Naiste kool

Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.

Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).

Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.

Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.

Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.

Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.

Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.

Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.

Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.

Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.

Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.

Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.

Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.

Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.

Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.

Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.

Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.

Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg

Stsenograaf: Maarja Meeru

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

Mängisid:

Karol Kuntsel – Arnolphe

Linda Kolde – Agnés

Karl Laumets – Horace

Tanel Jonas – Alain; Oronte

Marian Heinat – Georgette

Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar

Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

Loe edasi

Öö lõpp

31.oktoobril 2018 Vaba Laval

Kuigi käes on juba november, pole ma veel oma viimast oktoobrikuist teatrikülastust kirja pannud. Juhtus see täitsa viimasel oktoobrikuu päeval, siis kui teised inimesed Halloweeni tähistasid. See teatrikülastus tuli vägagi ootamatult, sest Vaba Lava kutsus mind nende kuraatorprogrammi kuuluvat Rainer Sarneti lavastust „Öö lõpp“ vaatama. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et mind vahel kutsutakse vaatama neid lavastusi, mida ma muidu ise vaatama ei läheks. Ma nimelt olen natukene arg selles osas, et igasuguseid uusi teatrielamusi katsetada. Ikka suured riigiteatrid on kindla peale minek. Kuigi seal olen ma juba praktiliselt kõikide näitlejate žestide ja kõnemaneeride ja tüpaažidega nii ära harjunud, et vahel on teatris lausa igav olla. Iga kord kui ma satun midagi uut ja huvitavat vaatama, olen ma positiivselt üllatunud, kuid siiski nii julge ma veel pole, et näiteks visuaal-, tehnoloogilist- või füüsilist teatrit pidevalt vaatama läheksin. Samas luban ma endale iga kord, et järgmisel korral kui teatrikülastust planeerin, vaatan ka neid minu jaoks alternatiivseid lavastusi pakkuvaid teatreid. Ometigi ei saa see lubadus väga tihti tõeks.

Selle uue teatri suuna (kui sellised teatripraktikad on levinud Eestis alates 1990ndatest, siis vist ei saa rääkida uuest suunast?) nimeks on postdramaatiline teater ja tähendabki see seda, et lisaks draamatekstile on lavastuses järjest olulisemad ka valgus- ja helikujundus ning liikumine. Mina olen pärit aga kiviajast ja armastan eelkõige draamat, kus sõna mõjule pääseb. Ometigi sain sel korral jälle tõestust, et teistsugune teater ei ole tingimata halb. Kuigi ma kõhklesin enne pakkumise vastu võtmist ikka korralikult. Mul on lihtsalt selline eelarvamus, et Vaba Laval tehakse eksperimentaalteatrit (palun vabandust, kui ma selle väljendiga kedagi solvan, see on lihtsalt minu tühine arusaam) ja igasugune eksperimenteerimine pole väga minu meele järgi. Tahaks ikka klassikalist teatrisaali, kus on lava, uhked lavadekoratsioonid, kostüümid ja jäljendatakse reaalset elu, mitte et ma pean mustas saalis lihtsalt näitlejate teksti põhjal kogu seda keskkonda ise endale ette kujutama. Aga vahel on hea oma harjumuste rutiini murda ja avastada, et see uus ja tundmatu polegi nii hirmutav ja võib vägagi nauditav olla.

Sel korral võtsin ma pakkumise vastu peamiselt seetõttu, et enamus näitlejatest (Linda Kolde, Maria Peterson ja Karl Robert Saaremäe) olid minu jaoks tuttavad nimed. Kui juba näitlejad on tuttavad, siis see annab mingi kindlustunde (vähemalt mulle). Veel mõjus mulle lavastust tutvustav tekst, mis on järgmine: „Nobeli preemia laureaat François Mauriac kirjutas romaani “Öö lõpp” 1935. aastal. Väljend Post-Truth polnud veel käibele tulnud, kuid ka Mauriaci teemaks on selles romaanis tõde. Kas on võimalik tabada tõde, rääkida tõde? Thérèse Desqueyroux, kes on loo peakangelanna, on tuntud kui illusioonitu maskide maharebija, tõeütleja, kelle tõde mürgitab sõna otseses ja kaudses mõttes. Kaunis mürgitaja Thérèse Desqueyroux on vastupandamatu, sest tõde teeb vabaks. Kuid mis saab Thérèsest endast?“ Esiteks sain ma selle teksti põhjal aru, et tegemist on ilmselgelt psühholoogiliste sugemetega lavastusega ja seda arvamust aitasid kinnitada ka lavastuse kohta ilmunud kajastused. Nendest kajastustest sain aru, et tegelased ikkagi räägivad laval, seega ei tundunud lavastus pooltki nii hirmutav, kui ma alguses ette kujutasin. Mul on mingi foobia ilma sõnadeta lavastuste suhtes, sest mulle meeldib, kui tegelased räägivad ja annavad oma jutuga mulle mingisuguse juhtlõnga kätte, kuidas ma peaksin laval näidatavasse suhtuma.

Igatahes oli see minu kolmas lavastus, mida ma olen Telliskivi loomelinnakus vaatamas käinud. Kuid esimene lavastus Vaba Laval. Seega eelnes etendusele uue koha ootusärevus. Ja ma olin positiivselt üllatunud. Eriti meeldis mulle teatrikeskuse koridoris olev KÄRBES KITCHEN&BAR restoran. Lihtsalt vahepalaks olgu öeldud, et sealne juustukook oli parim, mida ma viimasel ajal söönud olen. Vaba Lavale teatrisse minnes tasub aega varuda, et restorani atmosfääri nautida. Ja seal on mida nautida. Vähemalt minusugusele maakale, kes Tartust Telliskivisse eriti sageli ei satu. See eriline emotsioon annab ka vaadatavale etendusele omamoodi emotsiooni juurde ja muudab kogu nähtud etenduse tõlgendamist.

