Kuvatud on postitused sildiga suveetendus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga suveetendus. Kuva kõik postitused

27/03/2023

Suvelavastused 2023


Täna on 27. märts, rahvusvaheline teatripäev ja nagu juba on traditsiooniks saanud, jagan täna suvelavastuste nimekirja. Nimekirjas on siis ainult need lavastused, mida on korraldajad ise suvelavastusteks nimetanud, või mis on suveks tavalisest mängupaigast välja kolinud ja mida mängitakse ajavahemikus 1. juunist kuni 31. augustini. Repertuaariteatrite etendusi, mida samas ajavahemikus mängitakse, siit postitusest ei leia. Kuna alles on märtsi lõpp, siis kindlasti pole lavastuste nimekiri täielik. Koondasin siia hetkel ainult need lavastused, mille piletimüügiinfo on avalik. Ma tean, et tegelikult on veel suvelavastusi tulemas, aga need lisan nimekirja siis, kui sinna pileteid saab osta.

Suvelavastused ajalises järjekorras:

„MAVKA. Metsalaul“ 25. maist kuni 11. juunini Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis

"Korduseksam" (Kuliss OÜ) 1.–21. juunini ja 7. - 18. augustini 2023 Hüüru mõisas

„Robin Hood“ (Rakvere Teater) 2.–21. juunini 2023 Lammasmäe Puhkekeskuses

„Kolm musketäri“ (Ugala Teater) 2.–18. juunini 2023 Õisu mõisa pargis Viljandimaal

„Ainult jõed voolavad vabalt“ (Von Krahli Teater, Ekspeditsioon, Vaba Lava) 4.–14. juunini 2023 Vaba Lava teatrikeskuses

"Valed abielud" (Colombina MTÜ) 5. ja 8. juunil 2023 Lindakivi kultuurikeskuses

"Seitsmemagajapäev" (Tallinna Linnateater) 8.–21. juunini ja 8.–23. augustini 2023 Arvo Pärdi Keskuses

"Tantsuõpetaja" (Theatrum) 8. - 20. juunini 2023 Theatrumi saalis

"Turg" (Lutsu Teater) 9.–18. juunini 2023 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

„Õppetund“ (Teater Nuutrum) 9.–18. juunini 2023 Tartu uues anatoomikumis

"Sünnipäevapidu" (Tallinna Linnateater) 10.–21. juunini ja 8.–24. augustini 2023 Rehe küünis Üksnurme külas Harjumaal

"Lärmisepa tänava Lota" (Teatribuss) 10. juunist kuni 1. juulini 2023 Teatri Kodu sisehoovis

"Kaheteistkümnes öö" (Salme Teater) 13. juunist kuni 12. juulini 2023 Lennusadama jahisadamas ja 9. juulil Tartus Antoniuse õues

"Kolmekesi kahevahel" (Käpipuu) 14. - 21. juunini 2023 Loobu mõisa aidas

“Merrevaade” (Endla Teater) 22. juunist kuni 24. augustini 2023 Endla Küünis

„Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest“ (Jäneda Pullitalliteater) 25. juunist kuni 22. juulini 2023 Jänedal Pullitalliteatris.

„Mina, Sikenberg“ (Piibe Teater) 28. ja 29. juunil 2023 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel.

„Rätsep Õhk ja tema õnneloos“ (näitetrupp Poolvillased) 29. juunist kuni 2. juulini Luke mõisa kultuuriaidas.

"Naisteranna needus" (Teater Nuutrum) 30. juunist kuni 16. juulini 2023 Eisma sadama paadikuuris Lääne-Virumaal.

"Vale" (Sundown Entertainment) 30. juunist kuni 17. juulini 2023 Teeristi villa tearigaraažis Noarootsis

„Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) 2.–16. juulini 2023 ja 23.–30. augustini 2023 Tapa Raudteejaamas

"Topeltduubel" (Käpipuu) 2. -25. juuli 2023 Sagadi mõisas

"Majakavahi tüdrukud" (1Teater) 3.–21. juulini 2023 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

„Stseenid ühest abielust“ (SKENE Katus Kunstile) 5.–30. juulini 2023 Jaanihanso Siidritalus Pärnumaal

"Korvpall on saatanast" (Manosun OÜ) 6.–23. juulini Tartu kammivabrikus

"Sorgu tuletorni saladus" (Pärnu Suveteater) 6. - 23. juulini 2023 Pärnu jahtklubi purjekakuuris

"Ja ei jäänud teda ka" (Kellerteater) 8.–23. juulini 2023 Viinistu katlamajas

“Praegu pole aeg armastamiseks” (MTÜ R.A.A.A.M.) 8.–14. juulini 2023 Kernu mõisa küünis

"Neetud saar" (Teoteater) 8. juulil 2023 Viscosa Kultuuritehases Hiiumaal

„Minul on vari“ (Kontserdihunt) 12.–22. juulini 2023 Palmse mõisa pargis

„Armastus ja sunnitöö“ (Alle-Saija Teatritalu) 13.–23. juulini 2023 Alle-Saija Teatritalus Põlvamaal)

"Agulihärrad" (Teater Kilk) 13. juulist kuni 4. augustini 2023 erinevatel lavadel üle Eesti

“Diktaator, naljamees ja liiderdaja” (MTÜ R.A.A.A.M) 15.–17. juulini 2023 Kernu mõisa küünis

"Issanda teener" (Piibe Teater) 18.–30. juulini 2023 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

"Baldahhiinvoodi" (FIE Eili Neuhaus) 19. - 30. juulini 2023 Alatskivi lossis

„Suur Boy ja Väike Boy“ (Temufi) 20. juulist kuni 13. augustini 2023 Uueveski puhkealal Viljandis.

"Nõrkusehetk" (Sundown Entertainment) 22. juulist kuni 2. augustini 2023 Teeristi Villa teatrigaraažis Noarootsis

"Vihmameister" (1Teater) 24.–28. juulini ja 1.–4. augustini 2023 Ohtu mõisa Teatritallis Harjumaal

„Kihnu Jenka“ (Vana Baskini Teater) 26. juulist kuni 5. augustini 2023 erinevates mängupaikades üle Eesti

„Ada. Rääkimata lugu“ (Thors production) 26. juulist kuni 6. augustini 2023 Kiidjärve pargis Põlvamaal

"Külm supp" (Kuressaare Linnateater) 27. juulist kuni 8. augustini 2023 Lause puhketalu õuel Saaremaal.

"Leevaku kullakaevur" (Leevakk) 27. juulist kuni 6. augustini 2023 Leevaku külaplatsil Põlvamaal

"Kui palju maksab mees?" (Komöödiateater) 27. juulist kuni 4. augustini 2023 erinevatel vabaõhulavadel üle Eesti

"Metuusala" (Loo ja Mängu Selts) 29. juulist kuni 26. augustini 2023 Villike teatritalus Võrumaal. 

"Luikede järved" (Teater Must Kast) 1.–19. augustini 2023 Luke mõisapargis

"Ukuaru" (Emajõe Suveteater) 3.–19. augustini 2023 Vooremäel Tartumaal

"Viljandi lood: Jaan" (Ugala) 5. - 26. augustini 2023 Viljandi linnaruumis (lavastus algab Liiva tn 3 hoovist)

"Onu Bella tähestik" (Eesti Draamateater) 10. - 31. august 2023 Noblessneri valukoja Nobeli saalis

„Nukitsamees“ (LendTeater) 16.–26. augustini 2023 Tartumaa Tervisespordikeskuses Elvas

Hetkel pole mul endal veel ühtegi piletit suveks ära ostetud, kuigi vist peaks, sest paljudele etendustele on juba praegu ainult mõned üksikud piletid saadaval. Nimekirjas olevatest lavastustest tahaksin kindlasti ära näha 1Teatri „Majakavahi tüdrukud“, sest olen seda kunagi ühe harrastustrupi esituses näinud ja tean, et see tekst on täpselt minu jaoks. Siis veel on minu isiklikus suvelavastuste nimekirjas Kellerteatri „Ja ei jäänud teda ka“, Tallinna Linnateatri „Seitsmemagajapäev“, Musta Kasti „Luikede järved“ ja Lutsu Teatri „Turg“. Ideaalis, kui kõikide teiste kohustuste kõrvalt aega jääb, siis tahaks veel ka eelmisel suvel menukateks osutunud „Minul on vari“ ja „Ukuaru“ ära vaadata. Eks seda näitab muidugi aeg, kui palju ma suvel teatrisse jõuan, sest eelmine suvi näitas, et ma võin plaane teha, aga saatus võib kõik plaanid ära rikkuda. Ma ise muidugi loodan salamisi, et jõuan teatrisse rohkem, kui siin välja lubatud sai.

09/08/2021

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

30/07/2021

Suudlused, mis päästavad maailma

 28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues

Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt

Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“ tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.

Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast. Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende räägitavale loole.

Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on. Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele. Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk, kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.

Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et 71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema 71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.

Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.

Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel – armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab, siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.

Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel. Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane. Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese vaatuse lõpus. 

Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema, et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt. Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma. 

Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse  rohkem uskuma. 

Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna. 

 

Autor: Jay D. Hanagan

Lavastaja: Algis Astmäe

Laval:

Anne-Mai Tevahi - Mary

Karl Edgar Tammi - John

Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja

 

Pileteid saab Piletilevist SIIN

26/07/2021

Tson Lemberi uus elu

 25. juulil 2021 Eisma sadama paadikuuris

Foto: Jaanus Nuutre

Minu selle suve vaieldamatult kõige lemmikum mängupaik on olnud Eisma sadama mõrrakuur. Mis teha, et ma olen merefänn ja mulle tundub igasugune meri ilus. Aga ilma naljata, esiteks on Eisma sadam väga kenasti rekonstrueeritud ja teiseks tundus sealne meri kohe eriti sinine olevat ja ümberkaudne loodus eriti roheline. Meil siin sisemaal on selle kuumaga kogu rohelus suuresti juba kollaseks kuivanud. Eisma sadamasse kohale jõudes mõtlesin, et eriti ideaalne oleks kui mängupaik oleks vabas õhus olnud. Olgem ausad, siis oleksin ma julgelt üle poole ajast lihtsalt merd vaadanud, selle asemel, et etendust vaadata, sest vaatepilt oli lihtsalt lummav.  

Arvestades seda, et etenduste ajaks oleks tulnud sadam kinni panna, kui etendused oleksid väljas toimunud, siis oli mõrrakuur mängupaigana kohalike jaoks parem valik. Tegelikult oli mõrrakuur ka lavastuslikust seisukohast parem valik kui vaba loodus. Minu jaoks lõi mõrrakuur kogu lavastusele hoopis teise dimensiooni, äratades mängupaiga ellu ning tuues tegelased fantaasiamaailmast sellesse päris maailma Eisma sadamas, kus asus publik. Lavastuse tegevus toimub ühes mereäärses majapidamises ja mõrrakuur sobis nagu valatult saja aasta taguse talumaja atmosfääri tekitamiseks. See teadmine, et meri ongi reaalselt siinsamas lähedal, nagu tegelased räägivad, oli nagu kirss tordil. Ehk on mõne tuulisema ilmaga isegi mere kohinat mõrrakuuri kuulda. Muidugi peab kiitma ka kunstnik Jana Wolket, sest mõrrakuurist oli saanud ehtne talumaja sisemus koos ajastutruu mööbli, põrandal olevate kaltsuvaipade ning ühes nurgas rippuva kalavõrguga. Kui ma ei oleks teadnud, et ma olen teatrisse sattunud, siis oleksin ma arvanud, et tegemist on rannarahva muuseumi eksponaadiga, mis tutvustab kunagiste kalurite elamist.

Kusagilt on mulle meelde jäänud infokild, et Eisma sadama leidis teater Nuutrum endale mängupaigaks veel ennem, kui oli olemas lavastus, mida seal mängida. Ma saan sellest täiesti aru, sest sellist asukohta oleks patt kasutamata jätta. Sellise asukoha puhul on täiesti iseenesestmõistetav, et lavastuse alusmaterjaliks valiti August Mälgu novellid. On ju Mälk Eesti tuntuim merekirjanik. Kahjuks pole mina isiklikult ühtegi Mälgu teost lugenud, seega ei oska ma teda kirjanikuna ka hinnata. Oma teadmatuses ei oska ma ka seda öelda, kas dramatiseering oli alusmaterjalist parem või halvem. Siiski saan ma seda öelda, et minu jaoks isiklikult jäi praegune dramatiseering natukene liiga üheplaaniliseks. Ma oleksin tahtnud veelgi rohkem erinevaid tundeid ja ettearvamatuid sündmuste keerdkäike näha.

Esimeses vaatuses justkui ei toimunud midagi peale selle, et ühte rannakülla saabus üks tundmatu purupurjus mees, kelle üksik taluperenaine enda juurde ööbima võttis. Jah, oli näha, et tundmatul oli mingi tume saladus ja üsna ilmne oli ka see mis juhtub siis, kui üksik naine mehe ööseks enda juurde võtab. See, milles seisneb salapärase võõra saladus, oli minu jaoks liiga läbinähtav ja ei andnud loo seisukohast väga palju juurde.

Seevastu teises vaatuses oli sündmusi märksa rohkem, kui esimeses, kuid mingil hetkel oli mul ikkagi tunne, et lavastuse tempo on ikka samasugune nagu esimeses vaatuses, kus midagi väga ei toimunud. Kui esimene vaatuse sündmused leidsid aset vähem kui 24h jooksul, siis teise vaatuse jooksul anti ülevaade olulisematest sündmustest umbes aasta (ehk isegi veidi rohkema) jooksul. Siiski jäi mulle mulje, et ka teises vaatuses seisis aeg paigal ja midagi väga justkui ei toimunud. Ehk on selles tundes süüdi meie tänapäevane kiire elutempo, kus uut infot tuleb kogu aeg igalt poolt ja pidevalt kusagil midagi toimub. Kui kasutada paralleele merega, siis mina oleksin oodanud tormist vahutavat merd, kuid selle asemel nägin ainult tüünet.

