Hedda Gabler

2.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt: Tõnis Järs

Kõik, kõik on uus septembrikuus. Nii algas 2.septembril ka Vanemuise teatri uus hooaeg, mis kannab juba järjekorranumbrit 148. Hooaja avaürituseks oli valitud lavastus "Hedda Gabler". Kuigi lavastuse esietendus oli juba mais, siis on siiski tegemist võrdlemisi uue lavastusega. Mina igatahes mais teatrisse seda vaatama ei jõudnud ja nii oligi eile suurepärane võimalus kaua oodatud etendust näha ja ühtlasi saada aimu sellest, mis uuel hooajal teatrisõpru Vanemuises ees ootamas on. Igati tore õhtu oli. Samuti võin öelda, et Vanemuise uus hooaeg tuleb põnev, vähemalt sõnalavastuste osas.

Kuna kevadel olin ma oma magistriõpingute lõpetamisega nii hõivatud, siis ma konkreetset põhjust ei mäletagi, miks antud lavastus mulle huvipakkuvaks osutus. Küll aga teadsin ma uue hooaja mängukava nähes kohe, et just "Hedda Gabler" on üks nendest Vanemuise lavastustest, mida ma näha tahan. Sisututvustust üle lugedes ei tundnud ma aga mingit ohhoo momenti, mida ma tavaliselt olen tundnud nende lavastuse korral, mis mulle tohutult meeldinud on (nt "Augustikuu", "Grace ja Glorie", "Magamistubades", "Obinitsa" jne). Nii ma siis mõtlesin, et kui kevadel oli suur soov teatrisse minna seda lavastust vaatama, et ju mulle siis midagi ikka huvi pakkus. Sest seda ma mäletasin, et see tunne, mis mind teatrisse käskis minna, oli see sama tunne, mis mind on mu seniseid lemmiklavastusi käskinud vaatama minna. Lisaks sai minu jaoks määravaks näitlejate ansambel ning mulle piisas täielikult sellest kuklas olevast tundest, et ma lihtsalt tahan seda lavastust näha.

Hoolimata sellest, et Henrik Ibsen on "Hedda Gableri" kirjutanud 1890. aastal, on lavastuses käsitletavad teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Mõni teema on lihtsalt aegumatu. Usutavasti kirjutas Henrik Ibsen "Hedda Gableri" lakkamatust huvist naise hingeelu vastu. Mulle tundus, et lavastaja Mehis Pihla on oma lavastuses Ibseni huvi naise vastu veel eriti püüdnud rõhutada, sest paratamatult olid naiste rollid huvitavamalt lahendatud, kui meeste rollid. Muidugi ei saa jõulist naispeaosa ainult lavastaja teeneks pidada, kuid sobivate näitlejate ja misantseenide jms leidmine on ikkagi ainult lavastaja töö. Olgu kuidas on, aga nii mitmekihilist naistegelast pole ma üsna pikka aega üheski lavastuses kohanud. Kohati oli Hedda tegelaskuju nii huvitav, et teisi tegelasi poleks vaja olnudki. Ma olen üsna kindel, et kui tegemist oleks monolavastusega, oleks saanud selle loo samamoodi jutustada, kuid siis oleks lihtsalt näitlejal keerulisem ülesanne olnud Heddat kehastada. Ja lavastus oleks siis pidanud lühem olema. Kui ma nüüd selle mõttega fantaseerin, et Hedda Gablerit monolavastusena teha, siis päris huvitav oleks Piret Laurimaad näha sellises rollis. Kuna tegemist oleks aga väga mahuka ja kohati keerulise lavastusega (et kõike need suhete keerdkäigud üksinda edasi anda), siis ma pole kindel, et keegi oleks nõus psühholoogiliselt nii rasket teemat üksinda mängima. Lisaks tuleks teksti oluliselt kärpida ja sellisel juhul võib halva dramaturgia puhul lavastuse idee ja sügavam sisu kaotsi minna.

Ma ei taha küll väga palju sisu reeta, sest minu meelest on see täpselt üks nendest lavastustest, mida on huvitav vaadata kui sa ette ei tea, mis täpselt toimuma hakkab. Laias laastus on lavastuse keskmeks üks vägagi võimukas naine, kelle tahtmise järgi kõik teised tegelased siis vähemal või suuremal määral tegutsevad. Läbivateks teemadeks on ka armukolmnurgad, peresuhted, ja naiste soovid ning unelmad. Lisaks võib leida mõningaid viiteid ka koolivägivallale, mis on tänapäeval järjest suuremat kõlapinda leidev teema. Kohati tundus mulle, et lavastuse keskmeks on üks ära hellitatud 21. sajandi moodne naine, kes istub kodus ja tellib endale IKEA-st Skandinaavia mööblit ning nõuab mehelt aina rohkem raha, et endale järjest kulukamaid hobisid otsida ning järjest moodsamalt kodu sisustada. Vähemalt selline võiks olla 21.sajandi Hedda Gabler minu silmis. Sellest võiks nüüd ka päris hea uuslavastuse saada (ma ei saa aru, mis putukas mind hammustanud on, et nii palju erinevaid fantaasiaid ühe lavastuse dramatiseerimiseks ja lavastamiseks tekib). Siiski kes tahab täpsemalt teada, millest lavastus räägib, neile kopeerin siia Vanemuise kodulehel oleva lavastuse sisutuvustuse: 

"Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…". 

Ma arvan, et see info on piisav, et otsustada, kas minna teatrisse või mitte. Kuigi sisututvustuse viimane lause juba reedab rohkem kui küll lavastuse huvitava sisu kohta.

Siiski ei saa ma enda arvamust kirjutamata jätta. Nagu ma juba eespool mainisin, siis mingi "vägi" lihtsalt sundis mind seda lavastust vaatama minema. Kohest "vau-efekti" ei olnud. Mingil hetkel hakkasin isegi mõtlema, et ma vist pole ikka päris maailmaklassika tüüpi inimene ja kuidagi raskeks jäävad need lavastused minu jaoks. Näiteks Vanemuise "Arkaadia" oli minu jaoks veidi igav. Mitte et ma end nüüd mingiks suureks teatriasjatundjaks peaksin, kuid siiani olen siiski arvanud, et minu teatri eelistus on veidi kõrgemal tasemel kui sigina-saginaga komöödiad, mida paljud lihtsa meelelahutuse otsijad armastavad vaadata. Sel korral ei jäänud tekst raskeks, ega sisu keeruliseks, kuid alguses lihtsalt tundus et no pole ikka minu jaoks see lavastus. Alguses tundusid näitlejad veidi igavad ja mulle tundus, et mingit korralikku lugu ka laval ei räägita, mida vaadata. Siiski, mida edasi aeg läks, seda rohkem ma etenduse lummuses olin ja 2h ning 45 minutit möödus nagu linnulennul. Ma lohutan end mõttega, et äkki ei saanud näitlejad alguses lihtsalt hoogu üles ja seepärast tundus asi igava võitu. Või ei olnud Ibsenil lugu kirjutades veel päris kõik ideed lõpuni selged ja seetõttu on algus veidi igavam. Või siis ei olnud mina ikkagi lavastuse alguseks päris 100% kohal veel. Kindlasti mängis olulist rolli ka see, et ma istusin parteri eelviimases reas ja sealt polnud vaade just kõige parem. Kõik võib olla, aga mida edasi aeg (ja etendus) läks, seda rohkem hakkas mulle laval toimuv meeldima.

Mida rohkem ma etendusse süvenesin, seda rohkem hakkas meeldima tekst. Ma pole kindel, kas see tekst, mis lavale jõudis on originaaltekst või on seda lisaks eesti keelde tõlkimisele ka lavastaja või dramaturgi poolt veidi kaasajastatud. See mõte tekkis eelkõige teksti aktuaalsuse tõttu. Natuke kummastav on mõelda, et juba 1890. aastatel olid naistel samad probleemid, mis aastal 2017. Tekst ei olnud selles osas huvitav, et mingeid tsitaate või käibefraase ma sealt ei saanud. See on minu kiiks, et ma pean näiteks raamatut lugedes ka tsitaate välja kirjutama ja nii üritan ma ka teatris käies häid lauseid meelde jätta või vaheajal lausa üles kirjutada. Vaid mingil hetkel hakkasin ma lihtsalt huviga kuulama, mida tegelased räägivad ja leidsin end juba kaasa mõtlemast, ning päris mitmel korral tundsin end nagu selgeltnägija, kes juba aimas kohe ette, mida tegelased järgmiseks ütlevad. Eelkõige Hedda. Eks kõik naised suutsid end mingis aspektis Heddaga samastada ja seega polnud ime, et ma teksti aimasin. Kohati tekkis mul mõte, et sama hästi võiksin mina see teistega manipuleeriv naine olla.

Mis seal salata, kõige rohkem üllatas mind ikkagi peaosalist Hedda Gablerit kehastanud Piret Laurimaa. Ma olen teda nüüd järjest rohkem Vanemuise lavastustes näinud ja järjest rohkem hakkab ta mulle meeldima. Terve etenduse aja sellise kõrgi ja üleoleva näoga ringi käia pole ilmselt kõige lihtsam. Peale etenduse lõppu kuulsin lausa mitut inimest rääkimas, et neile see Piret Laurimaa kohe üldse ei meeldi, sest ta on nii kõrgi olekuga ja naise kohta kamandab liiga palju. Ma küll teda isiklikult ei tea, kuid minu meelest oli see ikkagi roll, mitte Piret Laurimaa ise. Kohati meenutas Hedda mulle omaaegse kultusfilmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" ülbet raadiosekretäri, kes ei oska munagi praadida ja kes endale rikast meest tahab (keda samuti kehastas Piret Laurimaa). Ma tean, et need rollid pole võrreldavad, kuid mingi sarnane joon nendes kahes naises olemas oli. Siiski oli väga huvitav ja nauditav vaadata, kuidas ühel hetkel oli laval kõrk ja nipsakas daam, kes kohtles halvasti nii enda mehe tädi kui teenijat ning teisel hetkel oli laval naine, kes oma armastavalt palus oma meest, et see talle viimase peo detaile räägiks. Salakavalast meeste ja naiste enda ümber sõrme keeravast naisest ma parem ei räägigi. Esmapilgul poleks ma osanud oodatagi, et Hedda Gableris on nii palju üllatusi ja erinevaid tahke peidus. Lausa lust oli vaadata, kuidas Piret Laurimaa selle keerulise ja nõudliku rolliga hakkama sai, sest tegelane laval vaheldus praktiliselt sama kiiresti kui vahelduvad naiste tujud (mis teadupärast vahelduvad väga kiiresti). Ma vist olen endale jälle ühe uue näitlejanna leidnud, kelle rolle on nauditav vaadata.

Kui ma kirjutasin, et üheks teatrisse mineku põhjuseks olid näitlejad, siis ma tõesti lootsin pigem laval nautida selliseid näitlejaid nagu Jüri Lumiste, Karol Kuntsel, Külliki Saldre, Maria Annus ja Ene Järvis. Seega oli mul kerge pettumus, et eelmainitud näitlejate rollid ei erinenud väga palju nende varasematest rollidest. Ene Järvis oli ainus, keda ma nägin sel korral tõsisemas rollis, sest siiani olen teda ainult erinevates komöödiates näinud. Siiski teenijanna roll pole päris see roll, mida ma oodanud oleksin. Ärge nüüd arvake, et ma lootsin Ene Järvist peaosas näha, kuid ma ikka lootsin mingit veidi sügavamat rolli. Ma olen üsna kindel, et lihtsa teenija rolli stiilis: "Härra, teile on kiri", annab ka huvitavalt lahendada. Ma ei taha kellelegi ülekohut teha, kuid minu meelest (vähemalt nendes lavastustes, mida mina näinud olen) mängib Jüri Lumiste iga kord mingit härrasmeest või naistemeest ja seda on veidi igav juba vaadata. Samuti on minu meelest Külliki Saldre rollid üsna samasugused. Võib-olla on tõesti asi selles, et nende vanuses juba saabki ainult härrasmehi ja daame mängida, kuid mina tahaks ikkagi midagi huvitavamat vaadata. Näiteks meeldis Külliki Saldre meeletult mulle "Maetud laps" lavastuses, kus ta veidi napsitavat ameerika sünge saladusega pereema mängis või "Gorgo kingitus", kus ta vaheldumisi kehastas noort üliõpilast ja äsja oma mehe kaotanud naist. Need olid huvitavad rollid ja seal sai Külliki Saldre end erinevast küljest näidata. Samamoodi meeldis Jüri Lumistee mulle kõige rohkem "Paplid tuules", kus ta kehastas ühte vanadekodu elanikku, kes küll oli ka mingil määral härrasmees (kui teistega võrrelda), kuid siiski polnud tegemist nö klassikalise härrasmehe rolliga ja seal oli tal rohkem mänguruumi ja võimalust end näidata.

