Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Elu maal on nagu võilill - enamus põlgavad ja ainult vähesed oskavad väärtustada

 7. augustil 2021 Olustvere mõisa tallihoovis

Foto: Kevin Kohjus

Kohe, kui ma olen jõudnud Olustvere mõisa talli hoovi, saan ma iga keharakuga aru, et ma olen jõudnud maale. Maapind tribüünide ees on äsja sadanud vihmast niivõrd porine, et tribüünide ette on pandud puidust alus, et linnainimesed ikka puhaste jalgadega kohale jõuaksid. Ometigi mu sisetunne ju käskis kummikud kaasa võtta, miks ma seda siis ei teinud?. Eks sai linnainimene minus võitu, kes mõtles, et kuidas sa ikka kummikutega teatrisse lähed. Lisaks tabab mu nina etendust oodates õhust tuttava aroomi – jah, see on lauda lõhn. Pole ka midagi imestada, sest Olustvere mõisa tall ei kanna lihtsalt vanade aegade mälestuseks talli nime, vaid seal on ka veel tänapäeval hobused sees ja seega on lõhn vabandatav. Minu meelest mängisid lauda lõhn ja tallist kostuvad hobuste hääled ainult kaasa lavastuse jaoks vajaliku olustiku loomisele.

Lavakujundus võimendab veelgi enam ühe ehtsa maatalu õhustikku. Paekivist tallikompleksi hoonete vahel hakkavad silma üsna viisakalt laotud puuriidad, heinahunnik ja maha puistatud põhk ning põhu vahel on lava eesmist osa ääristamas taimekastid, millest paistavad välja igas taluõues tuttavad saialilled ja piparmünt. Lisaks on lava keskel näha suurt pukkidel seisvat lauda, mille ühes otsas on hulgaliselt erinevaid tööriistu ning laua teises otsas aurab kastrul. Teisel pool tribüüni äärt on minu kõrval punane kombain, millele ma erilist tähelepanu ei pööra, sest ma olen maal ja üsna loomulik on, et seal on kombainid. Selle peale, et kombain ja hobusetall omavahel väga hästi ei sobitu, ma sel hetkel ei mõtle.

Nagu selgub üsna lavastuse alguses, on kombain osa lavakujundusest. Kuigi ma olen aegade jooksul näinud suvelavastustes väga erinevaid autosid, busse ja isegi lennukeid, siis liikuva kombaini nägemine suvelavastuses on minu jaoks vägagi uus ja tervitatav nähtus. Selles mõttes olen ma peategelase Jaaguga (Silver Kaljula) sarnane, et kombainid on ka mulle alati meeldinud. Kui Jaak kirjeldas kuidas ta ühel hommikul ärgates kuulis, kuidas kombainid nende maja naabruses odrapõllule sõidavad, siis see hetk oli minu jaoks väga tuttav. Ma olen samuti suuteline üsna eksimatult põllul oleva kombaini paljalt heli järgi ära tuvastama ka siis, kui kombain on teisel pool metsa ja paari kilomeetri kaugusel. Sarnaselt Jaagule jooksen ka mina viljapõllu äärde kombaini vaatama ning äsja koristatud põllul põhu sees liikuvad toonekured satuvad sageli mu fotokaamera ette. Sama tuttav oli ka hetk, kus Jaak sai kombainiga kaasa sõita põllul. Ma küll kombainiga pole sõita saanud, kuid see-eest möödusid minu mitmed suvepäevad vilja vedava veoauto kabiinis.

Ülaltoodu oli ainult pisku sellest äratundmisest, mis mind etendust vaadates tabas. Ma ei tea kui palju oli publiku hulgas teisi minuga sarnaseid maakaid, kes on ise maal üles kasvanud ja kelle jaoks vanaisaga puude riita ladumine, tühjalt seisva kombaini otsas mängimine, vanaisa poolt räägitud hirmujuttude kuulamine jne mõnusat äratundmist pakkus. Kõiki stseene ma teile siia kirja ei pane, et teatrisse minnes jätkuks ka teile üllatusmomentidest täis äratundmisrõõmu. Mina igatahes sain mõnusa reisi tagasi lapsepõlveradadele. Ma usun, et just nostalgia oli see, mis mulle lavastuse meelepäraseks muutis. Seepärast oleksin ma veelgi rohkem tahtnud näha seda ehedat maaelu ja tema võlu ning valu.

Minu jaoks jäi ebaselgeks kirikuõpetaja olemus ja seda just eelkõige teises vaatuses. Nimelt oli kirikuõpetaja selline tegelane, kellel oli soov Kaaruka küla elanikest tühjaks teha. Mis tema motiivideks oli, sellest ma lõpuni aru ei saanudki. Esmapilgul tundus, et ta teeb seda kättemaksuks külaelanikele, kes teda kirikuõpetajaks saades pilkasid. Kuid hiljem hakkas kirikuõpetaja kiusama ka maale elama asunud Jaaku ja tema naabertalus elavat Evelini (Klaudia Tiitsmaa), kes polnud kuidagi seotud sellega, kuidas küla kirikuõpetajaga käitus. Ainus võimalik seletus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kirikuõpetaja oli justkui raske maaelu sümbol. Seda, et kirikuõpetaja on kogu küla elanikud tapnud, saab vaadata justkui oleks raske maatöö olnud see, mis tappis nii Jaagu vanaisa (Jaan Rekkor) kui ka teised külaelanikud. Nimelt oli vanaisal põhimõte, et töö tuleb igal juhul lõpuni teha, isegi siis kui väljas on näiteks äikesetorm. Eks selline suhtumine töösse ole paljudel maal elavatel inimestel ja eks see neile saatuslikuks saabki. Noored enam selliselt töösse ei suhtu ja seega kolivad linna, kus saab üheksast viieni tööl käia. Linna kolimist ja kella viieni töötamist soovitas kirikuõpetaja ka Jaagule. Ehk oli kirikuõpetaja näol hoopis tegemist sisemise kõhklusega, kas jääda maale või minna linna kergema elu peale, mis Jaaku (ja ka teisi külaelanikke) valdas. Kui kõike muud, suutsin ma reaalsusega siduda, siis kirikuõpetaja oli justkui tegelane mõnest väljamõeldud maailmast ja seega ta minu jaoks lavastusse ei sobitunud. Kirikuõpetajaga seotud stseenid olid justkui paralleelmaailm, mille ajal ma kaotasin hetkeks laval toimuva vastu huvi, sest ma ei saanud aru, milleks seda fantaasiat vaja on.

Eks Jaagu kõhklusi ja kahtlusi oli näha ka tema enda käitumises. Silver Kaljula kehastatud Jaagus ei olnud näha usku, et elu maal ongi tema jaoks sobilik. Kohati jäi mulle tunne, et Jaak on maal elamiseks liiga nõrk ja ta teab seda ka ise. Ainus põhjus, miks ta Kaaruka külla jäi, oli vanaisale antud lubadus ning väga hea palgaga õpetaja ametikoht maakoolis. Vanaisale antud lubadusest kinni pidamine on minu meelest jälle üks viis, kuidas tüüpiline eestlane end tööga surnuks rahmeldab. Kindlasti on paljude jaoks tuttav olukord, kus talu ei saa maha müüa ainult seepärast, et varasematele põlvkondadele sai lubatud, et see talu jääb perekonda kuna on juba aastasadu ühe ja sama perekonna käes olnud. Teisalt oli vanaisa Jaagu elus oluline inimene ja eks mingil määral aitas vanaisa talus elamine ja toimetamine Jaagul põgeneda reaalsuse eest. Vanaisa talus elamine tuletas Jaagule meelde neid aega, kus ta oli laps ja sai ilma igapäevaste kohustuste ja muredeta koos naabrilastega mängida ning elu nautida. Seega võis Jaagul olla mitmeid põhjuseid, miks ta otsustas siiski maale jääda.

Nii nagu vaheldusid Jaagu emotsioonid maal elamise osas, vahetusid ka stseenid täiskasvanuea ja lapsepõlve vahel. Eriti kiiresti hakkasid sündmused vahelduma teises vaatuses. Lapsepõlve kandumisest andis märku Evelini lühemaks muutuv kleit. Kui Evelin kleidi jälle pikemaks lasi, siis oldi jälle mänguhoost naastud reaalsesse ellu, kus lehmad vajasid toitmist või puud riita ladumist. Esimese vaatuse avastseen, milles BMW-ga sõitvad linnanoored jagasid teineteisele purjus peaga aset leidnud sündmusi, oli liiga venitatud ja mõjus aja raiskamisena. Siiski tasub kiita 90ndate noortele iseloomulike kostüümide eest kunstnik Reet Ausi. Lisaks olid näitlejad tolleaegsete noorte olemust samuti suurepäraselt tabanud. Seda, millised sõbrad olid Jaagul linnas ja millist elu elavad linnas äsja ülikooli lõpetanud noored, oleks saanud ka lühemalt edasi anda. Ometigi tundub mulle, et esimene vaatus jäi venima ja seda, et Jaak lõpuks maale jõuab ja seal toimetama hakkab, tuli pikalt oodata. Kusjuures osad teatrikülastajad ei jõudnudki seda ära oodata ja lahkusid vaheajal. Seevastu teine vaatus oli vastupidiselt esimesele vaatusele sündmustest liiga ülekoormatud ja seetõttu oli kohati raske tegevusliine jälgida, sest kogu aeg juhtus midagi. 

Kui näitlejatest rääkida, siis iseloomustab olukorda selja tagant kuuldud dialoog: 

“Kes siin mängivad?”

“Jaan Rekkor... ja mingid noored linnast.”

Just Jaan Rekkori kehastatud vanaisa on kogu lavastuse kalju. Tema õpetab, kuidas maal elada, hangib lapselapsele tasuva töökoha ning ei salli vastu vaidlemist. Seda teeb vanaisa nii veendunult, et kohati tekib küsimus, kas pole Jaan Rekkor mitte ise põline maakas ja veendunud selles, et noored lähevad linnas hukka. Rekkor on nagu kindel kalju, kes mänguhoogu sattunud lustivatele noortele aeg-ajalt meelde tuletab, et ainult mäng pole oluline, vaid vahel on vaja teha ka rasket tööd, selleks et edu saavutada. Tänu sellele on trupi dünaamika väga täpselt paigas ja nauditavaid hetki on palju.

Lisaks vanaisale meeldis mulle lavastaja Peep Maasik kombainerina, sest minu mälestustes käivad kombainerid ikka ringi suits suus, ei räägi midagi ja pärast vilja koristamist ootavad vaikides kuni peremees neile tehtud töö ja nähtud vaeva eest tasuks pudeli kangemat kraami välja otsib. Vaieldamatult erineb teistest tegelastest kõige rohkem kooli õppealajuhataja, keda kehastab Siim Piirak. Õppealajuhatajat näeme küll ainult võrdlemisi vähest aega, kuid juba esimestest hetkedest peale suudab ta täita lava endast kiirguva soojusega. Õppealajuhataja olemusega püütakse edasi anda stereotüüpi, et maakad on veidi lihtsameelsed ja võtavad kõik inimesed rõõmuga avasüli vastu. Selle mõtte kummutab kirikuõpetaja oma käitumisega muidugi üsna kiirelt. 

Üldiselt peitub lavastuse edu võti väikestes detailides. Kelles siis ei tekitaks naeruturtsatusi Riga pesumasin, mille värske õpetaja kingituseks sai või linnast vanaisale külakostiks toodud oranž Mehukatti mahlakontsentraat. Siia tasub lisada ohtralt lapsepõlvemälestusi maal olemisest, mis sügavaimatest mälusoppidest iseenesest üles kerkivad ning heldima panevad. Või siis panevad hoopis vastupidiselt tänama jumalat, et oleme pääsenud nendest lapsepõlve õudustest ning raha saab võtta seina seest ning piima, leiba ja mune saab poest. Eks see maal elamine ole nagu võilill – enamus põlgavad teda ja ainult vähesed oskavad tõeliselt väärtustada.

Igatahes kindel on see, et kõikidele neile, kes on hinges veidigi maakad, leidub lavastuses palju äratundmist pakkuvaid hetki. Hoolimata sellest, et vahel tekitab laval nähtav küsimusi, kas tegemist on fantaasia või reaalsusega, on Olustverest ära sõites siiski tunne hea. Ilmselt on see tingitud sellest, et ma olen ise selle ajastu laps. Need, kes pole 90ndatel lapsed olnud või pole olnud õnne maal kasvada, siis nende jaoks võib lavastus veidi kaugeks jääda. Mulle igatahes meeldis. Just nende äratundmist pakkuvate hetkede poolest. Ja loomulikult autentse lavakujunduse ning heade rollisoorituste poolest.

 

Wimbergi romaani „Lipamäe“ ainetel.

Lavastaja: Peep Maasik

Kunstnik: Reet Aus

Helilooja: Martin Aulis

Laval:

Silver Kaljula – Jaak

Klaudia Tiitsmaa – Ats, ema, Evelin

Lauri Kink – Umm, Jõngu poiss, kirikuõpetaja

Jaan Rekkor – vanaisa

Peep Maasik – koolidirektor, kombainer

Siim piirak – õppealajuhataja

 

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid leiab Temufi kodulehelt SIIN

Loe edasi

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis

Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.

Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.

Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.

Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).

Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.

Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 

Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.

Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.

Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.

Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.

Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.

Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.

Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner

Lavastaja: Taago Tubin

Kunstnik: Liisa Soolepp

Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois

Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo

Liikumisjuht: Raido Mägi

Mängisid:

Martin Mill -  Koss (Konstantin)

Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)

Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)

Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)

Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)

Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)

Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.

Loe edasi

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt

Autor: Sirkku Peltola

Lavastaja: Tanel Ingi

Mängisid:

Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)

Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)

Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)

Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)

Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)

Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)

Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)

Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)

Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.

Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 

Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.

Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.

Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?

Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.

Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 

Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 

Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi