Kuvatud on postitused sildiga Tartu2024. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tartu2024. Kuva kõik postitused

30/08/2024

Rännaklavastus "Eedeni aed"

 29. augustil 2024 Luke mõisapargis Tartumaal


Tänaseks olen Luke mõisaparki sattunud vist peaaegu igal suvel vähemalt korra. Just teater oli see, tänu millele ma esimest korda Luke mõisaparki jõudsin ja nägin väikest killukest sellest suursugusest pargist. Aastatega on mõisapark ja mõisahooned järjest rohkem muutusi läbi teinud, kuid lugu seal mõisapargis jääb ikka läbi aastate samaks. Mina tegelikult sellest mõisast ega sealsest loost väga palju ei tea. Ainult niipalju kui mu kolleeg, kes sealsamas läheduses elab, aeg-ajalt mulle pajatanud on. Siiski pean tunnistama, et ega mulle miskit eriti meeldi pole jäänud. Kui nüüd avanes võimalus Luke mõisapargi looga (mis sest et osalt väljamõeldud muinasjutuna) rännaklavastuse formaadis tutvuda, tuli mul see võimalus ometi ära kasutada. Sest mulle meeldib kõndida, mulle meeldib teater, mulle meeldib loodus (eriti õhtuse loojuva päikese valgusega üle kullatud loodus) ja mulle meeldivad vanad mõisad ning nende ajalugu. Tundub lausa liiga hea, et olla tõsi.

Kuna “Eedeni aed” ei ole selles mõttes päris tavaline rännaklavastus, vaid seal on rohkem tähelepanu pööratud kõigile viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine), siis ma lavastuse detailidesse laskuma ei hakka. Lihtsalt sel põhjusel, et mitte teiste elamust ära rikkuda. Pole ju üldse huvitav, kui tegijad on suurt vaeva näinud, et inimestele emotsiooni pakkuda ja kui suur osa emotsioonist seisneb üllatusmomendis, siis mina ei taha olla see inimene, kes üllatusmomendi ära rikub. Rännaklavastus ise näeb välja nii, et osalejad jagatakse rühmadesse ja iga osaleja saab endale kõrvaklapid ja ühe üllatuskotikese. Kusjuures keegi ei pea seda rühmadesse jagamist ja viie meele kasutamist kartma. Saab täiesti rahus koos enda kaaslasega samas grupis olla ja ausõna midagi jubedat tegema ei pea. Kirjutan seda seetõttu, et mul endal tekkis korraks mõte et kui kõik viis meelt on kaasatud, siis järelikult peab midagi puudutama ja maitsma ja mine sa tea mida mind tegema pannakse. Tüüpiline eestlane, kes kardab end teiste ees lolliks teha ja tahaks pigem vaikselt omaette olla ja kulgeda. Tegelikult on “Eedeni aed” iga eestlase unistuste lavastus, sest sulle antakse kõrvaklapid pähe ja kõrvaklappidest kuuled sa lavastuse helikujundust ja näitlejate teksti ning kogu lugu rullubki lahti sinu peas kui sa jalutad mõisapargis ringi ja näed neid kohti, millest sulle kõrvaklappides räägitakse. Selleks, et lugu jookseks nii nagu autorid seda tahtnud on, on igal grupil siiski teenäitaja, kes annab märku millal liikuda, millal seista ning kuhu suunda vaadata, et elamus oleks maksimaalne.

"Eedeni aed" on lavastus, mis pakub võimalust osa saada näidendist teistsugusel, mitmekülgsel ja interaktiivsel moel. Rännaklavastus tähendab, et publik liigub mööda erinevaid mõisapargi paiku ja vaatab, kuidas lugu mitmetes kohtades avanevates pildikestes lahti rullub. Siiski ei pea üldse selle pideva liikumise pärast muretsema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tehakse ka seismispause ning kogu läbitav vahemaa ei tohiks ületada 2km. Seega on lavastus jõukohane kõigile, kui korraldajaid eelnevalt informeerida, on isegi võimalik ratastooliga lavastuses osaleda. See formaat annab vaatajale võimaluse tunnetada lavastuse sündmusi füüsiliselt ja vahetult, muutes etenduse kogemuse isiklikumaks ja sügavamaks. Seega ma ei saaks ka kõige parema tahtmise juures lavastust kirjeldada, sest me kõik kogeme asju isemoodi ja meie meelte kaudu tajutud informatsioon loob igaühele erineva ettekujutuse nendest pildikestest, mida meile näidatakse.

Lavastuse tegevus toimub nii ajaloolises kui ka müütilises ruumis, tuues esile küsimusi paradiisist ja selle kaotamisest, inimeseks olemise olemusest ja vaimsete väärtuste otsingutest. Lavastuse käigus saavad vaatajad kaasa elada lugudele, mis räägivad armastusest, igatsusest ja inimlikust murest. Nii saame rännaku käigus tuttavaks kunagise mõisahärra, mõisapreili, kärneri kui ka lihtsa talurahvaga ja kogeme mida tähendab üks ja sama park erinevatele inimestele. Näitlejad, kuigi nad on justkui ainult hääled meie peas, toovad siiski oma rollidesse elu ja emotsiooni, mis puudutavad ja panevad mõtlema. Ja mõtlema ei pea ainult mõisapargi sündmuste peale. Minu üks mälupilt eilselt rännaklavastuselt on hoopis selline: roheline kiviplaatidest sein puupliidi taga ning roheliselt taustal on näha kuidas ahjusiibri küljes ripuvad nööri otsa kuivama aetud õunad. Kuna ahju on just köetud, siis on vanaema juures köögis soe ja ma saan vaikselt kuivama pandud õunaviilukesi nosida. Sest õunad maitsevad kuivatatuna palju paremini kui värskena ja eriti maitsvad on kuivatatud õunad siis kui neid salaja nööri otsast võtmas käia. Ega ma tegelikult ei tea, kas selline hetk on minuga kunagi päriselt juhtunud või on see ainult minu mälu vingerpuss, aga selline mälestus mul eile tekkis. Seega ei räägi lugu ainult mõisapargist, vaid paneb osalejaid mõtlema ka enda elu peale. Ja võimalik et ka looduse või loomade või autode või sõja või inimeseks olemise või jumal teab mille peale veel. Sest me kõik oleme erinevad ja meil tekivad erinevate aistingute peale erinevad assotsiatsioonid.

Muusikaline taust ja loodushääled täiendasid lavastuse meeleolu, muutes kogu pargi justkui üheks suureks etenduspaigaks. Hästi valitud muusika ja looduslik keskkond lõid harmoonia, mis aitas vaatajal veelgi sügavamalt etenduse maailma sukelduda. Kuigi ma pean ausalt ütlema, et need kurjad sääsed tahtsid vägisi minu etenduses osalised olla ja kohati olin ma nende peale pahane, et nad mind etenduse maailmast välja tõid. Vähemalt minul oli väga keeruline keskenduda mõisapreili ängi tunnetamisele kui sääseparv samal ajal mu näole vihast pealetungi korraldab. Õnneks need sääsed olid siiski nii väikesed, et kogu elamust nad minu jaoks ära rikkuda ei saanud. Kes kunagi õhtul Luke mõisaparki sattunud on, siis need teavad juba kui ilusat vaatemängu loojuv päike seal pakub. Valguse ja varjude mäng rõhutasid stseenide emotsionaalsust ja andsid kogu lavastusele tunde justkui viibiksin unenäos. Siiski tõid aeg-ajalt kaugusest kostvad jutukatked, koerte haukumised ning mööduvate autode mürin mind üsna kiiresti tagasi reaalsusesse ja panid mind hoopis teiste asjade peale mõtlema. Õnneks siiski oma argipäevamured suutsin ma rännaku ajaks täielikult unustada.

Kahtlemata on "Eedeni aed" mitmekihiline lavastus, mille ilu seisneb mitte ainult loo süžees, vaid ka viisis, kuidas see lugu vaatajateni (või peaks hoopis ütlema, et kogejateni) tuuakse. Lavastuse loojad on teinud kiiduväärt tööd, tuues välja Luke mõisa ajaloolise atmosfääri ja kombineerides seda kaasaegse teatrikunsti väljendusvahenditega. Kes maksimaalselt meelelist elamust soovib, siis on lisaks rännaklavastusele võimalik veel enne nautida õhtusööki ja pärast etendust saab samuti kohvikus istuda ja muusikat kuulata ning atmosfääri nautida. Kuigi mina seda ei teinud, soovitan siiski õhtusöögiga koos rännakule minna, sest siis saate Luke mõisa poolt pakutavat pikemat aega nautida. Minule isiklikult oleks meeldinud kui rännak oleks veelgi pikemalt kestnud, sest mulle tundus, et ma alles hakkasin üles soojenema ja meeled jõudsid just täielikult avaneda, kui kõik juba läbi sai. Eks see ole see tüüpiline eestlane jälle, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

"Eedeni aed" ei ole lihtsalt etendus – see on elamus, mis jääb hinge ja meeltesse veel kauaks ajaks. Nii näiteks saatsid etenduse lõhnad mind veel mitmeid tunde pärast rännaku lõppu. See rännaklavastus ei rahulda pelgalt visuaalse ilu järele janunevaid silmi, vaid toidab ka mõttelendu ja hingeigatsust. Luke mõisa "Eedeni aed" on hea näide sellest, kuidas ajalugu, kunst ja loodus võivad üheskoos luua midagi tõeliselt erakordset. Seetõttu tasub kõikidel huvilistel kiirustada, sest ainult kaks etendust on jäänud.

 

Lavastuse idee autor: Virko Annus
Lavastajad: Astrid Hallik ja liri Saar
Teksti autorid: Virko Annus, liri Saar ja Astrid Hallik
Kunstnik: Marge Nelk
Muusika: Kristiin Hanimägi, Rauno Alliksaar ja Janar Sarapu
Tekste loevad:
Kärt Kull (Vanemuine)
Marko Mäesaar (Teatribuss)
Martin Kork (Uus Teater)
 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Luke mõisa koduleheküljelt ja pileteid saab Piletilevist.

19/07/2024

Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

 17. juulil 2024 Leevi vabaõhulaval Põlvamaal

Foto: Rivo Veber

Ma olin väga pikka aega kindel, et Põlvamaa on üks mõttetu maakond, sest ega siit väga palju kuulsaid eestlasi pärit pole. No Jakob Hurt on üks kuulus nimi, aga tänapäeval tuntud inimestest väga palju nimesid just ei meenu. Tegelikult tähendab see aga ainult seda, et minu silmaring on väga piiratud ja ma tegelikult lihtsalt ei tea, et paljud inimesed on Põlvamaalt pärit või on need tegijad inimesed elanud nii ammu, et ma pole nende vägitegudest midagi kuulnud. Eks Aapo Ilvesest on kõik inimesed kuulnud ja tema on kindlasti üks suuremaid kohalikke kuulsusi praegusel ajal. Õnneks aitab Ilves ka teistel tähtsaid tegusid teinud põlvamaalastel kuulsaks saada. Üks sellistest olulistest inimestest on ka Ivan Narodny ehk Jaan Sibul või ka Jaan Tasane, kes elas väga kireva elu ja jõudis väikesest Viluste külast välja suurde Ameerikasse. Eks see Viluste mängiski suurt rolli selles, miks ma üldse lavastust vaatama läksin, sest minu emapoolsed vanavanemad ja onud-tädid elavad kõik Vilustes ning olen minagi oma lapsepõlve just Viluste ja Veriora kandis mööda saatnud. Seega on seos Ivan Narodnyga justkui olemas ja eks kõigile meeldib end ju suurkujude au ja kuulsuse paistel soojendada. Ma arvan, et kui tegemist oleks mõne Ida-Virumaalt või Hiiumaalt pärit samalaadse suurmehega olnud, poleks lavastus mind üldse nii palju kõnetanud, et seda vaatama minna.

Lisaboonuse teatrisse minekuks andis muidugi ka see, et mu tädimees lööb harrastusnäitlejana lavastuses kaasa ja oma sugulaste esinemisi tuleb ikka vaadata. Kuna lavastuses on rohkem harrastusnäitlejaid (kui kõik Võru Noortekoori lauljad ja Kabuvilistlaste tantsijad kaasa arvata) kui kutselisi näitlejaid, siis polnud ma kindlasti ainus, kes enda tuttavate pärast lavastust vaatama läks. Kohalikel inimestel oli harrastajate hulgas kindlasti rohkem kui üks tuttav, mis on minu meelest selliste kogukondlike lavastuste üks suur boonus, sest kõik tunnevad kõiki ja tekib üks suur mõnus koostoimimine publiku ja näitlejate vahel. Selliste lavastuste puhul on minu meelest täiesti tavaline, et enne ja pärast etendust ning ka etenduse vaheajal saab publik näitlejatega suhelda ning tekibki tunne, et kõik on osa suurest sündmusest. Kui näitlejaõppe läbinud näitlejatest nii mõnegi nimi võis publikule võõras olla, siis Lauri Saatpalu ega Merle Jäägeri nimed kindlasti kellelegi utvustamist ei vajanud.

Millest siis lavastus räägib? Kohati võib tunduda, et tegemist on kellegi välja mõeldud looga, sest sellist meest nagu Ivan Narodny ei saa reaalselt olemas olla. Kuidas saab olemas olla eestlane, kes läks koos Maksim Gorkiga Ameerikasse ning suhtles seal kuulsa kirjaniku Mark Twainiga. Lisaks tundis Narodny Stalinit ja Leninit ning Georg Lurichit ja oli isegi kohtunud Hitleriga, teistest kuulsatest nimedest rääkimata. Nagu kunagistes kurikuulsates teleturu reklaamides öeldi, siis ka see pole veel kõik. Narodny tegutses väga erinevates valdkondades. Eestis tegutses ta algselt Jaan Sibulana, pidades Võrus fotoateljeed, lõi Räpinas karskusseltsi „Võhandu“, kuulus Õpetatud Eesti Seltsi ning avaldas ajalehtedes ja ajakirjades Jaan Talune nime all lugusid ja luuletusi. Siis aga lõi välja Sibula aferistlikum pool ja ta otsustas valeraha tegema asuda, sattus selle eest vangi, vangist pääsemiseks hullumajja ja sealt edasi rändama mööda Euroopat. Ühel hetkel on Sibulast saanud Narodny ja ta jõuab Ameerikasse. Seal läheb tema bluff veelgi suurejoonelisemaks ning ta nimetab end suureks kunsti- ja muusikakriitikuks ning lisaks sellele kirjutab mitmeid näidendeid. Vene revolutsiooni ajal nimetas Narodny end oluliseks revolutsionääriks ja Vene kindraliks. Samas ei saa selle kõige kõrval ära unustada Narodny suurt eestimeelsust, sest isegi kaugel Ameerikas olles püüdis ta ajada Eesti asja ning hoiatada eestlasi Venemaaga baaside lepingu sõlmimse eest ning saatis Vabadussõja ajal Eestisse varustust.

Tundub kohati päris uskumatu, aga nii see kõik oli. Või vähemalt nii väidab Aapo Ilves, et see kõik on päriselt juhtunud ja selle kohta on olemas dokumendid. Ma usun, et suurem osa juhtunust võib tõsi olla, aga eks mingi osa on ikkagi Ilvese enda juurde mõeldud ka. Väidetavalt kirjutab Narodny lapselaps Peter Narodny oma vanaisast ka Hollywoodi jaoks käsikirja. Seega on eestlastel hea võimalus Aapo Ilvese kirjutatud lavastuse kaudu Narodny eluga tuttavaks saada enne ameeriklasi. Seda võimalust tasub kasutada.

Jah, ma tõden, et minu jaoks oli lavastus kohati igav, sest kuigi mulle elulood meeldivad, siis kahe inimese vestlust kellegi eluloost kuulata pole just päris minu maitse. Tegelikult ma ei saa siiski öelda, et lavastus oli igav. Tegemist oli väga hoogsa ja kaasahaarava lavastusega, lihtsalt mõned stseenid ei haaranud mind kaasa ja ma libisesin Narodny maailmast välja. Eks asi oli ka selles, et ma olin päevatööst väsinud ja lihtne dialoogi kuulamine nõudis kaasa mõtlemist ja süvenemist. Palju lihtsam ja huvitavam oli siis, kui laval oli palju rahvast ning käis tants ja trall ning ei pidanud väga palju keskenduma. Minu õnneks oli kuiva dialoogi pigem väga vähe ja enamuse ajast sai põnevaid stseene nautida. Iseenesest ongi lavastus nii üles ehitatud, et vana Narodny (Lauri Saatpalu) räägib preili Terasele (Merle Jääger) oma elust (sageli olid need need igavamad dialoogikohad) ja sellele järgneb kohe ajastule kohane meenutus sellest olukorrast (enamasti need kohad olid täis laulu, tantsu, nalja ja naeru) mida just dialoogis käsitleti. Selleks, et nendel kes lavastust veel näinud ei ole, oleks huvitavam, ma kõike detailselt lahti rääkima ei hakka. Kes tahab teada mis sündmused ja millise tantsu ning tralli saatel lavale tuuakse, peab ise Leevile minema.

Ma tahaks loota, et eks igaüks leiab lavastusest endale meelepärast äratundmist. Minu üheks lemmikstseeniks oli psühhiaatriahaigla stseen, sest seal lõpus kõlav psühhiaatria laul oli minu jaoks kaasahaarav ja kummitas kogu vaheaja ja hiljem kojugi sõites. Olgem ausad, seal psühhiaatriahaiglas räägiti päris palju ka neuroloogiast ja see laul oleks mulle osakonna hümniks sobinud nagu rusikas silmaauku. Priit Pajusaar on hea muusika ning Aapo Ilves head sõnad teinud (see kehtib kõikide teiste esitatud laulude kohta ka). Üleüldse olid kõik muusikalised vahepalad väga kaasahaaravad ning panid mul pea ning jala muusikataktis kaasa liikuma. Aga psühhiaatriahaigla juurde tagasi tulles, kõnetas mind stseen just eelkõige tindiplekkide pärast, mida psühhiaater Rorschchjev (Peeter Sibul) patsiendile näidata tahtis. Tänapäeva psühhiaatrias kasutatakse tindiplekkide näitamist patsientide isiksuse testimiseks ning seda nimetatakse Rorschachi testiks ja see peaks näitama inimeste fantaasiaküllust, et mida inimesed mingitest tindiplekkidest välja loevad. Selles osas oli huvitav näha, et mis üle saja aasta tagasi oli tabu ja kohati isegi põlatud meetod olnud, on tänapäevaks tavapraktika.

Ainus mis mind selle sama haiglastseeni juures tugevalt häiris, olid õdede kostüümid. Kui teised kostüümid olid minu hinnangul ajastutruud, siis õdede kostüümid olid väga napid ja pärit tänapäevasest kostüümipoest ning kujutasid seksikaid õdesid. Ma olen üsna kindel, et sel ajal õed selliseid kostüüme ei kandnud ja vaadata, et sellist õe kuvandit luuakse, oli minu kui õe jaoks häiriv. Mulle oleks palju rohkem meeldinud, et õed oleksid ajastutruudes kostüümides olnud, aga eks kellelegi selline kostüümivalik meeldis rohkem. Lisaks jäid silma mõned kummalised rekvisiidivalikud, näiteks kuidas üks psühhiaater kasutas rekvisiidiks puidust stetoskoopi. Muidu poleks selles midagi kummalist, aga seda konkreetset puidust stetoskoopi nimetatakse Pinardi stetoskoobiks ja see on mõeldud loote südametoonide kuulamiseks ja seda kasutasid vanasti naistearstid ja ämmaemandad mitte psühhiaatrid. Aga see ilmselt jäi ainult mulle silma ja teised vaatajad peavad seda samasuguseks arstile omaseks rekvisiidiks nagu refleksihaamrit või tavalist stetoskoopi. Seega võite mu profesionalset kretinismi eirata.

Nagu öeldud, siis lavastuses saab kuulata palju muusikat ja kuna laulud on eelnevalt Võru Noortekoori poolt salvestatud, kõlavad laulud selgelt ja mitmehäälselt, luues illusiooni justkui oleks laval rohkem inimesi kui seal tegelikult on. Kuigi peab mainima, et paljudes stseenides on laval korraga vähemalt paarkümmend inimest ja seega inimeste nappuse üle kurta ei saa. Mulle laulud meeldisid ja nagu alati selliste lavastuste puhul, kus spetsiaalselt lavastuse jaoks on laule loodud, tahaksin ma sel korral ka laule eraldi kuulata. Võiks ju olla hea tava, et lisaks kavalehtedele luuakse ka lavastuses kõlavate lauludega CD. Kuigi ma saan aru, et reaalses elus oleks see kallis ja ilmselt keegi teine peale minu neid CD-id ei ostaks ka. Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks lavastust vabaõhumuusikaliks ei nimetata, sest seal on nii palju laulu ja tantsu, et see annab muusikali mõõdu välja küll.

Kuna näitlejaid oli tõesti palju, siis igaühe kohta midagi eraldi kirjutada ei jõua. Kõige enam meeldis mulle Hardo Adamson, kes kehastas väga erinevaid rolle ja kes minu subjektiivsel hinnangul sai erinevates rollides kõige rohkem lavaaega. Ilmselt jäigi Adamson mulle eelkõige seetõttu silma, et tema rollid olid väga erinevad ning sageli ka kõige humoorikamad (nt Võru kaubajuut) ja teda nähes sai alati naerda ning oli huvitav vaadata mida ta laval teeb. Tegelikult arvestades seda, et ma käisin esietendust vaatamas ja kõikidel on esietendusel pinge peal, said kõik näitlejad (eelkõige harrastusnäitlejad) oma rollidega väga hästi hakkama. Kõik rääkisid selgelt ja arusaadavalt ning ilmekalt. Samas polnud kellegi tekst liigselt üle pingutatud, mida vahel võib harrastajate juures märgata.

Ka mängupaik on hästi valitud. Kui ma kuulsin, et seda lavastust tegema hakatakse, tekkis mul küsimus et miks just Leevi vabaõhulava ja mitte nt Veriora, mis on Narodny sünnikohale lähemal. Kavalehes on kohavalikut põhjendatud seda sellega, et Võrru tööle käies, käis Narodny lugematul arvul kordadel Leevilt läbi, kuna see jäi tema teele. Samas on ilmselt kõik kohalikud minuga nõus, et Leevi vabaõhulaval on veidi ilusam vaade Võhandu jõele, mida Verioral pakkuda ei ole. Eks ma natukene olin skeptiline et mida saab ühel väikesel vabaõhulaval ära teha, aga tuleb välja et kogukonna abi ja hea tahtmisega saab väga palju ära teha. Esmapilgul tundus mulle, et ega lavakujunduses väga midagi suurt tehtud ei olegi. Kaks redelit laululava kummalgi küljel ja lavale oli veidi erinevaid tasapindasid juurde ehitatud. Aga kui laval olevad rohelised kardinad eest tõmmati, siis avanes seal hoopis teine maailm – nimelt oli kardinate taga Eesti saatkonna hoone Ameerikas koos suursuguse mööbli ning trükimasinaga ning saatkonna aknast paistsid Ameerika suurlinnale omased pilvelõhkujad.

Kui ühendada lava tagant paistev Võhandu jõgi ja nn „aknast“ paistev Ameerika suurlinn, siis võibki ette kujutada, et asumegi San Leevil. Täpselt nii nagu lavastuses Ivan Narodny unistab, et Ameerikasse võiks rajada New Estonia, mille kohanimed oleksid New Veriora, Los Viluste ja San Leevi (või oli see Los Leevi ja San Viluste). Eks see oli nali, mis kohalikele inimestele rohkem nalja tegi kui kaugemalt tulnutele. Ma selles osas sain end ikka kohalikuks nimetada. Aga naerda saab ikka rohkem kui ainult kohanimede peale ja kõik naljad pole kohalikele suunatud. Mulle vahepeal küll tundus, et minust vanemad inimesed said rohkem naerda, sest eks mul pole Lenini ja Staliniga nii palju äratundmist kui vanematel inimestel, aga isegi mina sain naerda. Tegelikult esimese vaatuse puhul tundus mulle, et ikka päris äge asi on ja nii hea, et ma vaatama tulin. Siis kuulsin vaheajal Aapo Ilvest ütlemas, et edasi läheb veelgi ägedamaks ja ootused tõusid veelgi. Kuigi minu hinnangul nii ägedaks ei läinud kui ma lootsin. Aga pauku sai ja isegi väikese pisara sai poetada kui suur sinimustvalge välja toodi. Tasub õnnelik olla, et meil on oma Eesti Vabariik, kus saab sellist teatrit teha ja nautida. Kui meil oleks praegu ainult rohkem Narodny suguseid hakkajaid mehi, kes eesti asja ajaksid.

Kokkuvõttes on tegemist üsna nauditava suvelavastusega. Kindlasti on lavastus kohalikele aga hindamatu väärtusega, sest kõrgtasemel kultuur tuuakse koju kätte. Minu meelest laulud ja koreograafia olid lavastuse tipphetked ja nende pärast tasub juba lavastust vaatama minna. Boonuseks siis see, et nalja saab ka ja igav ei hakka. Lisaks saab enne ja pärast etendust ning vaheajal osta kohalike tootjate toitu-jooki ning käsitööd. Kahjuks pääseb kaubandusalale peale piletikontrolli, seega on kaubandus mõeldud ainult etenduse külastajatele. Ahjaa, nagu juba ühele vabaõhulavastusele kohane, siis paugutamist ja püsside ning kuulipildujatega ringi jooksmist näeb ka. Kes tunneb aga, et teda ühe mehe elulugu ei huvita, isegi siis kui see elulugu on nii uskumatult värvikirev, siis natukene näeb lavastuses ikka isamaalisust ja Eestimaa ajalugu ka. Mulle isiklikult väga meeldib, et väikesed kogukonnad saavad tähelepanu ning nende ajalugu suvelvastuste abil laiemale üldsusele tutvustatakse.

 
Autor: Aapo Ilves
Helilooja: Priit Pajusaar
Lavastaja: Jaan Willem Sibul
Koreograaf: Janek Savolainen
Lavakunstnik: Silver Vahtre
Kostüümikunstnik: Hille Leiten
Etenduse juht: Maie Lavrentjeva
Muusikajuht: Kaari Kattai
Lavameister: Veljo Rüütli
Kujundaja: Eneken Volkov
Asjaajaja: Kertu Anni
Osades:
Lauri Saatpalu – eakas Ivan Narodny
Ragnar Uustal – noor Jaan Sibul
Merle Jääger – preili Terane
Anette Vaino – preili kommunist
Hardo Adamson – mees mustas; eriti tähtis psühhiaater; Hermann Julius Scmalz; Võru kaubajuut; Stalin
Valdek Ott – mees mustas; tähtis psühhiaater; urjadnik; Mark Twain; Lenin
Marti Ziukman – mees mustas; hullumaja patsient; Leonhard Sibul
Peeter Sibul – Eesti konsul Ameerikas Johannes Kaiv; psühhiaater Rorschachjev
Piret Paulson – Pauline Mathilde Sibul
Karl-Markkus Rebane – Hiedler (noor Hitler)
Lennart Tuur-Eggesbø – ajalehepoiss
Rudolf Tigasing – Vabadussõja sõdur; eriti kole mees; Stalini agent
Tarmo Salve – Vabadussõja sõdur
Kaari Kattai – Maria Mieler-Narodny
Andres Abel – psühhiaater
Aavo Kübar – psühhiaater
Kätlin Veddel – psühhiaatriahaigla õde Sveta; prostituut
Kaili Rätsep – ajakirjanik
Taimar Plaado – Georg Lurich; Maksim Gorki
Lisaks mitmed kohalikud elanikud, Kabuvilistlaste tantsijad ning Võru noortekoori lauljad Narva kommunistide, immigrantide, rahategijate, newyorklaste ja teiste rollides.
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Räpina Vallavalitsuse koduleheküljelt.

09/06/2024

Rahamaa

 7. juuni 2024 Eesti Draamateatri lavastus Kammivabriku sündmuskeskuses

Foto: Heikki Leis

Üldiselt olen ma väga kergesti mõjutatav ja vahel on mul endalgi veidi häbi kui kergesti ma teiste soovitusi kuulda võtan. Kahjuks või õnneks teatri puhul on asi täpselt vastupidine. Kui kõik kiidavad, et nii hea asi on, siis hakkab minul kusagil sügaval kriipima et äkki tegelikkuses ikka polegi nii hea lavastusega tegemist nagu teised lubavad. Kuigi mul oli pilet juba varakult valmis ostetud, juhtus nii et kui ma neljapäeva hilisõhtul ja reede päeval (mul oli pilet reede õhtul toimuvale etendusele) nägin erinevaid kiitvaid arvustusi ja tagasisidet Eesti Draamateatri uuele suvelavastusele “Rahamaa”, hakkasin ma kahtlema kas tegelikkuses asi ikka on nii hea kui kirjutatakse. Ma ei liialda kui ütlen et enamus inimesi rääkis lavastusest kui oma elu parimast lavastusest. Ühelt poolt muutis selline tagasiside mu rõõmsaks, sest ma saan seda teatriajaloo sündmust (kui ikka on inimeste elu parim lavastus, siis kindlasti läheb lavastus ka teatriajalukku) ise näha, kuid teisalt olin veidi ärev, et äkki mul pole nii kõrgel tasemel teatrimaitse ja ma ei jää lavastusega rahule, sest ootused olid päris kõrgele aetud igatahes.

Nüüd, kus olen lavastuse ära näinud, julgen öelda, et tegemist on tõesti väga-väga hea lavastusega ja selle nimel on erinevad osapooled väga palju suurt ja rasket tööd teinud ning seda on igal sekundil näha ja tunda. Kindlasti on see minu sel aastal nähtud lavastuste hulgas esikohal, aga kas see ka minu kogu elu jooksul nähtud lavastuste hulgast parim on, selles ma nii kindel ei ole. Ühelt poolt ma tunnen, et ma olen kogu 90ndate ja ka 2000ndate panganduse mõistmiseks liiga noor, sest sel ajal mängisin ma alles nukkudega ja need teemad läskid minust mööda. Tegelikult läksid suuresti mööda mitte ainult panganduse suured uudised, vaid kogu ühiskondlik eluolu. Ma mäletan küll ähmaselt seda, kuidas Maapank pankrotti läks ja ma olin väga pettunud, et mu hoiused ära kadusid, aga sellega mu pangandusteadmised sellest perioodist ka piirduvad. Eks 2008. aasta majanduskriisi ma muidugi mäletan, aga noore üliõpilasena tundsin siis samuti, et see mind ei puuduta. Seega ma usun, et need kes sel perioodil veidi aktiivsemalt majanduses tegutsesid ja võibolla rohkem finantsmaailmaga seotud olid, tajuvad lavastuse sisulist olulisust minust veidi rohkem. Olen ka arvustustest näinud, kuidas teadjamad tunnevad lavastuse tegelastes ära kunagisi pangajuhte ja eks see loob mingi teise vaatenurga, mis lavastuse põnevamaks teeb. Minul need seosed ja teadmised puuduvad ja see kindlasti mõjutab seda, kuidas mina lavastust tajusin.

Nagu ma juba ütlesin, siis on mind üsna lihtne mõjutada, sest ma üldiselt usun inimestest head ja seega tõrgub üks osa minu ajust uskumast, et suured Eesti pangad on täiesti teadlikult osalised nii suuremõõtmelistest rahapesuskeemides nagu seda lavastuses näidatakse. Samas põhineb lavastustõestisündinud lugudel ja see kõik on ikkagi reaalselt juhtunud. Nii mõnigi võib öelda, et need olid üheksakümnendad ja siis oli kõik võimalik, aga ma usun et kui see oli siis võimalik, siis on see ka praegu võimalik. Äkki peaks hakkama pankade aktsiaid endale kokku ostma, et ise ka sellest kasumist veidi kasumit teenida. Saaks kasvõi mõne teatripileti raha aktsiatega teenida. Selles mõttes oleks parem olnud, kui poleks lavastust näinud, sest „Rahamaa“ annab liiga täpse ülevaate sellest kuidas rahapesuga tegeletakse ja see pole mingi maffia töö, vaid sellesse on segatud lausa eraldi panga osakonnad. Eks midagi võib olla kunstiliselt liialdatud ka, aga ma usun, et suurem osa laval nähtust on siiski tõde ja seega tekib tahtmine kõik oma rahad pangast välja võtta ja neid kodus sukasääres hoidma hakata. Samas keda need lihtinimese mõned tuhanded ikka nii väga huvitavad. Niisiis saab lisaks kunstilisele elamusele „Rahamaad“ vaadates ka päris suure õppetunni rahandusest.

Tegelikult mõtlesin ma kogu aeg, miks tuleb Eesti Draamateater Tartusse oma suvelavastust tegema. Ega teatrile see odav lõbu ei ole, isegi siis kui Tartu2024 raames ürituse korraldamiseks toetust saadakse. Sellele küsimusele sain teatrisse minnes muidugi vastuse, sest loo peategelane Artur (Tõnis Niinemets) on Annelinnast pärit noormees, kes on pidanud üles kasvama vaestes oludes ja kes tahab rikkaks saada. Ühel päeval kohtub Artur oma vana lapsepõlvesõbra Oliveriga (Karmo Nigula), kes on Tallinnasse kolinud ja elab seal head elu ning lubab seda elu ka Arturile. Hea elu saabubki, aga mis hinnaga, seda mõistab Artur alles liiga hilja. Kohati tundus mulle, et „Rahamaad“ saabki mängida ainult Tartus, sest Annelinn on siinsamas ja sama lähedal on ka Tigutorn, kuhu Artur oma emale lõpuks korteri ostab. Ja võib-olla on keegi isegi neid Olegi treenitavaid jäähokipoisse Anne kanalil treenimas näinud. Tekstis mainitud kohtade lähedus loob tunde justkui vaataksime oma naabripoisi tõusu (ja ka langust) karjääriredelil ja see teeb loole kaasa elamise veelgi põnevamaks. Ma muidugi ei tea, mis autor Mehis Pihla peas toimus, kui ta Arturi Annelinna elama pani. Sama hästi oleks Artur võinud olla pärit ka Musta- või Lasnamäelt, aga mulle Tartlasena meeldib et suured (teatri)sündmused Tartus juhtuvad.

Ühelt poolt ongi lavastus kindlasti nii kaasahaarav just seetõttu, et üks rikkaks saada sooviv Artur on meis kõigis peidus, kas me siis julgeme seda tunnistada või mitte. Tegelikult pole vahet kas me oleme pärit Annelinnast, Lasnamäelt või Kakumäelt, soov head elu elada, on meil kõigil täpselt samasugune. Kes meist poleks tundnud tahtmist osta oma vanematele uhkemat elamist, kanda ise kalliste brändide riideid ja saada endale naiseks/meheks just täpselt seda meie unistuste kaaslast kes ütles, et ta ei hakka never-ever meie kaaslaseks. Aga raha muudab kõike ja raha eest on isegi see never-ever kaaslane nõus inimestele järgi jooksma. Samas näitab lavastus ka seda, mis selle näiliselt hea ja ilusa elu ning töö taga tegelikult peidus on, mida kõrvaltseisjad sageli ei tea. Kui lavastuse alguses tundiski keegi Arturi üle veidi kadedust, siis lavastuse lõpus hingavad ilmselt kõik kadetsejad kergendatult ja tunnevad rõõmu selle üle, et neil pole selliseid üleöö rikkaks saanud inimeste probleeme. Vahel on hea vaene olla. Nii vaene, et jõuaks teatripileteid osta.

Teisalt on lavastus äärmiselt kaasahaarav oma kunstilise ülesehituse poolest. Lavakujundus koosneb sisuliselt kolmest suurest valgest kuubikust, kuhu on loodud erinevad toad. Ühes Arturi ema Annelinna korter, mis hiljem muutub Arturi ja Regina elutoaks. Teised kaks kuubikut kujutavad suure panga ruume – koosolekute ruumi ja ühte kabinetti, kus Arturi osakond töötab. Kuna kuubikutel olid rattad all, sai neid sõidutada erinevatesse nurkadesse ja nii näidata tegevust ka näiteks läbi akna, kui vaja. Kuna kogu lavastust filmiti paralleelselt kahe kaameraga ja kuvati kuubikute kohal olevale suurele ekraanile, siis tekkis mul väga mitmel korral tunne justkui vaataksin ma kinos rahapesust rääkivat filmi. Kaameranurgad, kuidas näitlejaid filmiti, lihtsalt lõid filmiliku atmosfääri. Pidin endale päris mitmeid kordi meelde tuletama, et näitlejad on ekraani all ja teevad seal etendust ja sundisin end vahel neid ka vaatama. Iseenesest oli see „sundimine“ hea, sest siis sai näha milliseid liigutusi näitlejad tegelikkuses teevad ja võrrelda seda sellega, kuidas see kaamera ees välja näeb. Kohati oli selline tunne nagu oleks filmivõtteid vaatama sattunud, ainult et kõik stseenid filmitakse järjest ja ilma ühegi režissööri poolse katkestuseta. Kuna publikuhuvi on suur, siis tegelikult on sellest lavastusest imelihtne filmi teha ja seda kõikidele soovijatele näidata.

Teine kaasahaarav element oli Maria Fausti muusika. Kõik, kes mind rohkem tunnevad, võivad kinnitada, et ma ei tantsi. Aga kohe kui bänd muusikat mängima hakkas, hakkas mul jalg tatsuma ja ma oleks tahtnud täiega rokkima hakata. Võib-olla oli asi veidi ka selles, et mulle saksofon väga meeldib ja Maria Faust mängis saksofoni kogu hingega. Mingitel hetkedel mõtlesin, et kuidas järsku saalis nii vaikne on, et ma kuulen kuidas kaaspublik köhatab ja endale tuult lehvitab. Sain aru, et bänd sel hetkel ei mänginud. Neid vaikusehetki oli väga vähe ja need pigem olid ehmatavad. Need kohad, kus tuli kogu äge elu kõrvale heita ja vaadata endasse, et endalt küsida, mida ma elult tegelikult tahan. Kuna ma pole muusikat õppinud ja ma olen üsna muusikakauge inimene, siis ma muusikalist kujundust rohkem ei oskagi kirjeldada, kui et see oli kaasahaaravalt hoogne. Eriti meeldis mulle Anne Veski kaverdamine. Ma uskusin mõneks sekundiks päris kindlalt, et Liisi (Hanna Jaanovits) ja Oliveri (Karmo Nigula) pulmas tuleb nurga tagant välja päris Anne Veski, aga see hoogne Maria Fausti saksofonil alustatud „Jätke võtmed väljapoole“ oli veelgi parem kui päris Anne Veski. Oleks tahtnud ise seal pulmas hommikuni tantsida. Tahan vist selle kõigega öelda lihtsalt seda, et ka täiesti muusikakauged inimesed ei suuda kogu etenduse jooksul muusikaliselt kujunduselt ja bändilt silmi ja kõrvu ära pöörata.

Ja siis on otseloomulikult suurepärased näitlejad, ilma kelleta seda kõike sündida poleks saanud. Kuna näitlejaid oli palju, siis igaühe kohta midagi konkreetset öelda on keeruline. Mitmed näitlejad tegid ka väga erinevaid rolle, sest tegelasi, kes paariks sekundiks lavale ilmusid, oli palju. Näiteks võis Taavi Teplenkov ühel hetkel kehastada Vene maffiat, kes korraldas pankuritele suure peo, kuid järgmisel hetkel oli ta juba advokaat, kes rahapesijaid kaitses, või Telliskivi loomelinnakus asuva hipsterliku toidukoha kelner. See on ainult üks väike näide, sest neid rolle oli palju ja need vahetusid kiiresti. Eraldi tooksin veel välja pangadirektorit kehastanud Gerd Raudsepa, kelle tants selle üle, et pangal nii hästi läheb, oli minu jaoks üks etenduse nauditavamaid hetki. Ja otse loomulikult ei väsi ma imestamast kui hea draamanäitleja on Tõnis Niinemetsas peidus. Pikki aastaid olin arvamusel, et Niinemets oskab ainult nalja teha, aga tegelikult on ta üks nauditavamaid draamanäitlejaid. Lisaks on mul hea meel, et äsja lavaka 31. lennu lõpetanud Hanna Jaanovits on Draamateatrisse tööle asunud ja kindlasti saab teda tulevikus väga huvitavates rollides näha. Näiteks sel korral üllatas Jaanovits koos Helena Lotmaniga mind oma balletti oskusega. Ma olin kindel, et neli baleriini on päris baleriinid, aga väga suur oli minu üllatus, kui selgus et kaks luike on head draamanäitlejad.

Kui ma pikalt kirjutan, siis leian tegelikult iga näitleja juures midagi, mis mind üllatas. Aga kuna trupis oli 16 näitlejat, siis igaühe kohta ühe lause kirjutamine läheks väga pikaks. Kuigi reedel oli alles teine etendus, siis ei kohanud ma mitte ühtegi nõrka näitlejatööd. Korraks mõtlesin enne etendust, et miks näitlejaid nii palju peab olema, kuid kõik olid vajalikud ja sekundiks ka ei tundunud mulle, et keegi on laval mõnel hetkel üleliigne. On tegemist ikkagi rahvusvaheliselt eduka suure pangaga, seal peabki palju inimesi ja sagimist olema. Kuigi pean tunnistama, et teine vaatus oli minu jaoks veidi tempolt aeglasem ja kippus venima, siis isegi nendel hetkedel ei tundunud mulle, et keegi oleks laval üleliigne.

Hea lugeja võib nüüd mõelda, et kas tõesti oli kõik nii suurepärane, et ma pole veel mitte ühtegi laitvat sõna lavastuse kohta öelnud. Minu ainus negatiivne emotsioon oli seotud istekohtadega. Nimelt oli igasse ritta tekkinud lisaks 0 istekoht, mis tähendas ilmselgelt seda, et read olid päris tihedalt rahvast täis tuubitud ja mul oli veidi tunne nagu ma oleks kilukarbis. Aga see oli tõesti ka ainus negatiivne asi kogu lavastuse ja korralduse osas.

Kui pileteid veel saada oleks, siis ma julgeksin lavastust soovitada, aga kuna kõik piletid on selleks suveks välja müüdud, siis pole sellest soovitusest kellelegi kasu. Loodetavasti siiski leiate sel suvel midagi head, mida vaatama minna.

 

Autor: Mehis Pihla
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Helilooja: Maria Faust
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Videorežissöör: Ove Musting
Peaoperaator: Ivar Taim
Operaator: Péter Kollányi
Koreograaf: Eve Mutso
Osades: Tõnis Niinemets, Karmo Nigula, Markus Luik, Viire Valdma, Märten Metsaviir, Gert Raudsep, Hanna Jaanovits, Helena Lotman, Inga Salurand, Nikolai Bentsler, Christopher Rajaveer, Taavi Teplenkov, Raimo Pass, Kersti Heinloo, Melani Mõtlik, Kersti Kuuse
 
Muusikud:
Maria Faust – saksofon, kapellmeister
Mads Hyhne – tromboon
Oscar Andreas Haug – trompet
Toomas Oskar Kahur – tuuba
Ahto Abner – löökpillid
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri koduleheküljeltkoduleheküljelt.