, sest lugu iseenesest oli kurb, aga samal ajal oli mul äärmiselt hea meel, et ma nii ägedat asja vaatamas käisin ja oli kuidagi kergem olla. Seega mina julgen soovitada küll, sest see on üks ägedamaid lavastusi, mida ma see aasta näinud olen.

Autor: Duncan Macmillan

Tõlkija: Pirjo Jonas

Lavastaja: Tanel Jonas (Ugala)

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Valguskunstnik: Triin Rahnu

Mängivad Getter Meresmaa, Doris Tislar või Risto Vaidla.

 

Rohkem infot leiab Eesti Noorsooteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Arst

 22. märtsil 2022 Ugala Teatri suures saalis

Foto: Gabriela Urm

Ilmselt on paljud teist kursis, et igapäevaselt tegutsen ma tervishoiusüsteemis õena. Teater tuli minu ellu palju hiljem kui meditsiin. Aga ometigi armastan ma mõlemat (vahelduva eduga on kaalukauss emma-kumma suunas rohkem kaldu). Seega pole midagi imestada, et ma lähen elevile kui leian mõne lavastuse, mille tegevus on vähemal või rohkemal määral meditsiiniga seotud. Ugala värskeim uuslavastus tegi mulle teatrisse mineku lausa nii kergeks, et juba pealkirjast oli aru saada, et seda ma tahan näha. No nii igaks juhuks lugesin sisututvustuse ka ära, et ikka päris kindla peale minek oleks, aga üldiselt piisas mulle ainuüksi sellest, et lavastuse pealkirjaks oli “Arst”. 

Kindlustunnet suurendas veelgi enam teatrisse mineku päeval loetud artikkel ERR kultuuriportaalis, kus Pille-Riin Purje andis mõista, et tegemist on suurepärase lavastusega, kus Garmen Tabor teeb võimsa rolli. Kui Pille-Riin Purje juba niimoodi kiidab, siis järelikult on tegemist tõsiselt hea lavastusega. Ma pole küll nii suur teatri ekspert kui Purje, aga tõesti oli võimas lavastus. Ühelt poolt oligi lavastus võimas just kaasaegsete probleemide täpsuse poolest. Teemad nagu rassism, usuküsimused, vaktsiinivastasus, naiste ja meeste võrdsus, sooline identiteet, #metoo jms, mis viimase paari aasta jooksul on üle maailma kirgi kütnud, leiavad väga tugevat kõlapinda ka lavastuses. Lisaks veel meditsiini valdkonnast tuntud teemad nagu haiglate rahastamine, dementsusega seotud teadustööd, patsientide õigused ja meditsiinieetika ning minu isiklik lemmikteema - õdede puudus. Nagu öeldakse tuntud telereklaamides, siis ka see pole veel kõik. Nagu lavastuse pealkiri ja sisu tutvustus lubavad, siis üritab lavastus anda ülevaadet ka sellest, kes arst on. Kui arst ravib patsienti, siis mille põhjal ta otsuseid teeb? Kas arsti otsused on mõjutatud tema usulistest veendumustest, tema maailmavaadetest, elukogemusest, peresuhetest või lähtub ta raviotsustes patsientide soovist ja heaolust? Ehk siis tegelikult on lavastuses nii palju raskeid ja mõtlema panevaid teemasid, et ühest vaatamiskorrast jääb kindlasti väheks, et kõigest detailselt aru saada ja kogu laval toimuv korralikult enda jaoks lahti mõtestada. Kindel on see, et igaüks leiab mingi teema, mis talle südamelähedane on.

Loo peategelaseks on erakliiniku juhataja ning peaarst professor Ruth Wolff (Garmen Tabor), kes satub ravima 14-aastast surevat tüdrukut. Selgub, et tüdruku vanemad on katoliiklased ning kuna nad on teises maailma otsas, saadavad nad tütre juurde vaimuliku, et see teeks nende tütrele viimse võidmise. See soov jäetakse aga professoriga kooskõlastamata ja kuna tüdruku haigusloos puudub märge tema usuliste tõekspidamiste kohta, ei luba professor vaimulikku tüdruku juurde. Samal ajal tüdruk sureb ning sellest lahvatab skandaal. Ühel hetkel leiab professor Wolff end üksinda seismas vastamisi nii enda kolleegide, tüdruku vanemate, kui kogu ülejäänud maailmaga. Tundub justkui kõigil oleks professorile midagi ette heita ja mängu tuuakse kõikvõimalikud usu-, rassi-, sooidentiteedi jms küsimused. Kuigi professor jääb endale kindlaks ja väidab, et tema keskendus oma otsuses ainult patsiendi heaolule, leiavad kõik teised siiski tema otsuste põhjendamiseks miljoneid teisi maailmavaatelisi põhjuseid. 

Sarnaselt käituvad ka professori kolleegid, kes leiavad, et uueks farmakoloogia õppejõuks võiks valida kandidaadi, kes on tumedanahaline ja katoliku usku meesterahvas, kuna see näitaks ühiskonnale, et nende kliinikus tolereeritakse igasuguseid inimesi ja loodetavasti vaigistaks see tekkinud skandaali. Professor Wolff eelistab sellele positsioonile juudist naisterahvast. Kuna professor Wolff on ka ise naisterahvas ja tema vanemad olid juudid, siis näevad professori kolleegid sellise otsuse taga diskrimineerimist, samas kui professor Wolff tegi otsuse kandidaatide paremuse järgi ja juhtumisi oli juudist naisterahvas lihtsalt sellele ametikohale oma teadmiste poolest parem kandidaat kui tumedanahaline katoliku usku meesterahvas. See oli ainult üks näide sellest, kuidas arst peab võitlema ühiskonnas toimuvate poliitiliste mahhinatsioonidega, selle asemel, et rahus tegeleda sellega, millega ta tahaks tegeleda – ravida haigeid.

Mis saaks meie tervishoiusüsteemist siis, kui seal valitseks näiline õiglus ja võrdsus. Sellisel juhul raviksid juute juutidest arstid, moslemeid moslemitest arstid, transsoolisi transsoolised arstid, narkomaane narkomaanidest arstid, dementsusündroomiga patsiente dementsussündroomiga arstid jne. Sellisel juhul poleks tervishoiusüsteem enam endine ja patsiendid ei saaks neile parimat ravi, sest keegi ei saa garanteerida, et sinu poliitiliste, sooliste ja muude maailmavaateliste parameetritega sobilik arst (või miks mitte ka õde, hooldaja, logopeed, füsioterapeut) on oma ala parim spetsialist. Ometigi me kõik tahame ju, et meiega tegeleksid parimad spetsialistid ja me saaksime võimalikku parimat ravi. Aga miks me siis ei lase arstidel teha lihtsalt nende tööd hoolimata sellest, milline on nende sooline orientatsioon või usuline veendumus?

Tegelikkuses pole üldse oluline see, kas hea arst on gei, lesbi, moslem, tumedanahaline või hoopis midagi muud. Sellise maailmavaatega oli ka professor Wolff, kes soovis et tema meeskonda kuuluksid ainult parimatest parimad arstid, et leida dementsusele ravi. Selleks oli tal väga isiklik põhjus, nimelt oli tema elukaaslane Charlie (Terje Pennie) dementsussündroomiga. Eks professor mõistis, et tema teadustöö tema kõige kallimat inimest enam ei aita, kuid tal on võimalik tulevikus kedagi teist ja nende kõige kallimaid inimesi oma teadustöö tulemustega aidata. Muidugi ei teadnud keegi professori kolleegidest ega tema patsientidest, sellest midagi, et professori elukaaslane on naine ja professor on lesbi. Seda ei tunnistanud professor avalikult isegi mitte siis, kui see oleks teda avalikkuse ees näidanud kui seksuaalvähemust ja seeläbi oleks professoril õnnestunud ehk oma arstikarjäär päästa. Tema jäi kuni lõpuni endale kindlaks, et arsti töös on oluline ainult see, kes sa oled arstina, mitte see, kes sa oled inimesena.

Kusjuures väga oskuslikult andis professori suhtumist edasi lavastuse valguskujundus. Nimelt oli haiglas ja teistes avalikes ruumides, kuhu Ruth sattus silmi pimestavalt ere valgus, mis näitas, et Ruth Wolff teadis, et ta on rambivalguses ja teiste inimeste pilgu all ning peab hoolega säilitama range ja auväärse professori kuvandit. Ühelt poolt olid valged haigla seinad ja valge mööbel steriilselt puhtad, kuid samas tekitasid ka isikupäratult külma tunde, andes mõista, et selles ruumis siin loevad ainult teadmised, mitte kellegi isikupära. Hoopis teine oli valguskujundus siis, kui Ruth oli oma kaitsvate koduseinte vahel koos talle kallite inimestega. Sel hetkel oli lava intiimselt hämar ja selles hämaruses saigi publik teada väga isiklikke detaile Ruthi kui inimese kohta. Sel hetkel polnud mitte mingitki küsimust, et see info mõeldud ainult kõige lähedasemate inimestega jagamiseks ja kui stseen vahetus ning hubaselt ning intiimselt mõjunud soe hämarus asendus jäiselt külma ja ereda valgusega, oli näha kuidas Ruth selja sirgu ning pea püsti ajas ja astus kolleegide ette, et täita oma kohust - olla arst. Need valguse vahetused olid minu jaoks kõige raskemad. Esiteks oli hämarusega harjunud silmadel eredat valgust nähes lausa füüsiliselt valus ja sama valus oli mul ka hingeliselt, kui ma nägin, mis toimub Ruthiga laval.

Garmen Tabor tegi professor Ruth Wolffina kõigi aegade kõige tugevama naisrolli, mida ma laval näinud olen. Eriti muljetavaldav on see, et Tabor teeb sellise rolli, olles igapäevaselt teatrijuht, mitte näitleja. Lausa muljetavaldav. Meil võiks kõikides teatrites sellised teatrijuhid olla. Muidugi võiks nii tugevaid rolle ka rohkem näha, siis oleks lausa lust teatris käia. Kõige enam meeldis mulle stseen, kus Ruth koos elukaaslase Charlie'ga laulsid Radiohead-i hitti "I promise" ja tantsisid. Alguses laulis Tabor vaikselt kaasa, kuid lõpuks oli ta juba laulust nii haaratud, et rokkis laval täiega. Selles stseenis olid nii Tabor kui Pennie 120% kohal ja ülejäänud etenduse mängis Tabor vähemalt 100% energiaga ja mingil hetkel avastasin ma, et ma keskendun ainult tema vaatamisele. Kõik teised näitlejad jäid minust tähelepanuta, sest Tabori rollisooritus oli lihtsalt nii võimas. Mitte, et teised näitlejad oleksid kuidagi halvasti mänginud, ilma nendeta poleks Tabor särada saanud. Kuigi Johanna Vaiksoo teismelise Sami rollis oli ka huvitav leid. Ehtne tänapäeva nooruk, kes räägib sellises keeles, mida ainult tema eakaaslased mõistavad ja mis paneb vanemate inimeste ihukarvad õudusest püsti tõusma. Isegi mina oleksin tahtnud Samit veidi sakutada ja öelda, et räägi ometi inimese moodi. Üldse oli Samis midagi ürgset ja nurgelist, mida polnud veel ümbritsevate inimeste maailmavaade suutnud ära rikkuda. Ehk oli see ka põhjus, miks nad Ruthiga nii lähedased olid. Kuni ühel hetkel Ruth telesaates murdus ja Sami kõige salajasema saladuse kõigile kaamerate ees teatavaks tegi.

Ma saan aru, et ma ise olen väga tugevalt stereotüüpide küljes kinni ja rikutud maailmavaatega, mis pole alati teatri vaatamiseks parim kombinatsioon. Näiteks häiris mind väga, et nt Vilma Luik mängis tumedanahalist meesarsti. Mingitel hetkedel ma küll mõtlesin, et miks Luik nii mehelikult käsi püksitaskus hoiab ja madalate tänavakingadega on samal ajal kui teised naised kontsakingi kannavad. Eestis mustanahalisi meesnäitlejaid muidugi väga palju pole, kes seda rolli oleksid mängida saanud. Eks selline rollide jaotus (oli hiljemgi sarnaseid olukordi, kus näitleja välimus ja nahavärv ei ühtinud sellega, kellena ta väitis end olevat) oli muidugi lavastaja teadlik valik ja pidi näitama, et kõik pole alati päris nii nagu meile näib. Samas oleks päris huvitav teada, kas lavastuse vastuvõtt oleks olnud erinev, kui tumedanahalisi tegelasi oleksid ka päriselt tumedanahalised näitlejad mänginud? Praegu jäi siiski mulje, et kõik näitlejad on võrdsed, sest nad kuuluvad samasse rassi, on samast rahvusest ning nende kostüümid olid samuti sarnased.

Kõikide inimeste võrdsust ja seeläbi halli massi kuulumist võimendasid haiglatöötajate hallid kostüümid. Ainult telesaates osalemise stseenis kandis Ruth punast pintsakut ja punaseid kingi. Kui uskuda ühte värvipsühholoogia teooriat, on punase värvi eesmärgiks vastased panna hirmu tundma. Seega julgen väita, et selles stseenis on punastel kingadel ja pintsakut kindel tähendus, märkimaks Ruth Wolffi põhimõttekindlust ja ülejäänud ühiskonnale vastandumist. Hallist erinevates toonides riideid kandsid ka Ruthile lähedased Sami ja Charlie ning isa Jacob, kellega Ruth lõpuks ühise keele leidis. 

Kui kõik etenduses leiduvad märgid ära analüüsida, siis saaks sellest juba päris mahuka teadustöö. Selleks, et kõik lavastuse nüansid ära näha ja peidetud tähendused üles leida, on kindlasti lavastust vaja mitmeid kordi vaadata. Praeguse arvamuse lugejatele võib tunduda, et lugu on väga filosoofiline ja igapäevaseks meelelahutuseks ei sobi. Jah, teemad mida lavastus käsitleb, on tõsised ja me tahaks need pigem maha vaikida, kui neid peale väsitavat tööpäeva teatrilaval näha, aga ometigi möödub aeg teatrisaalis lennates. Päris mitmes kohas saab isegi naerda. Kuigi mulle tundus, et arsti eluga kursis olevad inimesed olid eelisseisus ja said veidi rohkem naerda. Siiski usun ma, et tänapäevased teemad ei suuda kedagi külmaks jätta ja panevad nii mõnegi inimese ehk maailma teisiti nägema. Ja kui sellest kõigest peaks veel vähe olema, siis tasub juba ainuüksi Garmen Taborit vaatama minna. Uskuge mind, te ei kahetse. Kui sellest rollist teatriajalugu 50 või 100 aasta pärast vaikib, siis on küll midagi maailmas väga valesti. Kuna mina käisin vaatamas alles teist etendust, siis ilmselt edaspidi saavad etendused veelgi enam hoogu juurde ja kogu tervik muutub veelgi nauditavamaks.

NB! Lavastuse vaatamine on rangelt soovituslik kõikidele meditsiinis tegutsevatele inimestele. Kindlasti leiab igaüks professor Ruth Wolffis killukese iseennast. Mina igatahes tundsin end pärast etendust nagu uuestisündinuna ja olin tõeliselt mitmekesiste emotsioonide meelevallas. Ühelt poolt valdas mind piiritu rõõm, et me elame sellises ühiskonnas, kus tehakse nii suurepärast teatrit. Samas valdas mind tõsine äng selles osas kui killustunud on meie maailm ja kuidas me kõik arvame end teadvat, mis kellelegi teisele parem on. Igasugustest vähemuste diskrimineerimisest ma parem ei räägigi. Aususe huvides olgu öeldud, et minu puhul võitsid ikkagi positiivsed emotsioonid. Peamiselt siiski tänu Garmen Taborile, kes suutis kõiges selles negatiivses, mis praegu meie ümber toimub, tekitada minus siiski selle sooja tunde, et maailm on ilus paik, hoolimata sellest, mis meie ümber toimub. 

Tegelikult on mul tunne, et nähtud etenduses oli veel nii palju nüansse, mida tahaks läbi mõelda ja kirja panna, aga kuna see postitus on juba niigi häbiväärselt pikaks muutunud, siis soovitan tungivalt kõikidel huvilistel ise teatrisse minna. Oma silm pidi see kõige parem kuningas olema. Saate ise järele vaadata, kas minu ja Pille-Riin Purje kiidusõnad peavad paika või mitte.

Autor: Robert Icke
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Muusikaline kujundaja: Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margo Siimon
Laval:
Garmen Tabor - Professor Ruth Wolff
Terje Pennie - Charlie
Johanna Vaiksoo - Sami
Tanel Ingi - dr Robert Harsiman; külaline telesaates
Andres Tabun - dr Brian Cyprian; külaline telesaates
Tanel Jonas - dr Michael Copley; saatejuht
Vilma Luik - dr Paul Murphy; külaline telesaates
Lauli Koppelmaa - PR Rebecca Roberts; külaline telesaates
Rait Õunapuu - intern; külaline telesaates
Vallo Kirs - Isa Jacob; Emily Ronani isa
Ilo-Ann Saarepera - tervishoiuminister Flint

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala Teatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Naiste kool

Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.

Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).

Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.

Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.

Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.

Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.

Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.

Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.

Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.

Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.

Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.

Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.

Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.

Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.

Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.

Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.

Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.

Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg

Stsenograaf: Maarja Meeru

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

Mängisid:

Karol Kuntsel – Arnolphe

Linda Kolde – Agnés

Karl Laumets – Horace

Tanel Jonas – Alain; Oronte

Marian Heinat – Georgette

Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar

Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

Loe edasi

Julm mõrvar Hasse Karlson...

Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.

Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.

Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.

Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.

Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.

Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.

Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.

Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.

Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.

Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.

Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.

Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.

Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell

Lavastaja: Tanel Jonas

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Priit Strandberg

Mängisid:

Karol Kuntsel – Hasse Karlsson

Priit Strandberg – Pääsuke

Maria Annus – Hasse ema

Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk

Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

Loe edasi