Kui meid lõpuks saali lasti, siis nägin ukse vahel suitsu. Esimene mõte oli, et kas ma pean tõesti 1,5h suitsuses ruumis viibima. Sellisel juhul ei suudaks ma ilma köhimata olla. Kuigi lavastuse kodulehel mainitakse ära, et etenduses kasutatakse suitsu, siis mina seda tähele ei pannud. Minu astma ka mitte, seega ilmselt suitsu ruumis ikkagi väga palju polnud. Küll aga tundus saal pimedam, kui ma tavaliselt harjunud olen. Igas neljas nurgas olid toolid ja keset ruumi oli umbes 2,5x2,5m mõõtudega ruudukujuline poodium, mille keskel ringikujuline süvend. Seda nn lava on natukene ka postituse päisepildilt näha. Ma panen postituse lõppu lavastust tutvustava video ka, sealt on seda lava ülesehitust natukene paremini näha. Eeskätt on sealt aga valguskujundusest natukene parem aru saada.

Sel korral meeldiski mulle kõige rohkem just valgus- ja heli. Kui ma kirjutasin, et lava oli neljakandiline, siis igas selle nö lava ääres olid lambid, mis põlema süttides moodustasid nn valgusseinad lava ümber. Muidugi tehti valgusega ka muid trikke. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Maria Petersoni kehastatud Thérése oli lava keskel olevas süvendis ja mõni teine tegelane oli üleval lava äärel ja Thérése teisi tegelasi läbi peegli valgustas. Sisuliselt näidati tegelasele valgust peegliga peegeldamise abil. See väike kirjeldus võiks teile aimu anda, kuidas saab valgust ära kasutada huvitava etenduse loomiseks.  Kõik meist teavad, et peegli või klaasiga saab valgust peegeldada, aga kui paljud meist on selle peale tulnud, et seda näiteks teatrilavastuses valguskujundusena kasutada. Ilmselt mitte väga paljud. Heliefektidest meeldis mulle kõige rohkem näitlejate hääle moonutamine. Esialgu ei saanud ma aru, et miks nii väikeses ruumis näitlejad mikrofone kasutavad. Aga ilma mikrofonita oleks nende häält olnud võimatu moonutada. Tegelikult on moonutamine vale sõna, sest hääled olid ikka täiesti äratuntavad. Lihtsalt vahel pandi häälele natukene dramaatilisust või kaja või värinat juurde. Minu puhul selline võte töötas. Palju huvitavam oli näitlejaid kuulata.

Kuna ma siiski olen „sõna-inimene“, siis konkreetselt selle lavastuse puhul jäi see sama sõnaline pool mind kõige rohkem häirima. Paaris üksikus kohas näitlejad koperdasid tekstiga, kuid see mind ei häirinud. Pigem mind häiris just see, et sõnad ei pääsenud mõjule ja kohati oli kogu selle valgus- ja heliefektide maailmas teksti väga raske jälgida. Kindlasti ei teinud minu jaoks asja lihtsamaks ka etendusele eelnenud magamata öö ja koolipäev. Keskendumisvõime kindlasti oligi madalam, kui tavaliselt. Aga ka täiesti puhanuna teatrisse minnes oleksin ma end korralikult pingutama pidanud, et aru saada milles see tegelaste põhiprobleem siis ikkagi seisneb. Võib-olla kui tegu oleks olnud klassikalise draamalavastusega, kus tegelased toimetavadki reaalses maailmas ringi ja suurem rõhk on sõnal, siis oleks ka tekst paremini mõjule pääsenud. Hetkel oli sõnaline pool kindlasti kogu lavastuse kõige nõrgem lüli. Vähemalt minu jaoks. Ja ma ometigi lootsin sealt saada kuhjaga ainest psühholoogilisteks mõtisklusteks. Ma tulin teatrist sama tühjana välja, kui enne, sest mitte millegi üle polnud juurelda. Psühholoogilisest aspektist vaadatuna. Teisest küljest olin ma täis emotsioone ja vau-efekti, mida võib liikumise, heli ja valgusega korda saata.

Lihtsalt heli, valgus ja liikumine (peamiselt ikkagi valgus) hakkisid teksti nii tükkideks, et terviku tunnetus teksti osas kadus. Kui ma peaksin lühidalt ümber jutustama, millest lavastus räägib, siis ma jääksin sellega suuresti hätta. Oskaksin ainult seda öelda, et loo keskmes on ema ja tütar, kes lõpuks armuvad ühte ja samasse noormehesse. Õigemini tütar on sellesse noormehesse armunud, kuid tunneb et tema ja selle noormehe õnne vahel seisab tema ema. Tuleb välja, et minevikus on ema nii mõnedki koletud teod teinud ja seetõttu on ta kõrgseltskonnast välja visatud. Siis tuleb vahel tükk tühja maad sellest osast, millest ma suurt midagi aru ei saanud. Ehk kas see ema siis päriselt armus tütre noormehesse või ta ainult lollitas poisiga? Kuidas poisi sõber asjasse segatud oli? Kas ema siis tegelikult ka mürgitas selle poisi? Lõpus tõi tütar ema ikkagi enda juurde elama, sest ta pidas ema raskelt haigeks. Minu meelest polnud see ema nii haige midagi, lihtsalt tütar ei tahtnud uskuda, et ema jutud politseist ja ülestunnistusest on tõsi, ja arvas, et ema sonib. Just täpselt nii segaselt ma sellest sündmustikust seal aru saingi. Või õigem oleks vist öelda, et aru ei saanud. Seepärast ma kujutan ette, et tavalise draamalavastusena pakuks see materjal mulle rohkem pinget, sest tegelikult on seal süžeeliine küll, millega mängida ja mis publikut mõtlema saaks panna.

Praegu jäi tekst, ja sellega seoses ka tegevuse järjepidevus katkendlikuks, kuna tegelased ilmusid järsku ja pimedusest ning iga uue tegelase ilmumisega alustati teksti uuelt kohalt. Sageli ei viidud ka eelmise stseeni mõtet lõpuni, seega kõik oligi raskesti arusaadav. Vähemalt minu jaoks. Ehk need, kes rohkem seda sorti teatrit on vaatamas käinud, olid sellise ülesehitusega väga rahul. Minu jaoks aga tapsid liikumine, heli ja valgus sõna täielikult. Pigem oleks siis võinud jutt juba täielikult lindilt tulla ja näitlejad lihtsalt vaikida. Sest nii oleks ka tegelaste tekst olnud osa helikujundusest. 

Veel jäid mind natukene häirima naistegelaste pikad kleidid, millel olid pikad salli moodi ribad küljes. Natukene meenutasid need kleidid mulle kreeklaste toogasid. Ja selle kujutluspildi tõttu ei sobinud minu vaimusilmas need kleidid kõrgete kontsadega eriti kokku. Üleüldse tundub minu jaoks, miks sellise liikumist võimaldava lavastuse jaoks kunstnik nii pikad kleidid otsustas valida. Kleidid olid küll üsnagi ligi ja lasid naiste keha võludel mõjuda (kuigi ma pole kindel, kas see oli eesmärk omaette), kuid liikumis stseenides jäid pikad liibuvad kleidid mind häirima. Ma oleksin pigem pükskostüüme eelistanud. Ja näiteks ühes tonaalsuses. Kui poiste riided olid pruunides toonides ja ema Thérése teenijanna Anna (Linda Kolde) oli mustas kleidis, siis Thérése kandis rohelist kleiti ja tema tütar Marie beeži kleiti, mis minu jaoks mõjusid üsna kontrastsetena kogu selles pimedas saalis. Samas, äkki see oligi kunstniku idee, et ema ja tütart ülejäänud seltskonnale vastandada. Tekstist ma sellele ideele aga kinnitust ei saanud. Pigem oleksin ma ema kõikidele teistele vastandanud. Eriti hästi oleks minu meelest emale hoopis punane kleit sobinud. Aga äkki oleks selline nö klassikaline lähenemine jälle liiga igav olnud. Kui kostüüme hinnata, siis mulle meeldis kõige rohkem Sander Roosimägi kehastatud salapärane mees mustas. Selle eest tulevad boonuspunktid.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin end alateadlikult ette valmistanud teistsuguseks teatriks, või milles, aga ma oleks valmis ainult selle valguskujunduse pärast tagasi minema. Lisaks valgusele ja helile meeldis mulle ka liikumine. Kõik detailideni läbi mõeldud poosid ja liigutused olid väga huvitavad vaadata. Näitlejatele see-eest aga kordades raskemad mängida, kui tavaline normaalne liikumine lava. Eriti meeldis mulle natukene pantomiimi poole kalduv tegevus, kus ema võttis juukseharja ja kammis tütre juukseid, ilma neid puudutamata. See, aga on ainult üks väike osa nendest pantomiimi meenutavatest liigutustest. Enamus liigutusi ja stseene toimusid ilma teist näitlejat puudutamata.

Ühesõnaga on mul natukene kahju, et teised lavastuse dimensioonid sõna ära varjutasid, sest ma olen ikkagi sõnateatri inimene. Ja ma lootsin tekstist väga psühholoogilist lavastust. Kui sõnaline pool välja jätta, oli kunstiline pool ilusa tervikuna lavastatud. Selliseid valguse- ja helilahendusi juba igapäevaselt teatris ei näe. Samas annavad need aimu sellest, kui palju on võimalik valguse ja heliga lavastuses ära teha. Nendele, kelle jaoks pikad dialoogid tunduvad väga igavad ja tüütud, võib selline teater heaks alternatiiviks olla. Sest igav ei hakka seda lavastust vaadates küll mitte kellelgi. Isegi mul, kes ma saan tavaliselt vilkuva valguse peale kenakese migreenihoo, ei hakanud halb, sest ma olin süvenenud. Ja see on väga hea näitaja, kui ma peale öövalvet ja koolipäeva olen õhtul suuteline teatrile keskenduma, mitte ei nihele rahutult istmel.

Autor: François Mauriac

Lavastaja: Rainer Sarnet

Kunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Ann Reimann

Liikumisjuht: Tiina Mölder

Osades:

Maria Peterson - Thérése Desqueyroux

Maria Koff - Marie Desqueyroux

Karl Robert Saaremäe - Georg

Linda Kolde

Sander Roosimägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vaba Lava kodulehelt SIIN

* – Postituse päisefoto autor on Gabriela Liivamägi.

PS! Kes arvab, et ta tahaks ka teistmoodi lavastust näha, siis järgmine (ja ilmselt ka viimane) võimalus selleks on 9.novembril.

Loe edasi

Lapsepõlvebänd

1.detsembril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt: Maris Savik

Veebruaris 2017 esietendus Vanemuise teatris uus lastelavastus „Lapsepõlvebänd“, mis on kokku pandud näitlejate endi lugudest ja kombineeritud erinevate lauludega. Enamasti on tegemist lastelauludega („Põdra maja“, „Konna kosjad“ jne) kuid lastelaulule omased sõnad on saanud ka mitmed maailma rokiklassikasse kuuluvad laulud (nt „We will rock you“ kannab nüüd pealkirja „Tordisööja“). Juba veebruaris oli mul tahtmine seda lavastust näha. Seda enam, et Vanemuise Facebooki lehele ilmusid peale esietendust järjest kiitvad kommentaarid, mis ainult suurendasid isu teatrisse minna. Nüüd on siis käidud ja nähtud.

Kuna tegemist on ikkagi lastelavastusega, siis kahjuks pole mul ühegi lapse arvamust lavastuse kohta võtta, sest ma käisin üksinda lastelavastust vaatamas. Siiski tundus mulle, et saalis istuvatele lastele lavastus meeldis, sest esiteks oli kogu aeg nende naermist kuulda. Ja teiseks kui enne etendust ja etenduse vaheajal oli saalis hirmus kisa ja kära, siis etenduse ajal valitses saalis haudvaikus (välja arvatud need hetked kui saal naerust rõkkas) ja laulude ajal plaksutasid lapsed tublisti kaasa. Nii saangi jagada ainult täiskasvanu arvamust lavastusele. Ehk julgustab see arvamus rohkem vanemaid oma lapsi teatrisse viima, sest lastelavastused ei ole ilmtingimata vanematele igavad vaadata (nagu kahjuks sageli arvatakse).

Lavastus ise räägib Mariast (Maria Annus), kelle ema on stjuuardess ja isa piloot ning kes elab koos vanaisaga (Aivar Tommingas). Maria käib muusikakoolis ja etenduse päeval on tema sünnipäev, kuhu tulevad kõik tema muusikakooli sõbrad. Lisaks tordi söömisele otsustavad lapsed hakata bändi tegema. Sisuliselt kogu etenduse jooksul tutvustavad lapsed üksteisele erinevaid pille ja kuna kõik lapsed käivad muusikakoolis, siis tuleb neil kõikide pillide mängimine ka hästi välja. Kasutusele võetakse klaver, trummid, kitarr, basskitarr, plokkflööt, ukulele, kontrabass ja mitmed teised pillid (nii eksootilisemad kui ka need, mida võib üsna tihti kasutuses näha). Muidugi ei puudu ühelt õigelt sünnipäevalt ka laul ja tants.

Muidugi meeldisid mulle näitlejad. Kõik nad on ju varem lastelavastustes kaasa teinud ja oskavad lastele mängida. Lisaks suur au ja kiitus suurepärase lauluoskuse eest. Laval olevast kooslusest oleks väga hea a capella bändi saanud. Veel suurem kummardus näitlejatele pillimängu eest. Ainus pill, mida ma kunagi klimberdanud olen, on klaver ja seega pole ma ehk õige inimene seda hindama, aga ma usun et trummide või plokkflöödi mängimine pole kõige kergem ülesanne. Ometigi said kõik näitlejad sellega suurepäraselt hakkama. Ainus, kes lastelavastustes pole minu teada varem mänginud on Ele Sonn, kes tegelikult on Vanemuise kontsertmeister. Kahjuks jäi tema roll ka kõige nõrgemaks ja mulle tundus, et tal ei olnud seal laval üldse mugav olla. Ometigi draamakogemust tal juba on. Võib-olla oli Ele Sonni ebakindluse põhjuseks just see, et ta pole varem lastele mänginud. Ja minu arvates oleks kostüümikunstnik võinud Elele natukene teistsugusema lõikega kleidi teha. Või siis sellised sukkpüksid jalga anda nagu Lindal olid. Natukene kole oli nii lühikese kleidiga Elet laval näha, sest see kleit ei kaunistanud teda üldse ning esimestest ridadest oli praktiliselt kogu aeg võimalik Ele kleidisaba alla vaadata, mis ei olnud ka kuigi meeldiv. Ehk tundis Ele ise ka end selle kleidiga ebamugavalt, sest kohati tundus tema liikumine veidi kohmetu. Võib-olla lapsed ei pööranud sellele tähelepanu, aga mind see kleit (õigemini kleidi pikkus) häiris.

Muidu kõik muu oli super. Maria Annust vaadates tuli mul meelde enda lapsepõlv ja see, kuidas sai televiisorist „Buratino tegutseb jälle“ seriaali vaadatud. Ilusad lapsepõlvemälestused. Ja sellisest roosast tüllseelikust ning printsessikroonist sünnipäeval on ilmselt iga tütarlaps unistanud. Veel tahaksin eraldi välja tuua Linda Kolde ja Jaanus Tepomehe, kelle tantsunumbrid olid lausa fantastilised. Sel hetkel mõtlesin ma korduvalt, et Lindale ja Jaanusele võiks rohkem karakterrolle anda mängida, sest minu meelest on nad selleks justkui loodud. Nende tantsunumbrites oli lihtsalt nii palju karakterit ja energiat. Kohati tundusid nende tantsunumbrid lausa üle võlli keeratud olevat. Kohe oleks tahtnud ise ka minna niimoodi lavale karglema ja hüplema minna. Aivar Tommingas on minu meelest alati laval nauditav, aga kui ta laulma hakkab, siis see on juba sündmus omaette. Nii tabasin ma end korduvalt mõttelt, et miks ei võiks Aivar Tommingas oma bossanoova stiilis plaati välja anda. Ma olen kindel, et see kaoks poelettidelt kiiremini kui mõne „päris“ laulja plaat.

Ühesõnaga mulle tundus, et näitlejad naudivad lastele mängimist, sest niimoodi säramas polnud ma vist mitte ühtegi näitlejat (peale Aivar Tommingase, keda ma nägin samamoodi säramas lavastuses „Moonlight Express“) varem näinud. Ja mis seal tunnistada, ka mina nautisin seda lastelavastust täiel rinnal. Nüüd unistan ma juba mitmendat päeva kodusest kartulisalatist koos kotlettide või „lõbusate viinerinotsudega“ ja küpsisetordist. Lisaks olen ma reedest alates oma kolleegidele ja sõbrannadele etendust tsiteerinud. Ja see, et mina etendust tsiteerin pidevalt, näitab ainult seda, et mulle etendus meeldis. Kuigi pean tunnistama, et esimene vaatus oli kordades parem kui teine. Minu jaoks vajus teine vaatus kuidagi ära ja polnud enam nii kaasahaarav.

Aga kõik kes pole oma laste või lastelastega kaua teatris käinud, siis võtke minu soovitust kuulda ja minge vaadake „Lapsepõlvebändi“. Ma luban teile, et korralik kõhulihaste treening naeru kujul on garanteeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Lisaks on lavastus heaks motivatsioonivahendiks lastele, kui tore on muusikakoolis käia, sest siis saavad nemad ka sama moodi erinevaid pille mängida. Boonusena on videokujundus hästi äge, millele lapsed kindlasti kaasa elavad, sest tantsivad tikrid seinal meeldisid minuga koos olnud lastele küll nii väga, et kohati unustasid nad ära, et nad on teatris, mitte ei vaata tantsivatest tikritest multikaid. Seepärast julgen ma soovitada, et tänapäeva lastele, kes pidevalt erinevate ekraanide taga istuvad oleks suurepärane jõulukingitus näiteks teatrielamus  kus neil on võimalik muusikapisik külge saada. Võib juhtuda, et peale teatrikülastust tuleb veel mõni lisaväljaminek teha ja lapsele mõni pill osta, sest laps tahab kasõpradega bändi tegema hakata.

Lõpetuseks tahaksin soovitada kõikidele täiskasvanutele, et ärge kartke lastelavastusi. Reeglina ei ole need nii surmigavad, et te teatrisaalis igavusest ära surete. Võib-olla saate hoopis mõne uue vaatenurga, millega mõningatele asjadele läheneda ja minu meelest on kõikide lastelavastuste puhul korralik kõhutäis naeru samuti garanteeritud.

Dramaturg, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets

Kostüümikunstnik: Maarja Viiding

Muusikajuht: Ele Sonn

Videokunstnik: Taavi Varm

Valguskunstnik: Karmen  Tellisaar

Mängisid:

Maria Annus - Maria

Ele Sonn - Ele

Linda Kolde - Linda

Jaanus Tepomees - Jaanus

Priit Strandberg - Priit

Tanel Jonas - Tanel

Aivar Tommingas - Vanaisa

Rohkem infot lavastuse kohta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Beatrice

21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Karoliina Kase

(Kes üleliigset juttu lugeda ei taha, võivad lugemist alustada neljandast lõigust.)

Laupäev oli mul täiesti vaba päev ja ilma igasuguste teatriplaanideta. Mingi aeg nägin linnas jalutades reklaami, et 20. ja 21. oktoobril on Karlova teatris viimased „Koerapäevikud“ etendused. Siit-sealt olin lavastuse kohta lugenud ja tegemist tundus huvitava lavastusega, mida tahaksin näha. Kuigi seda on juba pikalt mängitud, ei olnud mina seda vaatama veel jõudnud. Mõtlesin, et käin 20.oktoobril ja vaatan etenduse ära ning järgmisel päeval siis lähen Vanemuisesse "Beatrice" vaatama. Juhtus aga nii, et 20. oktoober olin haigeks jäänud kolleegi eest tööl ja järgmisel päeval ärgates tundus hea idee ainus vaba päev voodis vedeledes mööda saata.

Ma isegi ei mäletanud, et Vanemuises on „Beatrice“ esietendus samal õhtul. See sama kolleeg, kes haigeks jäi, kirjutas mulle hommikul ja ütles, et nägi Facebookis "Beatrice" esietenduse reklaami ja küsis kas ma olen sinna minemas. Sel hetkel olin jätkuvalt kindel, et ma ei lähe ühtegi etendust õhtul vaatama ja logelen niisama. Aga see küsimus pani mingi mõttepojakese idanema, sest juba mõne minuti möödudes oli mul telefonis Vanemuise koduleht lahti ja uurisin õhtuse etenduse vabade piletite seisu. Lisaks avastasin, et kuna on laupäev, siis saab enne etendust ka etenduse-eelsele ekskursioonile minna. Piletid ostsin siiski alles kella 16 ajal ja juba 17.15 algas ekskursioon. Selle eelloo panin nii pikalt kirja lihtsalt seepärast, et mu lugejad mõistaksid kui kiirelt mul võib tekkida soov  teatrisse minna või miks ma ei osta pileteid pikalt ette.

Teatrisse läksin kerge eelarvamusega. Esiteks polnud ma kindel kui hästi need noored (kes nüüd enam nii noored ja rohelised tegelikult ei olegi) näitlejad hakkama saavad. Ma pole siiani neid veel väga heades rollides näinud ja nii ma siis olen veidi skeptiline nende osas. Nagu pärast selgus, siis ma polegi selles osas ainus inimene. Teiseks pole ma kunagi olnud ka eriline ulmefilmide armastaja. Samas sain ma Vanemuise kodulehel olevast lavastuse sisututvustusest aru, et tegemist on parajas koguses ulmet sisaldava lavastusega. Tegelikult viitab sellele ka lavastuse žanriline määratlus – tulevikuromanss. Kõik see, mis toimub tulevikus, on enamasti meie jaoks praegu ulme valdkonda liigituv. Kindlasti tekib paljudel nüüd küsimus, et miks ma siis üldse teatrisse läksin kui mulle sisuline pool ja näitlejad ei meeldi? Enamasti on sisu ja näitlejad ju põhiline, mille pärast etendust vaatama minnakse. Vastus on väga lihtne. Nimelt olen ma aru saanud, et Ain Mäeots on nö „minu lavastaja“, mulle lihtsalt tundub, et tema lavastajakäekiri sobib mulle kui teatrivaatajale ja nii üritan ma võimalikult palju tema lavastusi ära vaadata. Enamasti on Mäeotsa lavastused minu jaoks positiivse emotsiooniga (välja arvatud "Arkaadia", millest saab SIIT lugeda). Veel olin kuulnud „Beatrice“ kohta kiidusõnu ka Vanemuise hooaja avaüritusel, kuigi pean siinkohal tunnistama, et ega ma tänaseks enam ei mäleta, miks nad tol korral just „Beatrice“ kiitsid. Samuti on kõik Vanemuise töötajad, kellega ma olen kokku puutunud just "Beatrice" eriliselt kiitnud. Järelikult peab tegemist olema hea lavastusega.

Aga põhjust kiitmiseks oli ja on ka praegu. Ning nüüd ühinen ka mina kiidukooriga. Ma pole teatrisse mineku otsusega mitu aastat enam nii rahul olnud, kui sel korral. Ma tahaks lihtsalt öelda: „WELL DONE, VANEMUINE!“ (tlk: Hästi tehtud, Vanemuine!). Sellega võikski kogu postituse lõpetada. Siiski tunnen ma, et pean vist veidi oma kiitust põhjendama.

Mis mulle siis nii meeletult etenduse juures meeldis? Kindlasti lugu ise. Kui ma algselt kartsin liiga ulmeliseks kiskuvat armastuslugu, kuhu on võib-olla kaasatud ka robotid (sest valdavalt eeldatakse, et tulevikus elavadki ainult robotid), siis tegelikkuses oli tegemist täiesti tavaliste ja reaalsete inimestega. Noored, kes on lõpuks lapseootele jäänud. Loost oli aru saada, et see laps on väga kaua oodatud ja planeeritud. Tundub, et nüüd saab elu ainult ilusamaks minna ja suuremat õnne ei saagi olla, sest paari kauaaegne soov ja unistus, saada lapsevanemateks, täitub peagi. Kuni ühel päeval saab Kristi autoõnnetuses surma. Arstidel õnnestub nende väike laps päästa ja nii jääb Tom oma vastsündinud tütrega kahekesi. Neile tõttab muidugi appi Tomi ema Tamara, kuid Tom sooviks Kristit enda kõrvale tagasi. Tänu oma tehnikafännist sõbrale Yock´le leiabki Tom võimaluse, kuidas Kristi enda kõrvale tagasi saada. Nimelt oli Kristi raseduse jälgimiseks pannud endale kiibi, sest nii eipidanud ta ise iga päev end haiglas näitamas käima, vaid kõik tema tervisenäitjaad jooksid kiibi kaudu haiglaserveritesse. See kiip salvestas lisaks Kristi terviseandmetele ka tema teadvust. Nii oli Tomil võimalus peale naise surma tema teadvusega suhelda. Aga hääl pole ikka sama, mis reaalne inimene. Nii avastab Tom peagi, et firma kes tegeles teadvuse digiteerimisega pakub ka surrogaatkehade teenust. Surrogaatkehad on inimeste poolt enne nende surma annetatud kehad, kuhu saab siis hiljem teise inimese teadvuse kiibiga sisse panna ja nii on Tomil võimalik Kristi tagasi saada. Küll veidi teistsuguse väljanägemise ja olemusega, aga vähemalt on tal nüüd olemas see, keda ta vahepeal kõige enam igatses - armastatud abikaasa, kellega ta saab oma lapse üles kasvatada.

Nii tundubki, et esmapilgul lihtsana näiva moodusena on võimalik elada justkui igavesti. Kuid kas see on tegelikult see, mida need inimesed tahtsid? Kas surrogaatkeha kui selline mõjutab inimese teadvust? Kuidas muutuvad peale surrogaatkeha kasutusele võtmist abikaasade omavahelised suhted? Kuidas suhtuvad nende lähedased ja sõbrad nende otsustesse? Millised on inimeste suhted tehnikaimedesse? Seda kõike etendus uuribki. Kuigi see minu poolt kirjeldatud sisututvustus tundub paljudele võib-olla ulmelisena (ka mulle endaletundub see täieliku ulmena), siis ma soovitan ikkagi teatrisse minna, sest saalis istudes ei tundunud see asi pooltki nii ulmelisena kui praegu siin neid ridasid kirjutades/lugedes. Saalis istudes elasin mina tegelastele nii kaasa, et kogu teadvuse digiteerimine tundus loogilise sammuna (kui mina oleksin selles olukorras ja teadus oleks nii kaugele arenenud). Surrogaatkehade kasutusele võtmine tundus siiski veidi ulmelise liialdusena (ufoloogilisena, nagu mu kolleeg ütles). Kuigi meil võib olla kiip, mis säilitab teadvust, kuid me ei saa piltlikult öeldes laibale kiipi sisse panna ja siis eeldada, et tegemist on nüüd elava inimesega. See nö surnukeha on ju mingil konkreetsel põhjusel elamast lakanud, kuidas nüüd siis järsku teadvus saab kogu keha elama panna.  Teadvus ei ole aju ja süda, mida on organismil töötamiseks vaja. 

Loole kaasa elamist soodustas kindlasti kõige enam lavakujundus. Enne etendust (ekskursiooni ajal) ilma igasuguse valguskujunduseta saalis jalutades nägin laval ühte heledat diivanit ja erinevaid lavatasapindasid. Sel hetkel kasvas mu eelarvamus veelgi rohkem. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et kogu lavakujundus tehakse ära etenduse ajal videolahendusi kasutades. Kohati oli mul tunne nagu ma istuks Vanemuise suures majas ja vaataks kinolinalt filmi, mitte ei vaata reaalajas toimuvat teatrietendust. Kui tegelased olid pargis, siis kuvati nende selja taha park. Kui tegevus toimus haiglas, siis oli näha haigla. Siiski polnud tegemist tühja videopildiga, vaid lava erinevates nurkades oli taustal erinevaid kujundusi võimalik näha. Näiteks selles samas haiglastseenis oli ühes nurgas näha haigla välisuks ja fuajee (milles mina tuvastasin ära Tartu Ülikooli Kliinikumi uue peaukse ja fuajee), lava keskel oli näha vaade haiglapalati aknast ja teises nurgas oli taustaks hoopis monitoril jooksvad elulised näitajad. Ühe hetkega oli võimalik edasi anda nii palju: kuidas mees siseneb haiglasse, kuidas samal ajal tema naise elu eest võitleb ja kuidas haigla akna taga samal ajal läheb elu edasi. Minu meelest sobiks „Beatrice“ lavakujundust kirjeldada sõnapaariga „tehnoloogiline ime“. Juba ainuüksi selle „ime“ pärast tasub seda lavastust vaatama minna. Üks lavastus ja te näete kõik Vanemuise suure maja uue lava tehnilised võimalused ära. Lisaks helisüsteem on nii hea, et mitte midagi tekstist ei lähe kaduma ka rõdul istudes.

Tavaliselt mind jubedalt häirib kui videoinstallatsioone liiga palju lavastustes kasutatakse. Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis tavaliselt vist pole nendes installatsioonides väga inimesi  või konkreetseid objekte kujutatud. Pigem on seal mingid abstraktsed kujundid (nt Maarjamaa rännakutes olid taustaks lilled, mis kasvasid ja kahanesid), mis konkreetse situatsiooni kohta annavad harva ettekujutust. Sel korral näidati sageli videos ka inimesi või oligi tegemist konkreetse kohaga, kus laval toimuvad sündmused aset leidsid (nt park, surnuaed, autotee jne). Sellisel moel kasutatuna on videokujundus väga oluline osa lavastusest. Mul on äärmiselt hea meel, et Ain Mäeots otsustas „Beatrice“ lavastada ja et ta oskas ühes lavastuses ära kasutada kõik uued tehnilised võimalused, mida Vanemuise suur lava pakub. Võib-olla on ka etenduses kasutatud tehnilised võimalused üheks põhjuseks, miks etenduses räägitav lugu minu jaoks liialt ulmeline ei tundunud. Kui teatrisaalis on võimalik teatrit teha nii, et lisaks näitlejatele laval, on võimalik samal ajal näidata reaalajas ka näitlejaid lava taga või lava all või teises lava nurgas suurelt ekraanilt, siis ei ole ebareaalne võimalus, et kunagi on võimalik inimese teadvust digiteerida. Kogu selle tehnikajutu kokkuvõtteks tahan ma öelda, et sellised tehnilised lahendused sobisid „Beatrice“ lavastusse nagu rusikas silmaauku ja mul on hea meel, et Ain Mäeots leidis kirjaniku, kes kirjutas näidendi mis võimaldas ühe korraga demonstreerida uut tehnoloogilist teatrit. See on peaaegu nagu uus teatriuuendus. 

Kui ma enne ütlesin, et üks põhjus, miks ma eelarvamusega teatrisse läksin olid näitlejad, siis ma sel korral ei saa nende kohta mitte midagi halba öelda. Mind küll veidi häiris, et Kristi tegelaskuju mängisid kaks erinevat näitlejat (Kärt Tammjärv ja Marian Heinat). Ma saan aru, et surrogaatkeha oligi täiesti teine inimene ja siis on loogiline, et ka teine näitleja mängib. Aga millest ma aru ei saanud oli see, et kui Kärt Tammjärv Kristit mängis surrogaatkehana, siis miks teine Kristi ka aeg-ajalt laval ringi kõndis. Minu loogika ütleb, et kummitus ta ei saanud olla, sest teadvus oli ju samal ajal surrogaatkehas. Või oli ta siis Tomi soovunelm, et ta tahaks ikkagi Kristit tagasi sellisena nagu ta teda ka füüsilise välimuse järgi mäletas? See küll ei sõltu näitlejatest, vaid lavastajast, kuid ikkagi oli see kuidagi häiriv. Sel korral ei häirinud mind näitlejatöö osas miski. Sõnadest sain aru ja näitlejate rollid ei meenutanud ka nende varasemaid rolle. Ju ma siis olen nende samade eelarvamuste tõttu liiga vähe neid näitlejaid laval näinud ja pole kõikide nende maneeridega kursis veel. Üks kolleeg, kes ka samal etendusel viibis mainis küll järgmisel päeval, et talle Kärt Tammjärv ei meeldinud, sest ta pidi igas lavastuses samasugune välja nägema. Minu meelest on Kärt Tammjärvel lihtsalt selline huvitav nägu, mis jääb kuidagi silma ja võib-olla see mõjutab mõningate inimeste jaoks tema rolle. Mulle on ta ka alati sellise malbe ja heasüdamliku tüdruku mulje jätnud oma välimuse tõttu ja eks see kandub tema rollidesse ka üle. Siiski sel korral mina seda head tüdrukut nii palju ei näinud. Pigem oli tegemist ühe ehmunud naisega, kes ei saa ise ka aru, mis temaga päris täpselt toimub. Seega ma ei saaks öelda, et ta väga sarnase rolli tegi. Mulle ta küll meeldis. 

Üldiselt mulle tundus, et sel korral mängisid kõik näitlejad ühtse meeskonnana. Võib-olla oli see tingitud veidi ka sellest, et Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Marian Heinat ja Veiko Porkanen on kõik ühelt kursuselt Vanemuisesse tulnud ja nad oskavadki koos mängida. Priit Strandberg on neist ka ainult veid vanem (eelmise kursuse lõpetanud) ja kuna tegemist on ühe põlvkonna inimestega, siis ongi laval ansamblimäng kergem tulema. Vähemalt mina jäin nende mängu ja rollidega väga rahule. Võib-olla Linda Kolde kehastatud Laura karjatas vahel liiga dramaatiliselt, kuid see võis olla ka esietenduse närvist tingitud ülemängimine olla. Seda enam meeldis mulle Liina Tennossaar Tamara rollis. Esiteks on ta teistest tunduvalt vanem (loogiline ju, kui ta Tomi ema mängib) ja teiseks ei ole ta Vanemuise trupis püsinäitleja. Minus tekitas see kohe selle tunde, et ongi „võõrkeha“ sisse toodud, kes tahaks noori aidata kuid kes ikkagi päris kõigest noorte hinge- ja mõttemaailmas aru ei saa. Vähemalt minus tekitas selline kooslus väikese kuid mõnusat nüanssi lisava kontrasti.

Veel jäi mulle silma Kaisa Riivald (kes tegelikult on antud lavastuse inspitsient), kes kehastas medõde. See on nüüd professionaalne kretinism, aga tänapäeval pole enam medõdesid. Meil on ainult õed. Lugupeetud Vanemuine võiks selle kavalehel ära muuta. Tehke siis õest vähemalt arst, sest reaalses maailmas ikkagi annab arst lähedastele sellist informatsiooni, nagu õde etenduses Tomile andis. Samas kui meil kõik arstid välismaale tööle lähevad, siis äkki tulevikus ongi õed meil nii hinnatud spetsialistid, et haiglasse sattudes on just õde see autoriteet, kes dokumentidele allkirju võtab ja elulisi otsuseid vastu võtab. Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et see õe roll oli veidi jäik. Aga kuna tegemist pole kutselise näitlejaga, siis anname andeks. Kui ma juba oma professionaalse kretinismiga lavastust vaatama hakkasin, siis topeltpunktid tulevad täisfunktsionaalse haiglavoodi kasutamise eest. Kuna see voodi maksab nii palju, et isegi haiglates pole selliseid voodeid palju, siis tekkis mul lihtsalt huvi, et kuidas Vanemuine selle voodi endale sai. See ilmselt on üks teatriimedest.

Nagu ma alguses ütlesin, siis sel korral midagi väga negatiivset välja tuua ei olegi. Mõned pisidetailid vist ikkagi said kirja, mis positiivsusest ei pakatanud, kuid need on väikesed vihmapiisad suures meres. Kuigi mul oli algselt plaanis kirjutada lühike ja tabav kiidukiri, siis tuli jälle pikk ja lohisev ja laialivalguv tekst. Ma siiski loodan, et ma oma tekstiga kedagi ära ei hirmutanud. Tegelikult on tegemist väga hea lavastusega, mida ma soovitan vist küll kõikidel vaatama minna. Mina näiteks planeerin seda uuesti vaatama minna. Mitu korda vaatan ma tõesti ainult neid lavastusi, mis mulle väga-väga meeldivad. Küll aga olen ma järgmisel korral targem ja varun paki taskurätte kaasa. Nimelt meeldis mulle etendus ikka nii palju, et pisarad tulid silma ja ma nägin kurja vaeva, et oma värisevat alalõuga ohjata. Kuna pisarad minu silmis on märk heast etendusest, siis värisev alalõug on juba midagi uut. Vihjates oma alalõuale julgen öelda, et tegemist on suurepärase etendusega. Nüüd kui ma olen oma kirjutisega lõppu jõudnud, tundub mulle, et ma ikka ei suutnud kogu seda vägevat emotsiooni mitte grammigi edasi anda. Seega peate ise lihtsalt teatrisse minema ja seda emotsiooni kogema.

Ma ei oskagi muud öelda, kui HÄSTI TEHTUD, VANEMUINE! 

Autor: Siret Campbell

Lavastaja: Ain Mäeots

Videokunstnik ja visuaalelektrooniliste lahenduste autor: Emer Värk

Originaalmuusika ja helikujunduse autor: Ardo Ran Varres

Valguskunstnik: Meelis Lusmägi

Liikumisjuht: Britt Kõrsmaa

Mängisid:

Priit Strandberg - Tom

Kärt Tammjärv - Naine haiglas, Kristi surrogaatkeha

Marian Heinat - Kristi

Veiko Porkanen - Yock

Linda Kolde - Laura

Liina Tennossaar - Tamara (Tomi ema)

Karol Kuntsel - Theodor 

Silver Kaljula - Mängujuht; Pixie

Nora Ann Lunge - Roosi

Kaisa Riivald - õde

Rohkem informatsiooni, pilte, artikleid jms ning pileteid etendustele saab osta SIIT

PS! Kuna tegemist on William Gibsoni raamatu "Neuromant" dramatiseeringuga, siis on ilmselge, et ma kavatsen ka raamatu läbi lugeda. Kui keegi on seda raamatut lugema juhtunud, siis võiks teada anda, mis mõtteid ja emotsioone see raamat tekitas.

Loe edasi

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa

Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.

Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.

Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.

Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.

Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.

Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.

Autor: John B. Priestley

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Mängisid: 

Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden

Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)

Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)

Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)

Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)

Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)

Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)

Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)

Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)

Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)

Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi