Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

 17. juulil 2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Foto: Rivo Veber

Ma olin väga pikka aega kindel, et Põlvamaa on üks mõttetu maakond, sest ega siit väga palju kuulsaid eestlasi pärit pole. No Jakob Hurt on üks kuulus nimi, aga tänapäeval tuntud inimestest väga palju nimesid just ei meenu. Tegelikult tähendab see aga ainult seda, et minu silmaring on väga piiratud ja ma tegelikult lihtsalt ei tea, et paljud inimesed on Põlvamaalt pärit või on need tegijad inimesed elanud nii ammu, et ma pole nende vägitegudest midagi kuulnud. Eks Aapo Ilvesest on kõik inimesed kuulnud ja tema on kindlasti üks suuremaid kohalikke kuulsusi praegusel ajal. Õnneks aitab Ilves ka teistel tähtsaid tegusid teinud põlvamaalastel kuulsaks saada. Üks sellistest olulistest inimestest on ka Ivan Narodny ehk Jaan Sibul või ka Jaan Tasane, kes elas väga kireva elu ja jõudis väikesest Viluste külast välja suurde Ameerikasse. Eks see Viluste mängiski suurt rolli selles, miks ma üldse lavastust vaatama läksin, sest minu emapoolsed vanavanemad ja onud-tädid elavad kõik Vilustes ning olen minagi oma lapsepõlve just Viluste ja Veriora kandis mööda saatnud. Seega on seos Ivan Narodnyga justkui olemas ja eks kõigile meeldib end ju suurkujude au ja kuulsuse paistel soojendada. Ma arvan, et kui tegemist oleks mõne Ida-Virumaalt või Hiiumaalt pärit samalaadse suurmehega olnud, poleks lavastus mind üldse nii palju kõnetanud, et seda vaatama minna.

Lisaboonuse teatrisse minekuks andis muidugi ka see, et mu tädimees lööb harrastusnäitlejana lavastuses kaasa ja oma sugulaste esinemisi tuleb ikka vaadata. Kuna lavastuses on rohkem harrastusnäitlejaid (kui kõik Võru Noortekoori lauljad ja Kabuvilistlaste tantsijad kaasa arvata) kui kutselisi näitlejaid, siis polnud ma kindlasti ainus, kes enda tuttavate pärast lavastust vaatama läks. Kohalikel inimestel oli harrastajate hulgas kindlasti rohkem kui üks tuttav, mis on minu meelest selliste kogukondlike lavastuste üks suur boonus, sest kõik tunnevad kõiki ja tekib üks suur mõnus koostoimimine publiku ja näitlejate vahel. Selliste lavastuste puhul on minu meelest täiesti tavaline, et enne ja pärast etendust ning ka etenduse vaheajal saab publik näitlejatega suhelda ning tekibki tunne, et kõik on osa suurest sündmusest. Kui näitlejaõppe läbinud näitlejatest nii mõnegi nimi võis publikule võõras olla, siis Lauri Saatpalu ega Merle Jäägeri nimed kindlasti kellelegi utvustamist ei vajanud.

Millest siis lavastus räägib? Kohati võib tunduda, et tegemist on kellegi välja mõeldud looga, sest sellist meest nagu Ivan Narodny ei saa reaalselt olemas olla. Kuidas saab olemas olla eestlane, kes läks koos Maksim Gorkiga Ameerikasse ning suhtles seal kuulsa kirjaniku Mark Twainiga. Lisaks tundis Narodny Stalinit ja Leninit ning Georg Lurichit ja oli isegi kohtunud Hitleriga, teistest kuulsatest nimedest rääkimata. Nagu kunagistes kurikuulsates teleturu reklaamides öeldi, siis ka see pole veel kõik. Narodny tegutses väga erinevates valdkondades. Eestis tegutses ta algselt Jaan Sibulana, pidades Võrus fotoateljeed, lõi Räpinas karskusseltsi „Võhandu“, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ning avaldas ajalehtedes ja ajakirjades Jaan Talune nime all lugusid ja luuletusi. Siis aga lõi välja Sibula aferistlikum pool ja ta otsustas valeraha tegema asuda, sattus selle eest vangi, vangist pääsemiseks hullumajja ja sealt edasi rändama mööda Euroopat. Ühel hetkel on Sibulast saanud Narodny ja ta jõuab Ameerikasse. Seal läheb tema bluff veelgi suurejoonelisemaks ning ta nimetab end suureks kunsti- ja muusikakriitikuks ning lisaks sellele kirjutab mitmeid näidendeid. Vene revolutsiooni ajal nimetas Narodny end oluliseks revolutsionääriks ja Vene kindraliks. Samas ei saa selle kõige kõrval ära unustada Narodny suurt eestimeelsust, sest isegi kaugel Ameerikas olles püüdis ta ajada Eesti asja ning hoiatada eestlasi Venemaaga baaside lepingu sõlmimse eest ning saatis Vabadussõja ajal Eestisse varustust.

Tundub kohati päris uskumatu, aga nii see kõik oli. Või vähemalt nii väidab Aapo Ilves, et see kõik on päriselt juhtunud ja selle kohta on olemas dokumendid. Ma usun, et suurem osa juhtunust võib tõsi olla, aga eks mingi osa on ikkagi Ilvese enda juurde mõeldud ka. Väidetavalt kirjutab Narodny lapselaps Peter Narodny oma vanaisast ka Hollywoodi jaoks käsikirja. Seega on eestlastel hea võimalus Aapo Ilvese kirjutatud lavastuse kaudu Narodny eluga tuttavaks saada enne ameeriklasi. Seda võimalust tasub kasutada.

Jah, ma tõden, et minu jaoks oli lavastus kohati igav, sest kuigi mulle elulood meeldivad, siis kahe inimese vestlust kellegi eluloost kuulata pole just päris minu maitse. Tegelikult ma ei saa siiski öelda, et lavastus oli igav. Tegemist oli väga hoogsa ja kaasahaarava lavastusega, lihtsalt mõned stseenid ei haaranud mind kaasa ja ma libisesin Narodny maailmast välja. Eks asi oli ka selles, et ma olin päevatööst väsinud ja lihtne dialoogi kuulamine nõudis kaasa mõtlemist ja süvenemist. Palju lihtsam ja huvitavam oli siis, kui laval oli palju rahvast ning käis tants ja trall ning ei pidanud väga palju keskenduma. Minu õnneks oli kuiva dialoogi pigem väga vähe ja enamuse ajast sai põnevaid stseene nautida. Iseenesest ongi lavastus nii üles ehitatud, et vana Narodny (Lauri Saatpalu) räägib preili Terasele (Merle Jääger) oma elust (sageli olid need need igavamad dialoogikohad) ja sellele järgneb kohe ajastule kohane meenutus sellest olukorrast (enamasti need kohad olid täis laulu, tantsu, nalja ja naeru) mida just dialoogis käsitleti. Selleks, et nendel kes lavastust veel näinud ei ole, oleks huvitavam, ma kõike detailselt lahti rääkima ei hakka. Kes tahab teada mis sündmused ja millise tantsu ning tralli saatel lavale tuuakse, peab ise Leevile minema.

Ma tahaks loota, et eks igaüks leiab lavastusest endale meelepärast äratundmist. Minu üheks lemmikstseeniks oli psühhiaatriahaigla stseen, sest seal lõpus kõlav psühhiaatria laul oli minu jaoks kaasahaarav ja kummitas kogu vaheaja ja hiljem kojugi sõites. Olgem ausad, seal psühhiaatriahaiglas räägiti päris palju ka neuroloogiast ja see laul oleks mulle osakonna hümniks sobinud nagu rusikas silmaauku. Priit Pajusaar on hea muusika ning Aapo Ilves head sõnad teinud (see kehtib kõikide teiste esitatud laulude kohta ka). Üleüldse olid kõik muusikalised vahepalad väga kaasahaaravad ning panid mul pea ning jala muusikataktis kaasa liikuma. Aga psühhiaatriahaigla juurde tagasi tulles, kõnetas mind stseen just eelkõige tindiplekkide pärast, mida psühhiaater Rorschchjev (Peeter Sibul) patsiendile näidata tahtis. Tänapäeva psühhiaatrias kasutatakse tindiplekkide näitamist patsientide isiksuse testimiseks ning seda nimetatakse Rorschachi testiks ja see peaks näitama inimeste fantaasiaküllust, et mida inimesed mingitest tindiplekkidest välja loevad. Selles osas oli huvitav näha, et mis üle saja aasta tagasi oli tabu ja kohati isegi põlatud meetod olnud, on tänapäevaks tavapraktika.

Ainus mis mind selle sama haiglastseeni juures tugevalt häiris, olid õdede kostüümid. Kui teised kostüümid olid minu hinnangul ajastutruud, siis õdede kostüümid olid väga napid ja pärit tänapäevasest kostüümipoest ning kujutasid seksikaid õdesid. Ma olen üsna kindel, et sel ajal õed selliseid kostüüme ei kandnud ja vaadata, et sellist õe kuvandit luuakse, oli minu kui õe jaoks häiriv. Mulle oleks palju rohkem meeldinud, et õed oleksid ajastutruudes kostüümides olnud, aga eks kellelegi selline kostüümivalik meeldis rohkem. Lisaks jäid silma mõned kummalised rekvisiidivalikud, näiteks kuidas üks psühhiaater kasutas rekvisiidiks puidust stetoskoopi. Muidu poleks selles midagi kummalist, aga seda konkreetset puidust stetoskoopi nimetatakse Pinardi stetoskoobiks ja see on mõeldud loote südametoonide kuulamiseks ja seda kasutasid vanasti naistearstid ja ämmaemandad mitte psühhiaatrid. Aga see ilmselt jäi ainult mulle silma ja teised vaatajad peavad seda samasuguseks arstile omaseks rekvisiidiks nagu refleksihaamrit või tavalist stetoskoopi. Seega võite mu profesionalset kretinismi eirata.

Nagu öeldud, siis lavastuses saab kuulata palju muusikat ja kuna laulud on eelnevalt Võru Noortekoori poolt salvestatud, kõlavad laulud selgelt ja mitmehäälselt, luues illusiooni justkui oleks laval rohkem inimesi kui seal tegelikult on. Kuigi peab mainima, et paljudes stseenides on laval korraga vähemalt paarkümmend inimest ja seega inimeste nappuse üle kurta ei saa. Mulle laulud meeldisid ja nagu alati selliste lavastuste puhul, kus spetsiaalselt lavastuse jaoks on laule loodud, tahaksin ma sel korral ka laule eraldi kuulata. Võiks ju olla hea tava, et lisaks kavalehtedele luuakse ka lavastuses kõlavate lauludega CD. Kuigi ma saan aru, et reaalses elus oleks see kallis ja ilmselt keegi teine peale minu neid CD-id ei ostaks ka. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks lavastust vabaõhumuusikaliks ei nimetata, sest seal on nii palju laulu ja tantsu, et see annab muusikali mõõdu välja küll.

Kuna näitlejaid oli tõesti palju, siis igaühe kohta midagi eraldi kirjutada ei jõua. Kõige enam meeldis mulle Hardo Adamson, kes kehastas väga erinevaid rolle ja kes minu subjektiivsel hinnangul sai erinevates rollides kõige rohkem lavaaega. Ilmselt jäigi Adamson mulle eelkõige seetõttu silma, et tema rollid olid väga erinevad ning sageli ka kõige humoorikamad (nt Võru kaubajuut) ja teda nähes sai alati naerda ning oli huvitav vaadata mida ta laval teeb. Tegelikult arvestades seda, et ma käisin esietendust vaatamas ja kõikidel on esietendusel pinge peal, said kõik näitlejad (eelkõige harrastusnäitlejad) oma rollidega väga hästi hakkama. Kõik rääkisid selgelt ja arusaadavalt ning ilmekalt. Samas polnud kellegi tekst liigselt üle pingutatud, mida vahel võib harrastajate juures märgata.

Ka mängupaik on hästi valitud. Kui ma kuulsin, et seda lavastust tegema hakatakse, tekkis mul küsimus et miks just Leevi vabaõhulava ja mitte nt Veriora, mis on Narodny sünnikohale lähemal. Kavalehes on kohavalikut põhjendatud seda sellega, et Võrru tööle käies, käis Narodny lugematul arvul kordadel Leevilt läbi, kuna see jäi tema teele. Samas on ilmselt kõik kohalikud minuga nõus, et Leevi vabaõhulaval on veidi ilusam vaade Võhandu jõele, mida Verioral pakkuda ei ole. Eks ma natukene olin skeptiline et mida saab ühel väikesel vabaõhulaval ära teha, aga tuleb välja et kogukonna abi ja hea tahtmisega saab väga palju ära teha. Esmapilgul tundus mulle, et ega lavakujunduses väga midagi suurt tehtud ei olegi. Kaks redelit laululava kummalgi küljel ja lavale oli veidi erinevaid tasapindasid juurde ehitatud. Aga kui laval olevad rohelised kardinad eest tõmmati, siis avanes seal hoopis teine maailm – nimelt oli kardinate taga Eesti saatkonna hoone Ameerikas koos suursuguse mööbli ning trükimasinaga ning saatkonna aknast paistsid Ameerika suurlinnale omased pilvelõhkujad.

Kui ühendada lava tagant paistev Võhandu jõgi ja nn „aknast“ paistev Ameerika suurlinn, siis võibki ette kujutada, et asumegi San Leevil. Täpselt nii nagu lavastuses Ivan Narodny unistab, et Ameerikasse võiks rajada New Estonia, mille kohanimed oleksid New Veriora, Los Viluste ja San Leevi (või oli see Los Leevi ja San Viluste). Eks see oli nali, mis kohalikele inimestele rohkem nalja tegi kui kaugemalt tulnutele. Ma selles osas sain end ikka kohalikuks nimetada. Aga naerda saab ikka rohkem kui ainult kohanimede peale ja kõik naljad pole kohalikele suunatud. Mulle vahepeal küll tundus, et minust vanemad inimesed said rohkem naerda, sest eks mul pole Lenini ja Staliniga nii palju äratundmist kui vanematel inimestel, aga isegi mina sain naerda. Tegelikult esimese vaatuse puhul tundus mulle, et ikka päris äge asi on ja nii hea, et ma vaatama tulin. Siis kuulsin vaheajal Aapo Ilvest ütlemas, et edasi läheb veelgi ägedamaks ja ootused tõusid veelgi. Kuigi minu hinnangul nii ägedaks ei läinud kui ma lootsin. Aga pauku sai ja isegi väikese pisara sai poetada kui suur sinimustvalge välja toodi. Tasub õnnelik olla, et meil on oma Eesti Vabariik, kus saab sellist teatrit teha ja nautida. Kui meil oleks praegu ainult rohkem Narodny suguseid hakkajaid mehi, kes eesti asja ajaksid.

Kokkuvõttes on tegemist üsna nauditava suvelavastusega. Kindlasti on lavastus kohalikele aga hindamatu väärtusega, sest kõrgtasemel kultuur tuuakse koju kätte. Minu meelest laulud ja koreograafia olid lavastuse tipphetked ja nende pärast tasub juba lavastust vaatama minna. Boonuseks siis see, et nalja saab ka ja igav ei hakka. Lisaks saab enne ja pärast etendust ning vaheajal osta kohalike tootjate toitu-jooki ning käsitööd. Kahjuks pääseb kaubandusalale peale piletikontrolli, seega on kaubandus mõeldud ainult etenduse külastajatele. Ahjaa, nagu juba ühele vabaõhulavastusele kohane, siis paugutamist ja püsside ning kuulipildujatega ringi jooksmist näeb ka. Kes tunneb aga, et teda ühe mehe elulugu ei huvita, isegi siis kui see elulugu on nii uskumatult värvikirev, siis natukene näeb lavastuses ikka isamaalisust ja Eestimaa ajalugu ka. Mulle isiklikult väga meeldib, et väikesed kogukonnad saavad tähelepanu ning nende ajalugu suvelvastuste abil laiemale üldsusele tutvustatakse.

 
Autor: Aapo Ilves
Helilooja: Priit Pajusaar
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Koreograaf: Janek Savolainen
Lavakunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Etenduse juht: Maie Lavrentjeva
Muusikajuht: Kaari Kattai
Lavameister: Veljo Rüütli
Kujundaja: Eneken Volkov
Asjaajaja: Kertu Anni
Osades:
Lauri Saatpalu – eakas Ivan Narodny
Ragnar Uustal – noor Jaan Sibul
Merle Jääger – preili Terane
Anette Vaino – preili kommunist
Hardo Adamson – mees mustas; eriti tähtis psühhiaater; Hermann Julius Scmalz; Võru kaubajuut; Stalin
Valdek Ott – mees mustas; tähtis psühhiaater; urjadnik; Mark Twain; Lenin
Marti Ziukman – mees mustas; hullumaja patsient; Leonhard Sibul
Peeter Sibul – Eesti konsul Ameerikas Johannes Kaiv; psühhiaater Rorschachjev
Piret Paulson – Pauline Mathilde Sibul
Karl-Markkus Rebane – Hiedler (noor Hitler)
Lennart Tuur-Eggesbø – ajalehepoiss
Rudolf Tigasing – Vabadussõja sõdur; eriti kole mees; Stalini agent
Tarmo Salve – Vabadussõja sõdur
Kaari Kattai – Maria Mieler-Narodny
Andres Abel – psühhiaater
Aavo Kübar – psühhiaater
Kätlin Veddel – psühhiaatriahaigla õde Sveta; prostituut
Kaili Rätsep – ajakirjanik
Taimar Plaado – Georg Lurich; Maksim Gorki
Lisaks mitmed kohalikud elanikud, Kabuvilistlaste tantsijad ning Võru noortekoori lauljad Narva kommunistide, immigrantide, rahategijate, newyorklaste ja teiste rollides.
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Räpina Vallavalitsuse koduleheküljelt.

Loe edasi

Luikede järved

 2. augustil 2023 Musta Kasti suvelavastus Luke mõisapargis

Foto: Rasmus Kull

Nii palju kui ma olen enda tutvusringkonnas erinevate inimestega rääkinud, siis mulle tundub, et Must Kast on üks nendest teatritest, keda osad inimesed armastavad ja teine osa inimestest ei saa aru, mis asja see teater ajab. Kuigi mulle kõik nende lavastused pole meeldinud, mida ma näinud olen, mulle üldiselt siiski nende tehtav teater meeldib. Seega ootasin ma huviga Musta Kasti sellesuvist suvelavastust „Luikede järved“, mis põhineb Tšaikovski klassikalisel ballettil „Luikede järv“. Kuna ma pole eriline balletti sõber, siis ma vist pole „Luikede järve“ kunagi täies pikkuses näinud, ainult mõningaid katkendeid. Seega sain nüüd tänu Mustale Kastile teada, millest klassikaks saanud ballett räägib. Kui nii võtta, siis on Musta Kasti lavastus hea alternatiiv kõikidele nendele inimestele, kes balletti ei armasta või kes pole aru saanud, mis looga tegemist on, sest Must Kast koos lavastajate Katrin Pärna ja Janek Savolaineniga paneb klassikalise balletti sellisesse vormi, millest kõik aru saavad.

Neile, kes Musta Kasti tegemistega kursis pole, võib kummaline tunduda, et kuidas draamanäitlejad balletti etendavad, aga tegemist on ballettiga Musta Kasti võtmes. Kuna üks lavastajatest on Vanemuise ballettiartist Janek Savolainen, siis on lausa iseenesest mõistetav, et mõningaid balletti meenutavaid liigutusi laval näha saab, kuid see pole kõik. Muidugi on lavastusel ka täiesti sõnaline osa olemas ja tänu sõnadele saavadki kõik ballettivõhikud teada, mis siis kurikuulsas Tšaikovski ballettis täpselt juhtub. Siiski pole Musta Kasti lavastuse puhul tegemist ainult ballettiklassika esitamisega draamažanris. Sekka tuuakse päris palju ka tänapäevaseid teemasid ja päevapoliitikat ning seda teatrile omase huumoriprisma läbi.

Näiteks puudutatakse väga palju erinevaid diskrimineerimist ja võrdõiguslikkust puudutavaid teemasid. Mis sest, et tegemist on klassikaga, aga kas tänapäeval tohib lavastuses olla must luik, või on see diskrimineerimine? Musta Kasti huumorile omaselt keeratakse teemat päris palju üle võlli ja nii soovivad kurikuulsas ballettis üles astuda ka kauboi, kes identifitseerib end luigena ja veel mitmed teisedki sulelised ja karvased. Siinkohal ma piirdun ainult ühe näitega, sest muidu pole teil üllatusmomenti, kui te lavastust vaatama lähete. Suur osa huumorist on just selle sama üllatusmomendi peale üles ehitatud ja kuna ma tahan, et te saaksite sama toreda teatrielamuse kui mina, siis ma ei hakka üllatusi ära rikkuma.

Kuna tegemist on ikkagi balletti tõlgendusega, siis on suur rõhk lavastuses pandud liikumisele. Kõik liigutused pole päris nii graatsilised, kui päris ballettis ja kindlasti ei näe draamanäitlejad liibuvates retuusides välja kui ballettiartistid, kuid sellegi poolest on liikumisi nauditav vaadata. Kohati on mõned etteasted täiesti teadlikult üle võlli keeratud ja need lihtsalt ajavad naerma. Samas on kõik Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad, et suudavad enda keha sellisel määral valitseda, et tantsud moodustavad efektse terviku. Kõige enam jäi tantsustseenides silma Laura Niils, kes liikus teistest veidi rohkem plastilisemalt. Ilmselt on selle põhjuseks Niilsi pikaaegna tantsukooli kogemus. Minu meelest on kõige suurem erinevus draamanäitlejate ja ballettiartistide puhul see, et kui ballettiartistid valdavad oma keha, siis näod on neil enamasti üsna emotsioonitud tantsude ajal. Must Kast tegi pool etendust ära juba ainuüksi oma näoilmetega, mis andsid tantsudele ja kõigele muule väga palju juurde. Vahepeal ma naersin ainult seda, milliste näoilmetega näitlejad laval olid.

Lisaks humoorikale tekstile ja suurepärasele liikumisele andsid lavastusele värvi Triinu Pungitsa loodud kostüümid, mis ühelt poolt meenutasid oma mustritega justkui mingisuguseid loomakostüüme. Samas olid kostüümid liibuvad, meenutades baleriinidele iseloomulikku riietust. Kuna süžee räägib ikkagi õukonnast, siis poisid kandsid valdavalt kuninglikke kuubesid liibukate peal. Palju nalja pakkusid ka fantaasiakostüümid, näiteks merineitsi, karu ja Jaga-Baba või Baba-Jaga (kuidas keegi ütleb) maja jne. Nauditav oli vaadata, kuidas juba ühe väikese detailiga suudeti kostüümi täielikult muuta, kuigi kõikidel näitlejatel moodustas nö kostüümi põhja liibuv kostüüm, millele siis vastavalt vajadusele erinevaid aksessuaare või riietusdetaile lisati.

„Luikede järve“ tõelist emotsiooni annab edasi Tšaikovski originaalmuusikast tuttavad meloodiad, mida helikujundaja Kaarel Kuusk on veidi tänapäevasemaks kohendanud. Seega, kes muusikat austab, ei pea muretsema, et kaunis muusika ära kadunud on. Lisaks ballettiklassikale kuuleb laval ka aastakümnete tagusesse Eesti popmuusika klassikasse kuuluvat Heli Läätse laulu „Kaunid baleriinid“. Seega on kogu muusikaline kujundus ikkagi inspireeritud ballettist ja baleriinidest ja luikedest.

Kes Luke mõisas käinud on, siis need kindlasti teavad, et territooriumile mahub päris mitu erinevat tiiki. Teadupärast on luikede elupaigaks ka veekogu ja nii toimubki kogu tegevus kahe tiigi vahele rajatud platvormil. Mulle isiklikult meeldisid taamal tiigil olevad täispuhutud luiged, mis ühelt poolt on praegu väga populaarsed, sest peaaegu igal teisel lapsel ja ka suuremal inimesel on mingi täispuhutav luik või flamingo, mille seljas saab vee peal istuda. Samas andis see edasi illusiooni, et luikesid on palju ja just see konkreetne tiik ongi luikede koduks olev järv. Kirsiks tordil olid muidugi veidi eemal põllul häälitsevad sookured oma huigetega, sest kuigi pealkirjas räägitakse luikedest, mainitakse tekstis ka kurgi. Ja linnainimese jaoks pole väga vahet, mis linnud taamal häälitsevad, mõjub ikka kuidagi efektsemalt.

Laura Niilsi heast liikumisoskusest ma juba rääkisin. Lisaks Niilsile löövad lavastuses kaasa Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk. Kogu trupp tegutseb ühtse meeskonnana ja tegelikult liiguvad kõik väga hästi, lihtsalt Niilsi liikumine oli ehk veidi rohkem graatsilisem kui teistel. Samas oli siiski nauditav vaadata, kuidas kõik näitlejad sooloesinemisi tegid ja enda võimeid näitasid. Veidi rohkem jäi silma ka Kaarel Targo, kes lõpus rääkis sellest, kuidas ta on unistanud „Luikede järve“ tantsimisest ja nüüd lõpuks tal avanes võimalus üksinda „Luikede järve“ koreograafiat esitada. Üldiselt on siiski kõikide liikumine ja näoilmed nii täpselt paika timmitud, et neid on lust vaadata. Sellist filigraanset näitlejatööd naljalt igal pool ei näe. Juba ainuüksi näitlejate pärast soovitan lavastust vaatama minna.

Lavastust tasub vaatama minna ka juba mainitud poliitilise alatooni ja rohkete üllatuste pärast. Ma olen kindel, et tegelikult jäid mul vähemalt pooled vihjed tähele panemata, sest laval toimus koguaeg nii palju tegevust, et ma vahepeal unustasin teksti kuulamise üldse ära. Lihtsalt näitlejate liikumist ja kheakeelt oli huvitav vaadata. Järgmine kord peaks siis rohkem tekstile keskenduma. Õnneks on lavastus tõeliselt nauditav ja kutsub end korduvalt vaatama. Minu selle suve üks vaieldamatu lemmik. Täpselt selline lavastus, kus saab ohtralt naerda ja argumuredest lõõgastuda. Samas pole tegemist mingi lihtlabase komöödiaga ja kes tahab veidi intelligentsemat lavastust, saab pärast etendust kaaslasega päevapoliitilistel teemadel arutleda.

Mõned etendused on veel sel suvel jäänud ja õnneks on nendele etendustele mõned piletid saada, seega soovitan kiirustada. See on lavastus, millest ei tasu ilma jääda!

Esietendus 1. augustil 2023 Tartumaal Luke mõisapargis.
 
Autorid: Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Lavastaja-dramaturg: Katrin Pärn
Lavastaja-koreograaf: Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Kaarel Kuusk
Osades:
Laura Niils
Jaanika Tammaru
Kaija M. Külm
Kaarel Targo
Johannes R. Sepping
Siim Angerpikk
Karl Robert Saaremäe

Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Musta Kasti koduleheküljelt.

Loe edasi