Kuvatud on postitused sildiga Merle Jääger. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Merle Jääger. Kuva kõik postitused

08/01/2025

Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

19/07/2024

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

 17. juulil 2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Foto: Rivo Veber

Ma olin väga pikka aega kindel, et Põlvamaa on üks mõttetu maakond, sest ega siit väga palju kuulsaid eestlasi pärit pole. No Jakob Hurt on üks kuulus nimi, aga tänapäeval tuntud inimestest väga palju nimesid just ei meenu. Tegelikult tähendab see aga ainult seda, et minu silmaring on väga piiratud ja ma tegelikult lihtsalt ei tea, et paljud inimesed on Põlvamaalt pärit või on need tegijad inimesed elanud nii ammu, et ma pole nende vägitegudest midagi kuulnud. Eks Aapo Ilvesest on kõik inimesed kuulnud ja tema on kindlasti üks suuremaid kohalikke kuulsusi praegusel ajal. Õnneks aitab Ilves ka teistel tähtsaid tegusid teinud põlvamaalastel kuulsaks saada. Üks sellistest olulistest inimestest on ka Ivan Narodny ehk Jaan Sibul või ka Jaan Tasane, kes elas väga kireva elu ja jõudis väikesest Viluste külast välja suurde Ameerikasse. Eks see Viluste mängiski suurt rolli selles, miks ma üldse lavastust vaatama läksin, sest minu emapoolsed vanavanemad ja onud-tädid elavad kõik Vilustes ning olen minagi oma lapsepõlve just Viluste ja Veriora kandis mööda saatnud. Seega on seos Ivan Narodnyga justkui olemas ja eks kõigile meeldib end ju suurkujude au ja kuulsuse paistel soojendada. Ma arvan, et kui tegemist oleks mõne Ida-Virumaalt või Hiiumaalt pärit samalaadse suurmehega olnud, poleks lavastus mind üldse nii palju kõnetanud, et seda vaatama minna.

Lisaboonuse teatrisse minekuks andis muidugi ka see, et mu tädimees lööb harrastusnäitlejana lavastuses kaasa ja oma sugulaste esinemisi tuleb ikka vaadata. Kuna lavastuses on rohkem harrastusnäitlejaid (kui kõik Võru Noortekoori lauljad ja Kabuvilistlaste tantsijad kaasa arvata) kui kutselisi näitlejaid, siis polnud ma kindlasti ainus, kes enda tuttavate pärast lavastust vaatama läks. Kohalikel inimestel oli harrastajate hulgas kindlasti rohkem kui üks tuttav, mis on minu meelest selliste kogukondlike lavastuste üks suur boonus, sest kõik tunnevad kõiki ja tekib üks suur mõnus koostoimimine publiku ja näitlejate vahel. Selliste lavastuste puhul on minu meelest täiesti tavaline, et enne ja pärast etendust ning ka etenduse vaheajal saab publik näitlejatega suhelda ning tekibki tunne, et kõik on osa suurest sündmusest. Kui näitlejaõppe läbinud näitlejatest nii mõnegi nimi võis publikule võõras olla, siis Lauri Saatpalu ega Merle Jäägeri nimed kindlasti kellelegi utvustamist ei vajanud.

Millest siis lavastus räägib? Kohati võib tunduda, et tegemist on kellegi välja mõeldud looga, sest sellist meest nagu Ivan Narodny ei saa reaalselt olemas olla. Kuidas saab olemas olla eestlane, kes läks koos Maksim Gorkiga Ameerikasse ning suhtles seal kuulsa kirjaniku Mark Twainiga. Lisaks tundis Narodny Stalinit ja Leninit ning Georg Lurichit ja oli isegi kohtunud Hitleriga, teistest kuulsatest nimedest rääkimata. Nagu kunagistes kurikuulsates teleturu reklaamides öeldi, siis ka see pole veel kõik. Narodny tegutses väga erinevates valdkondades. Eestis tegutses ta algselt Jaan Sibulana, pidades Võrus fotoateljeed, lõi Räpinas karskusseltsi „Võhandu“, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ning avaldas ajalehtedes ja ajakirjades Jaan Talune nime all lugusid ja luuletusi. Siis aga lõi välja Sibula aferistlikum pool ja ta otsustas valeraha tegema asuda, sattus selle eest vangi, vangist pääsemiseks hullumajja ja sealt edasi rändama mööda Euroopat. Ühel hetkel on Sibulast saanud Narodny ja ta jõuab Ameerikasse. Seal läheb tema bluff veelgi suurejoonelisemaks ning ta nimetab end suureks kunsti- ja muusikakriitikuks ning lisaks sellele kirjutab mitmeid näidendeid. Vene revolutsiooni ajal nimetas Narodny end oluliseks revolutsionääriks ja Vene kindraliks. Samas ei saa selle kõige kõrval ära unustada Narodny suurt eestimeelsust, sest isegi kaugel Ameerikas olles püüdis ta ajada Eesti asja ning hoiatada eestlasi Venemaaga baaside lepingu sõlmimse eest ning saatis Vabadussõja ajal Eestisse varustust.

Tundub kohati päris uskumatu, aga nii see kõik oli. Või vähemalt nii väidab Aapo Ilves, et see kõik on päriselt juhtunud ja selle kohta on olemas dokumendid. Ma usun, et suurem osa juhtunust võib tõsi olla, aga eks mingi osa on ikkagi Ilvese enda juurde mõeldud ka. Väidetavalt kirjutab Narodny lapselaps Peter Narodny oma vanaisast ka Hollywoodi jaoks käsikirja. Seega on eestlastel hea võimalus Aapo Ilvese kirjutatud lavastuse kaudu Narodny eluga tuttavaks saada enne ameeriklasi. Seda võimalust tasub kasutada.

Jah, ma tõden, et minu jaoks oli lavastus kohati igav, sest kuigi mulle elulood meeldivad, siis kahe inimese vestlust kellegi eluloost kuulata pole just päris minu maitse. Tegelikult ma ei saa siiski öelda, et lavastus oli igav. Tegemist oli väga hoogsa ja kaasahaarava lavastusega, lihtsalt mõned stseenid ei haaranud mind kaasa ja ma libisesin Narodny maailmast välja. Eks asi oli ka selles, et ma olin päevatööst väsinud ja lihtne dialoogi kuulamine nõudis kaasa mõtlemist ja süvenemist. Palju lihtsam ja huvitavam oli siis, kui laval oli palju rahvast ning käis tants ja trall ning ei pidanud väga palju keskenduma. Minu õnneks oli kuiva dialoogi pigem väga vähe ja enamuse ajast sai põnevaid stseene nautida. Iseenesest ongi lavastus nii üles ehitatud, et vana Narodny (Lauri Saatpalu) räägib preili Terasele (Merle Jääger) oma elust (sageli olid need need igavamad dialoogikohad) ja sellele järgneb kohe ajastule kohane meenutus sellest olukorrast (enamasti need kohad olid täis laulu, tantsu, nalja ja naeru) mida just dialoogis käsitleti. Selleks, et nendel kes lavastust veel näinud ei ole, oleks huvitavam, ma kõike detailselt lahti rääkima ei hakka. Kes tahab teada mis sündmused ja millise tantsu ning tralli saatel lavale tuuakse, peab ise Leevile minema.

Ma tahaks loota, et eks igaüks leiab lavastusest endale meelepärast äratundmist. Minu üheks lemmikstseeniks oli psühhiaatriahaigla stseen, sest seal lõpus kõlav psühhiaatria laul oli minu jaoks kaasahaarav ja kummitas kogu vaheaja ja hiljem kojugi sõites. Olgem ausad, seal psühhiaatriahaiglas räägiti päris palju ka neuroloogiast ja see laul oleks mulle osakonna hümniks sobinud nagu rusikas silmaauku. Priit Pajusaar on hea muusika ning Aapo Ilves head sõnad teinud (see kehtib kõikide teiste esitatud laulude kohta ka). Üleüldse olid kõik muusikalised vahepalad väga kaasahaaravad ning panid mul pea ning jala muusikataktis kaasa liikuma. Aga psühhiaatriahaigla juurde tagasi tulles, kõnetas mind stseen just eelkõige tindiplekkide pärast, mida psühhiaater Rorschchjev (Peeter Sibul) patsiendile näidata tahtis. Tänapäeva psühhiaatrias kasutatakse tindiplekkide näitamist patsientide isiksuse testimiseks ning seda nimetatakse Rorschachi testiks ja see peaks näitama inimeste fantaasiaküllust, et mida inimesed mingitest tindiplekkidest välja loevad. Selles osas oli huvitav näha, et mis üle saja aasta tagasi oli tabu ja kohati isegi põlatud meetod olnud, on tänapäevaks tavapraktika.

Ainus mis mind selle sama haiglastseeni juures tugevalt häiris, olid õdede kostüümid. Kui teised kostüümid olid minu hinnangul ajastutruud, siis õdede kostüümid olid väga napid ja pärit tänapäevasest kostüümipoest ning kujutasid seksikaid õdesid. Ma olen üsna kindel, et sel ajal õed selliseid kostüüme ei kandnud ja vaadata, et sellist õe kuvandit luuakse, oli minu kui õe jaoks häiriv. Mulle oleks palju rohkem meeldinud, et õed oleksid ajastutruudes kostüümides olnud, aga eks kellelegi selline kostüümivalik meeldis rohkem. Lisaks jäid silma mõned kummalised rekvisiidivalikud, näiteks kuidas üks psühhiaater kasutas rekvisiidiks puidust stetoskoopi. Muidu poleks selles midagi kummalist, aga seda konkreetset puidust stetoskoopi nimetatakse Pinardi stetoskoobiks ja see on mõeldud loote südametoonide kuulamiseks ja seda kasutasid vanasti naistearstid ja ämmaemandad mitte psühhiaatrid. Aga see ilmselt jäi ainult mulle silma ja teised vaatajad peavad seda samasuguseks arstile omaseks rekvisiidiks nagu refleksihaamrit või tavalist stetoskoopi. Seega võite mu profesionalset kretinismi eirata.

Nagu öeldud, siis lavastuses saab kuulata palju muusikat ja kuna laulud on eelnevalt Võru Noortekoori poolt salvestatud, kõlavad laulud selgelt ja mitmehäälselt, luues illusiooni justkui oleks laval rohkem inimesi kui seal tegelikult on. Kuigi peab mainima, et paljudes stseenides on laval korraga vähemalt paarkümmend inimest ja seega inimeste nappuse üle kurta ei saa. Mulle laulud meeldisid ja nagu alati selliste lavastuste puhul, kus spetsiaalselt lavastuse jaoks on laule loodud, tahaksin ma sel korral ka laule eraldi kuulata. Võiks ju olla hea tava, et lisaks kavalehtedele luuakse ka lavastuses kõlavate lauludega CD. Kuigi ma saan aru, et reaalses elus oleks see kallis ja ilmselt keegi teine peale minu neid CD-id ei ostaks ka. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks lavastust vabaõhumuusikaliks ei nimetata, sest seal on nii palju laulu ja tantsu, et see annab muusikali mõõdu välja küll.

Kuna näitlejaid oli tõesti palju, siis igaühe kohta midagi eraldi kirjutada ei jõua. Kõige enam meeldis mulle Hardo Adamson, kes kehastas väga erinevaid rolle ja kes minu subjektiivsel hinnangul sai erinevates rollides kõige rohkem lavaaega. Ilmselt jäigi Adamson mulle eelkõige seetõttu silma, et tema rollid olid väga erinevad ning sageli ka kõige humoorikamad (nt Võru kaubajuut) ja teda nähes sai alati naerda ning oli huvitav vaadata mida ta laval teeb. Tegelikult arvestades seda, et ma käisin esietendust vaatamas ja kõikidel on esietendusel pinge peal, said kõik näitlejad (eelkõige harrastusnäitlejad) oma rollidega väga hästi hakkama. Kõik rääkisid selgelt ja arusaadavalt ning ilmekalt. Samas polnud kellegi tekst liigselt üle pingutatud, mida vahel võib harrastajate juures märgata.

Ka mängupaik on hästi valitud. Kui ma kuulsin, et seda lavastust tegema hakatakse, tekkis mul küsimus et miks just Leevi vabaõhulava ja mitte nt Veriora, mis on Narodny sünnikohale lähemal. Kavalehes on kohavalikut põhjendatud seda sellega, et Võrru tööle käies, käis Narodny lugematul arvul kordadel Leevilt läbi, kuna see jäi tema teele. Samas on ilmselt kõik kohalikud minuga nõus, et Leevi vabaõhulaval on veidi ilusam vaade Võhandu jõele, mida Verioral pakkuda ei ole. Eks ma natukene olin skeptiline et mida saab ühel väikesel vabaõhulaval ära teha, aga tuleb välja et kogukonna abi ja hea tahtmisega saab väga palju ära teha. Esmapilgul tundus mulle, et ega lavakujunduses väga midagi suurt tehtud ei olegi. Kaks redelit laululava kummalgi küljel ja lavale oli veidi erinevaid tasapindasid juurde ehitatud. Aga kui laval olevad rohelised kardinad eest tõmmati, siis avanes seal hoopis teine maailm – nimelt oli kardinate taga Eesti saatkonna hoone Ameerikas koos suursuguse mööbli ning trükimasinaga ning saatkonna aknast paistsid Ameerika suurlinnale omased pilvelõhkujad.

Kui ühendada lava tagant paistev Võhandu jõgi ja nn „aknast“ paistev Ameerika suurlinn, siis võibki ette kujutada, et asumegi San Leevil. Täpselt nii nagu lavastuses Ivan Narodny unistab, et Ameerikasse võiks rajada New Estonia, mille kohanimed oleksid New Veriora, Los Viluste ja San Leevi (või oli see Los Leevi ja San Viluste). Eks see oli nali, mis kohalikele inimestele rohkem nalja tegi kui kaugemalt tulnutele. Ma selles osas sain end ikka kohalikuks nimetada. Aga naerda saab ikka rohkem kui ainult kohanimede peale ja kõik naljad pole kohalikele suunatud. Mulle vahepeal küll tundus, et minust vanemad inimesed said rohkem naerda, sest eks mul pole Lenini ja Staliniga nii palju äratundmist kui vanematel inimestel, aga isegi mina sain naerda. Tegelikult esimese vaatuse puhul tundus mulle, et ikka päris äge asi on ja nii hea, et ma vaatama tulin. Siis kuulsin vaheajal Aapo Ilvest ütlemas, et edasi läheb veelgi ägedamaks ja ootused tõusid veelgi. Kuigi minu hinnangul nii ägedaks ei läinud kui ma lootsin. Aga pauku sai ja isegi väikese pisara sai poetada kui suur sinimustvalge välja toodi. Tasub õnnelik olla, et meil on oma Eesti Vabariik, kus saab sellist teatrit teha ja nautida. Kui meil oleks praegu ainult rohkem Narodny suguseid hakkajaid mehi, kes eesti asja ajaksid.

Kokkuvõttes on tegemist üsna nauditava suvelavastusega. Kindlasti on lavastus kohalikele aga hindamatu väärtusega, sest kõrgtasemel kultuur tuuakse koju kätte. Minu meelest laulud ja koreograafia olid lavastuse tipphetked ja nende pärast tasub juba lavastust vaatama minna. Boonuseks siis see, et nalja saab ka ja igav ei hakka. Lisaks saab enne ja pärast etendust ning vaheajal osta kohalike tootjate toitu-jooki ning käsitööd. Kahjuks pääseb kaubandusalale peale piletikontrolli, seega on kaubandus mõeldud ainult etenduse külastajatele. Ahjaa, nagu juba ühele vabaõhulavastusele kohane, siis paugutamist ja püsside ning kuulipildujatega ringi jooksmist näeb ka. Kes tunneb aga, et teda ühe mehe elulugu ei huvita, isegi siis kui see elulugu on nii uskumatult värvikirev, siis natukene näeb lavastuses ikka isamaalisust ja Eestimaa ajalugu ka. Mulle isiklikult väga meeldib, et väikesed kogukonnad saavad tähelepanu ning nende ajalugu suvelvastuste abil laiemale üldsusele tutvustatakse.

 
Autor: Aapo Ilves
Helilooja: Priit Pajusaar
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Koreograaf: Janek Savolainen
Lavakunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Etenduse juht: Maie Lavrentjeva
Muusikajuht: Kaari Kattai
Lavameister: Veljo Rüütli
Kujundaja: Eneken Volkov
Asjaajaja: Kertu Anni
Osades:
Lauri Saatpalu – eakas Ivan Narodny
Ragnar Uustal – noor Jaan Sibul
Merle Jääger – preili Terane
Anette Vaino – preili kommunist
Hardo Adamson – mees mustas; eriti tähtis psühhiaater; Hermann Julius Scmalz; Võru kaubajuut; Stalin
Valdek Ott – mees mustas; tähtis psühhiaater; urjadnik; Mark Twain; Lenin
Marti Ziukman – mees mustas; hullumaja patsient; Leonhard Sibul
Peeter Sibul – Eesti konsul Ameerikas Johannes Kaiv; psühhiaater Rorschachjev
Piret Paulson – Pauline Mathilde Sibul
Karl-Markkus Rebane – Hiedler (noor Hitler)
Lennart Tuur-Eggesbø – ajalehepoiss
Rudolf Tigasing – Vabadussõja sõdur; eriti kole mees; Stalini agent
Tarmo Salve – Vabadussõja sõdur
Kaari Kattai – Maria Mieler-Narodny
Andres Abel – psühhiaater
Aavo Kübar – psühhiaater
Kätlin Veddel – psühhiaatriahaigla õde Sveta; prostituut
Kaili Rätsep – ajakirjanik
Taimar Plaado – Georg Lurich; Maksim Gorki
Lisaks mitmed kohalikud elanikud, Kabuvilistlaste tantsijad ning Võru noortekoori lauljad Narva kommunistide, immigrantide, rahategijate, newyorklaste ja teiste rollides.
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Räpina Vallavalitsuse koduleheküljelt.

06/12/2021

Terror

 1. detsembril 2021 Sadamateatris

Foto: Maris Savik

Mina usun, et kõik asjad meie elus juhtuvad mingi kindla põhjusega just sellel hetkel kui nad juhtuvad. Mu kolleeg rääkis mulle vist juba oktoobris, et ta käis Vanemuises „Terrorit“ vaatamas ja see oli täitsa hea ja ma mõtlesin, et peab ka siis selle lavastuse ära vaatama. Läks kuu edasi ja ma hakkasin novembris tõsisemalt mõtlema, et võiks „Terrorit“ vaatama minna. Kuidagi ei jõudnud. Kirjutasin selle asemel hoopis oma psühholoogia uurimistööd ja lugesin raamatuid. Viimane raamat, mida ma lugesin oli Malin Persson Giolito „Vesiliiv“, mis on psühholoogiline lugu sellest, kuidas üks 18-aastane tüdruk väidetavalt oma klassikaaslased ja poiss-sõbra ning poiss-sõbra isa maha lasi ja tema üle hakatakse kohut mõistma. Raamatus räägibki tüdruk oma tegude tagamaadest ja sellest, millised mõtted teda kohtusaalis süüdistatavana valdavad ning kuidas ta näeb kohtunikku, prokuröri, vandemehi ja enda kaitsjat. Ja raamatu lõpuks siis selgub ka see, kas tüdruk mõistetakse süüdi või mitte.

Ja siis sattusin ma Vanemuisesse „Terrorit“ vaatama. Lavastust, mis räägib kohtuprotsessist. Õigemini ei räägi kohtuprotsessist, vaid publik saab osaleda ehtsas kohtuprotsessis ja hääletada, kas süüdistatav on süüdi või mitte. See lavastus ei oleks saanud minu jaoks enam õigemal ajal tulla. Ma lõpetasin raamatu lugemise kaks päeva varem ja nüüd teatrisse jõudes oli mul tunne nagu ma näeksin ühte tervikut. Paratamatult hakkas raamat mu teatrielamust mõjutama, nii et ma kandsin raamatust loetud mõtteid ka lavastuses olevatele tegelastele üle. Nii sündis minu jaoks hoopis teine dimensioon lavastusele ja ma lõin endale täiesti oma kohtusaali ja tegelased sinna sisse. Kui ma oleks varem või hiljem seda lavastust vaatama sattunud, siis poleks mu muljed ilmselt pooltki sellised olnud nagu nad praegu on. Seega õige ajastus on ülioluline.

Mis seal salata, eks ma natukene olin teatrisse minnes ettevaatlik ka. Nimelt olin ma erineva teatrimaitsega inimestelt lavastuse kohta pigem positiivseid sõnu kuulnud ja see teadmine kippus loomulikult minu ootusi kõrgeks ajama. Lisaks tutvusin ma Vanemuise kodulehel üsna põhjalikult lavastuse infoga ja leidsin sealt ühe veebilingi, millelt sai vaadata üle maailma toimunud sama lavastuse nn „kohtuprotsessi“ tulemusi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis polnud veel ühtegi kohtuprotsessi toimunud, kus süüdistatav oleks oma teos süüdi mõistetud. Või kui oligi, siis need süüdimõistvad otsused oli vähemuses. Eks see teadmine mõjutas mind päris palju, sest ma mõtlesin terve kohtuprotsessi aja, kas ma hääletan kohtualuse süüdi või mitte. Samas, eks päris kohtus käib see samuti, et sa peadki mõtlema iga ülekuulamise ja iga sõna ajal seda, kas süüdistatav on süüdi või mitte. Seega soovitan kõikidel juba olla valmis selleks, et te peate päriselt lõpus hääletama ja seega tasub hoolega kaasa mõelda kogu protsessi ajal. Vähemalt minu puhul aitas selline kaasa mõtlemine ja etendusega kaasas olemine väga edukalt mänguga kaasa minna ja see teadmine, et sa oled osa etendusest, muudab teatrikogemuse palju huvitavamaks.

Eks lavastus ongi mäng teatrimaailma ja pärisreaalsuse vahel. Ühelt poolt saad sa aru, et tegemist on ainult mänguga, aga samas on see mäng päris tõetruult üles ehitatud. Eks mind veidi ajas kohe alguses muigama, kui kohtu eesistuja (Merle Jääger) teatas, et nad mängivad kohtuprotsessi siin kohtusaalis läbi, aga ta rõhutab, et tegemist pole näitemänguga ja nemad pole näitlejad. Mina igatahes läksin sellesse mängu nii tugevalt sisse, et päris mitmel korral oleksin ma tahtnud käe tõsta ja enda peas tekkinud küsimused süüdistatavatelt või tunnstajatelt ära küsida. Mulle tundus, et ma polnud ainus, kes mänguga kaasa läks, sest sellist vaikuse ja ootusärevuse tunnet pole ma publikus istudes enam ammu tundnud. Enamasti on ikkagi tunda mingit rahutust ja nihelemist ja kommentaare. Kui peale vaheaega kellegi mobiil saalis helises parasjagu sel ajal, kui prokurör (Maria Annus) oma lõppsõna ütles, siis kõlas see mobiiliheli ehtsa pühaduse teotusena ja oli tunda kuidas see mobiilihelin publiku keskendumist häiris. Kusjuures tavaliselt mind need telefonid nii tugevalt ei häiri, seega oli see praegune päris uudne kogemus. Eriti meeldis mulle see, kuidas Annus sellele helinale reageerides oma jutu katki jättis ja ootas üsna häiritud pilguga, kuni telefon vaikib. Ilmselt oleks päris kohtus täpselt samuti olukorrale reageeritud.

Eks üheks põhjuseks, miks ma lavastusele nii kaasa elasin oli lugu ise. Mitte, et mind väga kõnetaksid terroristid, kes lennukeid kaaperdavad. Tegelikult oli terrorist, kes lennuki kaaperdas ainult tõukejõud, mis kogu edasise sündmuste käigu vallandas. Kohut mõistetakse hoopis major Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on sõjaväelendur ja kes lasi välja õhk-õhk tüüpi raketi, mille tõttu terroristi poolt kaaperdatud lennuk plahvatas. Just selles major Kochi süüdistataksegi, et ta tappis lennukis viibinud 164 inimest. Aga ka see pole põhiline. Tegelikkuses käsitleb lugu aga hoopis palju sügavamaid ja eksistentsiaalsemaid teemasid. Näiteks kas 164 inimese elu kaalub üle 70 000 inimese elu, sest just nii palju inimesi oli parasjagu jalgpalli vaatamas staadionil, mida terrorist plaanis lennukiga rünnata. Kes ja millal tohib otsustada selle üle, millal on inimesel aeg surra? Kas me oleme nõus päästma võõraste inimeste elu enda lähedaste inimeste elu hinnaga? Kuidas sellele kõigele vaatavad teised inimesed ja mida ütlevad seadused? Mulle tundub, et selle lavastusega saaks hästi inimesi tundma õppida. Eriti seda, kui empaatilised inimesed on ja kuidas nad sellistesse olulistesse küsimustesse suhtuvad.

Mulle tundus, et päris kohtuprotsessist eristaski lavastust liigne rõhumine emotsioonidele ja eksistentsiaalsetele teemadele. Vähemalt mul on ettekujutus, et reaalses elus süvenetakse kohtusaalis rohkem faktidele, mitte ei keskenduta nii palju tunnetele. Samas nagu veebist näha võib, siis emotsioonidele rõhumine aitab ja süüalune on iga kord õigeks mõistetud. Ilmselt seda teab ainult igaüks, miks ta sellise otsuse on teinud, kas tuginedes emotsioonidele või faktidele. Mina näiteks hääletasin faktidele tuginedes ja leidsin, et süüalune on süüdi, sest ta astus konkreetselt oma ülemuse käsust üle. Kuigi inimlikust aspektist oleksin ma tahtnud teda samuti süütuks tunnistada. See on nüüd see koht, kus ma varasematest otsustest mõjutatud olin ja ma tahtsin lihtsalt näha, kas on võimalik süüalust ka süüdi mõista. Iseenesest oleks huvitav seda teist versiooni ka lavastusest näha, kus süüdistatav süüdi mõistetakse.

Tegelikult oli väga huvitav vaadata seda nn hea ja halva omavahelist võitlust. Kui keegi veel etendust vaadates aru ei saanud, et meil on hea ja halb vastamisi ning me üritame välja selgitada, kas süüalune on tegelikult hea või on ta halb, siis tasub kavalehele korraks pilk peale visata. Minu meelest võtab kavaleht kogu lavastuse olemuse suurepäraselt kokku. Helesinise taeva taustal on näha kohevad ja valged pilved, ning valge lennukitiib. See õhulisus ja valge värv annab edasi puhtust ja süütust. Ning keset seda heledat puhtust on musta värviga trükitud sõna „terror“. Minu meelest suuremat kontrasti ei saagi enam olla ja see vist on esimene kord, kus ma olen kavalehte vaadates nii selgelt tajunud, et kavaleht annab edasi lavastuse ideoloogiat. Nimelt seda, et lennukis viibinud 164 inimest olid süütud ja major Koch tappis 164 süütut inimest ja nüüd on major Kochist saanud vaenlane, kelle vastu tuleb võidelda. Ma teoorias muidugi tean, et kavaleht pole suvaliselt kujundatud, vaid sellel on mingi idee, aga nii selget ideed pole ma varem lihtsalt ära tabanud. Või siis oligi asi selles, et ma olin nii õigel ajal õiges kohas, sest ma tajusin iga keharakuga seda, mis minu ümber toimus ja olin kõigele vastuvõtlikum.

Minu meelest mängisid kõik näitlejad suurepäraselt, aga kõige rohkem meeldis mulle siiski Merle Jääger eesistujana. Ma uskusin, et ta ongi eesistuja, mitte näitleja, kuigi eks seda näitleja Merle Jäägerit ikka viskas ka aeg-ajalt sinna sisse. Samas ma usun, et mida rohkem lavastust mängitakse, seda rohkem elab Jääger kohtu eesistujasse sisse ja ühel hetkel võib saalis istuv publik tema ees päris tõsist aukartust tunda. Maria Annus on mulle juba aegade algusest saadik meeldinud, aga minu meelest oli ta prokuröri jaoks veidi liiga leebe. Ma oleksin tema hoiakust natukene rohkem rangust ja süüdistamist tahtnud välja lugeda. Praegu jäi mulle kohati mulje, et prokurör tegelikult ei tahagi, et süüalune süüdi mõistetakse ja ta püüab teda igati mõista. Nii palju kui ma aru olen saanud, siis prokurör tahab alati, et süüalune süüdi mõistetaks ja seda suhtumist oleksin ma Annuse kehastatud prokuröris tahtnud rohkem näha. Praegune prokurör oli justkui moe pärast prokurör ja tegelikkuses oleks ta tahtnud kusagil mujal olla.

Samas meeldis mulle väga süüaluse kaitsja (Margus Jaanovits). Eriti see, kuidas ta rahvaga suhtles ja üritas rahvast enda poolele kallutada ja võib vist väita, et see tal ka õnnestus. Kuna Jaanovits kandideeris kohalikel valmistel ka Tartu linnavolikokku, siis ma paratamatult mõtlesin sellele, et temast oleks päris hea poliitik saanud, sest ta oskab väga hästi rääkida ja panna inimesed ennast kuulama ning enda sõnadesse uskuma. Ja see on ühe poliitiku puhul väga oluline omadus, nagu ka kaitsja ja prokuröri puhul. Just sellest kohtumõistjate mõjutamisest ma tundsingi Annuse kehastatud prokuröri puhul puudust. Teiste hulgas istus kohtusekretärina laua taga ka etenduse juht Liisa Jurtom, kelle ülesanne oli tunnistajaid kohale juhatada ning publikule ehk kohtumõistjatele kohtuprotseduure selgitada. Jurtomi puhul tajusin ma väga selgelt seda, et kuigi ta on kohtusekretär, siis tegelikkuses on kogu saal tema kontrolli all. Eks etenduse juhti töö seisnebki kogu etenduse kontrollimises.

Sellest on mul kahju, et Reimo Sagor süüdistatavana ja Lena Barbara Luhse tunnistajana nii vähe sõna said ja nende peamine ülesanne oli lihtsalt laua taga istuda. Nende põgusate hetkede jooksul, kus nad tunnistajapingis viibisid, oli neid nauditav vaadata ja ma oleks tahtnud et need hetked oleksid pikemalt kestnud. Eriti Lena Barbara Luhse tunnistus. Arusaadavalt oli selles tunnistuses nii maailmavalu ja heldimust kaotatud abikaasa pärast ning põlgust süüdistatava vastu ja need emotsioonid olid väga täpselt välja mängitud. Tunnistajapingis käis ka major Kochi ülemus Christian Lauterbach (Riho Kütsar), kelle jutt oli väga tehniline ja seega kippus minu jaoks veidi monotoonseks jääma. Kütsarit on minu meelest palju huvitavam vaadata osades, kus ta saab rohkem lavaaega ja saab ennast erinevate nurkade alt näidata. Praegune Lauterbach oli sama monotoonne kui tema tehniline jutt. Samas tekkis mul tema ülekuulamise ajal mitmeid küsimusi sündmuste käigu kohta. Näiteks, miks räägiti, et kui lennuk oleks staadionile maandunud ja staadion oleks pealtvaatajatest tühjaks tehtud, et siis poleks keegi surma saanud. Nüüd lasi major Koch lennuki õhku ja selle tõttu hukkusid kõik lennukis viibinud inimesed. Nad oleksid ka siis hukkunud, kui lennuk oleks staadionile põrutanud. Aga see tõsiasi ei paistnud kohtus kedagi väga huvitavat. Eks neid küsimusi oli teisigi, aga see küsimus oli mu peas kõige suurem küsimärk.

Nagu Andres Noormetsa lavastustele omane, siis on ka sel korral lavastuse kujunduse teinud Noormets ise. Helikujunduse osas olen ma veidi kahtleval seisukohal, sest ma ei saanud aru, miks kohtusaalis peaks lennukimüra kuulda olema. Samas, kui kohtumaja on lennukoridori läheduses, siis on see põhjendatud, kuid praegu minu meelest ei andnud see väga midagi juurde. Ehk oli asja mõte see, et tekitada süümepiinu või muuta lennuõnnetus reaalsemaks, kuid minu meelest see ei toiminud ja pigem tekitas minus rohkem küsimust, miks ma siseruumis nii tugevat lennukimüra kuulen. Kuigi jah, see lennukimüra tuli alati kõige olulisemate kohtade peal, kus oli vaja sündmuse olulisust mõjutada. Samas marmori imitatsiooniga tagasein, mõjus minu meelest väga tüüpilise kohtu moodi. Eriti veel koos seinakellaga. Natukene harjumatu oli, et kell näitas õiget aega ja sul oli täiesti vabalt võimalik etenduse ajal vaadata palju kell juba on. Eks kohtuhõngu andsid juurde ka talaarid, mida nii kohtueesistuja, -sekretär, prokurör ja kaitsja kandsid.

Vähemalt minule mõjus Noormetsa poolt loodud atmosfäär ja lavastuse ülesehitus selliselt, et tekkis tunne nagu ma oleksin esimest korda päris kohtusse sattunud. Muidugi eriti tore oli see, et sai päriselt hääletada ja eriti rõhutati seda kui oluline osa on kohtumõistjast publikul. Jah, teatrit ei saaks ilma publikuta eksisteerida, kuid sel korral tajusin ma eriti tugevalt seda, et näitlejad vaatasid lavalt otse publikule silma, mitte ei vaadanud lihtsalt publiku poole. Eks seda kuidas hääletamisprotsess täpselt välja nägi, saate siis teada kui ise teatrisse lähete. Midagi peab üllatuseks ka jääma ja ma ei hakka seda üllatust rikkuma. Mulle tundub, et ma olen niigi juba palju üllatusmomente siin välja rääkinud, mistõttu võib teil olla igavam lavastust vaadata. Meie kohtumõistjatena leidsime 70 poolthäälega ja 38 vastuhäälega, et kohtualune on süütu. Eks muidugi oleks tulemus ausam tundunud, kui hääli oleks publiku ees loetud, aga tuleb teatrit usaldada.

Mina igatahes julgen lavastust soovitada. Kes tahab natukene teistsugust teatrit vaadata ja ise mängurõõmu tunda, siis see on kindlasti midagi teile. Eriti hea on veel, kui saate seltskonnaga minna ja pärast kogu kohtuistungi omavahel läbi arutleda. Kindlasti saate oma tuttavate kohta midagi uut teada, näiteks kuidas nad selliste eetiliste olukordade puhul mõtlevad ja mille alusel oma hinnanguid inimestele ning nende tegudele annavad.

 

Autor: Ferdinand von Schirach
Lavastaja, kunstnik ja helikujundaja: Andres Noormets (Ugala)
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Osades:
Merle Jääger – kohtu eesistuja
Maria Annus – prokurör Nelson
Margus Jaanovits – kaitsja Biegler
Reimo Sagor – süüdistatav Lars Koch
Riho Kütsar – Christian Lauterbach
Lena Barbara Luhse – Franziska Meiser
Liisa Jurtom – kohtusekretär

 

Kellel nüüd lavastuse vastu huvi tekkis, siis järgmised mänguajad ja piletiinfo on leitav Vanemuise koduleheküljelt SIIN.

24/02/2021

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

11/07/2018

Viimsepäävä läüge

8.juulil 2018 Lutsu külaplatsil Põlvamaal



Sel korral kirjutan ühest päris "õigest" suvelavastusest. Selles mõttes "õigest" lavastusest, mis toimub lageda taeva all ja arvestades Eesti loodust, siis ei või kunagi kindel olla, millise etendusega õhtu lõpeb. Kas saab nautida vihma või päikese poolt kaunistatud lavakujundust. Kui päris aus olla, siis olin kahevahel, kas minna seda lavastust vaatama või mitte. Üks osa minust tahtis seda vaatama minna, sest olgugi, et Lutsu Teater kasutab 99% ulatuses harrastusnäitlejaid, on nende varasemad suvelavastused mulle meeldinud. Samas teine osa minust oli sel aastal kõhkleval seisukohal, sest teema kohe kuidagi ei kõnetanud mind (kuigi mulle tundub, et neil on igal aastal üsna sarnase sisuga hetke probleeme käsitlev lavastus).
Siis arvas mu ema, et me võiks reedel minna etendust vaatama kuna selgus, et mu tädimees ja nende koer teevad lavastuses samuti kaasa. Reedel olin aga tööl ja nii langes see päev ära ja ma midagi väga kindlat emale ei lubanud. Peale esietendust lugesin ka siit-sealt külastajate tagasisidet, mis oli vaieldamatult positiivne ja ma julgen öelda, et isegi ülivõrdes. Minus hakkas kõige selle peale juba väike lootus tekkima, et äkki ma hindasin sisututvustust valesti ja tegemist on ikkagi väga hea lavastusega, samas mingi pessimismi alge oli minus ikka veel üsna tugevalt sees. Algselt oli plaan laupäeval teatrisse minna, aga kuna mu ema mõtles ümber ja ei tahtnud sel päeval minna, siis see sama väike pessimism lavastuse osas, hoidis mind ka üksi minemast tagasi.
Lõpuks läksin pühapäeval etendust vaatama ainult seetõttu, et mu sõbrannal tuli geniaalne idee peale Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratoni Põlvamaale teatrisse minna. Idee tundus piisavalt hullumeelne, et see teoks teha. Nii oli meil rajal mingi motivaator miks need mäed kiiresti ületada ja õhtuks teise Eesti otsa jõuda. Aga ega siis nii lihtne see asi ei olnud. Ja ehk just need teatriteele ette veeretatud takistused mõjutasid ka kogu minu emotsiooni veidi negatiivses suunas. Nimelt polnud meil teatripileteid ette ostetud ja plaanisime piletid lähimast Selveri infoletist osta. Google Maps näitas Lahemaalt ära tulles saabumisajaks 18.04, seega tundus, et meil on aega maa ja ilm kiire piletiostu peatus teha. Lähim Selver oli Google Maps-i andmetel Jõgeval, kuhu me siis rõõmsalt sisse sõitsime. Aga Jõgeva Selveris polnud infoletti, kus pileteid müüdaks. Ega midagi, tuli kiirelt plaanid ümber teha ja lähimasse Circle K tanklasse sõita. Lähimaks meie teekonnal osutus Tartu Kvissentali Circle K. Õnneks teatasid sealsed müüjad, et nad müüvad küll Piletilevi pileteid. Küsisin siis õhtusele etendusele "Viimsepäävä läüge" ühe pileti. Müüja otsis ja otsis, kuid etendust ei leidnud. Soovitasin siis Lutsu Teatri järgi otsida, sest ma olin jumala kindel, et ta kirjutas pealkirja valesti ja ega mina ka seda täpselt tähthaaval talle ette poleks osanud hääldada. Ikka oli tulemuseks null. Ka kuupäeva järgi otsides ei andnud Piletilevi sellist lavastust välja. Nii need müüjad seal pusisid vist oma 20 (või rohkemgi) minutit, enne kui me piletid ostetud saime. Selleks ajaks näitas Google Maps sihtpunkti saabumise ajaks 18.54. Lootust oli.
Jõudsime kenasti Lutsu külaplatsile kohale ja meiega koos tuli nii mõnigi auto, mis säilitas minus lootuse, et me polegi päris viimased. Kui Piletilevi veel pileteid müüs, siis minu loogika järgi oleks kohti pidanud saadaval olema, sest müüki ei panna tavaliselt rohkem pileteid kui inimeste jaoks kohti on. Ja korraldajad ju näevad palju eelmüügist pileteid on ostetud ja teavad selle järgi arvestada, palju nad koha peal saavad pileteid juurde müüa. Jooksime kiiresti autost välja, nii et kaasas ainult piletid ja telefonid. Ülejäänud asjadele (eelkõige paksematele riietele) lubasime vaheajal autosse järgi minna. Tuli välja, et kõnealusele etendusele oli nii suur tung, et nö "väravas" uuriti meilt, kas me mõni teine õhtu ei tahaks teatrisse tulla, kuna neil on hetkel ainult seisukohti pakkuda ja nad müüvad isegi pileteid koha peal poole hinnaga. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes? Ma olen Piletilevist eelmüügist pileti ära ostnud (küll viimasel minutil, aga siiski eelmüügist) ja ma ei saa sellega soovitud ajal soovitud etendusele. Miks nad siis üldse koha peal pileteid edasi müüsid, kui kohti enam ei olnud? Siiski otsustasin ma, et kui ma olen läbi Eesti reisinud ja Circle K teenindajatega jagelenud, siis mina lähen etendust vaatama. Olin valmis kasvõi murul istuma. Seisma ega murul istuma ma siiski ei pidanud, kuna rahvale toodi igast võimalikust kohast lisaks toole ja pinke ja kõik mahtusid istuma. Küll aga oli mul piiratud nähtavusega koht, kuna istusin küljel ja teises reas. Kui tribüünidel läheb iga järgmine rida kõrgemaks, et üle inimeste peade näha oleks, siis mulle tundus, et meie pink oli lohus ja me istusime isegi madalamal kui esimene rida. Nii nägin ma väga piiratud osa lavastusest. Panin selle pika eelloo kirja ainult seepärast, et te saaksite paremini mõista, mis minu seekordse negatiivse emotsiooni taga peidus on. Ja ma olen kindel, et kui ma oleksin etendust parema koha pealt jälgida saanud, siis oleks ka kõnealune postitus veidi positiivsemas võtmes (äkki oleks sisu parema tähenduse saanud, kui ma ka näitlejaid näen). Aga ega mul väga kedagi teist peale iseenda süüdistada pole, et ma nii viimasel minutil teatrisse jõudsin. Siit soovitus teistele, et minge ikka piisava ajavaruga teatrisse, kui kohad on nummerdamata ja soovite head vaadet nautida.
Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis lootused kuigi suured ei olnud. Sõbrannaga veel naersime, et kui varasemalt on Lutsu Teatri suvelavastustes kasutusel olnud lennukid, hulganisti erinevaid autosid, hobune jne, et millega nad siis sel aastal üllatavad. See oli natukene põnevam moment, mida tasus oodata. Veel ootasin oma tädi koera Ruffeli etteastet, sest ma ei kujutanud ette, mis rollis koer on. Peab ütlema, et minu jaoks polnud väga vahet kas koer oli või mitte. Ma usun, et paljud lisakohtadel istujad isegi ei näinud mingit koera. Mu sõbranna (kes istus täpselt minu kõrval) ei saanud üldse aru mis koerast ma räägin, sest tema ei näinud mingit koera. Ja masinad ka sel aastal ei üllatanud. Kui siis ainult töötavad muruniidukid - see oli midagi uut. Aga vana buss küll väga palju elevust ei tekitanud. Mulle isiklikult tundus, et eelmise suve lavastus oma lennukiga oli minu ootused juba nii kõrgele viinud, et sel korral oleks huvitav olnud näiteks laeva näha. Tegelikult muruniidukid sobisid ka laeva asemele suurepäraselt, sest seda ma tegelikult ei osanud  samuti oodata.
Tavaliselt on mulle Lutsu Teatris ka harrastusnäitlejad meeldinud, kuid sel korral tundus mulle nagu oleks neil prooviaega väheks jäänud. Jaapani naisi 001 ja 002 kehastanud Liili Saar ja Aveli Asber rääkisid minu jaoks kohati liiga punnitatult ja ometigi olid nemad ainsad, kes praktiliselt pool etendust said eesti, mitte võro keeles rääkida. Seda enam oleks neilt paremat esitust oodanud, sest ma ikkagi eeldan, et eesti keeles on lihtsam rääkida kui võro keeles, kui su kodune keel just võro keel pole (ma eeldan, et neil on peamine keel ikkagi eesti keel). Ka Janno Rüütle, kes kehastas volikogu esimeest (vähemalt nii nägin ma kõrvalistuja kavast lugeda) kippus tekstiga päris mitmes kohas soperdama. Ma olen varem ka väikseid tekstiga komistamisi kuulnud, kuid sel korral oli tekst veel veidi kange ja nii hakkasid need soperdamised mulle eriti kõrvu. Ega ma ei väidagi, et võro keeles rääkida lihtne on. Seega suur respekt kogu trupile, et nad olid nõus sellises näitemängus osalema.
Näitlejatest meeldis mulle sel korral ainult Kärt Tammjärv, kes oli ka ainus kutseline näitleja. Kärt Tammjärv üllatas mind eelkõige oma hea võro keele poolest. Ma pigem kartsin, et tema on see kes võro keelt kangelt räägib ja harrastusnäitlejad räägivad vabamalt, sest nad on rohkem selles keelekeskkonnas olnud. Kui Kärt esimest korda poeaknast oma pea välja pistis ja suu lahti tegi, olin ma kindel, et lavastaja Merle Jääger ise mängib seda rolli. Nii ehtne Merca tämber oli Kärdil sel hetkel. Ja ise veel Tallinna tüdruk. Kohe näha, et oma ala professionaal. Kogu tema liikumine oli palju kaasahaaravam, kui ülejäänud trupil ja teda oli huvitav vaadata. Kuigi ma pean ütlema, et mulle meeldis Kärt Tammjärve Liisu lohku tõmmatud poemüüjana rohkem kui hiljem peigmeest ootava korraliku tütarlapsena. Mulle tundus, et Kärt ise nautis ka poe-Liisu osa veidi rohkem ja see oli ka põhjus, miks teda sel hetkel huvitavam vaadata oli. Ma tean, et ma võrdlen võrreldamatut, harrastusnäitleja ja elukutseline näitleja, kuid kui need kaks ühte lavastusse kokku panna, siis on selge, et neid hakatakse võrdlema.
Harrastusnäitlejatest meeldisid mulle Ülo Needo ja Helje Põvvat. Nende rollid tundusid minu jaoks kuidagi loomulikud ja mitte nii pingutatud, kui teistel. Ma ei tea, ehk on nad võro keeles veidi rohkem vabamad suhtlejad ja seetõttu oli neil kergem neid rolle teha. Igatahes olid nemad vist ka ainsad tegelaskujud, kelle teksti ja kohaloleku üle ma naersin. Julgen väita, et Ülo Needo ja Helje Põvvat on kohaliku harrastusteatri jaoks suurepärased karakternäitlejad, kes tegelikult ei jää kutselistele näitlejatele väga palju alla.
Kui nüüd lavastusest üldisemalt rääkida, siis mulle oleks huvitavam sisu meeldinud. Varasematel aastatel on minu meelest mingi sügavam sisu ka olnud lavastustel. Sel aastal jäi kuidagi Jaapani naiste projekti korras Eestisse toomine veidi lahjaks. Või olin ma siis kogu päevast nii väsinud, et ma lihtsalt ei tabanud seda varjatud sõnumit seal sõnade taga. Mitte, et ma tahaks nüüd kogu lavastuse sisu paljastada, aga paljuski käis sisu ühe väikese ääremaa tulevikust. Kuidas Eesti naised ära lähevad ja mehed enamuse ajast Lätis alkoholipoe juures odavat alkoholi tarbivad. Lisaks ka veidi ahistamist, soolist võrdõiguslikkust sünnitusmajade sulgemist, Eesti iibe vähenemist, tööpuudust, e-riiki ja projekti kirjutamist. Läti alkokaubandust ja ahistamistemaatikat on juba igal pool nii palju kajastatud, et see ei paku mulle enam pinget. Pigem oleks võinud nendele asjadele ümber nurga vihjata ja keskse sisu hoopis mujale viia. Nii, et inimesed saaksid ka kaasa mõelda ja ehk seeläbi oma tuleviku heaks ise midagi ära teha. Hetkel jäi mulle üsna mittemidagi ütlev tunne ja mulle tundus, et teistele ka. Ainus idee, mis mulle meeldis, oli e-perearsti idee. Aga see tuleneb ka puhtalt minu isiklikust ideest, et ma võiks saada om perearstiga ka interneti vahendusel kõik asjad ära aetud. Ma loodan, et teised inimesed leidsid sama huvitavaid ideid, kuigi ma pole kindel, kas ühe huvitava idee pärast tasub teatrisse minna.
Samas ei saa ma öelda, et tegemist päris igava asjaga oli, sest naerda ma sain. Küll mitte kogu südamest, kuid rohkem kui mõne odava komöödia puhul. Oleks parem istekoht olnud, oleks äkki tegevust ka rohkem näinud ja seetõttu ehk veel rohkem naerda saanud. Kuna hetkel nautisin ma poolikut kuuldemängu, sest ma julgen väita, et ma nägin umbes poolt lavastusest ja teise poole pidin teksti põhjal ise ette kujutama. Samas kippusid paaris kohas mikrofonid streikima ja nii kadus mul tekst ära. Või kui näitleja oli eeldatavasti nii kõva häälega, et talle mikrofoni ei antud, siis paaril korral ei kuulnud ma ka väga midagi, sest ma olin ümbritsetud väikestest lastest, kes üsna palju nutsid. Pigem tundus mulle, et selle aastases lavastuses oli rohkem neid kohti, mis panid lihtsalt muigama, aga sellist naeru, et mul on järgmisel päeval kõhulihased valusad, ma pigem ei saanud. Ometigi on varasemalt see kogemus mul Lutsu Teatrist olemas. Mulle tundus, et sel korral ei olnud lavastus ühtne tervik. Mulle isiklikult tundus, et selleaastane suvelavastus oli kiiruga üles ehitatud, et rahvast kohale meelitada, sest varasematel aastatel on Lutsu Teater publikule häid elamusi pakkunud.
Kas asi on selles, et sel korral oli lavastajaks Merle Jääger, mitte Jaan Willem Sibul? Äkki Jaan Willem Sibul tundis Lutsu küla inimesi veidi rohkem ja oskas neid rohkem avada? Mul puudub sellele küsimusele vastus ja ma võin ainult oma peas oletusi teha. Või oli kirjanikul teksti kirjutamiseks aega vähe, sest mulle tundus kogu tekst ja lavastus väga pealiskaudse ja kiiruga valmis punnitatuna. Pean raske südamega ütlema, et mulle selle aastane Lutsu Teatri suvelavastus ei meeldinud, millest on kahju, sest varasemalt olen ma nende lavastustest kergelt öeldes vaimustuses olnud ja neid oma tuttavatele soovitanud. Sel korral tahaks tuttavaid pigem hoiatada, et ärge parem minge. Ja asi ei olnud väsimuses ega kõiges selles negatiivses, mis etendusele eelnes, kuigi jah, eks see jättis kogu asjale rohkem negatiivsust külge küll.
Samas pean mainima, et ehk tavalisele X küla inimesele, kes satubki kord või paar aastas teatrisse võib see päris tore vaatamine olla. Samas kui see inimene on otsustanud oma raha teatrile kulutada, võiks ta vaadata midagi sellist, mis suuremat elamust pakub. Kuigi jah, kui teater koduõuele kätte tuleb, siis on lausa patt jätta lavastus vaatamata. Lihtsalt mina olen sel aastal isegi enda kohta liiga palju teatris käinud ja väga palju häid lavastusi näinud, mis minu ootused kõrgele tõstavad. Ja veel pean ära mainima, et Lutsu Teater tegi ikkagi oma lavastusega minu silmis nii mõnelegi paljukiidetud repertuaariteatri lavastusele pika puuga ära. Jään nüüd lootma Lutsu Teatri järgmist lavastust, mis loodetavasti taastab minu usu neisse.

Autor: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Merle Jääger
Kunstnik: Anu Tuisk
Mängisid:
Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias Kottise, Peeter Sibul jt. (Näitlejate nimekiri pole täielik, sest mul polnud aega enne etendust kava osta ja vaheajal nad enam kava ei müünud. Seega kirjutasin ainult need nimed, mis lavastuse plakatil olid.)

Pileteid saab osta Piletilevist SIIN ja lavastuse kohta saab rohkem infot Lutsu Teatri facebooki leheküljelt SIIN

* – Postituse päisepilt on võetud Lutsu Teatri Facebooki leheküljelt.