Kuvatud on postitused sildiga Birgit Landberg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Birgit Landberg. Kuva kõik postitused

02/10/2024

Surm

 1. oktoobril 2024 Genialistide klubis

Foto: Gabriela Urm


Eesti ühiskonnas on päris palju tabuteemasid, näiteks seks, raha ja surm, millest isegi pereringis ei räägita, avalikust arutelust rääkimata. Rahast rääkimisega on praegusel investeerimissajandil minu meelest juba päris hästi. Seksi ja seksuaalsuse teemadele pööratakse ka järjest rohkem tähelepanu ja julgustatakse inimesi sellest rääkima. Üle jääb ainult surm, millest keegi kõva häälega jaavalikult väga rääkida ei taha. Ometigi oleme me kõik surmaga seotud, sest tahame me seda või ei, siis surm ootab meid kõiki ees ja seetõttu peaks sellest rääkima. Kui ma eelmises postituses ütlesin, et kõik haiguste, vanaduse ja surmaga seotud teemad mulle teatris meeldivad, siis on täiesti loogiline, et ma läksin vaatama lavastust, mis räägib surmast. Kuigi pean tõdema, et ega ma ka nende hulka ei kuulu, kes surmast vabalt ja avalikult räägivad, kuigi võiks. Tegemist on Musta Kasti eelmise aasta detsembris esietendunud uurimusliku sisuga lavastusega, mis käsitleb peaaegu kõike surmaga seonduvat, alates sellest miks ja kuidas inimesed surevad ning lõpetades sellega kuhu keegi maetud tahab saada või milliseid riideid kirstus kanda.

Paljudele võib see tunduda õõvastavana, et miks sellist asja teatris teha ja miks seda keegi üldse vaatama peaks minema. Tegelikult on surm elu osa ja on hea need teemad lähedastega juba varakult läbi arutada. Nagu ma ütlesin, siis pole keegi meist surma eest kaitstud ja kuigi me võime ilmselt vaielda selle üle, kas inimese hing elab pärast surma edasi või mitte, siis oleks kõigil ju palju parem olla, kui me teaksime et ka noore inimese matused said sellised nagu tema seda tahtis. Sest olgem ausad, vanemate inimestega räägitakse surmast palju rohkem ja sageli me teame täpselt millises kapinurgas on vanaema või vanaisa kirsturaha ja kus aastakümneid tagasi ostetud uued riided, mis mõeldud just kirstu selga panekuks.

Etendusele järgnenud vestlusringis käis läbi mõte, et tegelikult on vähihaiged suremise seisukohast eelistatud olukorras, sest diagnoos on selline, et paneb inimese ja tema lähedased surma peale mõtlema ning selle tõttu saavad kõik olulised asjad läbi räägitud. Pean tunnistama, et igapäevaselt haiglas töötades ja nähes ka ootamatut surma, pole ma ise selle peale mõelnud, et enda lähedastele elu lihtsamaks teha, kui minuga peaks ootamatult midagi juhtuma. Kasvõi näiteks see, kus on minu panga PIN-koodid või kontode paroolid, et lähedased saaksid näiteks minu kontod sulgeda või vajadusel minu rahaga toimetada. Rääkimata sellest, et mida teha minu asjadega ja milliseid matuseid ma endale tahaksin. See võib tunduda vastik, sest kes ikka tahaks oma surmale mõelda, kuid lähedastel on palju lihtsam kui nad teavad, et ma olen ise ära otsustanud, et ma näiteks tahan tuhastamist ja hiljem tuha merre viskamist ning keda matustele kutsuda ja kus teha peielaud ning milline muusika võiks matustel mängida. Iseenesest oleks viisakas, et mul oleks kõikide oma erisoovide jaoks kontol piisavalt raha ka, et lähedased ei peaks selle peale samuti mõtlema. Selguse huvides ütlen, et kõik eelnimetatud soovid olid väljamõeldis, sest ma pole selle teema peale mõelnud ja ma ei tea millist matust ma tahan ja kuhu ma tahan end mind maetaks, teistest aspektidest rääkimata.

Kui eelnev jutt väga morbiidseks kiskus, siis mul pole veel kavas ära surra ja ma loodan, et ma selle jutuga surma ligi ka ei tõmba. Aga need on elulised teemad, millele Musta Kasti lavastus tähelepanu tõmbab ja millest me peaksime omavahel rääkima. Kõikide skeptikute rahustuseks ütlen juba ette ära, et tegemist on Mustale Kastile omase huumoriga vürtsitatud lavastusega ja rohkem saab naerda kui nutta. Tegelikult nutmiseks tuleb endal kõvasti pingutada, sest minul on silmad väga märja koha peal ja mul ei tulnud kordagi isegi mõtet, et nutta tahaks. Naerda saab siiski korralikult ja on oht, et ainsad pisarad mis pooleteise tunni jooksul tekivad, on naerupisarad. Eriti kui sa oled tervishoiutöötaja, kes armastab musta huumorit, sest lavastus on musta huumorit pilgeni täis. Ma igaks juhuks ühtegi nalja ära ei räägi, sest muidu pole nendel võib-olla huvitav, kes alles planeerivad teatrisse minna. Mina igatahes soovitan kõikidel (aga eriti tervishoiutöötajatel) lavastust vaatama minna.

Eks mulle jäi lavastus eelkõige kodulehel oleva tutvustuse järgi silma, kus lubatakse, et tegemist on uurimusega surmast. Eritit meeldis mulle lause „Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt.“, sest see kõlab täpselt nii nagu tegemist oleks tervishoiutöötajatele mõeldud kohustusliku lavastusega. Ja see tähendas ainult seda, et ma pidin seda vaatama minema. Kõikide teadustöö ja uurimuste hirmus elavate inimeste rahustuseks võin öelda, et uurimus on tehtud ka Musta Kasti vaatenurgast ja seega väga palju tõsiseid fakte surma kohta lavastuses ei esitata. Mõned üksikud faktid on, aga neid on pigem siiski vähe. Pigem oli lavastuse loomisprotsess tegijate endi jaoks uurimus, sest laval räägitakse peamiselt enda või enda tuttavate lugusid ja mõtteid surmaga seoses. Et need mõtted saaksid paremini tekkida külastas trupp enne proove nii krematooriumit kui ka hospiitsi ja tutvus nende igapäevase tööga ja rääkis töötajatega surmas. Just täpselt neid mõtteid ja kogemusi meile lavastusega edasi antakse. Lisaks mõned tegijate isiklikud lood ka. Kuigi kõik kolm näitlejat on laval oma nimedega ja räägivad iseenda lugusid, siis ei tähenda see, et kõik see, mida nad laval ütlevad ka päriselt nende kohta tõsi on. Vestlusringis tuli välja, et kunstilisuse huvides on mõned lood ja nende rääkijad ära vahetatud.

Üldiselt vahelduvad lood humoorikate vahepaladega nii orgaaniliselt et vahel on raske aru saada, et üks lugu lõpeb ja nüüd juba tuleb uus. Algab kõik sellega, et keset saali on valge surilina all üks surnukeha kellest on näha ainult tema jalatallad. Kuna laval on ainult kolm näitlejat ja Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo on publiku saali lubamise hetkeks samuti laval ja võtavad justkui teisi külalisi vastu, saab teha järelduse, et lina all on Laura Niils. Etenduse algus tundub justkui veidi kummaline, sest Lüüs ja Targo räägivad omavahel kui ajuvaba mõte on teha lavastust surmas ja kas keegi seda üldse vaatama tuleb, kuigi samal ajal on saal täiesti täis. Ühel hetkel hakatakse arutlema selle üle miks surmast ei räägita ja miks sellest rääkima peaks. Lõpuks jõuab arutelu nii kaugele, et Niils tuleb lina alt välja ja vaja on uut „surnut“. Etenduse jooksul saavad kõik rohkem või vähem surnut mängida ja see, kes parajasti poodiumil pikali on, vahetub vahel päris kiiresti.

Muuhulgas arutletakse lavastuses selliste teemade üle, kes ja millal peaks otsustama seda kas ajusurmas haigel hingamisaparaat seinast välja tõmmata; kuhu keegi tahaks, et teda maetaks; kas matused peaksid olema kurvad või rõõmsad; kui palju matused üldse maksavad jne. Lisaks antakse üsna koomiline ülevaade sellest kuidas surnut pestakse ja riietatakse. Seda riietamise osa oli mul tervishoiutöötajana kõige raskem vaadata, sest ma tean, et päriselt keegi niimoodi seda inimest ei väntsutaks. Aga olgem ausad, see väntsutamine oli kunstilises mõttes kordades naljakam kui oleks korrektne tegevus olnud. Kindlasti on lavastus väga mitmeski erinevas mõttes silmiavav. Näiteks neile, kes pole lähedase matmisega kokku puutunud, võivad silmiavavaks teguriks olla matuste hinnad. Minu jaoks oli põnev fakt, et urne saab teha sisuliselt kõigest, ka näiteks meriadrust.

Mis muidugi lavastuse kõige enam meeldejäävaks tegi, olid kolm näitlejat. Ainsa naisena pidi Laura Niils kõige rohkem surnut kehastama, sest naisena on ta meestest väiksem ja seega oli teda erinevate stseenides näiteks lihtsam riietada. Kaarel Targo jäi kõige enam silma oma suurepärase laulmisega (mitte, et see minu jaoks uudis oleks, et ta hästi laulab), esitades Urmas Alenderi laulu „Kui mind enam ei ole“. Laul ilma igasuguse taustahelita mõjus lihtsalt selliselt, et tõi kananaha ihule. Ma julgeks öelda, et ainuüksi selle laulu pärast tasub teatrisse minna. Ja siis muidugi Kristjan Lüüs, kes vist jäi kõige rohkem oma naljadega meelde. Kohati on raske igaühe kohta eraldi midagi välja tuua, sest kõik koos ühtse triona mõjusid nad kõige paremini. Mul on natukene ainult sellest kahju, et kui tavaliselt on Musta Kasti lavastused üsna palju inimese füüsilisi võimeid proovile panevad, siis sel korral see füüsiline pool jäi minu jaoks nõrgaks. Aga kõik muu oli nii nagu Musta Kasti lavastuste puhul ikka.

Seega kokkuvõtteks julgen kõikidele soovitada. Kahjuks mängitakse lavastust harva ja Genialistide klubi saal on pigem väike, seega kellel huvi on, tasub piletid varakult valmis varuda. Mina tõesti julgen kõikidele soovitada. Eilsel etendusel oli väga palju koolinoori ja tundus, et teema kõnetas neidki ja peale naerupahvakate polnud kogu etenduse aja saalist ühtegi lobisemist ega telefoniekraani valguskuma, mis oleks teisi seganud. Seega ilmselt polnud mina ainus, kes etendust nautis. Kolleegidele tervishoiusektorist julgen öelda, et tegemist on lausa kohustusliku lavastusega. Mina hakkasin küll peale etendust ja vestlusringi paljudele surmaga seotud töösituatsioonidele teisiti mõtlema. Olen korduvalt vestlusringi maininud. Ma saan aru, et vestlusringid toimuvad pärast iga etendust ja soovitan kõigil see aeg varuda ning jääda ka vestlusringi kuulama ja kaasa mõtlema. Vestlusring on sama silmaringi avardav kui kogu etendus.

 

Autor: trupitöö
Lavastaja: Birgit Landberg
Dramaturg: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja: Sander Rebane (Endla teater)
Osades:
Laura Niils (Rakvere Teater)
Kaarel Targo
Kristjan Lüüs
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Musta Kasti koduleheküljelt

24/07/2021

Pidu katku ajal

 23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis

Foto: Gabriela Urm

Kui sisuliselt sinu tagahoovi tuleb teater Must Kast kohale, siis oleks ju patt teatrisse minemata jätta. Eriti kui teater ise on lavastuse mustaks komöödiaks nimetanud. Teadupärast on tervishoiutöötajad need kõige suuremad musta huumori austajad. Seega polnud vaja eriti pikalt kaaluda, kas ma tahan katku ajal peole minna või mitte. Mis see katk siis ära ei ole. Pidu pole ammu saanud ju.

Maanteemuuseumisse kohale jõudes tekkis mul tõsine déjà vu-tunne, et täpselt sellist lava oleksin ma nagu juba varem kusagil näinud. Sarnaselt Musta Kasti lavastusele “Peks mõisatallis” oli ka sel korral lavaks mitmed tonnid liiva. Mõlemas lava otsas lisaks madalad puust pingid, mis minu ajal kaunistasid iga koolivõimla seinaääri. Võimla tunnet võimendas ka üksik võrkpall ühe pingi juures. Ilma liialdamata võib öelda, et mind valdasid sellist lava nähes veidi negatiivsed emotsioonid. Esiteks mäletasin ma, et “Peks mõisatallis” tekitas minus väga vastakaid tundeid ja ma kartsin, et äkki sel korral võimenduvad need eelmise korra negatiivsed emotsioonid. Ja see poleks üldse tore olnud, sest ma tegelikult tahtsin väga “Pidu katku ajal” lavastust näha ja olin suurte ootustega. Aga siis korraks tekkis mõte, et äkki ma ülehindasin Musta Kasti ja tegelikult pole lavastus üldse nii hea kui ma lootnud olin. No ja olgem ausad, tegelikult tõi see võimla tunne mulle kõik kooliaegsed ebameeldivused meelde, mis on seotud võimla ja pallidega.

Eriti tugevalt valdasid negatiivsed emotsioonid mind sel hetkel, kui laval hakati võrkpalli mängima ja mõnel korral lendas pall ka veidi lavalt välja. Kuna ma istusin esireas, siis ma olin üsna kindel, et ma saan ühel hetkel selle palliga kas vastu nägu või vastu pead. Ma tean ise ka, et see on täiesti ebaratsionaalne hirm, kuid just see hirm on mind jäänud saatma omaaegsetest ravastepalli mängudest kehalise kasvatuse tundides. Ja ma tunnen end alati ebakindlalt, kui keegi minu läheduses palli mängim ja ma olen kramplikult valmis palli kinni püüdma, et mitte sellega vastu vahtimist saada. Selle pingesse tõmbumise tõttu oli võrkpallistseen ainus stseen, mille lõppu ma etenduse jooksul kannatamatult ootasin.

Minu õnneks oli võrkpalli stseen ka üks väheseid tõrvatilku meepotis. Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kohe kui palli mängimine lõppes ja selgus, miks palli mängiti, olin ma sekundiga oma hirmu unustanud ja naersin päris mõnuga. Nagu lavastuse tutvustusest aimu saab, siis tehaksegi lavastuses nalja praeguse kriisi ja sellest tekkinud killustatuse üle. Kas me praegu, aastal 2021 enam mäletame kuidas ja millest see kriis üldse alguse sai? Pole hullu, kui enam ei mäleta, sest Must Kast viib meid tagasi Wuhani linna, Saaremaa võrkpallimängule ning valitsuse tagatubadesse. Riburadamisi järgnevad distantsõppe võlud ja valud, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, lähikontaktne olemine, kõige-kõigema eesliinitöötaja valimised, vaktsineerimine, vaktsiinivastased, teine laine, kolmas laine ja kõik see mis sinna vahele käib. Eks me kõik teame, mis meie ümber selle pooleteise aasta jooksul toimunud on.

Eriti elavalt tuli mul kogu kriisi algus meelde sellel hetkel, kui etenduses räägiti, et Võrus on kolle, mis sai alguse Saaremaa võrkpallimängult. See oli 2020. aasta esimene kolle Lõuna-Eestis ja eks siiani tundus ikka, et kogu see koroona on kusagil kaugemal (olgugi, et Eestis) ja meid siin nii väga ei puuduta. Aga Võru on mulle ikkagi väga lähedal ja siis sai kogu koroona ka minu jaoks reaalsuseks. Kõik need tunded, mis 2020 märtsis mind valdasid, tulid nüüd Maanteemuuseumis meelde. Õnneks tulid need emotsioonid Musta Kasti abil meelde läbi huumoriprisma.

Eks kõige paremini jäidki need stseenid meelde, mis ennast veidi isiklikumalt puudutavad. Jah, sellest distantsõppest ja veebikoosolekutest on ka meedias kirjutatud, aga kui sa ise ikka pidevalt sarnases olukorras oled, et kaamerast on näha ja kuulda seda, mida näha ja kuulda ei tohiks olla, siis on selle parodeerimist laval ka nauditav vaadata. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka nn parima eesliinitöötaja valimist. Oli ju haiglaõde ka seal esindatud ja isegi võitis. Kuigi ma ei saa nüüd öelda, et trupp oleks tervishoiutöötajaid kuidagi teistele eesliinitöötajatele eelistanud. Kohati tundus mulle, et tervishoiutöötajate arvel tehti veel kõige rohkem musta huumorit. Ja see oli see hetk, kus ma kõige rohkem ilmselt kaasa naersin, sest ma suutsin nende olukordadega samastuda. Ilmselt keegi teine väljaspool tervishoiuvaldkonda isegi ei tea seda, mis need PAI-kaardid on, millest korduvalt räägiti ja mille üle nalja visati. Aga mind ajas iga kord muigama, kui PAI kaardid jutuks tulid. Ja muidugi kõik teised olukorrad ka. Välja arvatud see koht, kus Kaijale taheti kiirabi kutsuda. Ma sain aru küll, et tegemist on näitemänguga, aga sisemine meedik minus tahtis ikka appi tormama minna. Kusjuures ma olen ka koolis õppejõuna oma kolleegi praktikumi tahtnud appi joosta, kui ta tudengitega situatsioonülesandeid lahendab ja kõval häälel abi kutsub.

Vaadates ja kuulates seda, kuidas publik reageeris, julgen ma arvata, et iga inimene leidis just need endale tuttavad situatsioonid üles mis neid kõige rohkem puudutasid, sest naeru oli publiku hulgast pidevalt kuulda. Lisaks oli täiesti tajutav kuidas publik iga oma keharakuga etendusega kaasa läks. Mõned naljad olid muidugi sellised nö “kindla peale välja minek”, mis ajas vist kõik inimesed naerma. Näiteks Jüri Ratase joogiskandaal, Mart Helme soovitus külmetust hanerasvaga määrida, Uku Suviste jaoks ära jäänud Eurovisioon jne. Pärle oli nii palju, et mul ei jäänud ühe korraga kõik isegi meelde. Tahaksin rahulikult veel teist ja ehk ka kolmandat korda lavastust näha, et kõik nähtud ja kuuldud naljad pärale jõuaksid.

Mustale Kastile kohaselt on lavastuses keskmisest rohkem laulmist ja füüsilist pingutust nõudvad liikumisseaded, mis teevad lavastuse eriti nauditavaks. Näiteks on helilooja Siim Aimla loonud lavastuse jaoks päris mitmeid heliteoseid, millel üsna geniaalsed laulusõnad. Neid siin ümber jutustada pole mõtet, kuid soovitan kindlasti etenduse ajal laulusõnadele ka tähelepanu pöörata. Lisaks kuuleme (peamiselt) Kaarel Targo esituses ka mitmeid selliseid laule, mida muidu oleme harjunud teiste artistide esituses kuulma. Näiteks tulevad esitusele katkendid Uku Suviste kahest viimasest eurolaulust. Üks humoorikamatest lauluga stseenidest oli kindlasti stseen, kus Kaarel Targo kehastatud Mart Helme laulis oma abikaasale “Võõra linna tulesid”.

Liikumisseadete poolest jäi mulle (ja naeru valjususe järg otsustades, ka ülejäänud publikule) kõige rohkem meelde hommikuvõimlemine, kus treeningvahendina kasutati kirurgilist maski. Võimlemiskavas leidus nii kõigile tuttavaid puusaringe, kui ka veidi rohkem edasijõudnutele mõeldud harjutusi. Veel jäi mulle meelde Johannes Richard Seppingu suremise stseen. Tegemist pole otseselt liikumisega, kuid näitlejate füüsilise võimekusega on see ikkagi seotud. Stseenis kus Johannes Richard Sepping ära suri, moodustasid Laura Niils ja Rauno Polman talle surivoodi. Sisuliselt tähendas see seda, et Polman ja Niils olid vähiasendis ning Sepping lamas nende peal. Vahepeal see nn “surivoodi” liigutas seal peal olevat inimest (nt tõstis ülakeha ülespoole). Võib-olla see hetk polnud teistele meeldejääv, aga mul tekkis kohe mõte, et see on elektrooniline haiglavoodi, kus me pidevalt tõstame inimesi niimoodi poollamavasse asendisse ja seega see jäi mulle lihtsalt silma. Hiljem selguski, et tegemist on elektroonilise surivoodiga. Tänapäeval on kõik võimalik, ka surivoodid võivad olla elektroonilised.

Kohe on aru saada, et lavastus on valminud äärmiselt tugeva trupi koostöös ja sündinud improvisatsioonist. Sellist tiimitunnetust laval väga tihti ei näe, kus kõik näitlejad arvestavad teineteisega ja keegi pole teistest tähtsam. Eks trupi omavaheline sünergia on ka see, mis publiku nn “tööle” paneb. Mina tundsin küll, et publik oli trupil käpa all ja reageerisid täpselt nii nagu vaja ja seal, kus vaja. Eks mõni näitleja siiski eristus teistest mõne väikese nüansi poolest veidi rohkem. Kaarel Targo jäi näiteks silma selle poolest, et tema laulis kõige rohkem. Meestele jäi kindlasti silma Laura Niilsi rinnahoidja näitamine, mis minu meelest oli veidi liiga odav trikk populaarsuse võitmiseks, aga samas töötas hästi. Kaija M. Kalvet jäi mulle kõige rohkem meelde Ida-Virumaa kaevandustöölise monoloogiga. Jaanika Tammaru jäi silma kõige plastilisema liikumise poolest. Johannes Richard Sepping jäi meelde väga hea flöödimängu poolest. Rauno Polman jäi minu jaoks hetkel kõige vähem silmatorkavaks. Selles mõttes, et truppi sobitus ta suurepäraselt, kuid minu meelest ei olnud talle antud mingit sellist ekstra nüanssi, millega ta oleks silmnähtavalt teistest eristunud.

Trupi ühtsust suurendas veelgi kõikide näitlejate ühesugune riietus. Peole kohaselt kandsid kõik musti viigipükse, musta pintsakut ja valget triiksärki. Viisakale riietusele kontrastiks olid näitlejad paljajalu. Esmapilgul võis selline lahendus kummalisena paista, kuid liivas on paljajalu mugavam liikuda. Võiks küsida, et miks siis üldse nii viisakad riided selga panna, kui plaanis on liivas möllata? Vastus on väga lihtne. Kui üle pika aja saab pidu, siis tuleb end viisakalt riidesse sättida. Mõnes mõttes on selline stiil isegi koroonaga tekkinud mood. Kes meist ei oleks mõnes veebitunnis või -koosolekul olnud nii, et seljas on ainult viisakas pluus, mis kaamera vaatevälja jääb, samal ajal kui allpool on nt pidžaamapüksid või midagi muud mugavat. Kui jalad on liivas, siis pole ju mõtet uhkeid jalanõusid jalga panna, sest need niikuinii näha ei jää.

Siiani olen väga palju huvitavaid stseene juba ära maininud, millest võite omad järeldused teha, et nauditavaid hetki jagub üsnagi ohtralt. Siiski tundus mulle, et esimene vaatus oli tempokam ning rohkem konsentreeritum ja huvitavam kui teine. Esimene vaatus oli nagu koroona esimene laine, kus oligi rohkem sündmusi ja teadmatust, sest kõik oli uus ja keegi täpselt ei teadnud mida oodata. Teine vaatus oli just nagu teine laine, kus tulid küll mõned üllatused, kuid kohati jäi mulje justkui seda kõike oleks juba näinud ja üllatusi oli vähem. Teises vaatuses pakkus kõige rohkem naudingut vaatuse lõpus olnud reklaamide stseen. Ilmselt oleks ma rohkem naerda saanud, kui mul oleks kodus televiisor ja ma teaksin, mis reklaamidest paroodiaid tehti. Hetkel tundsin ära ainult Haribo, Barnie ja Old Spice reklaamid. Ja muidugi see legendaarne 2004. aasta Coca-Cola reklaam. Huvitav, et keegi varem nii geniaalset avastust teinud pole. Idee oli selles, et võeti mõni tuntud reklaam ja siis tehti see ümber vaktsiini reklaamiks. Selle stseeni peaks pärast lavastuse mänguperioodi meedias avalikukstama, äkki see motiveeriks inimesi vaktsineerima.

Kuigi ma alustasin postitust negatiivsete emotsioonidega, siis lõpetan ma ainult positiivsete nootidega. Ma pole terve suve jooksul ka nii palju head musta huumorit saanud, kui nüüd ühel õhtul paari tunni jooksul. Üks asi on nali, aga seda peab ka teha oskama, et see vajalikku emotsiooni tekitaks publikus. Ja Must Kast juba oskab huumorit nauditavalt esitada.

Kõik need, kes tunnevad et igasugused perekonnadraamad, armastuslood ja inimestevahelised sasipuntrad on neid teatrilaval ära tüüdanud, võiksid “Pidu katku ajal” vaatama minna. Musta huumorit armastavatele tervishoiutöötajatele (kusjuures meile kehtib ka soodushind) soovitan eriti. Muidugi ka kõikidele teistele, kes hindavad kõrgelt musta huumorit, huvitavaid liikumisseadeid ja muusikat või on lihtsalt varasemalt Musta Kasti austajad. Uskuge mind, elamus on garanteeritud. Minu jaoks oli “Pidu katku ajal” üks sõõm värsket õhku teiste suvelavastuste seas.

 

Lavastaja: Birgit Landberg

Dramaturg: Paul Piik

Kunstnik: Kristel Maamägi

Helilooja: Siim Aimla

Liikumisjuht: Raho Aadla

Valguskunstnik: Emil Kallas

Laval:

Laura Niils

Jaanika Tammaru

Kaarel Targo

Kaija M Kalvet

Rauno Polman

Johannes R. Sepping

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab SIIT