Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Naiste kool

Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.

Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).

Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.

Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.

Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.

Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.

Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.

Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.

Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.

Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.

Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.

Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.

Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.

Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.

Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.

Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.

Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.

Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg

Stsenograaf: Maarja Meeru

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

Mängisid:

Karol Kuntsel – Arnolphe

Linda Kolde – Agnés

Karl Laumets – Horace

Tanel Jonas – Alain; Oronte

Marian Heinat – Georgette

Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar

Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

Loe edasi

Julm mõrvar Hasse Karlson...

Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.

Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.

Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.

Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.

Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.

Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.

Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.

Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.

Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.

Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.

Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.

Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.

Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell

Lavastaja: Tanel Jonas

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Priit Strandberg

Mängisid:

Karol Kuntsel – Hasse Karlsson

Priit Strandberg – Pääsuke

Maria Annus – Hasse ema

Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk

Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

Loe edasi