Ometigi leidsin ma lavastusest midagi sellist, mis kõnetab inimesi ka sada aastat hiljem. Nimelt soov olla armastatud ja hoitud. Eks selle soovi ümber tegelikult kogu lavastuse tegevus käib. Üksikud naised soovivad leida enda ellu meest, kes neid armastaks ja aitaks neil eluraskustele vastu astuda. Ning pealtnäha kriminaalne tegu võib osutuda hoopis armastuseks oma ligimese vastu. Minu jaoks oli kõige huvitavam vaadata teist vaatust, kus Tson (Mihkel Tikerpalu) ja Maris (Siret Tuula) oma igapäevast elu elasid. Kuidas omavahel põrkusid kaks täiesti teistsugust maailma. Üheltpoolt Tson, kes tahtis lihtsalt elu nautida, mis tähendas võimalikult palju naiste taga ajamist ja alkoholi ning võimalikult vähe töö tegemist. Maris osutus Tsoni täielikuks vastandiks, kuna tema jaoks oli oluline oma vanemate talu toimivana hoida ning selleks oli vaja pidevalt tööd teha – lehma lüpsta, heina niita, põrsast toita, süüa teha jne. Ma usun, et selline meeste ja naiste maailmade (kui nii võib öelda) põrkumine tuleb tänapäeval paljudele tuttav ette. Eks praegugi ole palju selliseid olukordi, kus seks võõra naisega tähendab mehe jaoks lihtsalt seksi ja mitte kohustust naisega koos olla, kuid selle sama naise jaoks võib see sama seks tähendada, et mees armastab teda ja neid ootab ees ühine tulevik koos laste ning koduga.

Nagu lavastuse dramaturg Sven Karja on kavalehel välja toonud, siis Mälgu tegelased leiavad sageli teose lõpuks tee mere ligidusse, mis tähendab rahunemist, selginemist või kojujõudmist. Seda kujundit on väga selgesti näha ka “Tson Lemberi uus elu” lavastuses. Just see sama maailmade põrkumine on tegelikult selle sama mere kujundiga seotud. Maris on lapsepõlvest saadik elanud mere ääres ja ta teab, et meri on see, mis võib nii võtta kui ka anda. On meri temalt võtnud mõlemad vanemad, kuid meri andnud talle võimaluse käia merekaldal muresid kurtmas ja mõtlemas. Nüüd andis meri talle mehe, kellega lõpuks saab Maris oma elu jagama hakata. Ma usun, et eluaegne mere lähedus oligi see, mis oli Marisest teinud nii kindla ja tasakaaluka naise, kes oma rahulikkuse ja kannatlikkusega sai lõpuks selle, mida ta nii väga soovis – leida enda ellu keegi, kes teda armastab. Ka Tson, kes seni oli elanud rahutut elu sisemaal, leidis lõpuks mere äärest enda ellu rahu ja selgust ning õppis ära selle, kuidas Marist tõeliselt rõõmustada. Eks kõik need Tsoni jutud kaugetest maadest ja suurtest meredest, olid ainult märk tema rahutust hingest, soovist kusagile tõeliselt kuuluda. Minu meelest on “Tson Lemberi uus elu” hea näide sellest, kuidas üks tõeliselt kindlameelne naine suudab oma armastuse, headuse ja rahuliku meelega ka kõige rahutuma hinge rahulikuks muuta ja “ära kodustada”.

“elumehest” Tson ning korralike kommetega tasane Maris on August Mälgu originaaltegelased, kellesarnaseid inimesi võime enda ümber ka tänapäeval tihti kohata. Kolmanda tegelase, naabrinaise Elsa, on lavastaja Jaanus Nuutre ja dramatiseerija Sven Karja ise Mälgu teiste naistegelaste põhjal “kokku pannud”. Ometigi on Elsa (Eva Püssa) kõige tüüpilisem külanaine, kes teab täpselt küla kõige  uuemaid uudiseid ning oskab kohale tulla täpselt sel hetkel, kus teda kõige vähem näha tahetakse. Ka selline “naabrivalve” pole tänapäeval kusagile kadunud. Seega võib juhtuda, et ühel hetkel tunnete te laval ära mõne enda tuttava ja saate vaikselt omaette naerda, et aastatega pole inimesed ikka üldse muutunud.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis näitlejate mänguga võib päris rahule jääda, kuid ma oleksin näitlejatelt natukene rohkem hingestatust oodanud. Kõige enam meeldis mulle Mihkel Tikerpalu purupurjus Tsonina Marise tuppa saabus. Purjus inimest ei ole üldse kerge mängida ja minu jaoks mõjus naiste poolt tuppa kantud purjus Tson usutavalt. Edasine Tson hakkas Tikerpalul veidi käest libisema, kuid ilmselt saab selles süüdistada vähest mängukordade arvu ja loodetavasti on järgmistel etendustel Tikerpalu Tson juba lõpuni välja sama kuraasikas. Siret Tuulaga, kes kehastas Marist, minul varasem kokkupuudue puudub. Minu jaoks jäi Tuula kehastatud Maris liiga igavaks. Ma oleksin tahtnud veidi rohkem erinevaid tundeid näha. Praegu tundus, et Maris püüab teistele näidata, et ta on vihane, kurb või rõõmus, kuid oli tunda, et see on kõigest näitemäng, mitte päris emotsioon. Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin päris emotsiooni näinud Tuula osatäitmises. Kõige rohkem üllatas mind Eva Püssa, kes kehastas naabrinaist Elsat. Elsa oli oma olemuselt minu jaoks kõige ebameeldivam. Olles varasemalt Eva Püssaga kokku puutunud, siis julgen väita, et see ebameeldivus Elsa puhul oli märk Püssa heast rollisooritusest, sest tegelikkuses Püssa nii ebameeldiv pole. Siiski tundus mulle, et kõik kolm näitlejat olid veidi pinges ja seega ei tajunud ma nende ansamblimängu. Loodetavasti väheneb iga mängukorraga näitlejate pinges olek ja suureneb ühtsus.

Kui nüüd väga aus olla, siis suve suurimat teatrielamust ma sellel korral ei saanud, aga asukoht ning kunstnikutöö lavakujunduse eheduse eest korvavad selle puudujäägi. Ma usun, et kõik need, kes on August Mälki varem lugenud ja kellele tema teosed meeldivad, jäävad selle lavastusega vägagi rahule. Ühte võin ma teile aga küll kinnitada. Kohe kindlasti ei ole tegemist rahamaigulise suurprojektiga ja on tunda, et kogu meeskond pingutab selle nimel, et saada head tulemust ning pakkuda publikule mõnusat elamust. Näiteks kava on meretemaatikale sobivalt rulli keeratud, meenutades nii kirja, mis on üle mere saadetud pudelipostiga. Kes tunneb, et suured publikuhulgad pole päris neile, suvelavastus võiks olla midagi kergemat puhtast filosoofilisest mõtisklusest kuid päris lihtlabast komöödiat ei tahaks ka vaadata, siis Eisma sadama mõrrakuur on piisavalt hubane ja intiimne. Lisaks pakub lavastus palju äratundmist kõigi igapäevaelust, veidi naeru ja ei sunni publikut laskuma liigsetesse filosoofilistesse mõtisklustesse. Huvilistel soovitan veidi varem kohale minna, et enne etendust jõuaks ikka kopsud kohalikku mereõhku täis tõmmata ja vaadet nautida. Kindlasti on lavastus oma temaatikaga olulisem ja südamelähedasem rannarahvale, sest on see ju nende nimevik, millest räägitakse.

 

Autor: August Mälk

Dramatiseerija: Sven Karja

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Laval:

Siret Tuula – Kaju Maris

Eva Püssa – Laratsi Elsa

Mihkel Tikerpalu – Tson Lember

 

Pileteid saab osta Piletilevist ja teater Nuutrumi koduleht on SIIN

24/07/2021

Pidu katku ajal

 23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis

Foto: Gabriela Urm

Kui sisuliselt sinu tagahoovi tuleb teater Must Kast kohale, siis oleks ju patt teatrisse minemata jätta. Eriti kui teater ise on lavastuse mustaks komöödiaks nimetanud. Teadupärast on tervishoiutöötajad need kõige suuremad musta huumori austajad. Seega polnud vaja eriti pikalt kaaluda, kas ma tahan katku ajal peole minna või mitte. Mis see katk siis ära ei ole. Pidu pole ammu saanud ju.

Maanteemuuseumisse kohale jõudes tekkis mul tõsine déjà vu-tunne, et täpselt sellist lava oleksin ma nagu juba varem kusagil näinud. Sarnaselt Musta Kasti lavastusele “Peks mõisatallis” oli ka sel korral lavaks mitmed tonnid liiva. Mõlemas lava otsas lisaks madalad puust pingid, mis minu ajal kaunistasid iga koolivõimla seinaääri. Võimla tunnet võimendas ka üksik võrkpall ühe pingi juures. Ilma liialdamata võib öelda, et mind valdasid sellist lava nähes veidi negatiivsed emotsioonid. Esiteks mäletasin ma, et “Peks mõisatallis” tekitas minus väga vastakaid tundeid ja ma kartsin, et äkki sel korral võimenduvad need eelmise korra negatiivsed emotsioonid. Ja see poleks üldse tore olnud, sest ma tegelikult tahtsin väga “Pidu katku ajal” lavastust näha ja olin suurte ootustega. Aga siis korraks tekkis mõte, et äkki ma ülehindasin Musta Kasti ja tegelikult pole lavastus üldse nii hea kui ma lootnud olin. No ja olgem ausad, tegelikult tõi see võimla tunne mulle kõik kooliaegsed ebameeldivused meelde, mis on seotud võimla ja pallidega.

Eriti tugevalt valdasid negatiivsed emotsioonid mind sel hetkel, kui laval hakati võrkpalli mängima ja mõnel korral lendas pall ka veidi lavalt välja. Kuna ma istusin esireas, siis ma olin üsna kindel, et ma saan ühel hetkel selle palliga kas vastu nägu või vastu pead. Ma tean ise ka, et see on täiesti ebaratsionaalne hirm, kuid just see hirm on mind jäänud saatma omaaegsetest ravastepalli mängudest kehalise kasvatuse tundides. Ja ma tunnen end alati ebakindlalt, kui keegi minu läheduses palli mängim ja ma olen kramplikult valmis palli kinni püüdma, et mitte sellega vastu vahtimist saada. Selle pingesse tõmbumise tõttu oli võrkpallistseen ainus stseen, mille lõppu ma etenduse jooksul kannatamatult ootasin.

Minu õnneks oli võrkpalli stseen ka üks väheseid tõrvatilku meepotis. Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis kohe kui palli mängimine lõppes ja selgus, miks palli mängiti, olin ma sekundiga oma hirmu unustanud ja naersin päris mõnuga. Nagu lavastuse tutvustusest aimu saab, siis tehaksegi lavastuses nalja praeguse kriisi ja sellest tekkinud killustatuse üle. Kas me praegu, aastal 2021 enam mäletame kuidas ja millest see kriis üldse alguse sai? Pole hullu, kui enam ei mäleta, sest Must Kast viib meid tagasi Wuhani linna, Saaremaa võrkpallimängule ning valitsuse tagatubadesse. Riburadamisi järgnevad distantsõppe võlud ja valud, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, lähikontaktne olemine, kõige-kõigema eesliinitöötaja valimised, vaktsineerimine, vaktsiinivastased, teine laine, kolmas laine ja kõik see mis sinna vahele käib. Eks me kõik teame, mis meie ümber selle pooleteise aasta jooksul toimunud on.

Eriti elavalt tuli mul kogu kriisi algus meelde sellel hetkel, kui etenduses räägiti, et Võrus on kolle, mis sai alguse Saaremaa võrkpallimängult. See oli 2020. aasta esimene kolle Lõuna-Eestis ja eks siiani tundus ikka, et kogu see koroona on kusagil kaugemal (olgugi, et Eestis) ja meid siin nii väga ei puuduta. Aga Võru on mulle ikkagi väga lähedal ja siis sai kogu koroona ka minu jaoks reaalsuseks. Kõik need tunded, mis 2020 märtsis mind valdasid, tulid nüüd Maanteemuuseumis meelde. Õnneks tulid need emotsioonid Musta Kasti abil meelde läbi huumoriprisma.

Eks kõige paremini jäidki need stseenid meelde, mis ennast veidi isiklikumalt puudutavad. Jah, sellest distantsõppest ja veebikoosolekutest on ka meedias kirjutatud, aga kui sa ise ikka pidevalt sarnases olukorras oled, et kaamerast on näha ja kuulda seda, mida näha ja kuulda ei tohiks olla, siis on selle parodeerimist laval ka nauditav vaadata. Minu jaoks oli huvitav vaadata ka nn parima eesliinitöötaja valimist. Oli ju haiglaõde ka seal esindatud ja isegi võitis. Kuigi ma ei saa nüüd öelda, et trupp oleks tervishoiutöötajaid kuidagi teistele eesliinitöötajatele eelistanud. Kohati tundus mulle, et tervishoiutöötajate arvel tehti veel kõige rohkem musta huumorit. Ja see oli see hetk, kus ma kõige rohkem ilmselt kaasa naersin, sest ma suutsin nende olukordadega samastuda. Ilmselt keegi teine väljaspool tervishoiuvaldkonda isegi ei tea seda, mis need PAI-kaardid on, millest korduvalt räägiti ja mille üle nalja visati. Aga mind ajas iga kord muigama, kui PAI kaardid jutuks tulid. Ja muidugi kõik teised olukorrad ka. Välja arvatud see koht, kus Kaijale taheti kiirabi kutsuda. Ma sain aru küll, et tegemist on näitemänguga, aga sisemine meedik minus tahtis ikka appi tormama minna. Kusjuures ma olen ka koolis õppejõuna oma kolleegi praktikumi tahtnud appi joosta, kui ta tudengitega situatsioonülesandeid lahendab ja kõval häälel abi kutsub.

Vaadates ja kuulates seda, kuidas publik reageeris, julgen ma arvata, et iga inimene leidis just need endale tuttavad situatsioonid üles mis neid kõige rohkem puudutasid, sest naeru oli publiku hulgast pidevalt kuulda. Lisaks oli täiesti tajutav kuidas publik iga oma keharakuga etendusega kaasa läks. Mõned naljad olid muidugi sellised nö “kindla peale välja minek”, mis ajas vist kõik inimesed naerma. Näiteks Jüri Ratase joogiskandaal, Mart Helme soovitus külmetust hanerasvaga määrida, Uku Suviste jaoks ära jäänud Eurovisioon jne. Pärle oli nii palju, et mul ei jäänud ühe korraga kõik isegi meelde. Tahaksin rahulikult veel teist ja ehk ka kolmandat korda lavastust näha, et kõik nähtud ja kuuldud naljad pärale jõuaksid.

Mustale Kastile kohaselt on lavastuses keskmisest rohkem laulmist ja füüsilist pingutust nõudvad liikumisseaded, mis teevad lavastuse eriti nauditavaks. Näiteks on helilooja Siim Aimla loonud lavastuse jaoks päris mitmeid heliteoseid, millel üsna geniaalsed laulusõnad. Neid siin ümber jutustada pole mõtet, kuid soovitan kindlasti etenduse ajal laulusõnadele ka tähelepanu pöörata. Lisaks kuuleme (peamiselt) Kaarel Targo esituses ka mitmeid selliseid laule, mida muidu oleme harjunud teiste artistide esituses kuulma. Näiteks tulevad esitusele katkendid Uku Suviste kahest viimasest eurolaulust. Üks humoorikamatest lauluga stseenidest oli kindlasti stseen, kus Kaarel Targo kehastatud Mart Helme laulis oma abikaasale “Võõra linna tulesid”.

Liikumisseadete poolest jäi mulle (ja naeru valjususe järg otsustades, ka ülejäänud publikule) kõige rohkem meelde hommikuvõimlemine, kus treeningvahendina kasutati kirurgilist maski. Võimlemiskavas leidus nii kõigile tuttavaid puusaringe, kui ka veidi rohkem edasijõudnutele mõeldud harjutusi. Veel jäi mulle meelde Johannes Richard Seppingu suremise stseen. Tegemist pole otseselt liikumisega, kuid näitlejate füüsilise võimekusega on see ikkagi seotud. Stseenis kus Johannes Richard Sepping ära suri, moodustasid Laura Niils ja Rauno Polman talle surivoodi. Sisuliselt tähendas see seda, et Polman ja Niils olid vähiasendis ning Sepping lamas nende peal. Vahepeal see nn “surivoodi” liigutas seal peal olevat inimest (nt tõstis ülakeha ülespoole). Võib-olla see hetk polnud teistele meeldejääv, aga mul tekkis kohe mõte, et see on elektrooniline haiglavoodi, kus me pidevalt tõstame inimesi niimoodi poollamavasse asendisse ja seega see jäi mulle lihtsalt silma. Hiljem selguski, et tegemist on elektroonilise surivoodiga. Tänapäeval on kõik võimalik, ka surivoodid võivad olla elektroonilised.

Kohe on aru saada, et lavastus on valminud äärmiselt tugeva trupi koostöös ja sündinud improvisatsioonist. Sellist tiimitunnetust laval väga tihti ei näe, kus kõik näitlejad arvestavad teineteisega ja keegi pole teistest tähtsam. Eks trupi omavaheline sünergia on ka see, mis publiku nn “tööle” paneb. Mina tundsin küll, et publik oli trupil käpa all ja reageerisid täpselt nii nagu vaja ja seal, kus vaja. Eks mõni näitleja siiski eristus teistest mõne väikese nüansi poolest veidi rohkem. Kaarel Targo jäi näiteks silma selle poolest, et tema laulis kõige rohkem. Meestele jäi kindlasti silma Laura Niilsi rinnahoidja näitamine, mis minu meelest oli veidi liiga odav trikk populaarsuse võitmiseks, aga samas töötas hästi. Kaija M. Kalvet jäi mulle kõige rohkem meelde Ida-Virumaa kaevandustöölise monoloogiga. Jaanika Tammaru jäi silma kõige plastilisema liikumise poolest. Johannes Richard Sepping jäi meelde väga hea flöödimängu poolest. Rauno Polman jäi minu jaoks hetkel kõige vähem silmatorkavaks. Selles mõttes, et truppi sobitus ta suurepäraselt, kuid minu meelest ei olnud talle antud mingit sellist ekstra nüanssi, millega ta oleks silmnähtavalt teistest eristunud.

Trupi ühtsust suurendas veelgi kõikide näitlejate ühesugune riietus. Peole kohaselt kandsid kõik musti viigipükse, musta pintsakut ja valget triiksärki. Viisakale riietusele kontrastiks olid näitlejad paljajalu. Esmapilgul võis selline lahendus kummalisena paista, kuid liivas on paljajalu mugavam liikuda. Võiks küsida, et miks siis üldse nii viisakad riided selga panna, kui plaanis on liivas möllata? Vastus on väga lihtne. Kui üle pika aja saab pidu, siis tuleb end viisakalt riidesse sättida. Mõnes mõttes on selline stiil isegi koroonaga tekkinud mood. Kes meist ei oleks mõnes veebitunnis või -koosolekul olnud nii, et seljas on ainult viisakas pluus, mis kaamera vaatevälja jääb, samal ajal kui allpool on nt pidžaamapüksid või midagi muud mugavat. Kui jalad on liivas, siis pole ju mõtet uhkeid jalanõusid jalga panna, sest need niikuinii näha ei jää.

Siiani olen väga palju huvitavaid stseene juba ära maininud, millest võite omad järeldused teha, et nauditavaid hetki jagub üsnagi ohtralt. Siiski tundus mulle, et esimene vaatus oli tempokam ning rohkem konsentreeritum ja huvitavam kui teine. Esimene vaatus oli nagu koroona esimene laine, kus oligi rohkem sündmusi ja teadmatust, sest kõik oli uus ja keegi täpselt ei teadnud mida oodata. Teine vaatus oli just nagu teine laine, kus tulid küll mõned üllatused, kuid kohati jäi mulje justkui seda kõike oleks juba näinud ja üllatusi oli vähem. Teises vaatuses pakkus kõige rohkem naudingut vaatuse lõpus olnud reklaamide stseen. Ilmselt oleks ma rohkem naerda saanud, kui mul oleks kodus televiisor ja ma teaksin, mis reklaamidest paroodiaid tehti. Hetkel tundsin ära ainult Haribo, Barnie ja Old Spice reklaamid. Ja muidugi see legendaarne 2004. aasta Coca-Cola reklaam. Huvitav, et keegi varem nii geniaalset avastust teinud pole. Idee oli selles, et võeti mõni tuntud reklaam ja siis tehti see ümber vaktsiini reklaamiks. Selle stseeni peaks pärast lavastuse mänguperioodi meedias avalikukstama, äkki see motiveeriks inimesi vaktsineerima.

Kuigi ma alustasin postitust negatiivsete emotsioonidega, siis lõpetan ma ainult positiivsete nootidega. Ma pole terve suve jooksul ka nii palju head musta huumorit saanud, kui nüüd ühel õhtul paari tunni jooksul. Üks asi on nali, aga seda peab ka teha oskama, et see vajalikku emotsiooni tekitaks publikus. Ja Must Kast juba oskab huumorit nauditavalt esitada.

Kõik need, kes tunnevad et igasugused perekonnadraamad, armastuslood ja inimestevahelised sasipuntrad on neid teatrilaval ära tüüdanud, võiksid “Pidu katku ajal” vaatama minna. Musta huumorit armastavatele tervishoiutöötajatele (kusjuures meile kehtib ka soodushind) soovitan eriti. Muidugi ka kõikidele teistele, kes hindavad kõrgelt musta huumorit, huvitavaid liikumisseadeid ja muusikat või on lihtsalt varasemalt Musta Kasti austajad. Uskuge mind, elamus on garanteeritud. Minu jaoks oli “Pidu katku ajal” üks sõõm värsket õhku teiste suvelavastuste seas.

 

Lavastaja: Birgit Landberg

Dramaturg: Paul Piik

Kunstnik: Kristel Maamägi

Helilooja: Siim Aimla

Liikumisjuht: Raho Aadla

Valguskunstnik: Emil Kallas

Laval:

Laura Niils

Jaanika Tammaru

Kaarel Targo

Kaija M Kalvet

Rauno Polman

Johannes R. Sepping

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab SIIT