Karol Kuntsel ja Maria Annus mängisid minu meelest täpselt nii hästi, nagu nad alati mängivad. Ma ei pidanud nende mängus pettuma, kuid samas ei suutnud nad mind otseselt millegagi üllatada ka. Ilmselt on selles osalt süüdi ka see, et ma olen neid (ja tegelikult ka Jüri Lumistet ja Külliki Saldret) näinud, et nad ei suuda mind väga millegagi üllatada. Eks rohkem ikka üllatavad need, keda pole nii palju laval näinud, või kes pannakse mõnda täiesti ootamatusse rolli. Näiteks Margus Prangelit pole ma varem mitte kordagi laval näinud (vähemalt mul ei tule hetkel küll meelde, et ma oleksin näinud) ja tema lavale tulekut ootasin ma huviga. Lihtsalt seepärast, et pole teda kunagi näinud ja oleks huvitav näha, mida ta siis teatris suudab. Siiski ei pakkunud ta mulle mingit elamust. Korraks, kui ta purjus inimest mängis oli naljakas, aga see oli vist rohkem selline refleksist tulnud naer. Teate küll, see naer, mis tuleb siis kui sa midagi ootamatut näed. Kuigi mulle tundus küll, et see purjus inimese mängimine ei tulnud Prangelil väga hästi välja. Alguses oli nagu purjus, siis kui pikemat teksti oli vaja öelda, siis tuli tekst täitsa kaine inimese moodi välja. Tundus, et ta sai ise ka aru, et peaks vist rohkem purjus inimese moodi olema ja siis natukene nagu tuli juba sellist pehme keelega rääkimist, aga see vajus jälle üsna kiiresti ära. Muus osas ei tekkinud mul tema näitlemist vaadates mingeid emotsioone. Tegelikult olen ma üsna kindel, et ma olin lihtsalt Piret Laurimaa rollist nii lummatud, et tema kõrval tundusid teised näitlejad üleliigsed. Mis teha, kui lavastuse kõige mitmetahulisem tegelane teised enda varju jätab. Ja üleüldse olid naiste rollid paremad ja andsid veidi rohkem võimalusi näitlejatel end näidata. Eriti Thea Elvstedi ja Hedda Gableri roll. Piret Laurimaa ees tahaks küll mütsi maha võtta ja talle annaks ma Hedda Gableri eest aasta naispeaosa tiitli. 

Lava- ja valguskujunduse kohta ei oska ma sel korral midagi öelda. Kindlasti oli hea, et osa lavast oli nö klaasist seina taga, sest siis nägi paralleelselt, mida tegelased eestoas ja samal ajal mujal tegid. Samas mingit erilist emotsiooni lavakujundus ei tekitanud. Kõige rohkem meeldis mulle see dramaatiline hetk kui lava oli pime ja ainsaks valgusallikaks olid laual põlevad küünlad. Taustaks veidi dramaatilisust lisavat muusikat ja ma juba mõtlesin, et ma võiks ilma näitlejateta (või vähemalt ilma sõnadeta) teatrit ka vaadata. Kui nüüd üks negatiivne asi ka välja tuua, siis pürotehnikaga eriefekte oleks võinud rohkem olla. Nimelt on Vanemuise kodulehel välja toodud, et pürotehniliste lahenduste eest hoolitseb Tulekild Ilutulestikud OÜ. Ma pole varem väga märganud, et sellised märkused eraldi välja on toodud, kui lavastuses veidi rohkem pauku või suitsu on kasutatud. Seega ma lootsin, et tuleb ikka mingi suurem pürotehnika kasutamine, mitte kaks püssipauku. Kuigi need mõlemad paugud olid päris efektsed ja tulid ootamatult.

Kogu eelneva jutu kokkuvõtteks soovitan kindlasti kõigil neil teaatrisse minna, kellele Piret Laurimaa meeldib. Samas ka need, kellele ta ei meeldi võivad minna ja äkki hakkab peale seda rolli ta teile meeldima. Siiski soovitan rohkem seda lavastust keskmisest veidi suuremale teatrihuvilisele. Nendele, kes kord aastas tahavad teatrist meelelahutust saada, võib käesolev lavastus igava maailmaklassikana mõjuda. Aga eks igaüks otsustab ise. Mina jäin rahule ja tegemist on järjekordselt minu selle aasta nähtud etenduste esikolmikus oleva lavastusega.

Autor: Henrik Ibsen
Tõlkija: Krista Kaer
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Lavastaja: Mehis Pihla
Mängisid: 
Piret Laurimaa - Hedda Gabler
Karol Kuntsel - Jörgen Tesman (Hedda abikaasa, kultuuriajaloo doktor)
Margus Prangel - Eilert Lövborg (kirjanik ja sotsioloog)
Külliki Saldre - Juliana Tesman (Jörgeni tädi)
Maria Annus - Thea Elvsted (rahukohtuniku naine)
Jüri Lumiste - Assessor Brack
Ene Järvis - Berthe (Tesmanite teenijanna)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa

Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.

Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.

Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.

Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.

Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.

Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.

Autor: John B. Priestley

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Mängisid: 

Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden

Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)

Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)

Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)

Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)

Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)

Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)

Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)

Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)

Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)

Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi