Surm

 1. oktoobril 2024 Genialistide klubis

Foto: Gabriela Urm

Eesti ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada või milliseid riideid kirstus kanda.

Paljudele võib see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla, kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just kirstu selga panekuks.

Etendusele järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin. See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida. Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.

Kui eelnev jutt väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima. Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks. Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja, kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel (aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.

Eks mulle jäi lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe. Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses. Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on. Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende rääkijad ära vahetatud.

Üldiselt vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb, kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.

Muuhulgas arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks, et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud. Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile, kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt kõigest, ka näiteks meriadrust.

Mis muidugi lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju, et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks. Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.

Seega kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.

 

Autor: trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja: Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt

Loe edasi

Luikede järved

 2. augustil 2023 Musta Kasti suvelavastus Luke mõisapargis

Foto: Rasmus Kull

Nii palju kui ma olen enda tutvusringkonnas erinevate inimestega rääkinud, siis mulle tundub, et Must Kast on üks nendest teatritest, keda osad inimesed armastavad ja teine osa inimestest ei saa aru, mis asja see teater ajab. Kuigi mulle kõik nende lavastused pole meeldinud, mida ma näinud olen, mulle üldiselt siiski nende tehtav teater meeldib. Seega ootasin ma huviga Musta Kasti sellesuvist suvelavastust „Luikede järved“, mis põhineb Tšaikovski klassikalisel ballettil „Luikede järv“. Kuna ma pole eriline balletti sõber, siis ma vist pole „Luikede järve“ kunagi täies pikkuses näinud, ainult mõningaid katkendeid. Seega sain nüüd tänu Mustale Kastile teada, millest klassikaks saanud ballett räägib. Kui nii võtta, siis on Musta Kasti lavastus hea alternatiiv kõikidele nendele inimestele, kes balletti ei armasta või kes pole aru saanud, mis looga tegemist on, sest Must Kast koos lavastajate Katrin Pärna ja Janek Savolaineniga paneb klassikalise balletti sellisesse vormi, millest kõik aru saavad.

Neile, kes Musta Kasti tegemistega kursis pole, võib kummaline tunduda, et kuidas draamanäitlejad balletti etendavad, aga tegemist on ballettiga Musta Kasti võtmes. Kuna üks lavastajatest on Vanemuise ballettiartist Janek Savolainen, siis on lausa iseenesest mõistetav, et mõningaid balletti meenutavaid liigutusi laval näha saab, kuid see pole kõik. Muidugi on lavastusel ka täiesti sõnaline osa olemas ja tänu sõnadele saavadki kõik ballettivõhikud teada, mis siis kurikuulsas Tšaikovski ballettis täpselt juhtub. Siiski pole Musta Kasti lavastuse puhul tegemist ainult ballettiklassika esitamisega draamažanris. Sekka tuuakse päris palju ka tänapäevaseid teemasid ja päevapoliitikat ning seda teatrile omase huumoriprisma läbi.

Näiteks puudutatakse väga palju erinevaid diskrimineerimist ja võrdõiguslikkust puudutavaid teemasid. Mis sest, et tegemist on klassikaga, aga kas tänapäeval tohib lavastuses olla must luik, või on see diskrimineerimine? Musta Kasti huumorile omaselt keeratakse teemat päris palju üle võlli ja nii soovivad kurikuulsas ballettis üles astuda ka kauboi, kes identifitseerib end luigena ja veel mitmed teisedki sulelised ja karvased. Siinkohal ma piirdun ainult ühe näitega, sest muidu pole teil üllatusmomenti, kui te lavastust vaatama lähete. Suur osa huumorist on just selle sama üllatusmomendi peale üles ehitatud ja kuna ma tahan, et te saaksite sama toreda teatrielamuse kui mina, siis ma ei hakka üllatusi ära rikkuma.

Kuna tegemist on ikkagi balletti tõlgendusega, siis on suur rõhk lavastuses pandud liikumisele. Kõik liigutused pole päris nii graatsilised, kui päris ballettis ja kindlasti ei näe draamanäitlejad liibuvates retuusides välja kui ballettiartistid, kuid sellegi poolest on liikumisi nauditav vaadata. Kohati on mõned etteasted täiesti teadlikult üle võlli keeratud ja need lihtsalt ajavad naerma. Samas on kõik Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad, et suudavad enda keha sellisel määral valitseda, et tantsud moodustavad efektse terviku. Kõige enam jäi tantsustseenides silma Laura Niils, kes liikus teistest veidi rohkem plastilisemalt. Ilmselt on selle põhjuseks Niilsi pikaaegna tantsukooli kogemus. Minu meelest on kõige suurem erinevus draamanäitlejate ja ballettiartistide puhul see, et kui ballettiartistid valdavad oma keha, siis näod on neil enamasti üsna emotsioonitud tantsude ajal. Must Kast tegi pool etendust ära juba ainuüksi oma näoilmetega, mis andsid tantsudele ja kõigele muule väga palju juurde. Vahepeal ma naersin ainult seda, milliste näoilmetega näitlejad laval olid.

Lisaks humoorikale tekstile ja suurepärasele liikumisele andsid lavastusele värvi Triinu Pungitsa loodud kostüümid, mis ühelt poolt meenutasid oma mustritega justkui mingisuguseid loomakostüüme. Samas olid kostüümid liibuvad, meenutades baleriinidele iseloomulikku riietust. Kuna süžee räägib ikkagi õukonnast, siis poisid kandsid valdavalt kuninglikke kuubesid liibukate peal. Palju nalja pakkusid ka fantaasiakostüümid, näiteks merineitsi, karu ja Jaga-Baba või Baba-Jaga (kuidas keegi ütleb) maja jne. Nauditav oli vaadata, kuidas juba ühe väikese detailiga suudeti kostüümi täielikult muuta, kuigi kõikidel näitlejatel moodustas nö kostüümi põhja liibuv kostüüm, millele siis vastavalt vajadusele erinevaid aksessuaare või riietusdetaile lisati.

„Luikede järve“ tõelist emotsiooni annab edasi Tšaikovski originaalmuusikast tuttavad meloodiad, mida helikujundaja Kaarel Kuusk on veidi tänapäevasemaks kohendanud. Seega, kes muusikat austab, ei pea muretsema, et kaunis muusika ära kadunud on. Lisaks ballettiklassikale kuuleb laval ka aastakümnete tagusesse Eesti popmuusika klassikasse kuuluvat Heli Läätse laulu „Kaunid baleriinid“. Seega on kogu muusikaline kujundus ikkagi inspireeritud ballettist ja baleriinidest ja luikedest.

Kes Luke mõisas käinud on, siis need kindlasti teavad, et territooriumile mahub päris mitu erinevat tiiki. Teadupärast on luikede elupaigaks ka veekogu ja nii toimubki kogu tegevus kahe tiigi vahele rajatud platvormil. Mulle isiklikult meeldisid taamal tiigil olevad täispuhutud luiged, mis ühelt poolt on praegu väga populaarsed, sest peaaegu igal teisel lapsel ja ka suuremal inimesel on mingi täispuhutav luik või flamingo, mille seljas saab vee peal istuda. Samas andis see edasi illusiooni, et luikesid on palju ja just see konkreetne tiik ongi luikede koduks olev järv. Kirsiks tordil olid muidugi veidi eemal põllul häälitsevad sookured oma huigetega, sest kuigi pealkirjas räägitakse luikedest, mainitakse tekstis ka kurgi. Ja linnainimese jaoks pole väga vahet, mis linnud taamal häälitsevad, mõjub ikka kuidagi efektsemalt.

Laura Niilsi heast liikumisoskusest ma juba rääkisin. Lisaks Niilsile löövad lavastuses kaasa Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk. Kogu trupp tegutseb ühtse meeskonnana ja tegelikult liiguvad kõik väga hästi, lihtsalt Niilsi liikumine oli ehk veidi rohkem graatsilisem kui teistel. Samas oli siiski nauditav vaadata, kuidas kõik näitlejad sooloesinemisi tegid ja enda võimeid näitasid. Veidi rohkem jäi silma ka Kaarel Targo, kes lõpus rääkis sellest, kuidas ta on unistanud „Luikede järve“ tantsimisest ja nüüd lõpuks tal avanes võimalus üksinda „Luikede järve“ koreograafiat esitada. Üldiselt on siiski kõikide liikumine ja näoilmed nii täpselt paika timmitud, et neid on lust vaadata. Sellist filigraanset näitlejatööd naljalt igal pool ei näe. Juba ainuüksi näitlejate pärast soovitan lavastust vaatama minna.

Lavastust tasub vaatama minna ka juba mainitud poliitilise alatooni ja rohkete üllatuste pärast. Ma olen kindel, et tegelikult jäid mul vähemalt pooled vihjed tähele panemata, sest laval toimus koguaeg nii palju tegevust, et ma vahepeal unustasin teksti kuulamise üldse ära. Lihtsalt näitlejate liikumist ja kheakeelt oli huvitav vaadata. Järgmine kord peaks siis rohkem tekstile keskenduma. Õnneks on lavastus tõeliselt nauditav ja kutsub end korduvalt vaatama. Minu selle suve üks vaieldamatu lemmik. Täpselt selline lavastus, kus saab ohtralt naerda ja argumuredest lõõgastuda. Samas pole tegemist mingi lihtlabase komöödiaga ja kes tahab veidi intelligentsemat lavastust, saab pärast etendust kaaslasega päevapoliitilistel teemadel arutleda.

Mõned etendused on veel sel suvel jäänud ja õnneks on nendele etendustele mõned piletid saada, seega soovitan kiirustada. See on lavastus, millest ei tasu ilma jääda!

Esietendus 1. augustil 2023 Tartumaal Luke mõisapargis.
 
Autorid: Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Lavastaja-dramaturg: Katrin Pärn
Lavastaja-koreograaf: Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Kaarel Kuusk
Osades:
Laura Niils
Jaanika Tammaru
Kaija M. Külm
Kaarel Targo
Johannes R. Sepping
Siim Angerpikk
Karl Robert Saaremäe

Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Musta Kasti koduleheküljelt.

Loe edasi

Pidu katku ajal

 23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis

Foto: Gabriela Urm

Kui sisuliselt sinu tagahoovi tuleb teater Must Kast kohale, siis oleks ju patt teatrisse minemata jätta. Eriti kui teater ise on lavastuse mustaks komöödiaks nimetanud. Teadupärast on tervishoiutöötajad need kõige suuremad musta huumori austajad. Seega polnud vaja eriti pikalt kaaluda, kas ma tahan katku ajal peole minna või mitte. Mis see katk siis ära ei ole. Pidu pole ammu saanud ju.

Maanteemuuseumisse kohale jõudes tekkis mul tõsine déjà vu-tunne, et täpselt sellist lava oleksin ma nagu juba varem kusagil näinud. Sarnaselt Musta Kasti lavastusele “Peks mõisatallis” oli ka sel korral lavaks mitmed tonnid liiva. Mõlemas lava otsas lisaks madalad puust pingid, mis minu ajal kaunistasid iga koolivõimla seinaääri. Võimla tunnet võimendas ka üksik võrkpall ühe pingi juures. Ilma liialdamata võib öelda, et mind valdasid sellist lava nähes veidi negatiivsed emotsioonid. Esiteks mäletasin ma, et “Peks mõisatallis” tekitas minus väga vastakaid tundeid ja ma kartsin, et äkki sel korral võimenduvad need eelmise korra negatiivsed emotsioonid. Ja see poleks üldse tore olnud, sest ma tegelikult tahtsin väga “Pidu katku ajal” lavastust näha ja olin suurte ootustega. Aga siis korraks tekkis mõte, et äkki ma ülehindasin Musta Kasti ja tegelikult pole lavastus üldse nii hea kui ma lootnud olin. No ja olgem ausad, tegelikult tõi see võimla tunne mulle kõik kooliaegsed ebameeldivused meelde, mis on seotud võimla ja pallidega.

Eriti tugevalt valdasid negatiivsed emotsioonid mind sel hetkel, kui laval hakati võrkpalli mängima ja mõnel korral lendas pall ka veidi lavalt välja. Kuna ma istusin esireas, siis ma olin üsna kindel, et ma saan ühel hetkel selle palliga kas vastu nägu või vastu pead. Ma tean ise ka, et see on täiesti ebaratsionaalne hirm, kuid just see hirm on mind jäänud saatma omaaegsetest ravastepalli mängudest kehalise kasvatuse tundides. Ja ma tunnen end alati ebakindlalt, kui keegi minu läheduses palli mängim ja ma olen kramplikult valmis palli kinni püüdma, et mitte sellega vastu vahtimist saada. Selle pingesse tõmbumise tõttu oli võrkpallistseen ainus stseen, mille lõppu ma etenduse jooksul kannatamatult ootasin.

Minu õnneks oli võrkpalli stseen ka üks väheseid tõrvatilku meepotis. Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kohe kui palli mängimine lõppes ja selgus, miks palli mängiti, olin ma sekundiga oma hirmu unustanud ja naersin päris mõnuga. Nagu lavastuse tutvustusest aimu saab, siis tehaksegi lavastuses nalja praeguse kriisi ja sellest tekkinud killustatuse üle. Kas me praegu, aastal 2021 enam mäletame kuidas ja millest see kriis üldse alguse sai? Pole hullu, kui enam ei mäleta, sest Must Kast viib meid tagasi Wuhani linna, Saaremaa võrkpallimängule ning valitsuse tagatubadesse. Riburadamisi järgnevad distantsõppe võlud ja valud, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, lähikontaktne olemine, kõige-kõigema eesliinitöötaja valimised, vaktsineerimine, vaktsiinivastased, teine laine, kolmas laine ja kõik see mis sinna vahele käib. Eks me kõik teame, mis meie ümber selle pooleteise aasta jooksul toimunud on.

Eriti elavalt tuli mul kogu kriisi algus meelde sellel hetkel, kui etenduses räägiti, et Võrus on kolle, mis sai alguse Saaremaa võrkpallimängult. See oli 2020. aasta esimene kolle Lõuna-Eestis ja eks siiani tundus ikka, et kogu see koroona on kusagil kaugemal (olgugi, et Eestis) ja meid siin nii väga ei puuduta. Aga Võru on mulle ikkagi väga lähedal ja siis sai kogu koroona ka minu jaoks reaalsuseks. Kõik need tunded, mis 2020 märtsis mind valdasid, tulid nüüd Maanteemuuseumis meelde. Õnneks tulid need emotsioonid Musta Kasti abil meelde läbi huumoriprisma.

Eks kõige paremini jäidki need stseenid meelde, mis ennast veidi isiklikumalt puudutavad. Jah, sellest distantsõppest ja veebikoosolekutest on ka meedias kirjutatud, aga kui sa ise ikka pidevalt sarnases olukorras oled, et kaamerast on näha ja kuulda seda, mida näha ja kuulda ei tohiks olla, siis on selle parodeerimist laval ka nauditav vaadata. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka nn parima eesliinitöötaja valimist. Oli ju haiglaõde ka seal esindatud ja isegi võitis. Kuigi ma ei saa nüüd öelda, et trupp oleks tervishoiutöötajaid kuidagi teistele eesliinitöötajatele eelistanud. Kohati tundus mulle, et tervishoiutöötajate arvel tehti veel kõige rohkem musta huumorit. Ja see oli see hetk, kus ma kõige rohkem ilmselt kaasa naersin, sest ma suutsin nende olukordadega samastuda. Ilmselt keegi teine väljaspool tervishoiuvaldkonda isegi ei tea seda, mis need PAI-kaardid on, millest korduvalt räägiti ja mille üle nalja visati. Aga mind ajas iga kord muigama, kui PAI kaardid jutuks tulid. Ja muidugi kõik teised olukorrad ka. Välja arvatud see koht, kus Kaijale taheti kiirabi kutsuda. Ma sain aru küll, et tegemist on näitemänguga, aga sisemine meedik minus tahtis ikka appi tormama minna. Kusjuures ma olen ka koolis õppejõuna oma kolleegi praktikumi tahtnud appi joosta, kui ta tudengitega situatsioonülesandeid lahendab ja kõval häälel abi kutsub.

Vaadates ja kuulates seda, kuidas publik reageeris, julgen ma arvata, et iga inimene leidis just need endale tuttavad situatsioonid üles mis neid kõige rohkem puudutasid, sest naeru oli publiku hulgast pidevalt kuulda. Lisaks oli täiesti tajutav kuidas publik iga oma keharakuga etendusega kaasa läks. Mõned naljad olid muidugi sellised nö “kindla peale välja minek”, mis ajas vist kõik inimesed naerma. Näiteks Jüri Ratase joogiskandaal, Mart Helme soovitus külmetust hanerasvaga määrida, Uku Suviste jaoks ära jäänud Eurovisioon jne. Pärle oli nii palju, et mul ei jäänud ühe korraga kõik isegi meelde. Tahaksin rahulikult veel teist ja ehk ka kolmandat korda lavastust näha, et kõik nähtud ja kuuldud naljad pärale jõuaksid.

Mustale Kastile kohaselt on lavastuses keskmisest rohkem laulmist ja füüsilist pingutust nõudvad liikumisseaded, mis teevad lavastuse eriti nauditavaks. Näiteks on helilooja Siim Aimla loonud lavastuse jaoks päris mitmeid heliteoseid, millel üsna geniaalsed laulusõnad. Neid siin ümber jutustada pole mõtet, kuid soovitan kindlasti etenduse ajal laulusõnadele ka tähelepanu pöörata. Lisaks kuuleme (peamiselt) Kaarel Targo esituses ka mitmeid selliseid laule, mida muidu oleme harjunud teiste artistide esituses kuulma. Näiteks tulevad esitusele katkendid Uku Suviste kahest viimasest eurolaulust. Üks humoorikamatest lauluga stseenidest oli kindlasti stseen, kus Kaarel Targo kehastatud Mart Helme laulis oma abikaasale “Võõra linna tulesid”.

Liikumisseadete poolest jäi mulle (ja naeru valjususe järg otsustades, ka ülejäänud publikule) kõige rohkem meelde hommikuvõimlemine, kus treeningvahendina kasutati kirurgilist maski. Võimlemiskavas leidus nii kõigile tuttavaid puusaringe, kui ka veidi rohkem edasijõudnutele mõeldud harjutusi. Veel jäi mulle meelde Johannes Richard Seppingu suremise stseen. Tegemist pole otseselt liikumisega, kuid näitlejate füüsilise võimekusega on see ikkagi seotud. Stseenis kus Johannes Richard Sepping ära suri, moodustasid Laura Niils ja Rauno Polman talle surivoodi. Sisuliselt tähendas see seda, et Polman ja Niils olid vähiasendis ning Sepping lamas nende peal. Vahepeal see nn “surivoodi” liigutas seal peal olevat inimest (nt tõstis ülakeha ülespoole). Võib-olla see hetk polnud teistele meeldejääv, aga mul tekkis kohe mõte, et see on elektrooniline haiglavoodi, kus me pidevalt tõstame inimesi niimoodi poollamavasse asendisse ja seega see jäi mulle lihtsalt silma. Hiljem selguski, et tegemist on elektroonilise surivoodiga. Tänapäeval on kõik võimalik, ka surivoodid võivad olla elektroonilised.

Kohe on aru saada, et lavastus on valminud äärmiselt tugeva trupi koostöös ja sündinud improvisatsioonist. Sellist tiimitunnetust laval väga tihti ei näe, kus kõik näitlejad arvestavad teineteisega ja keegi pole teistest tähtsam. Eks trupi omavaheline sünergia on ka see, mis publiku nn “tööle” paneb. Mina tundsin küll, et publik oli trupil käpa all ja reageerisid täpselt nii nagu vaja ja seal, kus vaja. Eks mõni näitleja siiski eristus teistest mõne väikese nüansi poolest veidi rohkem. Kaarel Targo jäi näiteks silma selle poolest, et tema laulis kõige rohkem. Meestele jäi kindlasti silma Laura Niilsi rinnahoidja näitamine, mis minu meelest oli veidi liiga odav trikk populaarsuse võitmiseks, aga samas töötas hästi. Kaija M. Kalvet jäi mulle kõige rohkem meelde Ida-Virumaa kaevandustöölise monoloogiga. Jaanika Tammaru jäi silma kõige plastilisema liikumise poolest. Johannes Richard Sepping jäi meelde väga hea flöödimängu poolest. Rauno Polman jäi minu jaoks hetkel kõige vähem silmatorkavaks. Selles mõttes, et truppi sobitus ta suurepäraselt, kuid minu meelest ei olnud talle antud mingit sellist ekstra nüanssi, millega ta oleks silmnähtavalt teistest eristunud.

Trupi ühtsust suurendas veelgi kõikide näitlejate ühesugune riietus. Peole kohaselt kandsid kõik musti viigipükse, musta pintsakut ja valget triiksärki. Viisakale riietusele kontrastiks olid näitlejad paljajalu. Esmapilgul võis selline lahendus kummalisena paista, kuid liivas on paljajalu mugavam liikuda. Võiks küsida, et miks siis üldse nii viisakad riided selga panna, kui plaanis on liivas möllata? Vastus on väga lihtne. Kui üle pika aja saab pidu, siis tuleb end viisakalt riidesse sättida. Mõnes mõttes on selline stiil isegi koroonaga tekkinud mood. Kes meist ei oleks mõnes veebitunnis või -koosolekul olnud nii, et seljas on ainult viisakas pluus, mis kaamera vaatevälja jääb, samal ajal kui allpool on nt pidžaamapüksid või midagi muud mugavat. Kui jalad on liivas, siis pole ju mõtet uhkeid jalanõusid jalga panna, sest need niikuinii näha ei jää.

Siiani olen väga palju huvitavaid stseene juba ära maininud, millest võite omad järeldused teha, et nauditavaid hetki jagub üsnagi ohtralt. Siiski tundus mulle, et esimene vaatus oli tempokam ning rohkem konsentreeritum ja huvitavam kui teine. Esimene vaatus oli nagu koroona esimene laine, kus oligi rohkem sündmusi ja teadmatust, sest kõik oli uus ja keegi täpselt ei teadnud mida oodata. Teine vaatus oli just nagu teine laine, kus tulid küll mõned üllatused, kuid kohati jäi mulje justkui seda kõike oleks juba näinud ja üllatusi oli vähem. Teises vaatuses pakkus kõige rohkem naudingut vaatuse lõpus olnud reklaamide stseen. Ilmselt oleks ma rohkem naerda saanud, kui mul oleks kodus televiisor ja ma teaksin, mis reklaamidest paroodiaid tehti. Hetkel tundsin ära ainult Haribo, Barnie ja Old Spice reklaamid. Ja muidugi see legendaarne 2004. aasta Coca-Cola reklaam. Huvitav, et keegi varem nii geniaalset avastust teinud pole. Idee oli selles, et võeti mõni tuntud reklaam ja siis tehti see ümber vaktsiini reklaamiks. Selle stseeni peaks pärast lavastuse mänguperioodi meedias avalikukstama, äkki see motiveeriks inimesi vaktsineerima.

Kuigi ma alustasin postitust negatiivsete emotsioonidega, siis lõpetan ma ainult positiivsete nootidega. Ma pole terve suve jooksul ka nii palju head musta huumorit saanud, kui nüüd ühel õhtul paari tunni jooksul. Üks asi on nali, aga seda peab ka teha oskama, et see vajalikku emotsiooni tekitaks publikus. Ja Must Kast juba oskab huumorit nauditavalt esitada.

Kõik need, kes tunnevad et igasugused perekonnadraamad, armastuslood ja inimestevahelised sasipuntrad on neid teatrilaval ära tüüdanud, võiksid “Pidu katku ajal” vaatama minna. Musta huumorit armastavatele tervishoiutöötajatele (kusjuures meile kehtib ka soodushind) soovitan eriti. Muidugi ka kõikidele teistele, kes hindavad kõrgelt musta huumorit, huvitavaid liikumisseadeid ja muusikat või on lihtsalt varasemalt Musta Kasti austajad. Uskuge mind, elamus on garanteeritud. Minu jaoks oli “Pidu katku ajal” üks sõõm värsket õhku teiste suvelavastuste seas.

 

Lavastaja: Birgit Landberg

Dramaturg: Paul Piik

Kunstnik: Kristel Maamägi

Helilooja: Siim Aimla

Liikumisjuht: Raho Aadla

Valguskunstnik: Emil Kallas

Laval:

Laura Niils

Jaanika Tammaru

Kaarel Targo

Kaija M Kalvet

Rauno Polman

Johannes R. Sepping

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab SIIT

Loe edasi

Eestlased peksavad mõisatallis ärkamisaja laulude taustal

26.märts 2019 Genialistide klubis

Eelmisel aastal räägiti väga palju eesti-ainelistest lavastustest. Eks ikka seoses EV 100 juubeliga. Tegelikult räägiti neist juba üle-eelmisel aastal, kui esimesed sellele teemale pühendatud lavastused etendusid. Nii esietendus 2017.aasta 24. veebruaril ka teater Musta Kasti lavastus "Peks mõisatallis". Kui lavastuse sisututvustust lugeda, siis peaks tegemist olema humoorika lavastusega, mis räägib eestlaste kannatustest. Seega tundub, et igati rahvuslik lavastus, mida peaksid kõik eestlased nägema. Kahe aasta jooksul, mil Must Kast on üksteist mõisatallis peksnud, on nende tegevus nii teatrivaatajatelt kui ka kriitikutelt palju kiita saanud. Mõned kriitikud on laitnud ka.

Meie käisime seda teatrikriitika praktikumi raames koos õppejõududega vaatamas ja kui ma õigesti aru sain, siis väga raputavalt positiivset elamust ei saanud meist keegi. Mina olin lausa see, kes julges välja öelda, et mulle lavastus pigem ei meeldinud. Õnneks jagas ka üks õppejõududest minu arvamust (või siis jagasin mina tema arvamust). Ja hiljem teiste õppejõududega rääkides, siis ega nemad ka väga vaimustuses nähtust ei olnud. Ehk me olime sihtgrupist väljas? Sest mulle tundus, et lavastus meeldis pigem 20ndate eluaastate alguses olevatele inimestele (ja siis vanematele teatrikritiikutele).

Teatrisse läksin väga hea emotsiooniga ja ootused olid kõrged. Kui igal pool kõik ainult kiidavad, siis peab ju tegemist olema hea lavastusega. Algus oli selles suhtes tõesti paljulubav, et saali lubati inimesi jao kaupa. Näitlejad juhatasid publiku kättpidi ise kohale. Ma arvan, et see oli mõeldud ühtsuse ja suure “meie tuned” loomiseks. Umbes, et kõnnime kõik üksteisel käest kinni hoides koos istuma ja hiljem istume nende samade inimestega külg-külje kõrval 75 minutit. Aga see võte ei töötanud, sest inimesed ikkagi jooksid kõrvalt ja näitlejad ei öelnud väga kõva häälega seda, et kõik peaksid üksteisel käest kinni võtma.

Saali jõudes oli kohe näha, et publik on paigutatud nelinurkselt igasse seina ja keset saali oli siis üks umbes 9m² suurune turbaga täidetud kast. Lavakujunduse eest võib kunstnik Illimar Vihmarile igati plusspunktid anda, sest kuigi pealtnäha oli tegemist ühe suure turbakastiga, siis tegelikult oli see "kast" vägagi funktsionaalne. Seal tehti nii kujundujumist, ehitati kalmuküngast ja muidugi peksti. Peksti nii käte kui ka keppidega, mis samuti olid turba sisse ära paigutatud. Ühesõnaga väljaspool turbakasti midagi ei toimunudki. Ka näitlejate tumedad kostüümid sobitusid pruuni turbaga väga hästi kokku. Suured laiad pluusid meenutasid vähemalt minu vaimusilmas olevaid kunagisi eestlase linasest riidest talurõivaid. Ilmselt nii tumedat ja musta elu elasidki meie esivanemad veel mõnisada aastat tagasi. Turba sees püherdamine muutis näitlejate riided ja keha määrdunuks, mida sai tõlgendada kui tahma, millega veel paarsada aastat tagasi madalates rehielamutes elavad eestlased koos olid. Selles osas on kujundus naelapea pihta tabanud. Minul tekkis küll saalis olles tunne, et nüüd siis hakkamegi eestlaste pidevat kannatuste rada vaatama.

Minu kahjuks pidin ma üsna kiiresti pettuma. Üldmulje etendusest on minu jaoks pigem kehva. Stseenide vahetus käis küll väga kiirelt, kuid mõned stseenid jäid venima. Näiteks stseen, kus Jaanika Tammaru üheksa korda järjest last sünnitab. Esimest korda oli seda tõesti üllatav vaadata, kuidas ta Kaarel Targo ja Kristjan Lüüsi sülle haaras ja neid siis "sünnitama hakkas", ise samal ajal poisse enda süles sünnitusasendisse visates. Aga kui sa pead seda stseeni korduvalt ja korduvalt vaatama, siis tahaks juba midagi muud vaadata. Mu kursusekaaslased pakkusid, et stseen oli nii pikk seepärast, et Jaanika Tammaru päriselt nõrkemiseni ära väsiks nendest sünnitustest kuni ta siis sureb. Isegi kui see nii oli, siis minu silmis ei olnud sellel motiivil sellisel kujul jõudu. Ma oleksin sellest ka siis aru saanud, et naised on sünnitusmasinad kui ta oleks sünnitanud 3-4 korda.

Veel jäi mulle eriliselt meelde ka Balti keti stseen, kus üks naljamees (Kaarel Targo) pidevalt allapoole vööd nalju tegi. Kahjuks jäi ka see stseen minu jaoks meelde just negatiivses võtmes. Kohati ei tundunud need naljad täiskasvanutele üldse sobilikena ja pigem jäi mulje et need naljad on sisse pandud, et ka lastel lõbus oleks. Samas on lavastus alla 16-aastastele keelatud. Täiskasvanud oleksid ehk veidi tõsisemat huumorit oodanud, kui mingisugused kakanaljad. Kõige kummalisem stseen oli aga see kui näitlejad rääkisid lavastuse valmimisest. A´la stiilis lavastaja on loll ja nende kostüümid on koledad ja üleüldse kui halvasti kõik selle konkreetse lavastusega on. See ei haakunud üldise teemaga kohe kuidagi. Ma ei tea, kas see pidi publikule kuidagi uudselt mõjuma, et nüüd näitlejad kogemata räägivad suuri saladusi ja omi mõtteid välja. Ma ei usu, et keegi sellisele mõttele üldse tuli ja inimesed ikka said aru, et tegemist on sisse kirjutatud tekstiga. Ainus idee, mis mul pähe tuli, oli see, et stseen pidi näitama kuidas eestlane koguaeg igal pool ainult kannatab ja vingub. Kui see nii mõeldud oli, siis see ei tulnud küll väga hästi välja. Ehk oleks selle stseeni mote paremini välja tulnud siis kui ta oleks kogu ülejäänud tervikuga seotud olnud.

Kui lavastuse pealkiri on "Peks mõisatallis", siis ma esiteks ootangi lavastusest ka peksmist mõisatallis. Üksteist küll peksti, kuid mõisatalli ei mainitud ja seda sai igaüks oma fantaasias lähtuvalt lavastuse pealkirjast ise juurde mõelda. Teine variant on see, et peks mõisatallis viitab meie ajaloo sellele tumedamale orjapõlvele, kuid siis ei ole loogiline telefonide kasutamine, skype ja e-valimiste ega "Õnne 13" mainimine. Midagi nagu on tervikus paigast ära.

Üleüldiselt ei tekitanud ka näitlejatöö minus mingeid emotsioone. Osad mu kursusekaaslased ütlesid lausa, et neile jäi mulje nagu tegemist oleks olnud kooliteatriga. Kooliteatriga just selles mõttes, et kasutati kõige üldlevinumaid stampvljendeid huumori tekitamiseks. Ma sellega päris ei nõustu, aga tõesti kutselistelt näitlejatelt tahaks veidi huvitavamaid rollisooritusi. Kui midagi positiivset näitlejatega seoses välja tuua, siis nende füüsiline vorm. Selle eest tasub neid tunnustada. Ma olin juba mitmel korral valmis neile esmaabi minema osutama, sest tundus et nad minestavad iga hetk kurnatusest ära. Ja see ei olnud osav näitlemine. Lihtsalt lavastus ongi nii füüsiline ja paneb näitlejate taluvuse proovile. Ehk see liigne väsimus oligi põhjus, miks üleüldine näitlejatöö kannatas.

Kui ma pärast etendust vaatasin tagasisidet lavastusele, siis jäi silma üks raadiosaade, milles muusikalise vahepalana kasutati lavastuses olevat räpipala "Poisid tulge ehale" Jaanika Tammaru esituses. Tundus, et tegijad ise on selle loo üle väga uhked, et seda niimoodi promotakse. Ma ei saanud saalis istudes küll aru, et tegemist oleks räpiga olnud. Pigem tundus mulle, et tegemist on mingi tavalise rääkimisega. Oleks siis kasvõi veidi rohkem räpilikku tümpsu taga olnud. Minu meelest taheti muusikaga väga palju eestlusele ja eestlaste olemusele rõhutada, aga praegune muusikavalik jäi veidi lahjaks.

Kui muusikalises kujunduses kasutada isamaalisi laule, siis see on minu meelest lihtsalt laiskus. Kuidas rõhutada eestlust, ah paneme "Eesti muld ja eesti süda" laulu mängima ja kõigil juba pisarad jooksevad ja kõik tunnevad end ühe suure ühise rahvana. Ma tahaks natukene uudsemaid lahendusi. Näiteks oli Tartu Uue Teatri lavastus "Praktiline Eesti ajalugu" just selles osas huvitav, et ajalugu räägiti läbi Kukerpillide laulude. Neid laule pole me harjunud ajaloonarratiivi kujutamisel kuulma, vaid pigem seostuvad need lõbusate pidudega. Midagi sarnaselt üllatavat oleksin ma ka Mustalt Kastilt oodanud. Lauludest ehk kõige efektsem oli Kaarel Targo lauldud "Kas tead" ja seda ka ainult sel põhjusel, et sel ajal kui tema ilusat armastuslaulu laulis, peksis Jaanika Tammaru Kristjan Lüüsi ning see tekitas mingi mõnusalt humoorika võõritusefekti. Muusikalisest kujundusest meeldis mulle kõige rohkem lõpus olnud laulude popurrii. Kuigi need laulud ei sobitunud jälle üldisesse konteksti kohe kuidagi, siis tõid need 90ndate hitid mulle minu noorusaja meelde. Samas nooremad inimesed jälle seda arvamust ei jaga.

Kui kogu lavastus kokku võtta, siis mulle tundus, et tegelikult tahtis trupp head lavastust teha, kuid neile sai saatuslikuks piiratud mõttemaailm. Nad üritasid nalja teha nende asjade üle, mille üle eestlased niigi iga päev nalja teevad ja osad naljadest olid väga halvasti välja kukkunud. Näiteks dopingu mainimine. Selle oleks saanud välja jätta. Võiks juba midagi uut välja mõelda, et mille kaudu eestlast identifitseerida. Skype ja e-riik on juba ära leierdatud mantra. Nagu üks mu õppejõududest ütles, et neil oli laval pruun Eesti turvas (mida võib kujutada ka musta Eesti mullana) ja nad tegelikult ei olnud seda üldse lavastuse tekstis ära kasutanud. Kasvõi see sama "Eesti muld ja eesti süda" räägib meie mustast mullast, mis tegelikult on meile rahvana oma olnud ja seda ei saa meilt keegi võtta. Aga sellest ei räägitud üldse. Ometigi oleks saanud just selle turba kaudu anda lavastusele laiema konteksti. Ehk oleks oma maa mullast rääkimine ka noorema publiku pannud mõtlema sellele, kuidas oma maad rohkem hoida (just keskkonnasäästlikkuse seisukohast), et must muld jääks meie omaks ka tulevikus.

Nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks päästsid etenduse just lõpulaulud. Kuigi paljude jaoks olid need üsna kehva lavastuse kõige kehvem osa. Kui päris aus olles, siis teatrist väljudes olin ma isegi positiivselt meelestatud ja mõtlesin, et võiks uuesti seda lavastust vaatama minna (eelkõige just lõpu pärast). Ja saunastseen meeldis mulle ka, sest see oli ainus koht, millega ma samastuda suutsin. Öeldakse et eestlane on saunarahvas ja siis sa lihtsalt pead saunas käima ja et teistele mitte alla jääda oled laval seni kuni ära minestama hakkad. Samas teiste kogemusest sain aru, et teistkordselt vaadatuna on lavastus palju igavam, sest kõik üllatused on juba teada. Ja nii kadus ka soov lavastust teistkordselt vaatama minna.

Ma kohe kindlasti ei saa öelda, et ärge jumala eest seda lavastust vaatama minge. Kuigi kui lavastuse fragmente eraldi vaadata, siis mõni detail on väga äge ja vaatamist väärt. Kindlasti leiab iga eestlane mõne situatsiooni, millega samastuda. Aga päris sellisel tasemel musta komöödiat ma ei tajunud, nagu Must Kast ise oma lavastust reklaamib. Kutselistelt näitlejatelt siiski ootaks rohkem uudsust ja mõtlemist. Hetkel jäi mulle mulje, et oli lihtsama vastupanuteed mindud ja selleks, et igas vanuses inimestele meeldida oli lavastusse igas vanuses inimestele meeldivaid detaile põimitud. Kahjuks jäid osad detailid omavahel sobimatuks ja ei hakanud lavastuse heaks koos tööle. 

Võib-olla pole ma ka päris õige inimene seda lavastust hindama, sest ma lihtsalt pole komöödia inimene. Kuigi mõned üksiku korra sain ka mina selle 75 minuti jooksul naerda. Sellist suurt ja pidevat naerupahvakat, et keegi kogu etenduse aja naernud oleks, ma meie nähtud etendusel küll ei täheldanud. Ju siis oli sel korral saalis rohkem komöödiat mitte armastavat publikut. Kindel on aga see, et lavastuse käigus saate te ülevaate kõikidest eestlase kannatustest (naisepeksmine, sooline diskrimineerimine, oma nokia puudumine jne).

Rohkem pilte ja lavastuse mänguaegasid saab vaadata Musta Kasti koduleheküljelt SIIN

* – postituse päisepilt on pärit Musta Kasti koduleheküljelt ja foto autoriks on Maris Savik

Loe edasi